Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Iga saate kuulaja, kes varem Kunstiministeeriumit kuulama on sattunud või on mõnd mu artiklit ajakirjanduses lugenud, see tõenäoliselt teab või on aru saanud, et minu näol ei ole tegemist kutselise ajakirjanikuga. Kui aus olla, siis lisaks eriharidusele puuduvad mulga elementaarsed teadmised meediateooriast mis võimaldaksid mingitki just ajakirjanduslikku spetsiifikasse puutuvat enesereflektsiooni. Mind on õpetatud kirjutama, kuid ei ole õpetanud mõtlema selle üle, kus ja kellele ma kirjutan. Või antud juhul siis räägin. Kuid nagu seiklusjuttudest teada, on igas kõrbes oaas või vähemalt kuivanud kaela. Nii on ka minu ajakirjaniku tegevuse aluseks küll vaid kaks, ent seda fundamentaalsemad ideoloogilist tegurit. 1999. aastal ilmus Hasso Krulli tõlkes eesti keeles Pirbordi öö eelmise milleeniumi lõpu ühe mõjukaima prantsuse mõtleja essee pealkirjaga televisioonist. Tõenäoliselt oli see esimene Loomingu raamatukogu raamat, mille ma oma elus ostsin. Ning kindlasti esimene Krulli tõlge, mida lugesin. Pordiori raamatust jäid meelde kaks seika, mida pordi ise küll vastanditena välja ei käinud. Ent mis mulle just ajakirjandust iseloomustava paradoksina meelde jäid. Esiteks sedastab pordio, tsiteerin. Keegi ei loe nii palju lehti kui ajakirjanikud, kes muide kipuvad arvama, et kõik inimesed loevad kõiki lehti. Nad unustavad kõigepealt selle, et paljud inimesed ei loegi ajalehti ja siis selle, et lugevad inimesed loevad ainult ühte. Ajakirjanike jaoks on lehtede lugemine möödapääsmatu tegevus. Pressiülevaade on nende töövahend. Selleks, et teada, mida öelda, peab teadma, mida teised on öelnud. Tsitaadi lõpp. Sellest sporditõdemusest kasvab välja mind pidevalt kummitab hirm, et ma eeldan, saate kuulajailt alusetult et nad käivad süsteemselt näituseid külastamas ning et nime Konrad Mägi või Elmar Kits kuulmine ütleb neile sama palju kui Kris Lemsalu või näiteks martiini. Pordi mõtestab seda asjaolu, et vaid ajakirjanikud loevad kõik ajalehti küll veidi teisiti. Pordi ö järgi tingib see ajakirjanduse ühetaolist tumise. Kõik väljaanded muutuvad konkurentsiloogika tõttu teineteisega sarnasteks sest ei saa olla olukorda, kus üks päevaleht katab Tallinna Sadama korruptsiooniskandaali ja teine ei kata. See paratamatus tekitab meedias võrdlemisi ühetaolise infovälja. Teine oluline ajakirjandus, iseärasus, mida pordi esitab ennekõike kui vestlussaadet juhtiva ajakirjanikuvõtete arsenali kuuluvat nippi on ajakirjaniku muutumine publiku hääletoruks. Tsiteerin. Katkestan teid, ma ei saa aru, mida te tahate öelda. Sellega ei anna ta mõista, et ta on idioot, vaid et keskmine televaataja, keda peetakse idioodiks, ei saa aru. Ja saatejuht muudab end imbetsill hääletoruks, et katkestada intelligentset juttu. Mul on aga õnnestunud kindlaks teha, et inimesi, kelle nimel see tsensori rull enesele võetakse, vihastavad need katkestused sageli kõige rohkem. Tsitaadi lõpp. Pordi öö ei täpsusta, mil viisil tal seda kindlaks teha on õnnestunud. Tõenäoliselt tunneb, tundis ta ise telekat vaadates niimoodi. Ent samas pean ma tunnistama, et ka mina olen vaataja või kuulajana ainult sageli ala vääristatuna tundnud ning vihastanud. Nii et ma siinkohal lihtsalt Usumbordi ühe väite tegelikkusele vastavat. Niisiis valitseb ajakirjanduses paradoksaalne olukord, kus eeldatakse, et lugejad, vaatajad-kuulajad on kursis kõigega, mis ajakirjanduses toimub. Ent teisalt, et nad ei mõista mitte midagi ajakirjanduses kajastatavast. Nii näiteks pakkusin kümmekond aastat tagasi Pärnu Postimehele esimese aprilli numbrisse lugu Johann Voldemar Janseni kui kirjastaja mõjust Berliini dada ajakirjadele. Pärnu Postimees lükkas selle tagasi põhjendusega, et artiklil ei ole viga, ent tõenäoliselt isa enamus lugejaid naljast aru. Olen neist kahest ajakirjandust ise loomustavast tegurist teinud enesele ideoloogilise platvormi millest kunstiministeeriumi saadet tehes juhindun. Ma ei eelda, et head kuulajad käide kõigil näitustel ja tunnete kõiki kunstnikke ning nende loomingut, kuid ma eeldan, et teie huvi kunsti ja kunstiministeeriumi saate vastu lähtub mingist üldisemast intellektuaalsest ajendist sarnasest, millest lähtuvalt vaatate ka näiteks dokumentaalfilme, kusjuures intellektuaalne ajend sulandub siinkohal esteetilise Hoiendiga näiteks džiga, Bertovi filmi, inimene kinokaameraga või Orson Wellsi eff. Forfeiki ei vaata tõenäoliselt keegi nende informatiivsuse tõttu vaid kõige paremas tähenduses. Meelelahutuse ajel. Teeme selle sageli etteheiteid, et ma positsioneeri saadet konkreetsele kuulajale ei mõtle läbi, kas teen saadet esimese, teise või kolmanda klassi õpilasele. Ent samas usun ma teksti antud juhul siis raadiosaatel võimesse konstrueerida omale eneselugeja. Umberto Eco nimetab seda mudel lugejaks sööndekstuaalsete juhiste kogum, mis lineaarselt lugedes avaneb lausete ja muude märguannete kaudu edasiantavate lugemisjuhistena. Sellised tekstisisesed lugemisjuhised on olemas nii romaanis kui rongisõiduplaanis. Ent kui rongiplaanis on mudellugeja väga selge ja range rong väljub horisontaalse ja vertikaalse tulba ristumiskohas, siis kunstiministeeriumi