Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor tänases saates protsendiseaduseviljad rahvusarhiivi uues hoones Noora esitleti hiljuti KiVa ja Martin Kikase helikunstiteost Lugulaul. Ajaloorubriigis kirjeldab Ilmar Malin riiklike kunstitellimustega kaasnevaid probleeme 1960. aasta seisuga. Tartu Kunstnike Liidu esimees Markus Toompere kinnitas, et Malini poolt esile toodud probleemid on endiselt aktuaalsed ka praegu. 57 aastat hiljem. Meta kreatiivi lõigus analüüsime lähemalt soome kunstniku Kimmo Modigi temaatiliste näituste vastast manifesti. Tere, Kiva tere. Et Martin Kikasega kahekesi esitasid hiljuti rahvusarhiivi uues hoones helikunstiteost Lugulaul ja tegemist generatiivse helikunstiteosega generatiivne tähendab seda, et see kunstiteos loob ennast ise ajas ja kuul ja Siiri ju seal on selle loomeprotsessis või helikujunemise protsessis väga oluline roll. No ma jätaks selle Frolli esialgu kõrvale, vaid kuritarvitaks selle olukorda, et kriitika on sattunud psühhoanalüüsi, küsiks doktor Kiva käest, et ma hiljuti sõnastas iseendale, et on üks asi, mida kunstiteadus kardab nagu, nagu tuld või, või katku ja see on, ütleme müstitsism või ta natuke halvamaiguline sõna kasutades okultismi. Et kunstiteaduse lõpeb, puudub sõnavara sellest rääkimiseks ja sellest ei tohigi rääkida või seda ei ole. Aga nüüd kui seda teose kirjeldust lugeda ja sellest kuu ja siiriuse sümboolikast lähtudes tundub, et, et selline, mõistsin sismi ignoreeriv tõlgendus muutuke kunsti suhtes kuskilt maalt nagu vaesustavaks või sa ei ole nõus. Ei, siin ei ole müstitsismiga mitte midagi tegu, et tegu ei ole astroloogia, vaid astronoomiaga. Et need kuu ja siiruse ei ole sümbolid, antud juhul nad on sama reaalsed faktid kui on reaalne ja füüsiline fakt, see ajalooarhiivi uus hoone mille jaoks helikunstiteos sai tehtud. Ja seetõttu on nad lihtsalt ütleme, mingisugused objektid aegruumis, mis toodavad mingisugust infot. Kõik on väga empiiriline ja kõik on kontrollitav. Ja miks see nii on, sest kui ajalooliselt siis protsendikunstisaadus otsustas tellida heliinstallatsiooni Eesti ajalooarhiivi uude hoonesse mitte mingisuguse järjekordse skulptuuri või maali siis see oli kahtlemata murranguline sündmus. Ma ei tea, kas see oli siis juhus või mitte, aga et tegu oli just ajalooarhiiviga ja teatavasti arhiivid on postmodernism, eesti lemmikkohad kõik tahes ja eco ja tekstide labürindi diainfolabürindis, kuhu sa võid jäädagi arhiivides. Ja me mõtlesime, et see helikunstiteos ei tohiks olla selline dekoratiivne või, või ornament või kaunistus või lihtsalt meeldiv kõla. Et oleks põhjendatud, miks on ajaloo arhiivis selline heliteose. Ja siis me hakkasime mõtlema, et kui arhiivi põhifunktsioon on, et ta on nagu mustkastet info koondub sinna ja siis teda korrastatakse seal, et mis infot me saaksime võtta nii, et see tekitaks heli, ongi täpselt nagu tuleb arhiivi info sisse samat moodi, meil tuleb info q ja siirivuse asukohtadest siis lihtsalt, kui kaugel nad on parajasti sellest arhiivihoonest maailmaruumis ja Kuu ja Sirius just sellepärast, et, et meie esivanemad pidasite vajalikuks jälgida, et sealt sain mingisugust vajalikku infot siis ilmselt seoses külvikünniga ja, ja, ja ilmaga. Nii et me leidsime, et seal tegelikult ei teki mingisugust viga või et see, see ei muutu üle liiasoteeriliseks. Aga mis ma tahtsin öelda, et üks asi tuleb info arhiivi sisse ja teine asi sellega toimub seal midagi, ta jääb sinna tallele, aga teda organiseeritakse ümber. Ja samuti on meil siis eriinstallatsiooni is teine pool, et see inimeste liikumine arhiivis omakorda mõjutab seda heli tekitab sinna ühe lisakihi veel peale. Nii et see heliteos ja täpselt samat moodi töötab nagu arhiiv, kijat, info tuleb sisse ja infoga toimub seal midagi struktureeritakse ja sellel on heliline väljunda kunstilise väärtusega heliinstallatsiooni püsti panna permanentselt kuhugi ruumi, seda ei ole niisama lihtne, lihtsalt et sa ei saa endale mingisugust muuseumi rentida pikemaks ajaks. No kui me räägime veel generatiivsusest, kus nende helimustrite kombinatsioon on lõputu, et seda ei saa plaadi peale panna, seda ei saa 70 minuti siis suruda, sel juhul ta kaotaks oma mõtte, ta peabki seal just mitukümmend aastat, et järjest mängima ja ta on mõeldud nende inimeste jaoks, kes seal majas mitukümmend aastat töötavad ja kellele ei tohiks asja hakata ebameeldivalt või tüütavalt või nõudlikult mõjuma. Et see hästi orgaaniliselt just sobituks sinna maja institutsiooni arhiivi juurde ning ka neile inimestele, kes seal käivad ja kes seal töötavad. Mis siin enne intervjuud küsis mu käest, kuidas mulle see teos seal tundus, et ma viitasin sellele, et noh, et see heli mõjus üllatavalt komponeeritult, et ma millegipärast eeldasin, satun kuskile sellisesse noh, ma ei oskagi öelda väga selgelt nagu tehisliku heli konteksti, aga ütleme, see lugulaul mõjus üllatavalt meloodiliselt. Kuidas Martin Kikasega seda heli otsides, millest lähtusitele, miks ma küsin, on see, et üks probleeme seoses selle protsendi tellimustega ja nii edasi on ka noh, et ta läheb kuskile majja ja nagu sa ütlesid, siis ta on tegelikult mõeldud osaliselt ka nendele inimestele, kes seal