Eetris on teatri lup, mina olen Keiu Virro. Tänane intervjuu tantsulainel 24. mail ja jap nii palju on veel, sinna aega esietendub okupatsioonide muuseumis koreograafia Indrek Korneli magistritöö või siis diplomitöö oodata. Stuudios on sel puhul Indrek ja tantsija Ülle Toming. Tere. Tere. Mida te täpselt ootate? Eks meil igalühel on mingeid asju, mida me ootame, aga konkreetselt selle lavastusega seoses, et sealt tuleb see ootus, et ootus saada taas lavale. Ma arvan, kõige rohkem, Ülle, mis sina arvad? Arvan jah, et see on väga täpne pealkiri oodatees, mul on laul, ootus ja ma arvan, et väga paljud vanad tantsijad sealhulgas siis lausa baleriinid balletitantsijad ootavad ja on sellel lainel, et oleks ometi keegi, kes võtaks nad kuskile lavastusse, viiksid uuesti lavale, et kogeda seda uuesti lavalolekut, tantsimist. Aga teie olete ikka kogu aeg olnud tegelikult pildis. Pildis on üks asi, üks asi on kirjutada või kirjutada paar artiklit ja siis natuke kuskil laulda või olla õppejõud, aga 2013 olin viimati jah korra ja sain sellise väga hea tunde Von Krahli teatrist olin tund ja 10 minutit üksinda laval ja väga tore oli ja nüüd mõtlesin, et võiks nagu ikka midagi teha veel. Ja see asi üldse algaski niimoodi, et Ülle saatis mulle emaili, et indrek äkki võiksime koos midagi teha, siis hiljem muidugi ei oodanud, et ma selle kohe oma magistritööks. Sest et mul oligi plaanis algusest peale okupatsioonide muuseumis magistri raames midagi teha ja siis see teema mulle tohtrit meeldis, kuna ülejäänud olnud minu esimene balletiõpetaja sisuliselt Tallinna Ülikoolis, siis see on justkui temale ka ja siis kui kokku saime, siis pakkus välja, et mul on üks jube kihvt kooliõde meil kursaõde ja siis tuli sealt Reet Paavel. Ja siis nüüd ongi selline lavastus kahest inimesest. Reedaga lõpetasime koos 1973, balletikoolis oli selline lend, et oli viis poissi ja kaks tüdrukut meie siis ainukesena. Reet oli selline väike väike ja kõhna ja mina olin selline suur, suur ja ütleks natukene paksem. Ja siis läksid me teed natuke nagu lahti, tweet läks Vanemuisesse mitsu natuke Vanemuisesse, terve lend suunati ja mina jäin paraku siia Tallinna. Nii et 20 aastat varietees olnud estraadistuudio lõpetanud, peda, lõpetanud, magistri kaitsnud samamoodi, aga Reet oli Vanemuise solist, tuli Estoniasse, on muusikaliartist näiteks tol ajal, kui Jüri Krjukov tegite Viet malbuse lavastuses, siis oli ta üks nendest õdedest Devie tütar, nagu, eks ole. Ja siis on ta veel näitleja, filminäitleja, Moskva diplomiga. Aga kui nüüd selles lavastuses, kui palju seda tagasivaatamist teinud siis on, ma saan aru, et, et see ei ole autobiograafiline, aga te olete ometigi kasutanud päris palju hetkel valinud. Ja need on hetked, mis ma olen sisuliselt valinud ja seesama, et üks on Vanemuises olnud, teine on pigem Tallinnas olnud, Pedas õppijad on karakter, tantsuga tegelenud ja nii edasi, et kõik teemad on tegelikult lavastuses sees ka. Ja täpselt samamoodi on ka sees siis üle enda looming, ehk siis laulud, luuletused, muud sellised asjad, erida päevikut ja Reeda päevikut, sellepärast et reedel on selline nüanss, et on terve elu. Ma ei tea, mis eluaastast vist väga väikesest peale, ta on kirjutanud Päärikud, tal on need kõik päevikud alles ka. Ja see justkui ongi nagu päevikust mingid lood, aga neist mõlemast, mitte ainult ribast. Igalühel ta luges jah ette, mis mullegi oli, üllatus oli, võis olla mingi 70.