lugeja on mõnevõrra mitmekihilise ning märksa vabam struktuur. Ja seda just seetõttu, et olen saate autorina otsustanud mudel lugejale märksa suurema vabaduse jätta. Tere, Mare Ruus, mul on hetkel keeruline seda küsimust täpselt vormistada, aga kui ma siin läinud aasta lõpul sealhulgas ka kunstiministeerium, aga, aga ka kogu siis nagu suurem, laiem kui Eesti väli võttis seda aastat kokku siis Liisa Kaljula tegelikult sõnastas hästi, et noh, et need aasta kokkuvõtted, et need on nagu selline sõprade kiitmine. Mulle tundus, et tal on õigus. Aga selle kõrvalt mul tekib nagu, ütleme sellele kunstiministeeriumi toimetaja tegijana, siis kunagi, kui me tegime seda koos maarjamürgiga, siis ütleme, meie käest küsiti ja mariga minu käest on küsinud, et kes on nii-öelda saate kuulaja ja kui palju me seda arvesse võtame. Ma olen sellele üldiselt vastanud võrdlemisi nagu Maarja mulle ette heita atroneerivalt, et niimoodi ei tohiks. Aga sina oled, üks neid saate kuulajaid, kes mulle aeg-ajalt meelde tuletab. Ikkagi on ka mõni kuulajast, kui ma päris aus olen, siis ma aeg-ajalt lihtsalt nagu unustan seda saadet tehes ära üldse, et mul noh, et, et keegi ju tegelikult ka kunagi kuskil kuulab küsibki sinust kui kunstiteadlaselt ja selgus ka saate kuulajalt, et et kuivõrd need aasta kokkuvõtted, noh, ilmselgelt ei ole objektiivsed, vaid sõprade kiitmine, siis sina kui minu ja minu lähima sõpruskonna suhtes nagu teise põlvkonna kunstiteadlane. Et kui sina saate kuulaja novaator kunsti välja, et millest see koosneb ja kas kuivõrd adekvaatne kunstiministeerium näiteks on selle suhtes, mis sinu arvates kunstiväljal toimub? Ei, ma ei oska praegu kunstiministeeriumi kohta küll mingit kokkuvõtet või arvamust koondavalt avaldada, aga ma ütleks, võib looma niisuguse hoiaku kogu selle kunstivälja suhtes, mis praegu on ju väga kirju, väga kirju, sisaldades ikka tohutult erinevad kunsti ja ja mille puhul tihti öeldakse, et inimesed ei leia kriteeriume, millega ligineb ta sellele uuemale kunstile, mis on olevat liiga keerukas ja nii edasi, nii edasi. Ja ma arvan, et mina ütleksin kõik, sõnastaksin oma põhihoiaku umbes nõnda, et, et kõiges ma tegelikult otsin inimest, tähendab ma otsin seda autorit selle taga, tähendab, mida see, see näitus, me räägime muidugi näitusekunstist praegu, mitte mitte väljapoole ja arhitektuurist ja disainist ega moekunstist, vaid ennekõike ikkagi näitusekunstist, mis püüab olla see vaba vaba kunst. Tähendab, kes selle taga on, milline inimene seal taga on, mida sa out Torist peegeldavat. Ja see taju siis selle autori otsimise ja selle inimese otsingutaju. Ega ma ei pruugi seda alati sõnastada, tähend, aga, aga ta on tajutav sulle ka, loomulikult ma usun seda. Kas sa alati selle peale mõtled või mitte, võib-olla sa nagu sukeldud sellesse mingitesse probleemidesse, ainult, mis sul nina ees on, eks ole ju, aga tähendab ma arvan, et, et kui ma olen nagu pikema ajakogemusega siis mingi ajaloolisem esik või ka muidugi autor, kes pole päris noorekene, taustakogemus on suurem ja siis võib-olla mul on see puhtinimlik oma isiklik kogemus on nagu, nagu suurem tähendab ja peegeldavad autorit, nii need atraktsioonid, igasugused komejant, et nagu ehitised ka tekstid, tähendab, kõik on seal ikkagi nemad ise on seal taga. Ja loomulikult kujuneb siis nagu minul isiklikult minu nagu tunde probleemiks see, et kas ma ligineb sellele üldse või lähen mööda võima tõeliselt peatun ja väga pikalt teatumisele juures. Ja kaks näidet eelmisest aastast on tähendab isiksused, kellel on terve pikk mööda aeg väga rikka loominguga selja taga ja loomulikult ka see peegeldab teda igast tema teost, sealjuures tal ei ole need teosed võrdset väljenduslikkuse poolest, tähendab, ja kuidas ma neid siis sel juhul ka võrdlen näiteks Tiit Pääsukese näitust. Kuna ma sattusin sinna, sõitsin Tartust alles eelviimasel päeval mingite muude põhjustega koos, siis oli väga kahju, et ma ei saanud seda põhjalikumalt vaadata ja minu jaoks tähendab ma väga, väga hindan Tamaroloogid, kuraatoritööd ja seda on tõesti nagu noh, teistega võrreldes nagu põnevaks ja atraktiivseks võimalik nimetada. Aga kunstihoone olid küllastatult täis ja minu jaoks Kris Lemsalu Silski tol hetkel nagu segast kiita asukesele keskendumast valeks, võib-olla Tallinnas elades käinud seal viis korda. Aga kuna see näitus oli lõppemas, siis ega ka võib-olla ka Tartuski poleks ma nagu, kui ilmtingimata jälle uuesti sinna sõitnud. Ja kuidas keegi siis näeb seda isi kutt nende piltide taga, sest mind isegi natukene nagu riivas, riivas see, kui Lemsalu mainis nendes intervjuudes, mis ilmusid nii näituse saatetekstis kui ka sirbis mainis ühes kohas, et ta ei oska suhestuda Tiit Pääsukese portreega. Et tema jaoks on need maskid. Tähendab, miks nägita nendest mass, kes tegelikult võib-olla selles peegeldus just tema enda maskimäng. Sest Tiit Pääsuke on väga tundlik, portreteerib olnud loomulikult ja sellest maalimise õrnusest rääkisid nad ise ka mõlemad seal. Nii Lemsalu kui Tiit Pääsuke sellest maalimise tundlikkusest ja ma mäletan ühte väga ka meeldejäävat Ettk ühetud pääsukese varasemalt näituselt rüütelkonna hoones seal kõrgel kõrgel