Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Tänases saates Kunstiministeerium käis küsitlemas kuraator Tamara luuki, kes tutvustab Tallinna kunstihoone galeriis olevat Peeter ulase, Villu Jaanisoo ja Maria Metsalu ühisnäitust. Laine parketil. Ministeeriumi seisukohaks jääb, et jaanisookaskede varjus istumine on romantiline. Tamara Luuk jätab enesele õiguse mitte nõustuda. Egiidi all, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Loen mõned katkendid Rudolf Parise ja Endel Kõksi mõttevahetusest kunstikriitika olukorrast ja ülesandest kuuekümnendatel Stockholmi väliseesti kogukonnas mis ilmus 1963. aastal ajakirja tulimuld veergudel. Et mitte ainult minevikus surkida, tõstatab ministeerium küsimuse, miks Mihkel Ilus, kes seekord mitte kunstniku, vaid kriitiku rollis esineb, ei kirjutanud artikkel vanameister Jüri Ojaveri kiituseks, vaid hoopis eneseõigustuseks. Saate lõpetab näitusesoovitus. Saskia Järve mälu kaob. Tallinna linnagaleriis. Selgub, et eelmise kunstiministeeriumiga õnnestus avada pandora laegas. Head saate kuulajad on otsustanud käised üles käärida ja asuda oma lemmiksaadet veel paremaks tegema. Kunstiministeerium on läbi oma mitte just väga pika ajaloo olnud võrdlemisi kaootilise struktuuriga saada mõne aasta eest sisse viidud näitusesoovitus. Saate lõpus on suuresti ainus saadet liigendav ühik käsitöölise ameti tõttu paadunud raadiokuulaja. Illustraator Taavi Holberg võttis minuga sel teemal vestelda. Ta kiitis heaks, et saatel on korralik sissejuhatus ning mööndustega on näitusesoovituse kujul olemas lõpurubriik. Ent vahepeale jääv 30 kuni 40 minutit on mõnevõrra laokil ning seetõttu küll sõltuvalt saatest siiski üldjuhul raskesti jälgitav. Maarja mürk, Kunstiministeeriumi esimene peatoimetaja seisis alati sõnakalt selle eest, et saate aeg-ajalt tuleb kasutada rangelt kunstist rääkimiseks. Ehk näiteks muusikalised vahepalad ei tule kõne alla ning Maarinile kui saatejuhile ka väga meeldis võimalus kutsuda külalisi stuudiosse ja neid keskendunult intervjueerida mahust, mis üheski teises kanalis ega meediumis kõne alla ei tuleks. Eriti viimases punktis on tal kahtlemata õigus. 2000.-te algul tekkis üheks lühikeseks perioodiks ETV eetris oleva kunsti saate kõrvale saate raadioversioon, mida raadiosaate lantseerinud Ilmar Raag toona just sellega põhjendas, et raadioformaat võimaldab märksa keskendunumalt ja pikemalt teemast rääkida. Praagil oli seda väites kahtlemata õigus. Samas oli toona ka kultuurikaja saate kuldaeg kultuurikaja. Otse vastupidi, oli pigem uudissaade lühikesed reportaažid, intervjuud, kommentaarid, dünaamiline ja kiire. Interneti ja Facebook'i järgsel meediamaastikul kaks korda kuus eetris olevat saadet uudiste magasiniks muuta ei tundu mõistlik. Samas on raadiokuulaja hoolbergi kommentaarile, et pikad intervjuud ei ole minu formaat tõenäoliselt õigus. Õnneks ei piirdunud ulberg vaid kriitikaga ning juhindudes vanasõnast, kus viga näed laita, seal tule ja aita. Pakkus, et saate võiks rubriikideks liigendada. Ma tahaksin siinkohal väita, et otsustada, millised rubriigid saates peaksid olema, oli keeruline ja nõudis pikkaajalist kaalumist. Ent mis seal salata, tegelikult tuli see väga lihtsalt. Niisiis teatan heal meelel, et eksperimendi korras on tänasest kunstiministeerium eetris lisaks näituse soovitusele veel ka rubriik meta kreaktiiv mis kunsti ja kunstnike asemel keskendub hoopis kriitikute kritiseerimise läheb ning ülejäänud saate tasakaalustamiseks lisandub kunstikirjutuse ajaloole keskenduv rubriik, mille nii-öelda töö pealkirjaks on esialgu. Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. 20. jaanuaril avati Tallinna kunstihoone galeriis Peeter ulase Villu Jaanisoo ja Maria Metsalu ühisnäitus laine parketil. Kunstiministeerium võttis kuraator Tamara Luugi seltsis istet Jaaniso luminofoor kaskede all ning üritas hakata arutama seda lõngakerad, mis kolme erineva põlvkonna kunstniku koos eksponeerimise paratamatult moodustub. Tere, Tamara Luuk, Ireenre. Kui ma seda näituse avamise teada, et lugesin, siis esimene asi, mis mul silma hakkas, on see, et sa tegid eelmine aasta üleval kunstihoones endas Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu ühisnäituse kaunitar ja koletis tugeva sellise ühendava joonena tundesse põlvkondlik vahe, et siin selles kunstihoone galerii näitusel on mõnevõrra sarnaselt kunstnikud, tulevad kõik kolmekümneaastase vahega, et sünniaastad on 30 60 ja 90 kolmekümnendates 60.-te üheksakümnendates aastates, ütleme siis niimoodi. Et kas see oli mõlemal juhul nagu teadlik valik. Absoluutselt teadlik valik, tahtsin nagu väga näidata, ehk et need, kes veel elavad ja need, kes on äsja surnud. Tegelikult räägivad ühest asjast nii kaua, kuni on veel kunst ja kultuur olemas. Et alati on võimalik näha, kust me tuleme, kuhu me läheme ja kui me selle päris ära unustame, siis kurb. Kui ma tahaks provotseerida, siis ma alustaksin sellest. Et sa mingis mõttes oled ka Peeter ulaselt, sa otsid talt ühe töö aga võitsid selle ühe graafilise lehe kaks tõmmist. Ja ühelt poolt on õigus, et seal on nagu see traditsioon ja tavataga, et näiteks mina ei oska nagu sellele noh, hea küll, kui sa ütled, et neil on vahe, siis ma lähen vaatan ja ma juba tean, mida ma pean vaatama, siis ma saan ka aru, mis on kolmandal üheksandal tõmblisel vahet, aga minu jaoks on selle vahe nagu tähenduslikkus läinud kaduma ajaloo jooksul. Nii et see mõjub pigem