majas töötavad. Ja nagu sa ka ise tähendasid, siis stock Houseni kuulamine ei ole just selline lihtsate killast ettevõtmine nõuab teatavat pingutust ja kui ettevõtmist, et aru saada sellest tekstist, et ütleme, tegemist ei ole lihtsa tekstiga. Et kui te seda Helivi või seda kõlab, mida see kuul siiruse, liikumine ja inimeste liikumise arhiivis hakkab nagu genereerima, kui ta sellele seda nagu helilist väljundit otsisid millest lähtusid seda heli valides, et ma ei taha sulle kuidagi ette heita konformismi, onju, aga samas sealjuures on nagu kogu aeg see küsimus, et noh, et kas see on kompromiss. Me saime nagu selle arhiivi enda poolt ka positiivset tagasiside, et ilmselt kui nemad nagu kuulsid, et neile tahetakse mingi heliinstallatsioon pähe määrida, siis nad kujutasid ka kohe mingit oksendava siili ja stock Hoseni ristsugutis ilmselt hetke. Ja siis olid meeldivalt üllatunud ja ütlesid, et võiks kõvemini olla ja võiks rohkem olla. Aga millest me lähtusime, lähtusime eelkõige ikkagi akustikast. Ruum on akustiliselt väga tundlik ja siis need kõla ja leviku modaalsused ja inimesed ei tea palju helikunstist aga vähemalt ühte asja nagu teatakse prajaniina albumit Music for otsa, millega on seda juba ka nagu võrreldud. Aga kui me ajalooliselt lähme tagasi, siis Brie niino, keda seostada takse ambient, muusika leiutamisega. Ta sai oma ideed varasemast ajast, et kahekümnendatel aastatel oli Ameerikas üks kompanii Music Holdings Limited mis uuris, kuidas kasutada helikapitalismi teenistuses, et heliga manipuleerida inimeste teadvus dist tehases, töötajate jõudlikus suureneks, siis kapitalism täidaks oma eesmärki ehk siis selle läbi kasum kasvaks. Ja põhimõtteliselt, et selle sohilapsed on ka siis tänapäeva, kõik hellitab peedid ja liftimuusikat ja kaubanduskeskuste muusikada, millest ei tasu ka üleolevalt suhtuda, sest seal taga on ka ikkagi uuringud. Ja, ja selles mõttes inimene on, on mõjutatav, et kas või et miks bossanova mängib kaubanduskeskustes, et ongi, see tekitabki sellise meeleolu, et sul on seal kena olla, elu on ilus, selline natukene kerglane, õlanduslik tunne ja siis sa oled rohkem avatud ostlema kõik sellised ideed, aga jah, et see generatiivse heli kui avalikus ruumis paikneva teose või isegi avalikku hüve see idee, see on päris vana, et kasvõi võtkem see aisakasiimovi vist oli linn ja tähed, mis ilmus siin 60.-te lõpus Mirabiilia sarjas, et see algab põhimõtteliselt ta kirjeldab sellist heliinstallatsiooni nagu, nagu me tegime sinna rahvusarhiiv ja täpselt see, et see muutub kogu aeg head masi, masinad panevad seda kokku, et seal ei ole seda inimfaktorit. Et noh, tegelikult need asjad ei ole jõudnud, et sinnamaani, et sellega on katsetatud, aga põhimõtteliselt masin nagu ei saa ikkagi kokku panna sellist muusikat, mida inimesed oleks pikemat aega huvitav kuulata. Noh, see võib kontseptuaalselt ja huvitav idee olla mingi mingi mingisugune näide mingis mõttes need asjad võib-olla, aga praegu veel arenevad edasi kindlasti nad ei ole veel välja jõudnud, selles mõttes on väga huvitav koht nagu tänapäeval seoses ja tulevikumuusikaga, noh, see on ka põhjus, miks me viimasel 20-l aastal räägime pigem helikunstist kui muusikast, et eristada neid asju. Aga tagasi küsimuse juurde kõlade valik, et selle töö tegemise käigus mötlesin Braie Nino diskograafiat läbi kuulata ja mulle kaugeltki ei meeldi kõik tema albumid, eriti Mulledena rokialbumid ei meeldi, aga ambient muusikaga seal on jah, et, et see on mingisugune konformism või mugavus on seal sees, aga ambient muusika peabki töötama teistmoodi, kui ütleme selline Lääne intellektuaalne muusika. Et ta on täpselt nagu meditatsioonis, et sul on olemas horisontaalne ja vertikaalne telg sul on tegelikult kontsentratsioon ja siis samas kontsentratsiooni vastanud siis selline laiali laotavus või, või metafüüsilise osa, mis, mis nagu ambient-muusikast millestki Braie Niina rääkinud, mis ambient muusikas on oluline olnud. Nii, aga nüüd helidega on see, et ma ise, olles teinud ambient muusikat, olen leidnud, et ega neid helisid ei olegi nii väga palju mis seda toodavad, tekitaksid samuti nagu Brie Niinal need mingisugused helid korduvad, et seal seal on juba jah, tema kui helilooja geniaalselt oskab neist uusi kombinatsioone teha masinaid enda kasuks tööle panna, mis on ka tohutu eksperimenteerimine kogu aega, aga põhimõtteliselt see, et kui me räägime masina genereeritud helidest ja selles mõttes, et mina näiteks hakkasin tegelema sünteesitud helidega, kuna olles eelnevalt mänginud rokkbändis ja siis ma vaatasin lihtsalt mulle ei meeldinud instrumentide helida ja see tuli nagu loogiliselt, et kuidas ma saaks selliseid senikuulmata tuid helisid tekitada, siis oligi loogiline, et ma hakkan süntees helidega efektidega neid modelleerima. Aga seal tuleb nagu mingisugune piir ette, et neid hõllandusliku saund ei ole, ei ole tegelikult nagu väga palju, et kuidagi on see asi limiteeritud. Et ma mõtlen kogu aeg, et kas on, kas on võimalik üldse tekitada sellist heli, mida mitte keegi ei oleks varem kuulnud. Ja nagu ikka eksperimentaalse kunstiga ongi see, et sa üritad mingisuguse musta ruudu kogemuseni jõuda mingi mingi puhta tunnetuse