Toompeal. See oli ilmselt eelmise sajandi lõpuaastatel enne kumu valmimist ja Ma mäletan seda, seda tunnet, kuidas ma oleks tahtnud nende piltide vahel tantsida, tähendab Tiit Pääsukese on maininud, on selles raamatus, mis on ainsana ilmunud tal et ta inimest maalides ta tahaks teda ülendada, tahab teda ülendada, nii et ilmselt see seen minu ülendus, tunne niimoodi väljendus seal. Nii et ma usun, et see ei ole mingi ülemäärane tundlikus minu poolt, sellepärast et Tiit Pääsuke on, on siiski sedavõrd maaliana paljudele paljudele selline noh, tõeline maalija, nii et siin ei ole vaja. Ühesõnaga, aga ma ei kiida teda ümmarguselt, tähendab, ma ei kiida teda koloriidimeistrit või hüperalismist nometi inspireerivat vaid, vaid seda konkreetset, oma oma kogemust. Ja Kurb ongi, kui ma mainisin, et mõõtsin nende plekkidega isiksust ja seda autorit ja nende eripära siis on tihtilugu halb vaadata isegi ajaloolist näitust, kus erinevad autorid lekitakse mingi Ehismine olla, tähendab ühesõnaga siis on näha, et ajaloolane pole seda autorit tajunud. Ta pole teda nende piltide taga tundnud olevat ja, ja isegi üksikmaal, mis näiteks Tartu näitusel on siin kellelgi välja toodud ka seal on tajutav tunnetuslikult see tagamaa autor, sellepärast et praegune stiilide paljusus on ikka väga suur ja taanduma ja sellepärast on mind Tartu näituste kujundustes ka aeg-ajalt häirinud just see, kui pannakse prahti kõrvuti. Ma ütlen, mitte pildid, vaid pannakse kõrvuti inimesed, kes nagu ei sobi kõrvuti ja ühesõnaga tunnete neid laotakse, sein on nagu noh, nagu mingit värviklotse või need klapivad siin panen sinna need ja siis sealjuures see seltskond ei sobi omavahel ja, ja seetõttu niisukese hea kujundajana, kes on neid autorite tunnetusliku eripära kõige paremini tajunud, minu meelest siin tartu kujundatest neid on olnud terve rida terve rida ja seda nagu positiivset takkajärele pole keegi maininud. Mina sellise kujundajana nimetaksin, Jaan Toomiku pilt oli väga palju, öeldi, et näitus oli väga tihe ja palju ja nii edasi ja nii edasi. Aga olgu see näituse eripära, tähendab, need inimesed on tulnud oma pildiga. Nad mujal ei saagi esineda, ühe pildikese näitust ei tee, tähendab, ja seal oli mul need niisugused tunnetuslikut seltskonnad, mida temal ei leidnud. Vot nendega ma olin päri ja samas kohati väga toredat kontrasti mängis. Ima Tsuuman kõrval oli üks väike pool naljakas pilt, ma ei ütle selle autori nime täpselt, ma avastasin seal autori, kelle ta sinna suurde seina emati kõrval oli pannud Imatoli oma meisterliku maalika nagu täielikult nii-öelda seal fookuses Zeniidi suures saalis ja laternaga oli kontraste ja oli niisukest autorite tunnetust, mida tihti lukkuma pole kujundajat nagu oskusena, nagu ära tundmata. Et tavaliselt ma ei ole fotograafia huviline, sest fotosid on nii tohutult, palju on ja näitusi nendest ja see on selline impeeriumis ründab, ründab ja selles ei suuda orienteeruda. Aga endalegi üllatuseks oli mu eelmise aasta üks puhtamaid elamusi, oli Belgia fotograafi Marcel le Franki näit tus kumus ja loomulikult mõjus see, et see oli suur näitus terve tema elutöö kajastis toodud Belgiast fotomuuseumist ja loomulikult ta oli piisavalt ajastu deegeldajad, tema fantaasia peegeldaja ning selle taga oli terve inimese elu, nii et ilmselt kui oleks võib-olla mõnda üksikut fotot ainult vaadanud, siis siis oleks olnud nagu jah, võib olla meeldiv moment, küll, aga tellise kogumina hea näit suure näitusena oli ta siiski üks, üks tõelisemaid elamusi ja tookordsel Tallinna käigud, teine väga puhas, puhas elamus oli Tanel Veenre näit näitus kunstihoone galeriis. Loomulikult olen teadlik kadri Melgu koolkonnast ja nende ehtekunstnike kõrgest tasemest. Aga, aga see vaimne kontsentratsioon, jaga tekline täpsust sellel näitusel. Tanel Veenre loomingus oli muidugi ikkagi NUT. Ütleks lihtsalt, et puhas elamustest tihtilugu just kogumina on pandud Ühte saal ühel ajal mitme kunstniku loomingut ja nad segavad 11 või on seal väga tõsine looming ning kõrvad nagu vabandage. Ühesõnaga mingi mingi häiriv müra, mis pahatihti jääb segavalt kõlama. Ja Tartu näitustest tahaksin kindlasti mainida ka Peeter Alliku ja Priit Pangsepa esinemist. Nad olid kusagil suvel ilmselt ja väga hea oli näha, et mõlemad olid oma loomingut edasi liikunud ja Peeter Alliku uued maalid, suured maalid olid minu jaoks ikka väga-väga põnevad. Ta oli oma vahepealsest nato realistlikumalt stiilist nagu taandunud ja midagi haaranud päris algusest. Mingid uued tinglikult vormid ja uus värvikus, nii et mul on need pildi nimed kusagil kirjas, aga praegu praegu need ei ole isegi nagu olulised ka ja Priit Pangsepp oli läinud oma sellisest lapitaarse stiilist hoopis mahulisemaks ruumilisemaks, nii et mõlemad mõlemad olid edasi liikunud. Ja loomulikult selline inimene ja isiksus, kes väga-väga rikka loominguga eelmisel aastal tähelepanu fookus kerkis. See isiksus oli ju Elmar Kits, kelle 66. aastanäitust Tartus rekonstrueeriti ja mis siis ka küllalt suure publikumenu nii jõudis. Ja ta kergitas kitse mõtetesse, ajendas mõtlema. Sest viimasel ajal loomulikult gigakunstniku peale, nii lihtsalt nagu oma probleemidega ei