nagu sellised tuubeldusena või ühesõnaga, mulle kohati nagu tundub, et sa oled, peeti rulase nagu eksponeeritama natuke teistsuguses väärtussüsteemis loodud tööd või siis kaasaegse nagu, nagu võtta läbi või noh, nagu selle korduse ja nagu sellise identseid tõmmiseid justkui sarja osana või ja just see, et sul on ka ainult üks töödalt, et nagu selline Hannata siukse žesti väärtuse. Ühesõnaga mingis mõttes kaasajastasime kuulase kui põhjendatud ja õigustatud see tegur. Minu jaoks on väga õigustatud, muidu poleks üldse mõtet sellel niisugune treen, et Pääsuke ja Lemsalu ja natuke varem olisin taimeri näitus, mis katsus aega läbi Kaarel Kurismaa läbi Raul Kelleri läbi verinoort tudengit nagu Karl Saks ja Mari-Liis Rebane. Nii see ongi seesama asi, et kuskilt tuleb leida see ühine, mis võimaldaks vaadata. Ja see, et on kaks ulastiat, on üks pilt. Tegelikult see ongi see, mis ütleb, mitte ainult vaatavaid. Vaata. Ta on võimalik õppida vaatama, kui on olemas mingi ühisnimetaja, selle asjaga. Ühisnimetaja ongi mingi looduselamus, nunn ju, looduselamus. Novot jaanisoo teeb Kasemets deep, kasemetsa akad ehib skulptorina installaatorina. Maria Metsalu teeb loodust, aga teeb loodust hoopis teistmoodi läbi videomängud ja mis on untsu läinud ja mis taastavad kuidagi mingit müstilist tunnet, mis tuleb tegelikult videomängudest. Peeter ulastid traditsioonilist graafikat muide, enam mitte keegi ei oska kohutavalt, teen tehnikat mida ometi on võimalik vaadata, üks tõmmis natuke heledam, teine tõmmis on natuke tumedam, üks, kolmas ja teine 10. värv on kunstniku käega ära pühitud. Tal on kurn natuke teistmoodi süveni. Ometi inimene süvenes või on ainult kaks tööd ninal. Ja ühe töönimi on lainetus ja teise nimi on laineparketti, mis tähendab ka seda, et mida kunstnik mõtles siis, kui ta tegi kolmandatesse tõmmist ja siis, kui ta tegi kümnendat tõmmist, jahmulustasin Peeter tulemuse eest. Sest mul oli nii kahju, et graafika 68 eesti graafika Tallinna graafikatriennaali ja selle pani kinni Peeter ulas. Graafika oli eestlaste tunnusmärk tükk aega. Põhjalik töö, mispärast on hästi palju, naisgraafikuid teevad väsimatult hästi ja ime imekaunilt ja mõned väga tugevat mees graafikut, kellel on jälle väga ja väga palju, see on nagu kadunud ja ei ole kadunud mitte ainult meil, vaid terves maailmas siis kui enamuse graafika paljunduslikus ei mänginud enam mingit rolli ja kui kui otsiti suurt formaati, võimsat kujundit, unikaalne teost, aga graafika on veel tuhandeid, teisi võlusid, vaatepilt rallikut või hätta pingeldaja härrak näiteks kuulsingut kestab veel, aga aina vähem. Kui sa seda komplekti kokku panema hakkasid, nagu ennist juba vihjasin, et sa alustasid pette rulasest siis kas seal polnud kavaksid, et kuidas talle need paarilised leidsid? Ühesõnaga, miks sa otsustasid minna nagu nende kunstnike kasuks või kus see, kus see pallik, tule. Tahtsin teha tugevat näitusti, tugevaid töid otsisin jaanis on ju päris võimas ning see on selline põlvkond, mis lähtubki jah, kus kunstniku oma on seesama mõte või idee ja isegi kui ta on tööloom ja manuaalselt valmis jumal teab mida tegema, võtsin praegu just EKA raamatukogust tema mahitusel tõlgitud sihukese raamatu Tööriistade võlust. Sihukese raamatu oled näinud seda vasari vaikus on, selle raamatu nimi tähendab, kuigi tippsellest kõigest sellest materiaalsest ja sellest mis on iga kunstide teostamise jaoks primaarne või oluline, on temale, kui skulptor oli eriti siis siin on tema oma, on põhiliselt idee, need torud ei ole mitte midagi. See töö on meeletu, aga seda ei näe ka mitte keegi. Nii et on selles mõttes väga kaasaegne, temast astub sammu edasi veel Maria Metsalu, kes on hoopis teistmoodi tahi otsi enam ei ideed ega teostust. Lihtsalt hulbid selles virtuaalses maailmas, mis meid ümbritseb ja katsuks seal ellu jääda või noh, kui mingis päris elu analoogis. Ma kujutan ette, et võib-olla ei, ma arvan, Ekaatianawitzkava kontrollib veel rohkem. Ja on kogu aeg uppumisääre peal ja see on väga võimas. Ütleme näiteks oleksin tahtnud väga Toomiku koske, mäletad seda tööd, kus mees seisab kose ees, mees Toomik, suu lahti, karjub, paneb suu kinni ja siis koskas, kohiseb või kohise ja ometi nagu meesteks seal see oli väga võimas. Aga ma kahjuks ei saanud seda ja see on ka liiga väike ruum, et siia oleks suutnud seda ära mahutada. Selleks olnud emast ei oleks. Ja teine kanu ja olid kokku pandud sellise võimas, aga see oli esteetiliselt nähtud seal nagu stiililiselt eelkõige peale ja mõjub kindlasti väga-väga hästi. Aga kuskil tuleb aru saada, ühte ei ole ilma teiseta. Sa võid tõesti alustada stiilist või meediumist, mille kunstnik valib, või tehnilisest teostusest ja kui siis seal hakkad urgitsema, siis jõuad mõtlemast käest nagu järje kaotanud pea. Nii või kõik töötab ühes ühes rütmis ühes ühes süsteemis, alati on võimalik välja jõuda ka erinevaid teid pidi liikudes ühte punkti. Kui sa ei olnud minuga nõus, et romantika on tavaliselt, kas ma, kui ma selle ümber sõnastaksin, näiteks niimoodi, et kas, kas suured tunded on tagasi või et kui meil on see Farkas meel ja vahtra, siis see on kontseptuaalne nihuke, intellektuaalne uperpall tinglikult ainult see. Lisaks see viperus tuleb sellisest justele levikest, intellektuaalsest uperpallist. Kui me võtame Maria Metsalu videod, siis seal on minu, üritasin kiirelt kloonida värd mõistet uus supliimsus, sest sinus purustage ülemus, mis tuleb sellisest klassikalisest marinistlikust maalist, mis suur Buymaasia nagu valgupsust üle mõne Maria Metsalu, maastikke taotluses on midagi sarnastega, mis see tähendab? Noh, nad ei ole siin näitusel suurtes ekraanides esitatud ja võib-olla ka ei peaks olema, aga aga taolist sihukest marinistliku suurustega jaapani propogra vööris näha või noh, et see. Kas, kas me võime öelda, et siin suured tunded tagasi? Teatrist võib küll, aga usal kunstist vaata, kui sa räägid armust või Tenežist või ette. Nii selgelt on kuskil tagasi 60.