või tarkade kivini ja siis see eesmärk võibki absurdne olla, aga see protsess, kui sa seda läbi teed, see on oluline ja seal juhtub palju huvitavat. Jaa, ämbiendiga samat moodi, et jah, mingisugune võlu on nendes nii-öelda klassikalistes ämbianti saundides, et seal ajaloo Kiiveli isolatsioonis süntesaator genereerib näida ja me ei tahtnud väga võtta mingisuguseid klassikalisi saundajat, muidugi me otsisime seal väga pikalt ja, ja siis on jälle akustiline aspekt, et see maja nagu muudab väga tugevalt saundisised otsisime selle, mis, nagu täpselt sobiks, seal ruumis niimoodi kõlama hakkaks, et selline kala vanni asi tekiks. Ja samuti ta eeterlikult mõjuks, et ta ei oleks noh, nagu kontserdil on, lavalt tuleb muusika, sina publikuna ta paigal istuma, et mind on alati huvitanud just see kogemused, et või tunnetuslik olukord, et sa ei saa aru, kus heliallikas on. See on ka veidi selline muinasjutuline kogemused nagu mingid müstilised helid, mis kõlavad ja levivad. Sa oled nüüd uue ringi või noh, siis käesoleval aastal välja kuulutatud kunstnikupalga saajate kunstnike seas ja see protsendiseadus on ka ellu kutsutud osaliseks selle jaoks, et riiklikul, et soodustada või käima paremini tõmmata sellist noh, kunstniku tööhõivet. Kuidas sulle nii üks kui teine nagu meetmena kunstnikuna, tundub, et kas elu on läinud paremaks? Ma ei eriti ei oska öelda ja vist ei taha ka väga öelda, et noh, muidugi see tundub nagu tegelikult loovust pärssivad, aga kui peab töötama niimoodi projektide ja etteantud ruumide raames, aga aga samas kontsertsolistina, ma arvan jälle, et see on see oks ümar, on ääretult kitsas, et kui sulle antakse mingisugused reeglid ette, mis, mis on kas või riigihanke puhul, siis on lausa rõõm töötada selles kitsas piiris, mitte minna oma vabaduse siis kaduma oma piiritu vabaduse sisse. Aga suur see vahe selles mõttes on, et muuseumis on sul tegelikult samamoodi nagu ruumiline piirang etteantud eelarveline piirang, et noh, et kui palju sa selles suhtes iseendale pidid kompromiss sellega, et mulle eriti selle projekti puhul just tundub, et nagu tegelikult nagu sobis hästi või ei selle helin Installatsiooni puhul pidanud mingeid kompromisse tegema, et, et lihtsalt ühe asjana mind on huvitanud ja see ämbienti puhul ongi see mingisugune meeldivuse aspekte, ta ei, ei tohi liiga nõudlikult mõjuda. Aga siiski ma ise, helikunstnikuna, ma tahaksin rohkem teha, aga selliseid nõudlikke ja kontseptuaalseid asju, mida paraku ei saaks eksponeerida kümneid ja kümneid aastaid, samas kohas muutuks tüütavaks ja ilmvõimatuks ja ühesõnaga, et las nad jäävad selliste kahenädalaste galerii projektide jaoks või ühe ühe õhtu asjade jaoks. Aitäh Kiva. Kiwa näitus meelemuutus Tallinn Arts Peipsis on avatud kuni 28. veebruarini. Nii et sinna kallid raadiokuulajad, peate kiirustama. Lugulaul rahvusarhiivi uues hoones on programmeeritud kõlama niikaua, kui ajalugu kestab. Kunstiministeerium. Ajaloorubriik kivad ja Kikast esindas riigiarhiivikunstihankekonkursil Tartu Kunstnike Liit esimehe Markus Toompere isikus. Deka-l on osalenud circa 30-l kunstihankel ning neist viiel korral on esindatud teoska võidutööks osutunud. Nii on toom bril kujunenud väga rikkalik teadmistepagas protsendiseaduse, headest ja halbadest külgedest. Selles valguses tunduks loogiline paluda talt siinkohal kommentaar protsendiseaduse küsimuses kuid loen teile toompere soovitusel selle asemel hoopis ette katkendi Ilmar Malini 1960. aastal ilmunud artiklist mõnda kunstist ja selle tellijast milles tõstatatud probleemid on toompere kinnitusel sama aktuaalsed tänase protsendiseaduse kontekstis, kui need olid 55 aastat tagasi ENSVs kaasaegse kunsti keskuse uudiskirjas. See on elektrooniliselt ilmuv väljaanne, mis on kättesaadav keskuse kodulehel publitseeriti jaanuarinumbris rubriigist kollane Jaan Elkeni ajalooline ülevaade kunstiteoste riikliku tellimise korra ehk rahvasuus protsendiseaduse ellukutsumise tagamaadest. Kusjuures rubriigi inimeste kollane ei maksa end häirida lasta. Ei ole see tekst nii kollane midagi. Elken ei eita oma artiklis paralleele nõukogude aegse ja tänapäevase riikliku kunstitellimuse vahel kuid rõhub siiski vahepeal toimunud poliitilisele muutusele riigikorras. Tsiteerin protsendikunsti idee pik laagerdusaeg poolt ja paarikümneaastane reaalkapitalismis loksutamise kogemust. Teisalt olid keskmise ja vanema põlvkonna mälust juba asunud pühkima mälestust omaaegsetest, riiklikest tellimustest, kunstiostudest ja kunstniku staatusega kaasnevatest sotsiaalsetest garantiidest. Ka see, et linnaruumi püstitatud monumentaalloominguga kaasnes vältimatu parteipoliitiline sekkumine manipulatsioonid loomingu ja loojaga oli kunstnikkonna enda ja avalikkuse kollektiivsest mälust juba tuhmuma hakanud. Kunstnikuna jaoks, kelle erialalisel tööl oli aktsepteeritud, väljunud ja sellest johtuvalt positsioon omaaegses Nõukogude ühiskonnas tähendanuks protsendikunst otsekui riikliku tellimuse teisenenud vormis naasmist. Kuigi õhupuhastuseks vajalik katkestus oli toimunud ja põlvkonnadki vahetunud, püüti protsendikunstiprintsiipi kujutada koguni ajalooratta tagasi keeramisena justkui kaotatud privileegide restaureerimise