kulge. Ja üks selline mõte ärgitaja oli just sinu kunstiministeeriumi alguslause mõtte ärgitaja oli just sinu lause, mida sa mainisid kitsa saate alguses, et jah, et sa pead tunnistama, et su saade läks luhta, sest keegi rääkija siiski ei suutnud tõestatav, milles kitse kui geenius, tema geniaalsuse lugu iva peitus. Ja ma mõtlesin, et geenius, geenius, kas me peame ütlema nimega rääkima temast kui geeniusest, et kes, kes on kunstis geenius. Ja jäin kuidagi nõutuks, et võib-olla nimetataks ma geeniuseks ainult Leonardo da Vinci suur vaimuna ja taga mida kõige lühemalt tema kohta öelda, et ilmselt saaks öelda, et ta oli virtuoos. Ta oli maalija virtuoos ja loomulikult sellise modi tiitli saame me omistada kunstnikule, kelle looming on väga ulatuslik, puhakuni maalija väga-väga meisterlik suudab haarata jai, maalib ta paljuski kuurilisi kompositsioone. Nii et see Virtoosid nimi nagu tundus kõige esmasem olevat ja kõige tabavam olevat järgneski, siis minul endal mõtetes küsimus, et aga kas ta on kõige tootlikum eesti maalija, kellega me teda võrdleksime. Ja esmaSe võrdlusena kerkis sky mõtetesse Evald Okas, kellega nad koos seal Riho sabletsoli, kolmas maalisid Estonia suurt laemaali, 47. aastal kaks virtuoosid tellingute peal tehingute lae vahepeal täiesti pikali sunnitud maalima, nii et keerukas töö, mille, mille ümbermõõt, et kui ma õigesti mäletan, oli vist 92 meetrit selline hiigeltöö, kus need kaks virtuoosi olid koos sellel aastal 47, tähendab aga loomulikult kits on ikka maalija ennekõike ja okas pühendus rohkem graafikale, ta oli isegi graafikaõppejõud kunstiinstituudis. Ja muidugi ta maalis, aga kui me võrdleme nüüd nende kahe loomingut võrdluste kaudu selginud midagi, kui me paneme võrdlusena kõrvuti kitse loomingu, mida on selles 94. aastal ilmunud raamatus väga pilt-pildilt, dokumenteeritud küll must-valgel fotodena see tema ainestik ja tema tema motiivid, mida ta maalis ja Evald Okase paksu raamatu, kus peaaegu suuremas osas üksteise järel järgnevat naisaktid tähendab ja tema kui pika eluga Tallinna esikunstnik, tähendab jah, siin on mingisugune, tekib selline ametlikke Tartu ja Tallinna liinide võrdlus ka. Ühesõnaga see võrdlus kerkis üsna huvitavalt mul mõttesse ja tegelikult põhiküsimus oli, et kas siiski seesama 66. aasta ja need poolabstraktsed pildid, mida ta ka hiljem küllalt arvukalt maalis, need plahvatuslikud improvisatsiooni, kas looming ja seesama näitas ka, kas see oli tema tipp, kas see on kõige kõrgem hetk tema elus ja temaga kunstis, sest sel juhul püüame taustana vaadelda kogu tema loomingut läbi aastakümnetel? Ma ei vasta sellele küsimusele ei ega jaa, tähendab küsimuse saab esitada, eks ole ju. Ja ma arvan, et need näituse vaatajad, kes võib-olla ei päris hästi ei suutnudki kontakteeruda nende improvisatsioonidel ja nende piltidega, mis siin olid näitusel ja mis tegelikult olid ju tema anda küll suurepärased peegeldajat, Need olid väga plahvatuslikult ja kiiresti maalitud, sest kui 105-st pildist suurem osa oli valminud paari kahe näituseeelse kuu jooksul, siis see näitab seda intensiivsust, eks ole ju. Ja loomulikult nendes improvisatsioonidel seda intensiivsust ka oli ja on tunda, tähendab see see pintsliliikumine ja see, nagu see kiirus ja hetkeliselt on sinna sisse jäänud. Ja veidi irooniliselt on muide Ilmar Malin kasutanud selle kohta väljendit pintsliakrobaatika ja ühesõnaga, see ei ole kõige kriitilisem väljend sugugi, sest võib-olla teatud määral siiski tema niisuguse selles loomingu laatis on sellist korduvust, mis, mis hakkab natukene segama muide, endale kõks on kirjutanud ühes artiklis juba veerand aastate algupoolel. Et ma olen tähele pannud, et abstraktsed pildid ei jää hästi meelde. Ühesõnaga kitse sõnastuses ma olen näinud sadu abstraktseid kompositsioone, aga mälus on mul talletunud selgemalt ainult klejagantinski tööd. Ja mul on tunne, et sellist monotoonsus seda, seda noh, ühesõnaga, et me ei suuda eristada ja väga, väga selgelt selles kitsa abstraktses loomingus, ühesõnaga, sinna näis tekkivat monotoonsus sisse ja ma arvan, et kui vaatajat selle kunsti ikka päris hästi alati ei haakunud, siis ei ole mõtet kurvastada, sellepärast et selline kuju tatud motiivi on ta maastik või portree või selle, selle kommunikatiivsus on siiski suurem, kuigi seal on see samamoodi meisterlikkus olemas. Sellepäraselt kitsel laagide varieeruvus oli ju suur, eks ole. Ja mulle tundub, et endalgi üks ise köögis väga jälgida oma abstraktsete kompositsioonid, eripära nii värvides kui ka selles motiinis. Ühesõnaga ta tahtis, et nad helistuksid, et nad ei sarnaneks üksteisega ja muidugi temal, temal oli seal seda värvide valikut toppis hoopis rohkem tolles ajas või ta püüdis seda ja tegelikult ei olnud ju kits puhtalt üldse abstraks, mis tal on need motiivid nagu seal aimatavad need inimesi, kuurid ja nii edasi ja nii edasi. Ja esimesel käigul sel näitusel ma isegi natukene olin häiritud, et ma ei viitsi neid pealkirju vaadata, ma ei taha ilmtingimata teada, mis, mis figuurid seal teevad. Kui palju seal on neid päid või käsi aimata, et ma tahaks nagu seda puhast harmooniat nagu tajuda ja kaks abstraktset pilti täiesti abstraktset