Eetris on teatriluup, mina olen Keiu Virro. Täna räägime lavastusest vann esietendusse möödunud kolmapäeval Kuressaare linnateatris, õigupoolest on tegemist Kuressaare linnateatri ja Kilmi teatri koostööprojektiga. Teater, Kelm, teater, Kelm, lavastajaks Karl Koppelmaa, kes on need stuudios? Ma esimese hooga tahaksin väga teada, millest see nimi saab, vann lavastus algab ju tegelikult hoopis sellest, kuidas üks suitsiidikatse teinud noormees tuleb koju põhimõtteliselt, kus sa, vann seal, sellele võib anda, poeetilise vastase võib anda väga proosalisel mõlemat. Mõlemad proovid, et proosaline vastus on see, igav oleks olnud panna pealkirjaks vann, sest lavastuse, ütleme keskne objekt on vann, kõik toimub vannitoas, tundus lihtsalt, et savann parem kui lihtsalt vann. Aga sellele ütleme sisuline või poeetiline põhjendus, siis on see, et et eks me kõik oleme loomad või mingisuguseid, ma ei tea, Ostraalsed olendid kosmilises vannis. Ja see ongi siis nüüd lugu nendest loomaklistest, kes vannis on ja mis nad seal teevad, et ühed on lõvid ja teised on ka sellid ja ühed on, on ahvid puu otsas, kes vaatavad seda kõike. Kuidas üks ajab teist taga. Kaugusest. Kui ma mõtlesin selle peale, et, et kõigis algpunkt on see enesetapu katse, siis tegelikult see ei ole ju see teema, mida te seal otseselt lahkate. Muidugi me nagunii tugev märgiline sündmus justkui, aga samas see kõik ujub hoopis kuhugi. Nojah, see algab ühest suurest elu muutuvast sündmusest selles mõttes, et ju mitte ei räägi enesetapust, vaid ta räägib elust. See tükk oleks võinud alata ka sealt, et milline oli elu enne ja siis nagu keskne sündmus on, on enesetapu katse ja siis kuidas seal muutub, aga no milleks, et oluline oli see, et ütleme, et pärast seda enesetapu katset just siis, kuidas inimene hakkab avastama, et ohoo, et elul on mingisugune mõte. See muidugi see mõte on, see temal on väga oluline, aga aga kõikide teiste jaoks võib tunduda tühise absurdsem. Aga lõppude lõpuks sellest räägibki, et, et vahet ei ole, mis need teised arvavad, et sina ise pead otsustama enda elu ja enda elu mõtte üle. Seal kuskil oli vist lausa, et elu ei ole üleelamiseks, elu on elamiseks väga sümpaatne. Räägi natukene sellest sisust lähemalt ka, et natukene aru saada, mis siis ikkagi toimub, mis seal on kaks ajastut korraga 2017 ja 1917 aastast 2017, siis ma saan aru, ei, peategelane hakkab kirjutama seriaali 100 aasta tagusest ajast, et see 100 aastat tagasi pole kordagi olnud taotlust, et tegemist oleks ta mingisuguse autentsuse, ajastu autentsuse, vaid pigem on see selline teistsugune kirjanduslik võte, mida ma ütleksin Brist näiteks on kasutanud, et kirjutab enda elust mingisuguses teises ajas ja mingisuguses noh, mõnes mõttes teistsuguses kultuuriruumis seda jälgida mingisugusel distantsilt lihtsalt. Ja see 100 aastat tagasi, noh, see on nagu huvitav aeg ise ka, sest et mõtlen kirjanduslikult filosoofiaalaselt. Et mis asjad olid veel ees ja mis asjad olid nagu möödunud, et praeguseks üks see tegelane seal ütleb ka, et tänapäeval ei huvita enam miski mitte kedagi. Vastused on kõik teada või vastused ei huvita ja küsimus, et noh, need ei huvita enam kedagi. Noh, selles mõttes see on selline suhteliselt pessimistlik nagu vale, aga aga tegelikult on sellise sisemise irooniaga ka. Aga kui rääkida sellest sisust, et iseenesest noh, tegemist on ikkagi narratiivi või kahe narratiiviga looga et seda ma nagu ümber jutustama ei hakkaks, mis seal toimub, et ega seal nagunii palju väga ei toimugi. Noh, ta on psühholoogilist laadi teater pigem Tšehhovlikku, et noh, et