katsena. Tsitaadi lõpp. Kuid olenemata vahetunud riigivõimust on tänapäevase ja toonase riikliku kunstitellimuse vahel hulk kokkulangevusi mis tulenevad mitte ideoloogiast, vaid bürokraatiast. Riiklik tellimus on paratamatult bürokraatlik Kokkupõrge kunstniku ja tema teose ning bürokraadi riigiaparaadi vahel vältimatu. Jaan Elken toob oma artikli lõpus rea õnnestunud kunstihanke näiteid kuid tõdeb, et on ka läbikukkumisi, mille põhjuseid kirjeldab ta järgmiselt. Tsiteerin kui mõtlen neile tühjade seintega ja sama tühjadeks jäävatelegi koolihoonete kunstihangete konkurssidel, mida tavaliselt viib läbi riigi kinnisvara, aktsiaselts, omi spetsialistidest, ametnike juhtimisel, kus kogu Jackpot langeb fuajeesse paigutuvale digipan noole või õuealas kultuurile, mis pigem prügikasti meenutab siis võib leida mitmeid veakohti. Selleks võib olla kunstikogemuseta tehnokraadist arhitekt, liiga noored erialaliitude esindajad, kes oma eelistuste kaudu kramplikult põlvkondlikkuses kinni või siis liigset aukartust eelpool kirjeldatud ees üles näitavad. Tellija esindajad. Tsitaadi lõpp. 1960. aastal sirbis ja vasaras ilmunud Ilmar Malini artikkel mõnda kunstist ja selle tellijast kirjeldab mõnevõrra pikemalt nii Elkeni poolt välja toodud probleeme kui veel tervet rida riikliku kunstitellimusega seotud kitsaskohti. Niisiis, kallid saate kuulajad, alljärgnevalt loen teile ette katkendi Ilmar Malini artiklist mõnda kunstist ja selle tellijast, mis ilmus sirbis ja vasaras 28. oktoobril 1960 Ilmar Malin mõnda kunstist ja selle tellijast. Et meie kunstitööde valdavamat osa ei omanda mitte üksik ostja metseen, vaid mingi asutus või organisatsioon rahva jaoks siis tellija ja ostja otsus pole enam tema isikliku maitsetaseme, vaid rahva kunstilise kasvatamise ja üldise maitse kultuuri tõstmise küsimus. Kui arvestada, et materiaalselt tingimused on suuresti võimelised mõjutud oma loojaid ja loomulikult ka teoseid endaid, siis tekib soov puudutada mõningaid küsimusi seoses kunsti ja selle tellijaga. Ülesande esitamisest. Kunstinõukogu inimesed, kellel on kõige enam kokkupuuteid kunstniku ja tellija vaheliste asjadega, teavad, et teistel aladel töötajad pole hoopiski nii võhikud mõnd teost vaadates, nagu paljud arvavad tähelepanekud ja pretensioonid on tihtilugu sedavõrd tabavad, et autoril on tegu kesise töö puhul enese õigustamise või välja keerutamisega. Autor ja tellija saavad päris ladusalt kontakti ja vastastikuse mõistmise kui selleks vaid vaevutakse ega jäeta mõnel juhul kontakti loomist täiel määral ametliku vahendaja hoolde, kes tihti tellijat alahindava hoiakuga autori ostja vastastikuse mõistmise hoopis ära rikuvad. Nii et küsimus pole mitte ainult olemasoleva töö hindamises, vaid ka paljudes teistes momentides. Peamisi hädaldamisi, mida kuuled kunstnike suust tellimuste täitmisel kunstifondi kaudu on ikka ja ikka ajanappus. Keskmine töö teostamise aeg ulatub kolme kuni viie kuuni. Ulatuslikum ülesande juures on see tohutu lühike aeg. Pealegi, kui tellimuse saanud autorile on teema niisugune, millele pole varem osatud mõelda. Sellise ajaga pole ainesse süvenemine üldse võimalik. Töö kisub paratamatult pealispinda mööda libisema. Lühike teostamise aeg on nagu pitser kommertsliku suhtumise sanktsiooneerimiseks sest siin lõikab selline meister, kes on võimeline kiiremini tööd valmis tegema. Võib-olla tellija ise ei mõtlegi autori sellisele raskusele. Kuid peamiseks töö teostamise ajab määrajaks on asjaolu, et vastavad summad tuleb kulutada üheks või teiseks kuupäevaks. Sellepärast tuleks tellimisele mõelda hoopis varem või aitaksin omamoodi norm. Tellimis teostav organisatsioon ei sõlmi lepingut vähemalt temaatilise kompositsiooni puhul kunagi lühemale ajale. Kui näiteks 10 kuud. Kui keegi laseb end portreteerida, riputab portree oma pant aukohale ainukese pildina siis peame seda inimest natuke Albiks. Ligilähedasena tundub tellija soov, kui näiteks looduslikult kaunis paigas asuv kultuurimaja tellib maastikumaali just oma ümbruse vaatega, mida võiks näha ka natuuris sama maja aknast. Muuseas mõned ajad tagasi oli Tallinna raudteejaama ooteruumi seinale maalitud õige algeliselt tornide väljak, mida uksest väljumisel võis tegelikkuses näha palju suurejoonelisem ana uudsusest ja lahenduslaadist. Viimati mainitud küsimused ei piirdu ainult maastikega. Need kasvavad üle igat liiki temaatiliste tööde valdkonda. Pole erand, et näiteks üks elektrijaam tellib kunstnikult maali oma ainevallast. Töö teostub elektrivabriku punanurgas ripub pilt, mis kujutab inimest juhtimispuldi taga. Sama töösituatsioon oma täies reaalsuses, kust vaataja töömees just ise tuli. Mil moel rikastab sisemiselt see pilt vaatajat, eriti kui autor on oma tööala tundvat tellijat, kartes püüdnud masinat viimse täpsus ja nii edasi anda ja seetõttu kunstilise lahenduse otsimisel kaotanud jalad alt. Kõik ülalöeldu tahab rõhutada järgmist. Kui ülesande ulatus ja iseloom nõuavad tellimustöövormi siis tellija peaks kunstnikule jätma võimalikult vabad käed ka sellisel juhul, kui lahendus tundub talle endale ebatavaline. Kunstinõukogud peaksid aga olema tublisti nõudlikumad ja printsi pealsemad. Valmis. Tööd saab kas vastu võtta