pilti nendeni? Ma jõudsin esimesel korral kõige enam ja ma neid on nimetatud kaheks selliseks puhtalt abstraktseks tööks. Üks oli midagi, vaade aknast ja dekoratiivne kompositsioon, mul on need väga selgelt ka praegu meeles. Ja ilmselt seda kuuendat aastat sellist mõju, seda stiili mõju oli ka nendes volbri koraalsetest töödes kitsalt sees. Ja muidugi meenub see, kui õelalt ühes kirjas Endel tõks kitse kohta ütleb. Tähendab, kits oli suurmeister ka viiekümnendatel, sest värvid võiksid olla tumedamad, võiksid, võisid olla tuhninud akvasse kujutamise meisterlikkus, sürrealistliku motiivi edasiandmise oskus. Tähendab, see on samamoodi väärtus, aga loomulikult kui palju ta neid ideoloogilisi pilte tegi ja miks ta neid tegi, see on omaette teema, tähendab, praegu pikemalt sellel ei peatuks. Kirjutab kõks vihalemmale kusagil kujund aastatelt. Et tema ühel tuttaval, kes elab Stockholmi lähedal, on 10 kuni 15 kitse kujunenud aastate alguses normaalne. Kuid ta käis Karjalas ja käis seal. Ühesõnaga. Ta ei kirjelda täpsemalt, mis, mis need pildid on põhiliselt siiski vist maastikud ja ütleb kõksama kirjased. Ta maalib talunikud, pered, vesinik, tegelikult ühesõnaga ta ilmselt pole piisavalt mõelnud kered Liisnikute peale. See on siiski väga tõsine vene kunstiajalooperiood parim, nende periood võib isegi öelda. Ja seda perioodi kirjeldab või hindab Arno Vihalemm ühes oma artiklis 64. aasta artiklis, mis ilmus tulimullas, kuna malmkunstimuuseumis on väga hea vene kunstikogu ja tead, kuidas sinna sinna sattus. Aasta 1914 oli malevas suurt parki kunstinäitus ja loomulikult toodi sinna siis sajandivahetusel vene kunsti vene maalikunsti. Ja kuna algas sõda, siis seda ei saadetud tagasi ja seetõttu sealkandis on erakogudes ja ma annan muuseumis on ühesõnaga tõsis head sajandi vahetuselt ja 19. sajandi lõpu vene väga suurepärast kunsti olemas. Selle juurde on nüüd tollel aastal 63. aastal ilmselt eksponeerimiseks toodud juurde sovjeti kunsti ühesõnaga panna ajaloolist linna kunsti välja ja lisada sinna seda Nõukogude sovjeti ka. Ja siis kirjutabki Arno Vihalemm kirjutab disest pealkirjaga Vene ja sovjetikunst valm. Lüti kunst on muidugi tore tore pealkiri ja talt naasen, aga mainib, et, et me oleme muuseumis on üsna haruldane, suur ja tihe vene kunstikogu sajandi vahetuselt ja sealt kliinikust. Ja siis ta imestab, kuidas selle kunstitraditsioon on katkenud, et ja kuna sellel pole mingit progressiivset sidet selle subjektiga. Ja ma loeksin seda, et teda hämmastas, et kuidas see areng on olnud järsk ja et sellel Solekki kunstil pole mingit sidet selle, selle varasema tõsisemalt selle vene kunstiga et oleks lootnud näha, sest mõlemad maalivad zhanri maali vanas Welles, Nõukogude moonistatakse maastiku. Aga nüüd selles ketis on nagu üle oossevessanrimaalitanud plakat ja maastikust pahatihti kits ja mõnedest kolmekümnendates 40.-test aastatest kaasa toodud tööde puhul ei osanud küll muud arvata, et need on tüüp, näiteks teatava väikekodanliku vaimu püsimisest. Üksikud oma näoga erandid välja arvata, nimetasin riskite kursorit ja sellest suurest konformismi jäi mulje, et siiski karud ja kunstijuhendamise parteiliselt karutantsitajad on teinud Vene kunstide ühe karuteene. Tähendab, see tõeline vene kunstitraditsioon on nagu kadunud sellest keti plakatist karutantsiteletes? No ühesõnaga, ma tahan lihtsalt öelda seda, et kõks ilmselt polnudki läinud. Toon siinkohal tsitaadi vormis ära lõigu Endel Kõksi kirjast Arno vihal emale 12. novembril 1963 kus Endel kõks Elmar kitse kritiseerib. Tsiteerin hiljuti oli mul huvitav juhus Stockholmi lähedal ühe mehe villas näha kitsemaale nii 10 kuni 15 vahel, mis talle Eestist olid saadetud. Nende seas üks natüürmort kaalikatega, teised Karjala, Krimmi ja Eesti maastikud. Olin masendatud. Ta tehniline oskus on kasvanud pintslikiri sedasama, kuid värvid on täiesti tuhmunud. Hallid ja tuimad. Maalid mõjuvad täpselt nii, nagu oleks nad maalitud 100 aasta eest. Minul ei ole kitsega kontakti, kuid kuidagimoodi peaks talle saatma mõne moodsa kunsti käsiraamatu. Tema Trent on selleks liiga suur, et see upuks vene pärasusse. Praegu maalib ta halvemini. Bene pered, Viisnikud. Tsitaadi lõpp. 1964. aasta tulimullas number neli kirjutab Arno Vihalemm Malmös toimunud nõukogude kunstinäitusega seoses Elmar kitsest üldiselt plakatliku sovjeti kunsti taustal aga pigem soosivalt. Isegi signatuur on endine ta lapsed jõe ääres, üks siniroheline värskelt ja vabalt maalitud Veerse vaikse õhtu. Romantika oli igatahes üks sovjetisaali maalilisemaid ja euroopalikumaid töid. Olgugi, et seda Euroopat praegu kõige lähem oleks otsima hakata prantsuse impressionismi oma tugev poolsada tagasi. Tsitaadi lõpp. Aitäh Marian Rush, kõigepealt sellise suurepärase vastuse eest küsimusele Skids, et ma tõepoolest Elmar kitsest saadet tehes ma. Ma olin sunnitud tõdema, et ma justkui ei saanud kõigilt kolmelt saatesse vastuseid andnud kunstiteadlaselt Maylejevinilt Peter talistult ja, ja siis ka kunstnik Jüri Kaselt. Sellist nagu vastust küsimusele, et, et okei, et kits on küll suur kunstnik, aga mida see tähendab, et see on suur kunstnik, kuidas me saaksime kunstiteaduslikult