-te aastate tegelikult siis niisugune kontseptuaalne julgus teistmoodi mõelda ja olla ja, ja nüüd on see julgus neid kuidagi teretada tagantjärele ja neid neid aastaid mille vastas on jälle teine julgus, on Marial või pole Kriscilgo Kris Lemsalu, natuke on see julgus kaduda sellesse maailma, millesse elanna täiesti valikute täiesti spontaanselt, avatult ja vaata, kui jaapani puugronüür või peeti rula sai ei jää, tõelised maalianud tegid midagi ülevat või suurt ütleme, vanas mõistes maalijad siis need allusid oma kas ainele või oma vahenditele või värvidele või joonele ja ma ei tea, et oskasid näha seda loodust, ütleme millega need vastakuti seisid ja sellesse ära kaduda. Aga praegu ei osata enam, noh, looduses ei ole enam nii palju järel ja silm ei ole harjunud, seda enam nii palju oma igatsuses millegi suure järele ei tule, sul on õigus. Sest noh, kui palju seda päris päris niisugust Subleemsed looduselamust marjametsseal on pigem tema enda niisugune suur-suur, igatsus ja kartus natuke suure ees. Mulle tundub, et ütleme, arusaam loodusest on muutunud, et see soo tulebki läbi ekraani. Kui me nüüd marjametsaluga pooldaga tagasi vaatama, et mis olid see võimalik ajend ühe või teise autori puhul, et kui me nagu otsapidi jõuaksime tagasi ulase selle graafilise lehe juurde siis kas sa tead, kas sa oskad öelda, mis oli ulase ajend või et noh, et seal on sihuke sürrealismi tunnetus on olemas. Et kui seda peaks püüdma kontekstualiseerib, mis sealhulgas töö peale on, kust see, kust see välja kasvab? Pole õrna aimugi, aga ma oletan, et kui vaadata ulase loomingut tervikuna siis endale nii palju jõudu ja nii palju mingit veidrat omanäolist mõtlemist, nagu mitte kellelgi sel ajal ei ole. Sel ajal on ju meil naisgraafikute õrn kaunis plejaad natuke asjalikumat, Kaisa puust ja Maria üksteisega ja aga Kulasi omapära on tema persoonis. Niisugust graafikut niimoodi mõtlevad graafikat. Ei tea, et Eestis oleks olnud ja niisuguse teostusega graafikud on muidugi ka mitte, aga eelkõige sellist mõtlejat sihuke väikemees, mõist otsisin mõndagi tema linde, tsitaat kus, nagu midagi tema hääle, värelusest või lauseehitusest annaks mingi viite, aga ei räägi temal, see põlvkond, kes arvab, et teos räägib enda eest. Ega ma ei oska öelda peale selle, et ta oli väga võimas isiksus sinna ja noh, oskuste poolest kunstnikuna ka, hakkas katseisikule vaikselt mõista anda, ehk et tulen, selle on natuke liiga tehtud ja ma mõtlen kohe austusega Peetri peale, Peeter Talvistu peale, kes kuidas tema kitse käsitleb ja kuidas ta ei lõhu seda konteksti, kus see suur kunstnik tuleb ta katsuks viia need tänapäeva inimesed sellesse konteksti, nii nagu ta oli ajal, kus, kus kits neid asju tegi. Katsun teha vastu veidi ette et seda aega, graafikat ja ulast tuvastusest päästa. Katsume tuua teise konteksti ja näidata, et tema tunded tema maailmapilt, tema kui inimene ja kunstnik täiesti täiesti, võrreldes sellesama konkumisega, mida Rõnguvad võib olla palju nooremad, nii palju näiliselt teistmoodi. See on minu jaoks hoit. Ja selles mõttes sai vihjest nagu õigesti aru, et mul tekkis selline nagu hirm või küsimusele, sest ma olen et nii väga kui ma ka tunnen puudust sellest, et, et meil justkui mingisugune katkestas niisamavõrd, olen ma ka patoloogiliselt kriitiline kõige suhtes, mis peavooluline. Et ilmselt ilmselt kriitiku haigus. Aga tegelikult pole, mul on kahju, et mulle tundub, et vasakpoolse lõhe või see mingisugune see probleem, et ei saa aru või kogu selline noh, me võime rääkida tegelikult ikkagi kujutava kunsti nagu vähesest populaarsusest ja nii edasi ja mulle tundub, et näiteks hälbeld rockile on õigus, kui ta raiub, et ta ei taha, et see on sellepärast, et meil on nagu superstaare vaja. Et noh, see on nagu vormel üks, et sul peab olema nagu see staar noh, et inimesed tahavad staari jälbeldocan oma graafikafestivalidega üritanud vanu meistreid tuua just esile, kui, nagu staare klapiarmeel ja seal toodud näitustele, kui sellised tugevad tegijad ja nende isikukultuse kaudu nagu seda esitada. Sinu praktika on selles mõttes nagu teistpidi või noh, ühesõnaga püüab neid tuues ja kaasaegse kunsti konteksti ja siis mul on kohe kogu aeg see küsimus, et et kust ma üldse pädevad võib olla näiteks see, et seal see lainetus toimuvat parketi peal, mis viitab nagu teemale nimega ruum ja ruum on kaasaegse kunsti üks kõige populaarsemaid sõnu üleüldse ükstapuha mis kontekstis, mis tähendas. Et sibul jah, mul läks kohe nagu reaktsioon. Ei ei huvita mind staariks olemine, sest me kõik oleme näinud, kui lühike see aeg on, kus keegi staar tülitab hoopis midagi muud, midagi sügavalt inimlikku, midagi, mis, mis ei huvita nagu enam väga paljusid. Midagi jäävad sellist, mingi võnkumise amplituud, mis ei muutu, ütleme et see on põnev, aga ei mingit staarivärki, ega ma ei mõelnud ka sellele ruumile, ma tean ju küll, et Rooma kulunud kaasaegses kunstis. Aga