või tagasi lükata, parandamine on ikkagi lappimine. Pool kunstinõukogudetööst peaks seisnema printsipiaalselt jälgimises. Kas tellimus on autorile jõukohane ja autoripärane, kas ülesanne on antud tingimustes üldse loogiline ruumi suurusele, valgusele, sisekujundusele, toonidele vastav ja nii edasi. Sellega tegelemine jääb tihti asjatundmatule hankijale. On juhtumeid, kus autor näeb ruumi alles töö valmimise järel ja on siis hädas, et töö üldkoloriit ei sobi kogu ruumiga. Kuid esineb ka seda, et autori vaevugi vaatama minema ruumi, mille jaoks ta oma töö on teinud. Üks selline näide. Tallinna perekonnaseisuaktide büroo tellis oma ruumidesse rea ulatuslikke maale. Tellija oli vägagi diskreetne, kuigi võttis tööde vastuvõtmisel osa tööde suhtes kahtleva hoiaku ja täiesti õigustatult Elmar kitse ja Lepo Mikko dekoratiivsed maalid. Ootesaalis on head lahendused nii ainelt käsitluselt kui ka õigeid suhteid ruumidega. Ülejäänud maalide osas on aga ilmseid mõõtmetega üle paisutusi ning kohatist kerge käelisust. Siin tundubki olevat see viga, et lepingut kinnitav instantsi kontrollinud juba algul kas lubada asuda ülesande juurde, mis nii läbinähtavalt ruumi mõõtmetele pole kohane. Läänes on kunst jagunenud niinimetatud puhtaks kunstiks ja kommertskunstiks. Tuleks hoolitseda, et tellimused ühiskondlikele hoonetele kunstifondi kaudu saavutaksid niisama kõrge taseme kui kunstiministeeriumi ostud ja tellimused. Muidu võib meilgi tekkida algeid selliseks liigituseks. Muidugi näitustel peaks eksponeerima novaatorliku mat osa kunstist, kus näidatakse ka eksperimente ja uudseid katsetusi, mille Iisriinlikumast osast võtavad teised eeskuju või leiavad uusi päid, mida rakendada ulatuslikumates tellimustöödes. Kuid põhiliselt peaks erinevus nende kahe vahel võimalikult vähenema. Etti tekiks eeldusi kommertskunsti arenemiseks. Siin oleneb palju ostjast tellijast. Kuivõrd ta usaldab kunstniku otsivat vaimu. Materiaalsest hindamisest. Mõned peavad ehk halvaks tooniks siduda kunsti küsimusi rahaasjadega kuidagi arvestada honoraride võimet suunata loomingu iseloomu siis tuleb asjasse tõsiselt suhtuda. Konkureerimise osas näib meil valitsejalt teatud printsiibitust või õigemini on püsima jäänud nivelleerib kurss. Eriti on see iseloomulik riiklike tellimustööde puhul. Sageli näib olevat nõnda, et kõige olulisem on tellimuse sabast kinni saamine. On muidugi võimatu kindlaks määrata, kas kavand tellimuse saamiseks esitatakse sisemise vajaduse järgi või arvestatakse ainult konjunktuuri teema aktuaalsust ja päevakajalisus. See selgub aga alati alles töö käigus. Resultaat ise ütleb, kust idee on välja kasvanud. Aga seda peaks ka väga suurel määral arvestama, sest hinnata pole ju paljas idee, vaid selle kunstiline lahendus. Pole veel kuuldud, et mõni tellitud töö oleks läbi kukkunud. Tulgu töö välja milline tahes, ikka võetakse seevastu kõige halvemal juhul korduvate parandustega upitamiste ja edasilükkamise järel. Honorar ei sõltu sellest. Meta Kriatiiv tänases meta kreatiivis võtame vaatluse alla Soome kunstniku Kimmo moodigi essee, mis ilmus kaasaegse kunsti Eesti keskuse jaanuari uudiskirjas. Viitasin sellele tekstile põgusalt ka eelmise kunstiministeeriumi saate ajaloorubriigi sissejuhatuses. Bibliograafilise märkusena olgu öeldud, et Moody kes-l puudub otsene pealkiri kuid tegemist on kaasaegse kunsti Eesti keskuse uudiskirjas ilmuva Soome uudiste rubriigis jaanuaris 2007 publitseeritud tekstiga. 2005. aastal koostasid kunstiteadlane Liisa Kaljula ja siinkõneleja Indrek Grigor. Eesti manifesti antoloogia. Selle sissejuhatuses täitsime Me, et manifesti iseloomustab nihilism olnud või oleva suhtes ja idealism tuleva suhtes. Olles kütkestatud manifesti revolutsioonilisest retoorikast, jätsime me toona täiesti tähelepanuta manifesti nostalgilise iseloomu. Koosnedes lühikestest lause või paariga asjade seisu sätestavatest lõikudest on moodigi tekst puht stilistiliselt klassikaline manifest. Aga see algab avaliku pöördumisega. Tsiteerin. Ma teen ettepaneku lõpetada temaatiliste kunstinäituste korraldamine, ma pöördun sellega kõigi poole, kes teevad näituseid. Tsitaadi lõpp. Kõige labasem statistiline võrdlus oleks näiteks manifest Eestimaa rahvastele. Kui manifest Eestimaa rahvastele ei ole pädev mitte ainult stilistiliselt, vaid ka sisulise võrdlusena. Nii nagu manifest Eestimaa rahvastele, nii räägibki moodigi oma üleskutses ihast vabaduse järele. Kui Eestimaa rahvaid, vaeva pime orjaöö ja võõraste rahvaste vägivallavalitsus siis kunsti kammitseb teema. Mis on, ma tsiteerin. Viimane kättesaadav vaimne vahend asjade vahele trellide panemiseks. Tsitaadi lõpp. Ehk nii Eestimaa rahvat, kui kunst on vangistatud. Tõsi, kui Eestimaapäev kuulutab pimeda orjaöö lõppenuks, siis Modigi alles kutsub üles võitlusse asuma. See on ennekõike seotud asjaoluga, et ühel juhul on tegemist institutsionaalse teisel juhul üksikisiku manifestile. Üks pöördub võimupositsioonilt kuulajate poole, kutsudes neid üles kollaporatsioonile. Teine kutsub üles kodaniku allumatusele. Manifest Eestimaa rahvastele taandab lõpuks kõik adressaadid etniliseks ja geograafiliseks tervikuks. Tsiteerin. Eesti. Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kui sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida võid. Tsitaadi lõpp muidugi, aga seevastu kutsub üles võimu terviklikkusele individualismiga vastu võitlema. Tsiteerin temaatilise näitusega suhestudes. Lased nii näitust kui kunstimaailmatunnistuse pähe tõsiselt võtta. Vaataja ülesnäidatud huvi on mõjuvõim, mida nad mõlemad vajavad. Tsitaadi lõpp. Tähelepanuväärne on, et mõlemal juhul on eesmärgiks kehtiva korrumpeerunud, mitte õigusliku korra lõpetamine ja õigusjärgse tõelise korra taastamine. See toob meid teise olulise paralleeli juurde, mis neid kaht teksti ühendab. Nimelt on nad mõlemad restauratiivset iseloomu. Manifest Eestimaa rahvastele sätestab kohe algul, et tsiteerin. Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele, põlvest põlve on temast kestnud salajane lootus. Tsitaadi lõppmoodigi tekstis ei ole restauratiivsus nii ilmne. Ta ei räägi pateetilises toonis kadunud kuldajast. Kui välja arvata üks lühike retoorilise küsimuse vormis fraas, mis jääb vastuseta. Tsiteerin. Millal tekkis teil hästi meil armastus asitõendite vastu? Tsitaadi lõpp. Millal tekkis? Kui tekkis, siis järelikult, et oli kunagi aeg, kui me ihalenud asitõendite järele. Kuid see, mis muudab muidugi teksti tõeliselt restoratiivseks, on asjaolu, et erinevalt klassikalisest modernistlikus manifestist ei kuuluta senist näituse praktikat vananenuks ja ei sätesta uut normi vaid jutlustab kunsti korrumpeerumisest. Institutsioonid ei ole mitte jalgu jäänudki rondid, vaid korrumpeerunud ametnikud. Korrumpeerumine aga eeldab sellele eelnenud puhta ja õilsa olukorra ajaloolist olemasolu. Isegi kui see puhas ja õilis kord on täpselt sama fiktiivne kui eesti rahva aastasadade pikkune tung iseseisvuse järele. Muidugi tunnustuseks, tuleb öelda, et veelgi osavamalt, kui ta hoidub ajalistest kujunditest, hoidub ta uue, mitte korrumpeerunud kunsti välja mudeli välja joonistamisest. Piirdudes olemasoleva korra kriitilise kirjeldamisega üritab ta lõpuks omaenda manifest aktiivsetest seisukohtadest taanduda. Nii, lõpeta tekst hetkel aktuaalse post tõevaidluse taustal päevakajalise ja tähendusliku loosungiga, tsiteerin. Ma ei taha kõike seda uskuda ega mitte uskuda. Ma tahan sellest tõestusärist lahkuda. Tsitaadi lõpp. Tunnistan, et ma ei ole otsinud ning kindlasti olema ka suurima ajakirjanduse jälgija. Ent mulle tundub, et post tõe küsimus ei ole kunstikriitikas jaga kunstis erilist vastukaja saanud. Võib oletada, et see on seotud asjaoluga, et peavoolukunst on hetkel võrdlemisi Estatistlik enesesse sulgunud kuid äraspidisel viisil on kunstiväljal sellesse diskussiooni siiski midagi lisada. Nimelt on hetkel üks populaarsemaid uudis mõisteid kunstiväljal post-internet. Nii näiteks esindab Eestit tänavusel Veneetsia biennaalil Katja Novikova kelle loomingut kirjeldatakse kui postinterneti kunsti. Jätame siinkohal kõrvale Posti interneti definitsiooni poleemika, vaatame selle asemel mõiste enese ülesehitust ja toimet. Hiljemalt null nullindajate keskpaigaks, tõenäoliselt juba alguseks oli post eesliide oma võlu kaotanud ja kriitika alla sattunud ning professionaalide seas valitses juba hea tava hoiduda mitte ainult postist, vaid ka kõigist teistest ees liidetest, nagu Ekspree hilisjärel neo. Nüüd on post-tas moes, kuid ka ilma vana diskussiooni detailidesse laskunud mõiseta on ilmne, et post mõistes post-internet tähendab midagi muud kui ta tähendus mõistes postmodernism. Postmodernismi all mõisteti hegemoonilise modernistliku epohhi lõppu. Modernism sai otsa ja kukutati võimult. Ja kuigi postmodernistlikke teoreetikuid lugedes on võimatu üheselt defineerida, mis see oli, mis asemele kehtestati on võrdlemisi üheselt selge, et toimus murrang. Vana kord sai otsa ja nüüd meil on vana korrajärgne uus maha him. Loomulikult oli osa postmodernismi ümbritsevast diskussioonist küsimus, kas modernismi ikka lõppes. Jürgen Habermas näiteks kirjutas modernismi lõpetamata projektist. Kuid juba see, et taoline probleemipüstitus oli, on võimalik annab tunnistust asjaolust, et postmodernismi mõisteti kui murrangut mõistes post-internet töötab eesliide post aga mõnevõrra teistmoodi. Post-internet ei tähenda, et internet kukkus kokku. Posti internetiajastu ei ole postapokalüptiline ajastu, nagu see oli postmodernism mis ühe kuulsaima postmodernismi teoreetiku Charls sentsi kohaselt algas kell 15 32 15. juulil 1972 modernistliku elamukompleksi jõhkimisega Missuris. Otse vastupidi post-internet tähendab elamist olukorras, kus internet on need kehtestanud kui uus maailmakord. Postinternet ei tähenda mitte lõppu, vaid järjepidevusest sündinud olukorda. Posttõe diskussiooni juures huvitab mind kõige rohkem, millises tähenduses kasutatakse seal eesliidet Post. Kas tõde sai otsa ja me elame nüüd maailmas, kus tõde enam ei ole. Või tähendab post tõde seda, et me elame maailmas, kus postruktu realistlikuks nimetatud filosoofiline mõte mis juba seitsmekümnendatel sätestas, et tähendus ja seega tõde ei ole fikseeritud vaid sõltuvad diskursusest, milles sõnumit tõlgendatakse. Kas me elame maailmas, kus see mõttesuund on oma järjepidevuse läbi muutunud üldkehtivaks arusaamaks? Kas tõde sai