-st aastast, käisin Üllega manidega rohkem rääkima saiakesi ostmas ja siis kirjeldab, kuidas kui palju me ostsime ja nii edasi. Ja see kõik on kuidagi segatud siis tantsuga. Üritan aru saada, et mida me siis lõpuks nägema hakkame? Meie on, sellepärast ma kavatsen kindlasti vaatama tulla. Ei, väga hea, loomulikult tuleb otma, võin sind kutsuda ka mõnda proovi vaatama, kui soovid, aga sisuliselt, millega on tegu? Žanri, on raske määratleda selles mõttes, et see pole puhas tantsulavastus. Me tund aega jutti puhtalt ei tantsi. Me laulame, me kasutame kõne, tantsime ja meiega laulame. Sisuliselt on tegu kaasaegse muusikaliga. Minu jaoks on tegu kaasaegse tantsulavastusega, millel ei ole otseselt sellist tantsukeelt, nagu kaasaegse tantsuvaataja on harjunud seda nägema. Võimalik, et seal on rohkem erinevaid tantsustiile. See koolitus on ju olnud meil ühine reedaga ja siis on tulnud sellised teised stiilid veel, eks ole, otsa mina lõpetasin ka sama ülikooli, mis Indrek praegu ehk Tallinna Ülikooli koreograafia. Ja eks seal nähtu tehtu jääb ka natuke kehasse külge. Ainult ballett. Ülle, teie olete Reedaga märgitud kui kaasautorid. Ma jäin mõtlema, et kuidas see siis välja näeb, et tegelikult väga noor poiss kaks oluliselt kogenud daami, kes ühtlasi noh, samamoodi, kuidas teil see toimib. Kes keda õpetab muna-kana-kanamuna või kuidas käib? Tegelikult on niimoodi, et ma kasutan töövahendina alguses Kaagostasin improvisatsiooni ja meil on tohutult palju materjali, millel on üle kuue tunni improvisatsiooni ainetel, ma olen lasknud neil liikuda nagu nemad tahavad liikuda. Mul ei ole see eesmärk, peaksime ilmtingimata tegema täpselt seda, kuidas mina tahan, et nemad liiguksin, et sellist asja ma ei tee, vaid ma lasen neil sisuliselt töö ära teha ja siis saad endale hinda kirja. Ei, ei, ei, üldse mitte niimoodi, et improvisatsiooni, korsten lähtematerjalina ja siis ma ikkagi täpsustan ja hakkan rohkem detaile sisse panema ja nii edasi, et hakkan asja konkreetsemaks viima. Hetkeseis meie protsessis on niimoodi, et oleme üsna üldise hoidnud selle liikumise muud asjad. Ja nüüd oleme hakanud rohkem täpsustama, detailidega tegelema, rohkem seadma seda liikumist ja muid asju. Et oleks ikkagi selline konkreetne jälgida. Voolav lugu laua peal, jah, kui klassikaline baleriin oli harjunud, et ta tuleb proovisaal ja siis tal on aeg mingi poolteist tundi ja tuleb koreograafia, ütleb, et sa teed nii, sa saad ainult oma interpretatsiooni sinna peale tehnikale panna. Siis nüüd minu meelest mina olen küll väga õnnega koos, et ma võin teha, luua, näidata ja, ja seal on selliseid kohti ka, mis on puhtalt Indreku koreograafia, jaan puhtalt sellised, mis on nagu meie tehtud, siis ta läheb koju, vaatab videos üle, siis järgmine kord ütleb, et vot see tundub, et on hea, selle võtame, võtame aga et vot ja nii edasi, nii me teeme. Jäin mõtlema, et kui ma mõtlen varieteele, siis mulle seostub see ikkagi väga paika pandud koreograafiaga. Ja samal ajal, kui te olete laule ja luuletusi kirjutanud, siis see on justkui selline looming. Ma