ma ei mõelnud selle peale üldse mitte, sina tegid mu silmad praegu lahti, vaatasin seda lihtsalt kui lihtsalt kui kiiksu. Aitäh, Tamara Luuk. Kõike head. Indrek Grigor. Tamara luugiga rääkides viitasin ruumi olulisusele tänapäevases kunsti arv koos ning spekuleerisin, et konkreetse ulase töö kaasamine näitusele oli seotud ruumi kujutamise viisiga ulase tööl. See etteheitev spekulatsioon on hea näide kunstikriitiku paranoiast. Ruumi kujutamine, nii nagu ka ruumi mõiste kasutamine kunstikriitikas ei ole iseenesest midagi uut. 1984. aastal ilmus kirjastuse kunst vahendusel album Peeter ulase graafikaga mille tiitellehel on Boriss Bernsteini nimi mõne millimeetri jagu väiksemalt kirjutatud kui Peeter ulas. Ent kõigest on selge, et kui mitte tekst, siis teksti autor on selles raamatus sama oluline kui kunstnik, kelle töödest jutt. Otsides vastust küsimusele, kuidas ulase graafikat selle kaasajal tajuti on parema allika leidmine ilmselt keeruline. Niisiis tsiteerin alljärgnevalt Boris Bernsteini artiklist, mis ilmus peet rulase albumis 1984. aastal. Ulase krabüürid ärritavad äratundmise võimalustega. Üks selline võimalus seisneb otsesest sarnasusest. See siin on käsi, too nägu, pilv Maike näljunud Aavet peegelpildis, nina sõõre tolmukübe, Lydia Koidula Picasso maalilt pärinev tütarlaps keral. Teine avaram äratundmise võimalus peitub graafilises keeles endas selle sugestiivse, jõulise plastikaga, masside tunnetusega kombatava esemelisusega hinge kinnipanevate ruumi efektidega keeles mis on selleks välja töötatud Tutki, et luua tasapinnal kolmemõõtmelise maailma illusoorne pilt. Kuid äratundmise võimalusi ei saa täies ulatuses teoks teha. Äratundmist takistab imeliste, esemete ja olendite võrreldamatu tegelikkusega. Kunstilise fantaasia, uudne ja seninägematu maailm, mille nood loovad oma kummaliste muundumiste ühenduste ja ühte kasvamistega. Krabüüri kujund on lõppkokkuvõttes enneolematu, mitte midagi kordav ja tegelikkuses prototüüpi mitte omav nähtus. See on kui vabavormi kujundava tahte looming. Spontaanselt loova tahtemoment on erakordselt oluline ulase loomingu hindamisel. Esimestest töödest alates peale algul otsekui latentselt, hiljem ikka vabamalt ja avaramalt ilmnes tema graafikas visuaalse fantaasia stiihiline jõud mis muudab ümber olemasoleva maailma ning loob siia uusi maailmu. Küpses loomingus paneb see jõud end täiel määral maksma. Selleks ajaks omaks võetud illusoorne vormi autentsus peab muutma need maailmad tõepäraseks see tähendab konkurentsivõimeliseks meeleliselt tajutava maailma endaga. Järelikult ulase maailmalt universaalseks karakter istikuks peab olema ruum. Ruum on ulase kujundite olemasolu peamine mõõta nii, nagu ta on kõigi ruumiliste kunstide kujundite mõõta. Ulase omapära seisneb selle ruumi ülesehituses. Järgmiseks momendiks, millest tuleneb krabüüride esemelise koostise vaatlus on eriline vaid ulasele omane kujundi struktuur. Kui selle põhimõte on selge, siis on kergem eristada tervikut moodustavad elemente. Sellel struktuuril on reeglina kaks tasandit. Kompositsiooniline ülesehituse läbi tekkivat kujundit võiks nimetada makrokujundiks. See on üheaegselt nii teost tervikuna, läbisüsteem kui ka omamoodi konteiner, mis on makrokujundile allutatud, kuid suurel määral autonoomsed micro kujundite mahuti, makrokujund näib valmis kujul antuna. Ta on ühekorraga tervikuna haaratab mikrotasandil sabulasest helde ja leidlik jutustaja kes täidab lehe arvutu hulga kestvat uurimist nõudvate pisisüžeede lugude, seikluste ja draamadega. Te kuulate endiselt saadet Kunstiministeerium. Kätte on jõudnud rubriik, mille tööpealkirjaks, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Selle rubriigi sisuks on mõeldud olema väljavõte artiklist või lühema teksti puhul terve artikkel, mille kuulajaile ette loen. Iva on sealjuures selles, et tegemist on kunstiajalukku kuuluvate tekstidega. Sellega seoses tekib esimese asjana küsimus, mis on see ajaline piir, millest alates on tegemist kunstiajalooga. Ministeerium kaalus erinevaid võimalusi ning enamuse heakskiidu ka otsustati, et ajalooline on kõik, mis on kirjutatud enne minu aega. See tähendab tekstid, mis on ilmunud enne aastat 2007 kui saatejuht Indrek Grigor oma esimese kunstikriitilise artikli publitseeris. Ma loodan, et kõik saavad aru selle valiku eneseiroonilises toonist ent samas on selles ka omajagu siirast enesekriitikat. Colin teisme eas korrutas ema mulle pidevalt ennekõike moodi puudutavate nähtuste peale. Näiteks platvormkingad. Et see on kõik unustatud vana. Isegi kui ma teda uskunud oleksin, siis mida mul selle teadmisega ikkagi peale hakata oleks olnud, mis siis, et see kõik on juba olnud. Isegi minu lühike kunstilooline mälu lubab näha mõnede tendentside taastulekut. Nii mäletan ma võrdlemisi hästi olukorda, kui kõigi loomeliitude ülevaatenäitused pidasid vajalikuks olla temaatilised. Temaatilist kontseptoliseeritust tajuti kui kaasajastavat võtet, mis pidi peletama kevad ja sügisnäituste taaga kopitavat hõngu. Samas ilmus jaanuari lõpu kaasaegse kunsti Eesti keskuse uudiskirjas Soome kunstniku Kimmo modingi. Essee, mis kritiseerib näitustele teema kaudu tooni ette andvat kureerimis praktikat, leides, et see algselt erinevate autorite teoste vahele seost luua püüdev praktika mõjub hoopis tervikut lõhkuvana. Tsiteerin Kimmo muidugi artiklist. Kuid ennekõike tekitab minus segadust praegune näituste tegemise loogika, mis paistab