kirjeldada seda või siis on suur kunstnik need kui kitsenäitusest saadet tehes jäi üles küsimus, et kes või mis virtuoos ja milles see seisneb virtuoos, siis esitasid sellele sellise suurepärase definitsiooni, et noh, et mis on need tunnusmärgid, mille alusel me otsustame, et keegi virtuoos ja siis vaata et meil on veel terve hulk teisi autoreid, kelle loominguga võrreldes me saame nagu luua seda kirjeldust. Aga sellest viisist, kuidas kitse Virtooslikust kirjeldasid, viidates siis ka teistele autoritele just ennekõike mulle suvastuses meeldis veel ka teine asjaolu minema tahaksin esile tuua ka ise kunstist kirjutades nonii, kriitikuna kui ka kaudselt väikest viisi kunstiteadlasena. Et sa saate alguses tegelikult opositsiooni autor ja, ja ism või kunstiajalugu kui silismi põhine asi ja kunstiteadus kui tagasvalismi või selline teaduslik kirjeldused, vot see on teaduslik keel, on selline metakeele, seal kipub see Ismindus nagu mõistendus domineerima, samas kui sina praegu Elmar kitse kirjeldasid, sa kirjeldasid seda suuresti läbi kitse loomingu ja läbi teiste autorite, kusjuures taustal natukene ja just geograafiaga nagu muutub oluliseks, et selles mõttes, et ühesõnaga see on minu jaoks väga hästi, avas seda, mida sa sellega silmas pead, kui sa ütled, et autoripositsioon väga oluline. Nüüd aga ma tooksin, et tuleksin selle autori juurde, kordaasia, üritan kindel, kui hästi küsimuse formuleerimine õnnestub, aga ma siin hiljuti sõna otseses mõttes eelmise nädala jooksul sattusin väikesesse diskussiooni, mis oli seotud Alvar loogi sirbis ilmunud artikliga, kus Loog ei oska öelda. Kahetseb no aga samas kurdab ka kriitiku rasket elu, kuidas kunstnikud on kriitik Kuu märkustest isiklikult solvunud ja looks, siis võib väita, et ei, ei, et noh, et kriitiki kirjutamite autorist vaid kirjutab kunstist, et kunst on selline, ilma autorita, selline. Mina küsin, mis sa oled ilma autorite, see on ka nagu vale, autor on kunsti jaoks erakordselt oluline, Tal on surematu, ilma autorite teost ei ole. Aga looke esindab seisukohta, et, et kriitik kirjutab sellepärast, et talle meeldib kunst, et kui, kui kriitik ütleb, et talle midagi ei meeldi, siis see tulenebki pigem ennekõike sellest, et ta kaitseb kunstnikku mingisugust sellist kantsivaid. Noh, et kõiku kriitika sünnib nagu siirast tahtest arendada kunsti, pöörata kunstile tähelepanu ja et kunst on nii oluline asi, et me peame üldse nagu rääkima sellest ja sellepärast ütlema, mis on hea, mis on halb või et noh, et, et seal on selline siiras, siiras lähenemine. Ma ühelt poolt nagu nõustun väga loogiga, aga teiselt poolt mind ennast kriitikuna aeg-ajalt häirib see, et, et ma olen ühe või teise autoriga seotud. Kui ma nüüd hiljuti kirjutasin Tartu kunstimuuseumis hetkel lahti olevast Hanna-Stiina Treumundi näitusest siis ma tean ise noh, et kui ma selle teksti kirjutasin, nagu me siin täitsa läksin ja sellest, kuidas ma seda näitust vaatasin, siis ma vaatasin seda näitust just niimoodi nagu saama oma avangus iseloomustasid, et ma vaatasin seda autorinäitust, ma vaatasin seda autorit, Slanastiinud rõõmude mulle autorina on väga oluline ja ma olen tema loomingut noh, läbi mitte nüüd nii paljude aastate ei ole veel viimane mõistlik, aga ma olen tema loomingut tema bakalaureusetöös saateid vaadanud ja mulle hiljem sündinud teosed on minu jaoks väga palju rääkinud nende uuemate asjade kohta ja nüüd selle muuseumi näitusel need kõige uuemad teosed, teades, kust nad välja kasvavad, on minu jaoks nagu väga intrigeerivad. Mul tekib kohe väga palju küsimusi, mis tuleneb kõik sellest tinglikult, see autor on minu jaoks nagu isikuna väga oluline. Siis mul tekib nagu küsimus, et, et kas see on nüüd nagu kriitika jaoks selline hea ja õige positsioon, et äkki äkki ma ei oleks tohtinud üldse Hanastinud rõõmundi näitusest kirjutada, sellepärast et nad mulle autorina nii oluline. Ma ei ole isiklik kutsuda näitust vaatamas käinud ja, ja ma ei oska öelda, sest see on, see on täiesti teistsugune maailm võrreldes ütleme, maalikunstiga, sest tihtilugu me me ei tõmba selged Piiri nende klassikaliste kunstiliikide ja siis selle ütleme noh, ruumiinstallatsioonid, fotodes sellise heterogeensed nimetatakse seda siis nagu ühesõnaga selle uuema kunsti vahel. Sest ma olin, ühesõnaga, ta on selgelt puhtad nähtamist on ühesõnaga ta on esemeliselt, et meil silmade ees, eks ole, ükskõik kui kehv või hea või, või virtuooslik ta on, eks ole, aga sellised, kõik need muud seadeldised ja kes uus materiaalsus seda terminit kasutasid oma viimases saates nende ehitiste kohta, mida tihtilugu niimoodi ruumidesse rajatakse, see on täiesti teine maal ja loomulikult tähendab, kui sina oled kontaktis sellist kunstnikega ja kirjutab nendest, siis tähendab, see on teatud Kui kunstiring saab, kuulub sinna ja ma ei näe, selles taunivad, sest niisugustes noh, Nyoda sidemetes autoritega, see tundub paratamatu olevat, on ta ja võib-olla kirjanduse puhul, kus on võib-olla võimalik selgemat midagi nagu analüüsida või kritiseerida. Võib-olla on see niisugune suhe autoriga nagu keerukas ka. Aga, aga tähendab, ma olen, kui ma olen ajaloolane, ma peaksin praegu ennast