ei tea, kas see vastutustundlikkus on väga põhimõttelisi, muidugi minul on see häda, et ma arvan, et ma oleks võinud ka väga hästi olla täiesti normaalne, kui mitte hea, kaasaegne tantsijaga, lihtsalt elu on läinud niimoodi, et olid varietees, siis oli Pedasid Ta jõud kogu aeg andsid klassikute karakterit. Ja ilmselt ma sain kõikuma tantsulusti ja tantsu tahtmise seal tudengite peal ära esitada, kõik, ma ei tea, poole rood ja, ja hispaania tantsud pähklipurejat Raymondas ja mingi periood oligi selline, et ma vist ise nautisin rohkem. No mina olin ju hea ja ma ei saanud arugi, kuidas nemad ei ole nii head. Aga siis sa saad vanemaks, siis su kondid enam ei võta, nii nagu mul praegu natukene on juba probleeme. Ja siis jõuadki sinnamaani, et sa tegelikult oled targem ja parem õpetaja. Aga sa ei suuda enam nii palju väljendada. Aga Indrek, kuidas sa kirjeldaksid õpetajana? Tegelikult see ongi seesama, mida Ülle just rääkis siin üks teema ka, mis meil lavastuses on, et kuidas leida sellisel hetkel, kui sa ei saa enam liikuda, nagu sa ideaalist tegid, kuidas sa leiad siiski mingit väljendusvahendit, mingid liikumised, mingid asjad, et sa saaksid siiski liikuda nii nagu sa tahad. Ja ma arvan, et me liigume iga prooviga järjest sinna lähemale. Et te saaksite mõlemat teha, mida te tahate. Ja Ma ei tea, minu arust on selline sõbralik, lõbus lõppiv seltskond, et meil on väga meeleolukad, proovid ja täiesti ausalt, meil on ka seal erinevaid juhtumisi olnud ühe korra, mina sain šoki. Täiesti šokiproov toimub. Teen ära, vaatan, muusika, mängib Ülle hakkab oma pulssi kontrollima, paneb käe südamele, katsub pead, vaatan, mis värk on, et tulen oioi, oi, nüüd pean kiirabi küll kutsuma, täitsa metsas. Ja siis muusika. Ülle ütleb, äkki. Indrek mulle nüüd aitab. Ma olen tõesti läbi, ma lähen koju ära, läheb uksest välja. Reedaga, vaatame üksteisele otsa. Oi, mis nüüd sai, mis ma tegin. Tõsiselt, mõtlesin, mis ma tegin. Läheb viis sekundit. Möödub, Pille teeb ukse lahti, ütleb Indrek. Mõte ikka saite aru, et ma nalja tegin. Minu naljadest ei saada tihtipeale aru, selles on see häda. Nüüd läks Inreko õnge. Sokkis muidugi, et siin ongi see asi, et mina olen noorem ja nemad on üsna rohkem kogenenud, mina selles mõttes, et siis tavaliselt on teistpidi. Aga nüüd on nii juhtunud, et ma ei tea, kas Eestis on varem niimoodi tehtud, et noor inimene teeb vanadele. Muidu oli seda eriti ei ole, esiteks pole kaks nii vana veel laval käinud, koos, ma arvan lavastuses ja vist nii noor ei ole tõesti. Sellel noorel on ka omad eelised, esiteks ta ei ole mitte ainult noor, vaid esiteks on ta Iidee lõpetanud ühe haridusega, siis ta on lõpetanud bakalaureuse koreograafia, siis ta on praegu siis selle pika nimekasutuse balti filmi meedia ja nii edasi. Magistrant eks lõpetamas ja tavaliselt magistrantidel on ikka selline, ütleme nii, et enamikul neist on ka andekust. Ja siis on neil ka Nad oskavad näha, kuulda ja analüüsida ja see on juba suur asi. Lavastel. Siin on Tomaks, sellele tunnistan omaks, et tegelikult siin lavastuses on üks huvitav teemad, mida me üleeile ka mainisin, on see asi, et nemad otsivad väljendusvahendeid, kuidas nad hetkeseisust saaksid laval ennast väljendada. Aga minul on see nüanss tegelikult, et