käivat vastu sellele, kuidas mina elukogenud kvantajastul ei ole mulle vaja pidevat asjade lahutamist, vaid ma tahan tunda näituseruumis korraga kaikuvad tohutut hulka seoseid ja amplituud. Näitusele teema valimine loob tehisliku sidususe seal, kus peaks valitsema hoopis stimuleeriv kaos tsitaadile. Minu kui Tartu Kunstimaja galeristi jaoks tundub see positsioon mõnevõrra paradoksaalne sest näiteks Tartu Kunstimaja aastanäituste puhul loobutud teemast 10 aastat tagasi sest teema etteandmine ei olnud ainult mitte õigustanud, vaid täielikult diskrediteerinud. Tänases ajaloorubriigis ettelugemisele tulevast Rudolf Paris artiklist Eesti kunsti ülevaate näitusest Stockholmis leidsin veel ka kolmanda näite temaatilisest survest. Tsiteerin kõnesolev näitus esines puhtal kujul. Kunstinäitusel on väljaspool meie rahvuslikke tähtpäevi kõrvaliste saatelauset eta tsitaadi lõpp. Nende kolme netti iva on selles, et kui mul ühelt poolt tundub, et mina vaidlen täna endiselt 50 aastat tagasi pikalt läbi vaieldud küsimuste üle sest ma ei tea, et need on juba läbi vaieldud siis teisalt on olemas reaalne võimalus, et olukorrad, milles üks või teine küsimus ajahetkel aktualiseerus on siiski väga erinevad. Selleks, et aru saada, kas, mil määral ja kuidas on ajalooline kunstikriitika pädev. Tänapäeva kogemuse seisukohalt ongi ajaloorubriik ellu kutsutud. Kuuenda jaanuari sirbis ilmus peamiselt teatri- ja kirjanduskriitiku Alvar loogia artikkel ema Nad poetavad Su poja kuninglikku pead mis kirjeldab, kritiseerib ja kaitseb võrdlemisi sõjakalt kunstniku, kriitiku teoste vahelist suhtekolmnurka. Tsiteerin. Tuleb välja, et looja puhul on tema ambitsioon olla keegi loomulik ja tervitatav kuid ilmnedes kriitiku juures, kujutab enesest piibel liikus mastaabis kuritegu kunstiteose ja selle autori vastu sest loojate meelest peab kriitika teenima teost ja tema autorit olema mitte subjektiivse maitse vabavormiline väljendus, vaid harras ekseegees. Kui see aga parasjagu nii ei ole, võib kriitikut avalikult vihkamisest süüdistada ning vihata sellise vastukajaga, mis tuleb peaaegu alati mitte tekstile, vaid tema autoriisikule on ilmselt kokku puutunud kõik kultuurikriitikud, kes pole soovinud oma avalikke arvamusavaldustega teenida loojate enesearmastust ja avalikku kuvandit. Kes mõtlevad kultuurigeetikat kirjutades üksnes oma muljet televaatlusest teosest, kes ei nivelleerib oma isiklikku arvamust ega toimeta seda kodurahu huvides tekstist välja kes lähtuvad kriitikutena oma tegevuses arusaamast, et kultuur ja kultuurikriitika, sealhulgas ei pea olema midagi kultuurse. Dieteet, mida mõne autori isiku vastu tunneme, ei laiene mingil moel tema uutele teostele. Et kriitikal on õigus vabalt valitud vaatepunktile ning sellest tuletatud hinnangutele. Et kultuurikriitika suhe selle objektiks oleva kunstiteosega on sama, mis kunstiteosel reaalsusega mõlemal juhul peegeldab esimene teist ent on selles suhtes igas mõttes autonoomne. Tsitaadi lõpp. 1963. aastal puhkeb ajakirjas tulimuld võrdlemisi sarnase tooniga diskussioon Rudolf Parise ja Endel Kõksi vahel. Pariselt ilmut tulimullas number 2963 retsensioon Stockholmis toimunud Eesti kunsti ülevaatenäituse ja selle ka Rootsi meedias laialdaseks osutunud retseptsiooni kohta. Mahukas ja hästi sõnastatud retsensioon lõpeb küll positiivsel noodil ent nii lõppsõnast kui retsensiooni põhitekstist kumab ennekõike läbi mitte nii väga patroneeriv, kuivõrd õpetav seisukoht, mida kriitiku professionaalse, ent sellegipoolest subjektiivse arvamuse asemel esitatakse kui objektiivsete asjade seisu. Loen Paris artiklist ette paar reljeefsemalt lõiku ning seejärel loen mõnevõrra pikemalt ajakirjas tulimuld number 3963 ilmunud Endel Kõksi vastulauset Parisele. Niisiis Rudolf Paris Eesti kunsti ülevaatenäitus Rootsis. Küsitavaks muutub ühele kunstinäitusele, kus enamik väljapanijaid kujunduslikule küljele rõhu asetab. Sellistele teostele ruumi andmine, nagu seda esitab kee Mägi. Suunitlus kui niisugune on eriti Ameerikas levinud, kus me tunneme seda action pentingu nime all oma sisult eelduse kunstitaotlus üldse individuaalset arengut sõna otseses mõttes. Konstrueerib psühholoogilist olu ja nägemust. Meie mandril pole see kunstisuunitlus isegi Veneetsia biennaalil jalgu alla saanud, kus meie tänapäeva kunsti snoobid käivad uudiste puhul käsi üle pea kokku löömas. Praktiliselt rakendatakse sellist töösuhtlust maali alal paljudes haiglais ja kasvu maius nii diagnostikas kui ravimenetluses. Suure eduga. Tõsisele kunstinäitusele esitamiseks puudub sellisel teosel tehniline formaalne ja vaimne enesekontroll. Fenominoloogiliselt on kõik korras, meie teame, et keemägi on saanud reeglipärase kunstihariduse ja esinenud varemini maaliana ja graafikuna realistlikkus suunas kuid küsimus on põhimõttes. See pole vähimalgi määral kunstinäituse korraldamise küsimus, vaid ainult meie praeguse kunstielu mentaliteedi probleem, mis aastaid tagasi Eesti ajakirjanduses nõudis arvustusliku suupidamist sest kunstirahvas ise teadvat, mida ta teeb ja kuidas ta teeb ja nii edasi. Selle väite pideva kordamise tulemusena on meil terve rida tõelisi inimesi aktuaalse kunsti probleemide käsitlusest loobunud ja tagajärjed. Tänapäeval lokkab meil kunstnike endi poolt arendatud sekelduslik arvustuse barokne pane küürika kunstifilosoofiline arutlus kukal teoste poole või kultuurireportaaž ala jutt Vuitsk. Siin peaksime tõesti õppima meie