lihtsalt järsku otsa või on arusaamistest toimunud evolutsiooniline areng? Ma ei oska selles küsimuses ühest seisukohta võtta. Kuid Kimmo moodigi manifest, mis on endiselt käesoleva saatelõigu teemaks on selle küsimuse valguses võrdlemisi kõnekas. Nimelt moodigi põhiline etteheide temaatilistele näitustele, et nood üritavad midagi tõestada. Tsiteerin. Temaatiline näitus ei taha midagi olla, vaid hoopis väita, et midagi toimus mingil viisil. Näitus tõestab omaenda nägemuse õigsust. Seda uurides ei saa aru, kas tegu on ühe või mitmetõendiga. Kataloogitekstis käsitletakse üksikasjalikult näituse üldkehtivust ja legitiimsust. Seal esitletakse kuumade akadeemiliste viidetega kunstimaailmategijatelt võetud tsitaatide näol täiendavaid tõendeid. Tsitaadi lõpp. Muidugi ei taha seda kõike uskuda ega ka mitte uskuda, vaid tahab sellest tõestusärist hoopis lahkuda. Kuid vastuseta on endiselt küsimus, mis on see alternatiiv, mida moodigi tõestusärile näeb? Sellele küsimusele vastuse andmiseks tuleb tagasi pöörduda saatelõigu algul käsitletud probleemistiku juurde. Nagu öeldud, räägib moodigi kunsti korrumpeerumise teema läbi mis eeldab, et enne korrumpeerumise oli olemas kunsti vahetu ja aus olukord, mida moodigi kirjeldab üllatuslikult terviklikkuse mõistega. Üllatuslikult seetõttu, et asuda seda artiklit esmakordselt lugema, eeldasin ma, et kui autor ründab temaatilist näitust, siis ta ründab teemat kui erinevaid kunstiteoseid ühte liitvat tegurit. Kuid muidugi leiab hoopis, et teema küll liidab teoseid üheks, ent vaesustab selle lihtsustusega tegeliku kunstikogemust. Tsiteerin siinkohal natuke pikemalt. Temaatiline näitus esindab lootust, et ei pea end määrama maailmas olemisega. See on safari läbi reaalsuse. Nad annavad korraks maitsta tunnet, et oled millegi osa kuid säästavad selle täielikust korratusest. Ma tõlgendan näitust selle toetajate nimede kaudu inimeste kaudu, keda ma näen seal ruumist töötamas asukoha kaudu. Selle kaudu, kui palju maksab kohv all kohvikus vestlusringi kutsutud inimeste valiku kaudu tasuta wifi kiiruse kaudu, graafilise disaini kaudu kunsti kaudu kõige kaudu. Teema võtab neilt asjadelt toimejõu ega jäta sellisteks tõlgendusteks ruumi. Näitusele teema valimine loob tehisliku sidususe seal, kus peaks valitsema hoopis stimuleeriv kaos. Ajastul ei ole mulle vaja pidevat asjade lahutamist vaid ma tahan tunda näituses ruumis korraga kaikuvad tohutut hulka seoseid ja amplituud tsitaadile. Varem tsiteerisin moodigi retoorilist küsimust millal tekkis meil armastus asitõendite vastu. Kui seda küsimust võib lugeda viitena minevikule, sele, kuldajale, mil meil veel ei olnud iha asitõendite järele siis kvantajastu, mis, nagu lause ülesehitusest tuleneb, viitab olevikule on aga hoopis futuristlik retoorika ühik. Meil on uus kvantajastu, mis on sätestanud uue asjade tajumise korra. See on alternatiiv valitsevale korrumpeerunud korrale mis ei asetse enam minevikus, vaid tulevikus. Vene või siis nõukogude päritolu. Harvardi ülikooli vene filoloogia professor Svetlana puu M on ühe kuulsaima nostalgia teoreetilise käsitluse autor. Ta kirjutab oma raamatu, Thatcher of nostalgia ehk tulevikku nostalgia sissejuhatuses, et nostalgia on esmapilgul küll seotud kohaga, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et tegemist on igatsusega teise aja järele. Paremini ei ole mitte kus, vaid millal. Nii räägivad ka manifest Eestimaa rahvastele ning Modigi tekst kõigepealt ajaloolisest ajast kui kõik oli parem. Kuid samas postuleerivad selle ajaloolise kuldajastu põhjal uue oleviku taaskehtestamist ajalooliselt õige tõese olukorra restaureerimist. Eesti demokraatlik vabariik kuulutati küll esmakordselt välja, ent samas on see aeg, mis nüüd on käes. Mitte mingi uus aeg, vaid sajandeid väldanud ülekohtu lõppemine, mil veel kord on Eestist tulnud aeg, kui peerud kahel otsal lausa löövad lõkendama. Restoratiivse nostalgia kõrval kirjeldab poim ka teist tüüpi nostalgiat mida nimetab refleksiivseks ehk peegeldavaks või juurdlevaks nostalgiaks mille puhul ei ole rõhk ajaloolise tõe restaureerimisel, vaid pigem selle küsimuse alla seadmisel, mille kaudu koju jõudmist tõeni naasmist lükatakse pidevalt edasi. Muidugi manifesti temaatilise kunstinäituse vastu iseloomustab just juurdlev nostalgia. Tsiteerin Helsingi muuseumides ja galeriides töötavad kuraatorid, kunstnikud, produtsendid, ärge tulistage, et on midagi, mida me kõik peame nüüd tõsiselt võtma sest rahvusvaheline biennaali ringkond on nii otsustanud. Hakake parem rääkima, kes sile siia pani ja miks, miks me laseme kunstimaailmal isegi siinsetes kaugetes paikades nagu Helsingi või Tallinn oma huve dikteerida? Kas meil ei ole pigem hädasti tarvis kirjutada ja ümber kirjutada kohalikke ajalugusid, mitte pressida oma ellu sõjajärgse postmodernistliku Põhja-Ameerika kunstiõpetust? Erinevus kahe teksti vahel on ilmne. Manifest Eestimaa rahvastele räägib ajaloolise korra taastamisest. Moodigi räägib vajadusest alternatiivse ajaloo järele. Kuid samas ühendab mõlemat teksti usk vandenõusse, mis on poeeemm järgi nostalgiakeskne element. Eestimaa rahvas on kannatanud võõraste rahvaste vägivallavalitsuse all. Kunst aga kannatab