ennekõike aja loolaseks, siis ma ikkagi tegelen ennekõike selle, sellesama klassikalise kunstiliigiga, mida maalikunst on, eks ole, mitte ainult maalikunst, vaid joonistamine, skulptuur, ühesõnaga graafika on see klassikalise kunstiliikide linn, eks ole, aga mingid kontaktid autoritega. Mulle tundub, et, et noh, et, et see on kirjutamisel siiski küllaltki paratamatu ja kes tahab sealt täiesti vältida, siis ta siis ta vältlikkused, eks ole. Aga minul, minul on mingid materjalid kogunenud ikkagi mis ootavad mul võib-olla nagu tekstiks kirjutamist on ennekõike kogunenud just nakkum suhetest ikkagi Tartus tegutsevate kunstnik kega kontaktide kaudu. Ka ma olen nendega suhelnud, ma tean. Ja mis distantsiga, mis laadima nende kunsti vaatlen, no sõnaga igast kunstnikust nooremast või, või vanemast ajaloolise must või praegu tegutsevast. Tähendab, meie roll on võib-olla näha seda ennekõike seda positiivsemat näha. Valida ei suuta seda valida, eks ole, praegu on, kõige keerukam on kogu sellest tohuvabohust, mis valitseb valikut teha, inimesed ei suudagi, võib olla noku kontakti leida, sellepärast et kõike tulvab igalt poolt liiga palju peale, eks ole, ju tähendab ja ja ka ajaloolist Pealt autoritelt, milliseid Treklasid me sisse paneme ja tihtilugu on need ainult niimoodi kergesti kättesaadavad. Üks muuseumi töö ja Jaha, nüüd paneme sisse, teeme näitluse, võtame ainult muuseumis pilte, näiteks minu meelest Efraim Allsalu näitus, mis oli, see oli eelmisel aastal Adamson-Ericu muuseumis väga lihtsalt välja tõstetud tööd Tartu muuseumist ja Tallinna muuseumist ja loomulikult tal oli tellimustöid, mida inimene teeb nagu, nagu kergemat pealiskaudsemalt, sest noh, see nõukogude aeg, kus inimene sai vabakutseline olla, nendesamade on kuivõrd ideoloogilised või vähem ideoloogilised tööd, ta sai nende najal reaalselt elada, eks ole. Ja need on võib-olla, kuivõrd nad alati domineerivad muuseumi fondidest, mitte sugugi alati, aga aga neid väljaspool muuseume olevaid väga olulisi töid, mis tema hoopis teist Laaki aspekte peegeldasid, meid poolt otsitud. Kõige lihtsam oli võtta muuseumides toite panna seina tähendab ühesõnaga valik ka ajalooliste isikute puhul ei ole sugugi nii, et aha teeme ümmarguse jutu, paneme, mis kätte juhtub, eks ole. Nii et see kontakt ja valiku küsimus on igal juhul, igal juhul ta on probleem, tähendab, aga milline just see on juba konkreetne asi, ta konkreetne juhtumi küsimus. Aga ma tuleksid kohe ühe küsimuse juurde veel, millega sa oma vastust praegu alustasid ja mis mind juba, ma ei tea. Peaaegu 10 aastat on vaevanud ja täpselt sama kaua kestnud diskussioonis Peeter Grossmanniga. See puudutab maalikunsti kui, kui keelt ja rääkida ja kirjutada just ja tänab olevas kriitikute võimekus seda teha, sest kui sa avad oma oma vastuse sellega, kuidas selline kasutame siis mõistet uus materialism, mida, mida iganes. Jätame selle siinkohal defineerimata, ütleme et see on lihtsalt selline noh, ütleme siis tänapäevane kunst ja ja kui me võtame siis need tinglikult traditsioonilisemat kunstivormid, millega sa ütled, et sa töötad ja paneme siia sellise nagu vahe vahele, siis mul tekib kohe nagu see küsimus, et vaata, kui ma nüüd nagu olen keskendunud sellisele, ütled lihtsalt sellel uus materialismi üle. Et kas me materiaalse, nojah, ühesõnaga Peeter Grossmanniga jõudnud sinna kohta, kus, kus ma olen sunnitud talle tunnistama, et ma ei oska maalist kirjutada ja seetõttu olen seda vältinud, et nad ei suutnud mulle selgeks teha, et Grigor, et sa ei saa ikka mitte midagi aru. Aga sealjuures mind kogu aeg vaevab see, et kas mina kriitikuna sealjuures idee maalile kui kunsti meediumile liiga või et ma nagu mõistan ta kuskil perifeeriasse, ma lihtsalt kardan, et neid, kes sarnaselt minuga mõistavad need traditsioonilised kunstivormid kuskile perifeeriasse, et neil on veel ja see tingib nagu sellise noh, kohe tekib lõhe ja kui ma ütlesin, et ma ei saanud küsimusele, miks kitsam geenius nagu head vastust, siis see oli ka tingitud nagu sellest, et mõnus oli mingi kurbused, et okei, et meil on see suurepärane maalikunstnik ja me noh, nii et kõik ütlevad, et see on suurepärane, aga mina ei oska vastata küsimusele, miks ta on suurepärane, et sellepärast ma niikuinii nii tänulik su su sellele sellele vastusele, mis seletas mulle ära, miks sa nii suurepärane. Aga, aga sul on, kuidas sulle tundub, kas see lõhe on midagi, mida peab kartma või kas. Tähendab, see lõhe on, lõhe on, lõhed, ta on olemas ja ma arvan, et aga sealjuures loosun, et vaates konnal see huvi maalikunsti teatud ringi tähendab, kui suur see ring on, seda ma ei tea. Ei ole kadunud ja, ja on inimesed, kes on visuaalselt tundlikumad ja kellel on mingi niisugune kaldus ja huvi selle suhtes rohkem. Aga üks asi, mida ma tahaksin, on küll see, et see tohutu too digimaailm ja see, see televisiooni huvi ja videote ja fotode maailm on inimeste ja eriti noorte ja laste nägemisviisi mõjutanud. Mõnel on ilmselt joonistamise huri või maalimis huvi nagu lapsepõlvest peale ja tal on, tal on kalduvus selleks ja seetõttu ta ilmselt läheb ja vaatab leitud maalikunsti ja ta ei pea elavatele sõnastama neid muljeid, eks