kirjandusarvustuse tasemelt ja tuletama meelde, et ka kunstis on üksikteos kõige asja algus ja kunsti loominguline edu peitub teosest tuletatud väärtustes. Need olid kaks reljeefsemalt lõiku Rudolf Paris artiklist Eesti kunsti ülevaatenäitus Rootsis mis ilmus ajakirjas tulimuld 1963, number kaks. Järgmises tuli mulle numbris, see on 1963, number kolm ilmus rindel kui üksi vastu lausa arutlus, millest loen mõnevõrra pikemalt. Eesti kunstikriitika üheks eriomaduseks on see, et ongi taktiline. Et ta ei piirdu mitte ainult ühe või teise teose hindamisega, vaid jagab ka õpetusi kunstnikele. Ja mida on kõike õpetatud on soovitatud luua rahvusliku kunsti. On soovitatud välja töötada eriline balti stiil on soovitatud hakata maalima üldises Põhjamaade stiilis. Jaan kuulutatud kadu modernistidele. Ka r Paris peab vajalikuks kunstnikele õpetust jagada, seekord selles osas, kuidas ja missuguste teostega nad peaksid näitustel esinema, et saada suurema edu osaliseks. On üsna loomulik eeldada, et iga kunstniku sisemiseks sooviks on saavutada tähelepanu ja tunnustust. Ning selle saavutamiseks esitab näitusele teosed, millega ta loodab seda võita. Ta valib teosed, mis talle antud momendil tunduvad õnnestunum matena ja mis talle on praktiliselt kättesaadavad või tavalid teosed, mis talle tema arengu seisukohalt on olulised ja aktuaalsed. Seega on vastutusvaliku eest kunstnikul ja on loomulik, et kriitilised seisukohad langetatakse just nende teoste suhteliselt, mis näitusel esitatud ja mitte nende suhtes, mis seal oleksid võinud olla. Kui aga on tegemist Shireeritud näitusega, nagu käesoleval juhul siis langeb vastutusvaliku eest osaliselt žüriile tuleb just rõhutada osaliselt žest žürii ei saa mitte ise tervet näitust komplekteerida vaid saab lähtuda ainult sisse saadetud materjalist. Ei oleks õige soovida, et näitused saaksid museaalse karakteri kus oleksid konserveeritud ainult teata tipud. Kunstilooming elab elavat elu tõusude ja langustega sirgete ja kõrvalteedega. On asjatu soovida, et üks kunstnik töötaks ja esineks just nii ja mitte teisiti, nagu on asjatu soovida, et üks inimene oleks niisugune või teistsugune. Edasi tõstab err Paris üles kunstitaotluse segastiili või laadi väärtustamise seoses Gustav Mägi teostega ja leiab, et nendele ei oleks tulnud kõne all oleval näitusel mitte ruumi anda. See on põhimõtteline seisukoht. Žürii otsuse vastu. Ühe või teise taotluse või stiili paremaks või halvemaks pidamine tuleb kõige kindlamini tagasi lükata. Ei saa olla mingit alust ühe või teise teose näituselt elimineerimiseks sellepärast et seal maalitud ühes või teises stiilis. Ükski stiil ei ole iseenesest mingi väärtus ja ükski stiil ei ole parem kui teine. Küsimus saab olla ikkagi ainult teoste kunstilises kvaliteedis. Igale kunstnikule tuleb jätta õigus töötada just niisuguses stiilis või laadis, nagu temale sobib ja nagu tema seda õigeks peab. Individuaalse arengu eeldus on mõistena ebamäärasem kui katse fikseerida psühholoogilist olu ja nägemust. Ja kuigi ei saa arvata, et keemägi neis teostes oleks taodelnud action reitingut ehk spontanismi pigem kaldust, ilmselt oldi liin Redooni värvi visiooni suunas oleks just psühholoogilise olu fikseerimine moodsas kunstis üks vastsineerivaid ülesandeid traditsiooniliselt visuaalsete taotluste kõrval. Spontanism ei ole mitte ainult Ameerika Ühendriikides kunstistiilina tunnustatud Euroopa kunstnike hulgast võime nimetada näitena Voltzi ja matši Prantsusmaa WeDo, Itaalia Saksamaa jorni Taani, Inger hektari Rootsi. Ja oleks põhjendamatu soov, et eesti kunstis esineks ainustki jälge sellest kujutava kunsti piire ja võimalusi avardavast suunitlusest. Ükski kunstnik ei saa nõustuda põhimõttega, mis suundub vaimse vabaduse piiramisele. Olgu siinkohal meenutatud A raport ühelt prantsuse kunstikriitikute kongressilt, mis toimus kunagi 1940.-te aastate lõpul Pariisis ja millest ta eestipoolse delegaadi võttis. Selle raporti järgi oli kongress asunud abstraktse kunsti suhtes taunivale seisukohale leides, et see ei vastavat kalja vaimule. Vahepeal möödunud aastad on tõendanud just vastupidist. Seegi juhtum on tõendiks, et need on ikkagi kunstnikud, kes oma loomingu kaudu suunavad ja kannavad kunsti arengut ja mitte kriitikud. Samasugune vabadus, mida kunstnik endale nõuab. Loominguliseks tööks tuleb loomulikult jätta ka kriitikule igale teisele inimesele seisukoha võtmiseks, nimetada töö suhtes murranguid. Ümberhindamisi saab kindlasti esinema ka lähemas ning kaugemas tulevikus. Kriitikud eksivad oma otsustes, aga kunstnikud eksivad oma teostes ja suuna seadmistes. Selles olukorras on diskussioon ja mõttevahetus enesestmõistetav ja paratamatu sest oletavastiga kunstikriitikutele on vaidluse all olev probleemistik niisama oluline ja tähtis kui kunstnikele. Meie oludes on tekkinud nähtus, et paljudki kunstnikud võtavad iga nende teoste kohta langetatud kriitilist väljendit isiklikku solvumisena. Ja arvustaja tuletavad, et kui kunstnik neile vastu vaidleb, siis ta tahab nende kiitust ja tunnustust. See on olukord, kus igasugune diskussioon ja objektiivseid tõdemusi selgitada püüdev arutlus võimatuks osutub. On õige, et kunstnike poolt on paiguti ägedalt reageeritud arustajate vastu kuid see ei ole mitte sündinud hinnangute või kriitikute seisukohtade tagasitõrjumiseks, vaid õpetusi jagama suundi määrava ettekirjutusi tegeva tooni vastu. Kunstiarvustuse kriis ulatub oma juurtega tagasi