ma alustasin tantsimist üheksateistaastaselt. Varem ma ei teinud mitte midagi, olin ainult arvutite taga ja mina tegelikult teen iga päev asju, mida ma mitte kunagi elus ei ole teinud ja mina ütlesin täpselt samamoodi väljendusvahendeid, et mis on minu stiil, mis on minu keel. Meil on täpselt sama lugu, tegelikult, aga mina olen see teine äärmus, et mina olen sealt ajaskaalal nagu siin alguses alles alustan, nemad on edasijõudnud kõvasti. Siis ongi selline. Ilusa öelda vanade kohta edasijõudnud, onju, eks ole. Ilusaid sõnu ma ei tea, kas. Sa ise kippunudki lavale või ma tean, et sind teatakse kui väga head füüsilist liikujad tantsijate hulgas juba praegu. Oi, mina lihtsalt kuulen ainult jutt, ega ma muud ei tea. Tegelikult meil oli üks plaan, aga õnneks ei jõudnud reaalsuseks. Räägin ausalt selle plaani ära, et meil on väga palju versioone, kuidas lavastust käsitleda ja kuhu. See oli üks vahepealne plaan, et teeksime lavastuse alguses niimoodi, et nüüd paneme plakatitel kirjad. Ülle Tooming ei tule alguses. Pool tundi enne hakkab etendus juba pihta, tegelikult ja siis kell seitse haigena näitlejale haiget, mis sa teed siis, lavastaja läheb, dubleerib ja siis tulen mina kleidis karaktertantsukingades ja 15 minutit üritan tõsimeeli. Üritan tõsimeeli seda teha, mida Ülle teeb, jah, kes siis ikkagi lavastaja, et teist võimalust ei ole, dublante mul ei ole ja siis keset lavastust tuleb ülle kohale astub sisse. Kuule Indrek, mine istu. Ma teen ise ära. Aga see jääb kahjuks ära, tasub ainult nüüd ette kujutada ja seda saab ainult lavastuses ja meil lavastuse materjale on, aga üldiselt on niimoodi, et et ma saaksin koreograafia lavastajana edasi arendada. Ma pean töötama teiste inimestega. SL-is, ma tegin selle soola, tegin Premieri jaoks, mida ma pärast esitasin Kopenhaagenis ühel luna nats etenduses, õhtul siis nüüd novembrist tegin Estonias, tegin koridori raames, tegin ka soolosisuliselt, mis oli 40 minutit juba järgmisest soolot, mul tuleb Kopenhaagenis välja ühe kaasaegse muusikafestivali raames märtsikuus. Üheksas 10. märts, et ma ise kipun ka lavale ikkagi, aga soologa on või iseendaga natuke teistmoodi töötada kui teiste inimestega. See kogemus, mis ma saan, et ma näen pealt, mis toimub, see on tohutult vajalik ja ma lihtsalt näen enda arengufaasis. See on see asi, mida ma pean praegu tegema, et ma saaksin areneda ja saada paremaks. See pealtvaatamine on jah, soovitatav lavastajale, siis ta näeb tõepoolest, et kui sa ise oled selles sees tantsijana, siis enesetunne võib vahel petta, et hea on olla laval koos nende teiste inimestega, visuaalis ei ole see sugugi vaatajale võib-olla nii kena heata, vaatab, ainult ei tulnud lavale. Seekord aga võib-olla, kui meie plaanid nüüd meil on neli kuud, on aeg, et kui nagu sassi läheb, et siis eks ma väikeses seelikus pealisest lavale nende kingade laginal tulema, et mis seal ikka väiksed maniakaalses momendid on. No võib-olla siis siiski ei lähe niimoodi praegu nüüd siis reklaamides 20 neljandat maid, mis esietendus okupatsioonide muuseumis toimub lavastusel oodates siis esialgu võib veel välja kuulutada, et laval on siiski Ülle Toming. Reet Paavel. Jah. Olgu, aga nii on, ja suur tänu tulemast, aitäh Indrek korral. Ülle Toming.