ole, tal ei pea seda mingit metakeelt olema. Tal ei ole vaja verbaalset pisukest kajastist, aga ta läheb ja tunneb huvi ja vaatab. Võib-olla, kui oleks võimalik kusagil stuudiotes konkreetselt inimestel käia joonistamas siis võib-olla nende silmad, nakku avaneksid ka nende Ma ei kasutanud sõna traditsioonilised kunstiliigid, vaid klassikaliselt, kunstiliigid, tähendab, traditsiooniline oleks nagu veel kusagil, noh, et hea küll, see Pallas ja seal kusagil sajandi alguses, aga vaali kunstlik klassikaline kunstiliik ulatub väga kaugele sajand. Antiigimaali on väga vähe säilinud kusagil Pompei seinamaalidel edasi ja nii edasi, aga on ka koopamaalid, eks ole, tähendab nii edasi. Ühesõnaga selline otseselt inimkäega loodud nagu kunst, ütleme niimoodi ja sealjuures värvides, tähendab, maalikunst on värviline, värvides on see väljendusvõime ja väljenduse võimalused, ütleme kõige suuremat graafika mustvalgena on, on oma põnevust, aga, aga ühesõnaga, ta nagu on tinglik on, ütleme niimoodi. Ja kõik algas sealjuures ka ikkagi ettevalmistus algab joonistamisest. Nii et noh, see lõhe on ja, ja võib-olla lihtsalt no räägitakse, et tänu selle sellele et digimaailmale ja ja arvutite ja filminduse mõjule ja televisioon, sealhulgas noortel inimestel eriti ja, ja mitte ainult noortel reaalsuse taju väheneb. Ühesõnaga, sa elad nagu ekraani ees, sul on see see ekraanimaal, millega sa kontakteerunud kogu aeg. Aga üks maal on väga, aga reaalne asi, ta on konkreetne, seal on strueenim, käsi on selle loonud ja muide, põldroosile on üks väga-väga ilus ilus lause oma nendes tekstides, selles raamatus, mis hiljaaegu ilmus sinna võib-olla ikka rohkem kui aasta tagasi. Et kas ei ole kunst, Ki roll vahendada inimkäe puudutust? Umbes taolise, nii et see, ma kirjeldasin, ütleme, püüdsin kirjeldada maalikunstispetsiifikat, eks ole noh, see on paratamatus, et see, see klassikaline kunstiliik on mingil määral taandunud, aga ta pole kuhugi kuhugi kadunud. Maalikunst on olemas ja kuidas teda muidugi kirjeldada, temast kõnelda, see on omaette probleem. Muttikkida. Aitäh, Marius. Ütlesin Mare roosiga intervjuud tehes teadlikult laskumist uus materiaalsus küsimusse. Kuid toon alljärgnevalt tänapäevase kunstiteaduse popstaari Boris croisi tsitaadi artiklist politicsof instalation mis ilmus 2009. aastal ajakirjas refluks. See avab võrdlemisi lihtsalt uus materiaalsus retoorilise ja sisulise plaani. Tsiteerin. Traditsioonilised kunsti meediumid on kõik määratletud läbi spetsiifilise materiaalse toe lõuend, kivi või film. Installatsiooni meediumi materjaliks on ruum ise. See ei tähenda, et installatsioon oleks kuidagi mittemateriaalne. Otse vastupidi. Installatsioon on materiaalne, bar ekstsellents sest see on ruumiline ja ruumilisus, on materiaalsus lihtsaim definitsioon. Installatsioon muudab tühja neutraalse avaliku ruumi kunstiteoseks ja kutsub vaatajat kogema seda ruumi kui holistliku totaliseeriva kunstiteose ruumi. Kõik, mida see ruum hõlmab, muutub kunstiteoseks lihtsalt sellepärast, et see on ruumis. Erinevus kunstilise objekti ja lihtsalt objekti vahel muutub ebaoluliseks. Selle asemel muutub oluliseks erinevus tähistatud kunstiruumi ja tähistamata avaliku ruumi vahel. Tsitaadi lõpp. Tähelepanuväärne on siinjuures asjaolu, et Cruise Ruus kasutavad oma positsioonide selgitamiseks sarnast taktikat. Toimub uue vastandamine klassikalisele. Minu jaoks peitub taolises taktikas koht langeda sarnasesse ignorantsuse lõksu, mida Ruus kirjeldas Endel Kõksi Arno Vihalemma vahendusel Elmar kitseloomingule hinnangut andes. Kõks kasutas pered Viisnike kui üldnimetust väärtused tule klassikalisele millele moodne vastandub vihale oma retsensioonis aga esitab kitse kui kedagi, kes jätkab euroopalikku traditsiooni erinevalt valdavast osast sovjetikunstnikest, kes on Vene kunsti imetlusväärsest minevikust lahti öelnud. Eesti kunstimaastikul on pikalt valitsenud põlvkondlik lõhe kuid näitused nagu Kris Lemsalu ja Priit Pääsukese kaunitar ja koletis ning näiteks kaasaegse kunsti Eesti keskuse poolt paari aasta eest Vilniuses kureeritud teleSparkase Anu Vahtra, Raul Meele ühisnäitus idealist function viitavad soovile see lõhe ületada. Et see võimalikuks osutuks, peab kunstikriitika lahti ütlema üldsõnalisest, klassikalise ja moodsa vastandamisest ning pöörama oma tähelepanu autorile ja muutuste järjepidevusega. Katkestuse kultuuriparadigma on selleks korraks möödas. Kunstiministeeriumi näitusesoovitus ei ole seekord pädev. Pean tunnistama, et sattusin viimati Tallinna enne jõule kuid vahepeal on avatud terve hulk huvitavaid projekte, mida ma veel ise väisanud ei ole. Kuid ega Tartu selles osas vaesem pole. Mare Ruusiga rääkides viitasin juba annastinud remondinäitusele MI märg unenägu Tartu kunstimuuseumis. Ning kui ta juba muuseumisse lähete, siis minge vaadake muuseumi teisel korrusel ka eesti koomiksinäitust. Peeter Krossman julges seda nimetada esimeseks korralikuks eesti koomiksi näituseks. Ning sellest tuleb mõnes tulevases kunstiministeeriumis kindlasti juttu. Aga te kuulasite saadet Kunstiministeerium saates kõneles kunstiajaloolane Mare Ruus, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.