Iseseisvusaega. Ega kunstnik põhjuseta ei kavandanud vabariigi lõpuaastail noore kunstiteadlase veeraami saatmist Pariisi kunstnike poolt vabatahtlikult kokku pandud rahadega. Kahjuks sõja tõttu teostamata. Esines ja esineb praegugi juhtumeid, kus kunstikriitiline hinnang on niivõrd värvitud puhtisiklike sümpaatiate ja antipaatiatega et vastuolu kriitika ja teoste kunstilise väärtuse vahel igale teisele kolmandale ilmne on. Selge on, et sellisel puhul kaob respekt arvustaja kui autoriteedi ja objektiivsust taotleva isiku vastu. Kunstnik osutab huvi ainult selle kriitiku seisukohtade vastu, kellest ta tunneb, et on tema sisemisi taotlusi mõistnud. Olgu siis viimase otsus positiivne või negatiivne. Peab olema väga arenenud inimene, et oodata oma töödele ainult kiitust. Kaasaegse kunsti koordinaadid on muutunud nii avaraks, et isegi kunstnikel on raske neis orienteeruda. Ja seetõttu kohtab kunstiarvustustes klišeid poolikuid mõttekäike, seisukohti ja arvamusi, mis on kohaldatavad minevikku jäänud kunstimõistmises. Ka r Parise sõnavõtus leiame sellise näite. Ta väidab nimelt, et kunstis on üksikteos kõige asja algus. Ta tees on rakendatav siiski ainult teatavatel juhtumitel. Viimase 100 aasta kestel ilmneb kunstnike juures tendents rajada omalooming teaduslikule meetodile. Nad võtavad teatava probleemi ja töötavad selle läbi mitmelt seisukohalt küsimustele lähenedes, kuni jõuavad äratundmisele, et nad on selle küsimuse viimseni ammendanud. Näitena nimetagem mone kuulsaid sarju, heina kuhjadest, paplitest ja katedraal, idest muugi elu, friisi ja surmafriisi, Picasso, portreid, Silvetist ja sarju naised Alžeerias. Miroo konstallatsioone, massoni, indiaanlast, motiive, defišee, tolmumaalinguid. Ka kõnealusel näitusel esitasid Leida riives värvia rütm ning Karin Luts ruumi pinna ja joone vahekorrad selliseid sarju. Kahtlemata on võimalik sellest sarjast üksikteos eraldada, seda arvustada. Kuid see oleks meelevaldne tegu ja näitaks, et arvustaja ei ole üldse mõistnud kunstniku ambitsiooni ja selle asemel, et analüüsida ja väärtustada kogu probleemiasetust, ignoreerib ta seda ja vaatleb üksikteost nii, nagu see varasematel aegadel kombeks oli. Metoodilise töötlemisviisi esilekerkimine on üks olulisi nähtusi moodsas kunstis ja sellest möödavaatamine ei ole enam võimalik. Tuleb muidugi möönda, et on kunstnikke, kelle temperament ja laad ei tunne sellist kontsentreerumist ja kes realiseerivad oma teostes sotsiaalseid eetilisi ideid, kujutavad looduslikke või inimlikke miljöösid või annavad edasi visuaalseid muljeid. Nende puhul on üksikteose arvustamine ja kõige asja alguseks pidamine omal kohal. Peaaegu kõik paguluses viibivad kirjanikud on kirjutanud ühel või teisel määral kirjandusarvustusi. Miks Arvo berbarised kirjanikud on kirjandusvarustajatena paremad kui kunstnikud kunsti arvustajatena, kelle arvustusi ta nimetab sekelduslikeks ka mujalt, on avaldatud arvamust, et kunstnikud ei peaks üldse üksteise teoseid arvustama. Niisamahästi võib seda nõuet laiendada ka kirjanikele, et nad Te ei alustaks üksteise raamatuid. Kellele peaks siis patendi andma igaühel, kel midagi olulist on öelda, olgu ka õigus seda välja öelda. On lapsik arvata, et kui üks kunstnik teise kunstniku teoste kohta midagi negatiivset ütleb, siis teeb ta seda kadedusest. Ei ole usutav, et r Paris niisama arvab. Kuid ka tema ei pea ilmsesti mitte õigeks, et kunstnikud kirjutavad ka kunstiarvustusi. Ometi on kindel, et kunstnikud ja kirjanikud mõistavad paremini neid raskusi, mis mateerias või sõnas peitub ja milliseid paigutusi tuleb teha neist raskustest jagusaamiseks ja näevad ka selgemini, mil määral see teoses on realiseerunud. Kunstniku töö seisukohalt võib teise kunstniku kriitika olla palju konstruktiivsem kui üldise kunstikriitika Dioritiseerib filosofeeriv või kunstiajalooliselt katalogiseeriv väljendusviis. Taoliste seisukohtade fikseerimisele vaevalt kunstnike poolt kirjutatud kriitika pretendeeribki. Näib, et kunstielu üldise elevuse ja mitmekesisuse huvides peaks soovima, et kunstnikud ka edaspidi oma kriitilisi seisukohti avaldaksid. Viimastel aastatel on kunstikriitikat kirjutanud kunstiajaloolise hariduse saanud Paul reets USA-s Rain Rebas ja Helju Aasma Rootsis. Edasi on kirjutanud arvustusi ja ülevaateid luuletaja Ilmar Laaban, Alexis rannit, Harri asi, arhitekt Ervin Pütsep, teatriloolane Ilmar Mikiver, esseist ja kirjanduskriitik, maks, lesberg, vähemal määral ka õigusteadlane Madis üürike ja ajakirjanik Juhan Viiding. Seega küllaltki hulk inimesi, kelle seisukohti ja sõnavõtte vaatamata neis esinevaid vääratustele ei saaks kuidagimoodi mitte millekski teha või pidada. Palju halvem on lugu kunstiküsimusse puutuva esse istikaga väärtuslikemaks panuseks tuleb siin lugeda Ervin püttseppa ulatuslikku esseed. Esimene poolsajand, Eesti kunstinäitusi vana number üks ja 2963. Selle kõrvale saab paigutada ainult Juhan Viidingu näoilmeid ja mehi. Kunstihoone taustal tuli mul number 4962 kui mitte arvestada juubelite puhul avaldatud ülevaate. Seega avaldub just esseistika puudumises ei haiguta tühik, mis takistab põhiliste küsimuste selgitamist ja läbivaidlemist sest jooksvalt kunstinäituse kriitikalt süvenenud ja lahastavat arutelu oodata ei saa. Siinkohal jääb veel soovida, et Ervin Pütsep leiaks aega ja uuriks läbi ka Eesti kunstikriitika arengukäigu. Võib-olla aitakse mõndagi umbsõlme lahutada. Käesolev arutlus oleks asjatu