kas rääkida nüüd Tšehhovi nagu tohutult palju midagi toimub. Et noh, seda nagu ei saaks öelda või teistpidi, mis on seal nagu veel üks mõjutas olnud ansambel Beckett ja tema tükkide kohta, et seal rääkida, et seal midagi toimub, et noh, see on nagu täiesti absurdne. Aga sisu kui selline on seal inimeste eludest, sellest, mis on noore inimese mured, rõõmud kuidas nendega toime tulla. Samal ajal räägib seda ütleme siis sellisest enese isoleerimisest või soovist mitte olla avatud teistele maailmale mis ümberringi vaatama, et mis toimub üle selle suure mere või ka meis endas siin meil endal siin Euroopas, et et see on nagu selline suurem globaalne teema. Aga lihtsalt me ei puuduta seda, nüüd see ei ole, ei saaks öelda, et tegemist on poliitilise tükiga. Aga me puudutame sedasama nähtust siis ütleme, mingisugusel isiklikul inimese enda eraelulisel tasandil allhoovust. Jah, just mul tuli lihtsalt paralleeli nagu natukene täiesti kontekstivabalt meelde ilma sündmustest Ta lugudest praegu jookseb ju kinodes Charmuschi film Patterson, mis sisuliselt samamoodi on täiesti suurepärane poeetiline film, kus ei juhtu põhimõtteliselt mitte midagi, isegi kui antakse sihukse kergelt Hollywoodi likviidseid mingisugustele sündmustele, mis justkui võiks toimuda, siis neid ei toimu. See, et meil midagi ei toimu, et sa ei ole nagu ka päris õige, et et ütleme, kui päriseluga võrrelda, siis vannis toimub vägagi palju välja keerata ja sa pead end ära tõestama. Kuule jätan ikka buss tul. Ai nojah, et selles mõttes seal lihtsalt need, mis need tegevused või mis toimub, et see ei ole nüüd suur sõda või see ei ole nüüd suur mingisugune eepiline narratiiv, vaid, vaid tegemist on inimeste eludega, kus lihtsalt meie esitame, esindame neid momente, mis on nagu pöördelised inimese elus võivad olla. Aga kui sa kirjutasid seda poolt, mis ainult aastal 1917, siis kui palju sa süvenesid näiteks media keelekasutusse või ma lihtsalt vaatasin näiteks muu hulgas on seal tekstis ära mainitud ka see, et meiega midagi muud polegi muutunud, et kui enne öeldi, et kuula, siis nüüd öeldakse, et Läksime audiopealt videol üle. Ma lugesin, uurisin, võiks muidugi, ma ei taha öelda, et mingi tohutult põhjalikku, mingisugust, et Ott Sandraku aga ma kokku ei saanud ja ei palunud talle seletada endale mitu tundi, et noh, et kuidas siis kõik oli, sest nagu ma ütlesin, et see ei olnudki nagu üldse kordagi eesmärk keelekasutuse poole pealt tundus, et ütleme kohati, aga siis on see ainult märgiline. Et tundus, kahe keele sinna kõrvuti panemine tundus kuidagi hästi ebaloomulik või? Jah, nad on erinevad, kui seda lugeda, kui seda laval kuulata, on mingisugune erinevus, aga mingisuguse autentsuse taotlus selle üle, et see pigem on ikkagi. Ta on ikkagi seriaal, mis toimub aastast 1917, et arvestades ma ei taha küll midagi Eestis reality kohta halba öelda, aga aga noh, võib kah, et, et see, see autentsus nende asjade puhul ei ole ju kunagi kuigi oluline ja ja mõeldes sellele, et see tegelane, kes seda seriaali kirjutab, et kui palju ta sellest teada, mis asja tema ajab sellega. Et siis ei ole see, et ühtepidi seal nagu kriitika on minu enda või üldse nagu noore kirjutaja pihta, kes jah, ütleme mingis mõttes ei viitsida, süveneda vä. Aga samas ma ütleks selle peale, et noh, et, aga lihtsalt ei süvenenud küll aga süvenenud teistesse asjadesse filosoofilisematest asja. Mõtlesin, et see, mille põhjal ja esimese hooga vaadatakse, et noor kirjutaja on see filosoofilise pool, mitte filosoofiline poolega see, see osa, mis käib nimede poole pealt, sellepärast