Põhja-Ameerika haige Mondliku ajaloomudeli all. Prantsuse ajaloolane pool Venn ütleb oma raamatu, kas kreeklased uskusid oma müüte eestikeelset tõlget saatmas intervjuus Marek Tammele tsiteerin. Ja mis tähtsust oleks sellel, kui me teaksime, mis on tõde? Teadkem parem seda, kuidas me tõde tahame. Sest seda me ju tahame ja sellepärast ka usume, et olemas on. Tsitaadi lõpp. Samas vaimus kirjeldab ka Bowim restoratiivse juurdleva nostalgia kõrval emigrantliku maailma tajumise strateegiat, mida ta nimetab inglise keeles of Modern. Kindlasti mitte parima tõlkijana võiks eesti keeles olla, mitte moderne mitte moderne. Nostalgia kasutab võõrandumisest tekkinud ebakindlust teadliku maailma tajumisel täna mis aitab hakkama saada asjaoluga, et algse tervikliku olukorra taastamine kodumaale naasmine ei ole võimalik. Kuid selle asemel, et 19. sajandi romantilises vaimus rahvuslikke müüte looma asuda, valib mitte moderne strateeg käitumismudeli, kus kodu, maatus, juuretus, mälukaotus on keskseteks seisukohtadeks. Lahtiseks jääb küsimus, kas muidugi üleskutse hüljata hegemoon, lik Põhja-Ameerika mudel ning asuda kirjutama kohalikke ajalugusid on restoratiivse nostalgiamudel, kus enese kolonialistlikult üritatakse oma kohalikust kui puudulikkust kompenseerida ning luua lokaalne kunstiajalugu, mis siis jälgib hegemoonia väärtuseid või räägib muidugi mitte modernsest tõe või tervikliku enesepildi leidmise võimalikkusest igaveseks loobunud nostalgiast. Usun, et see küsimus nii nagu ta on püstitatud, kõlab juba korduvalt viidatud hegemooni lise mudeli kontekstis milles ka mina praegu paratamatult kõnelen. Kui hinnanguline küsimus. Modigi ilmselt ise vastaks, et loomulikult räägib ta mitte modernsest paradigmas, sest mitte modernses paradigmas rääkimine on valitseva hegemoonia väärtuslik. Sõnaga ma kahtlustan, et muidugi ise, nii nagu ka teie kallid kuulajad üritaks vastata õigesti. Vastavalt sellele, kas teile on muidugi seisukohad sümpaatsed või mitte. Restoratiivne nostalgia on rahvuslik totalitaarse templiga märgistatud juurde nostalgia on väiksemaid ühiskondlikke gruppe koos hoidev kehtivaid sotsiaalseid norme ja üldiseid mõttemalle kirjeldav nostalgia mitte modernset maailmataju kirjeldab poim, aga kui emigrandid sisuliselt heidiku ellujäämisstrateegiat ebanormaalses olukorras. Kunstiministeeriumi näitusesoovitus. Seitsmeteistkümnendal veebruaril avatakse Läti kunstimuuseumi peahoone eelmisel aastal valminud juurdeehituses kaheksas Burvitise preemia nominentide näitus kusjuures preemia võitja pidulik väljakuulutamine on osa avatseremooniast Burvitise preemiast ja selle rollist on varem juba paaril korral kunstiministeeriumis juttu olnud, nii et jätan üldise jutu kõrvale ning tutvustan teile selle asemel lühidalt kaheksat tänavust nominenti, kelle töid võite preemia näitusel Riias Läti kunstimuuseumis kuni üheksanda aprillini näha. Kristaps Epners Epner on oma kunstiliseks väljundiks valinud spordi ja seda klassikalises antiik ses tähenduses ilus keha ja selle omanik on jumalikud figuurid. Lepnersile on see esimene nominatsioon ja esimene kord finalistide sekka jõuda. Ivarstrulle Lätti kunstile heidetakse lätlaste eneste poolt ette, et see ei olevat sotsiaalses mõttes proaktiivne. Ivar struller on üks erandeid. Tema loomingu keskmes on annekdootlikud, ent samas siirad ja südamlikud lood väikeste inimeste eludest. Ta on tõeline maa ja rahva patrioot. Trullele on see teinekord jõuda Burvitise preemia finaali. Arturs Pežins. Pežins on diletantlik 19. sajandi antropoloog, kes käib kummastunud mööda ilma ringi ja dokumenteerib seda pedantlikult detailsetest joonistustest. Persinsile on see esimene kord finaali jõuda, kuid nii persins, kuid hullem on varem korduvalt nomineeritud olnud. Addis Jakobson. Jakobson pälvis esmalt tähelepanu erakordselt osav akadeemilise joonistajana. Kuigi teda on algusest peale kõrgelt hinnatud, on ta oma hiljutistest dekadentlik ess kosmosemaastikest jõudnud uue kvaliteedi. Nii. Jakobson on finalistide seas kõige noorem sündinud 1985. See on talle teine nominatsioon, kuid esimene kord jõuda finalistide näitusele. Voldemar Johanson, hariduselt komponist, on helikunstnikuna tuntud Johansoni kinnisidee lainetega. Varem korduvalt nomineeritud, on se Johansonile esimene kord jõuda finalistide näitusele. Anda laadse. Vaat see on ennekõike tuntud maalikunstnikuna, kuid puritise preemia. Finalistide sekka jõudis ta perfomance, iga teekond geminatsioon seal esimene kord, kui finalistide näitusele jõuab performans. Paratamatult tundub see ennekõike poliitilise, mitte sisulise otsusena. Läti nädalalehes Ir ilmus Maia Kuršovega portreelugu mis kandis pealkirja puhas piiritus. Grišalmanis anna Salmane Kristaps peetersons. Peaaegu kõik Richalmanise suured projektid on jõudnud Burvitise nominentide sekka kuid finaalis on Salmanis kolmandat korda. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium. Saate algul kõlas intervjuu kunstnik Kivaga ajaloorubriigis lugesin ette Ilmar Malini artiklist mõnda kunstist ja selle tellijast ja metagreatiivi rubriigis oli lähilugemisel Kimmo Modigi manifest temaatilise kunsti vastu. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.