ajaraiskamine, kui selle taga ei leitaks soovi meie kultuurilise kliima mõnesuguseks muutmiseks. Et see kliima ei eksisteeri mitte väljaspool inimesi, vaid moodustub meie kõigi teadvuses, siis on paratamatu, et asjaosalistel tuleb vastu võtta ja taluda mõnigi terav ütlus teadmisega, et tulevik on veel halastamatult nende põhimõtete vastu, mida praegu esindatakse ja mis näivad produktiivsete tõdedena. Kõlasid katkendid Endel küksi artiklist. Vastus ja arutlus, mis ilmus ajakirjas tulimuld 1963, number kolm. Käes on meta kreatiini aeg. Siinses rubriigis püüan kunsti ja kunstnike kritiseerimise asemel pöörata tähelepanu kunstikriitika kriitikale. Tänases saates vaatluse alla tulevaks artikliks valisin Mihkel Ilus artikli, miks mulle meeldib mõelda Jüri oja verist, mis ilmus 20. jaanuaril ajalehes sirp? Kõigepealt Mihkel Ilus identifitseerib end tõenäoliselt ennekõike maalikunstniku, mitte kriitikuna. Selles mõttes on tänane metogratiiv paratamatult kaudselt ka kunstniku mitte kriitika kriitika. Ent ilusas artiklis joonistub reljeefselt välja põlvkondadevahelise lõhe küsimus, millest nii eelmises kui käesolevas kunstiministeeriumis ootamatult palju juttu on olnud. Jüri Ojaveri Vabaduse galeriis olnud näituse puhul ilmunud artikkel algab halvas mõttes koolikirjandi laadis. Tsiteerin. Olen kaks aastat mõelnud Jüri Ojaveri teostest artikli kirjutamise peale. Tsitaadi lõpp. Kui on üks õpetussõna, mida ma kirjanduse tunnist mäletan, siis see on, et kirjandit ei tohi alustada lausega vaatasin tahvlile kirjutatud teemasi ja nii edasi. Ilusa kasuks räägib siinkohal, et ta ei ole professionaalne kriitik ning et koguda artikkel on, võib suisa öelda, et naivistlikus laadis kirjutatud millega kohanemise järel taoline avang kummalisel kombel isegi töötada. Seda enam, et üks osa ilusa tekstist tegeleb pidevalt ka teksti enda sõnastuse kriitikaga. Näiteks tsiteerin. No ma ei tea niiviisi öelda kuidagi paatuslik, jamps, tsitaadi lõpp. Seejärel jõuab tekst enese stilistiliselt küsimustelt oma sisuliste küsimuste juurde. Tsiteerin, teen järelduse, tahtsin oja verist artikli kirjutada, sest üks noor kunstnik antud juhul siis mina arvab, et ühe vanema kunstniku, antud juhul ojaveriteosed on päris šeffid. Arvan, et sellest piisab. See on tugev argument, peaksin kindlasti artikli kirjutama. Aga millise nurga alt? Kirjandi lõpetab õpetajalt paremat hinnet, norib tõdemus, et esmapilgul kirjutasin teemast küll mööda, aga sisuliselt täitis kodune ülesanne oma pedagoogilise autorit arutlema ja järele mõtlema ärgitav funktsiooni. Tsiteerin tekstiga siia punkti jõudes tunnen, et nii nagu ojaveriteostel on sageli paarikud pole ka mul pääsu ja mul tuleb ikkagi pikem artikkel kirjutada. Tsitaadi lõpp. Kuid uskuge või mitte, ma ei valinud ilusa artiklit metabireatiivi rubriiki mitte selleks, et selle stiili kallal norida vaid selle sisu pärast. Tsiteerin. Noored kunstnikud ei ole sageli kursis vanemate kunstnike loominguga. Tegelikult on see mõistetav, võib noorena keskenduda vaid ka sellele, mida endal on anda ja kuidas oma käed külge panna, et praegune aeg oleks tulevikus veidiga hinda nägu. Ojaveri näitel on aga terve plejaad noori. Skulptorid, keda tema teosed jätkuvalt mõjutavad, on teisigi. Ka mind on Ojaveri suhtumine ja hoiak kindlasti mõjutanud. Käisin just Ojaveri näituse avamisel ja seal oli ootamatult paljuga nooremaid kunstnikke. Nii on. Ojaveriteosed on nooremale generatsioonile olulised. Ise näen asja nii, et kultuur on järjepidev ja sellel põlvkondade teemal ei ole tegelikult tähtsust. See on küll lihtsustus, kuid loeb ainult see, kas tegu on hea kunstiga. See hea on küll lõpmatult suhteline, kuid teos kas toimib või mitte. Mind huvitab selle juures, mis toimub praegu ning mis ja kuidas on toimunud varem ja millisel kujul toimub kunst edaspidi. Ja mulle meeldib, et nendel, kes on minust vanemad, on olnud kauem aega, et teha hästi toimivat kunsti ja kui nad on teinud seda kaua ja hästi ning julgenud otsida ja kõhelda ning teinud ausalt oma imelikke tegemisi siis mina pean seda legendaarseks. Tsitaadi lõpp. Võib kokkuvõttes öelda, et Ilus kirjutas artikli, milles ta ei põhjenda mitte seda, miks talle meeldib skulptor Jüri Ojaveri looming vaid artikli, mis esitab enese õigustuslike argument millega ta, seda asjaolu, et tal hoia veri, looming meeldib, vabandab. Kusjuures probleem ei ole selles, et ojaveergu kunstnik oleks formalist kulak või degenerant ei ta lihtsalt vanemast põlvkonnast. Ilus artikkel on minu arvates märk natuke suuremast tendentsist, millest annab tunnistust saate alguses käsitletud kolme põlvkonna kunstnikke ühendav näitus. Need on sümptomid ühe kummalise kultuuriloolise perioodi ümber saamisest, kus valitses täielik mälukaotus ning väga sõjakas vastasseis selle vastasseisu dokumendid millest kõige kuulsam ilmselt Ants Juske ja Toomas Vindi ajakirjanduses toimunud vaidlus on kindlasti sedasorti materjalid, mida ministeerium ajaloorubriigis vaatluse alla peaks võtma. Saateaeg on paraku otsas, nii et korralikult argumenteeritud näitusesoovituse jään teile, head kuulajad ka seekord võlgu. Kuid sellegipoolest. Tallinna linnagaleriis on kuni 19. veebruarini väljas Saskia järve näitus. Mälu kaob. Seda näitus saadab kunstniku enda tekste sisaldav brošüür. Minge näituselt läbi, noppige omale brošüür kaasa ja teil on seda lugedes kindlasti huvitavam kui mind kuulates. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.