et ma suutsin sealt kokku lugeda ja peaaegu et kümmekond erinevat nime, mis on näidend nimetatud niitša ja kandiaarluse Fukoos, Openover rääkimata siis veel polnud näitekirjanike Sophakese vibriorit piides. Hitleri hääl L1 või ütleme jah, tema, tema mõtted. No esimene asi, kui me seda näeme seda aastal 1917, siis siis loetakse meile ette kiri Adolf Hitlerit. Ja ma arvan, et see peaks andma selle väga selge arusaama, et, et tegemist ei ole nagu ajastuga, mis võtab iseennast tõsiselt. Noor kapral Hitleri Sis kirjutab kaadikutest Eestimaale, ütleme see üks ajast on, ütleme, realistlikum tänapäeval on realistlikum ja siis 100 aastat tagasi on selline jändilikum, et ütleksid 1917, et see on selline koomiline aeg. Ja, ja tänapäeval siis veidi tõsisem. Miks kõik Schopenovrid Supernova jutustas vist seda, et kõige toredam on see viimane Stradopaksime miks kõik need või need on need mõtted või need nimed, mis sellel nagu üldised ema filosoofiaga seal haakuvad ühtepidi millega nõustun ja millele vaidlen vastu ja need võib-olla seesama inimene, et jope nööriga mingis mõttes nõustuda ja siis mingis mõttes sellega vastu vaielda, et et ma üldiselt ei poolda seda, et teatris keegi ei tule nii-öelda kirvega lajatab, ütleb, et vot nii on õige vale väidet, kus esitatakse mitmeid versioone ja siis vaataja saab ise valida, millega ta nõustuda, millega ta mitte. Et ma tunnen ise, et meil nagu hinnanguid ei anna, et noh, see on nüüd nõme ja see on nüüd hea ja see on, ma ei tea, mis iganes teed, ausus on see, mis noh, see on see, mis mind huvitav kunstis. Aga räägi põgusalt, kellega me seal lausa kunsti need välja toonud, sellepärast et õigupoolest oled nii sa ise kui ka terve truck, kui mõelda, mis tuli üsna värskelt lavaka lõpetanud. Kuidas see kõik nüüd niimoodi juhtus? Kes sul seal on ja miks te koos teete niimoodi asju? Sellepärast, et see ei ole ka mitte juhused, Kuressaare Linnateater, Kelm teevad koos ei, seda küll, jah. Teeme koos-Lauli Otsari, Jürgen kanneseni, Marko 100 Kuke, Risto Vaidla ka, et nemad on siis näitlejad, kes, kas praegu kõik on töötavad Kuressaare linnateatris ja Kuressaare linnateatri näitlejad ja on siis teatri näitlejad ja noh, kuidas see juhtus, et oleme kursakaaslased, kõik ja sõbrad ja mingisugune ühine maitse, ühine teatri meeldimine on ja siis mis siis muud hakkame koos tegema? Seal seal muud väga midagi ei ole ja meil on kambas ka minu klassivend EKA skulptuuri õpib ja temaga pundise temaga samamoodi ühine keel, et, et selles mõttes me oleme kõik nagu noored, kellel on mingisugune ühine vaade. Ja samal ajal see teater, kellel ei taha niimoodi hulpida omas mahlas vaid ikkagi ootame kogenumaid, näitlejaid ja inimesi väljastpoolt, et kes, kes saaksid siis teatrit ja meid tegelikult rikastada. Selline punt on praegu aga, aga eks on igasugused inimesed oodatud. Kõlas nii ilusasti, ma arvan, et siia võib nüüd kriipsu alla tõmmata. Niisiis kaheksandal veebruaril, no vot nii, ma ei oska õigesti käänata, aita mind, kus kohas siis teatris kelm, teater, kelmis? Vot seda ma ei olegi tegelenud, et ma arvan, et noh, vaatame, et kuidas ütlema hakatakse sisend ja selle juurde, et igal juhul Tallinnas etendus savanni edasi edasi on veel etendusi, kus ja millal Tallinnas on kaheksas üheksas. Jah, aga seda leiab kõik meie Facebooki leheküljelt, et internet või internet ja et ikka ja see aitab välja, et pileteid siis miljon piletit, pääsmed kuna me oleme annetuspõhine teater. Et enda koha saab siis broneerida. Teater, Kelm Gmail dot comleheküljel. Vaat nõnda lavastusse vann, aitäh kalgutama, aitäh.