Eile esietendus rahvusooper Estonia laval uus Eesti algupärane lühiooper kosjas. Seda etendust nimetati kõlavalt maailma esiettekandeks. Egas selles väites ju valet ole. Täna õhtul on teine etendus noore helilooja Timo Steineri esiku per ja seeni kirjutatust. Pikim teos jõudis rambivalgusesse. Ooperisündi on saatnud juhuste jada, nii vähemalt väidavad loojad helilooja Timo Steiner, Libretist Andrus Kivirähk, lavastaja Peeter Volkonski, kunstnik Hardi Volmer ja dirigent Aivo Välja. Siduge Need nimed nüüd mõttes kokku ja mõelgem, milline harukordne kvintett. Sellest koostööst ei saa sündida. Midagi viletsat või keskpärast traditsioone austava ooperisõbra jaoks on tegemist kahtlemata tavat ooperiga alates süžee valikust ja lõpetades lauljate kostüümidega. Nagu ütles üks osatäitjatest staažikas laulja Rostislav Gurjev pole ta oma pikka lavade jooksul veel kordagi pidanud laval olema. Nii räpase väljanägemisega pole ta ka veel varem pidanud laulma viinast ja sakus, kast pelmeenide süldist ja selle juurde kuuluvatest kuumadest, kartulitest rääkimata. Peab kohe lisama, et laval ei toimu midagi sündsusetud ega Niibet. Ines pärineb meie igapäevasest elust elu sellest osast mida osa meist kas pole kuulnud ega näinud või ei taha endale tunnistada, et see ongi osake sellest teisest eestist, millest meedia nii kõvahäälselt pasundab mida telejaamade politseikroonikat ikka ja jälle näitavad ning millest esimene Eesti ei taha omaenese heaolu kahjustamise kartuses midagi teada. Niisiis igati eesti ooperiliteratuuri traditsioone järgiv teos oma ajamärkidega, nagu seda olid kunagi Eugen Kapi tasuleegid, Gustav Ernesaksa, Tormide rand või käsikäes. Lavastaja Peeter Volkonski kirjutab teose kavalehel. Ei ole ma kunagi arvanud, et ooper on surnud teater. Kõik oleneb lihtsalt sellest, kuidas asjale läheneda. Seetõttu ongi käesolevas lavateoses esinevad tegelased reaalselt eksisteerivad inimesed. Aga kus siin siis need juhused on, millest alguses juttu oli? Juhuslikult oli internetis Andrus Kivirähu 12 aastat tagasi kirjutatud väga kõneka tekstiga lühijutt mille Timo Steineri juhuslikult leidis. Kivirähk soostus seda kohandama Libretox uskumata ise selle sobivusse. Aga juhuslikult kõik sobis. Teise juhuse läbi kutsuti Peeter Volkonski seda lavastama ja nii edasi ja nii edasi. Igal juhul tuleb nende juhuste eest olla tänulik. Timo Steineri sõnul on Andrus Kivirähu nüüd märk küljes ja jääb oodata, mida tulevik toob. Ei no see on minu vana lugu tegelikult, mis on hõredad umbes 10 aastat tagasi ilmus omal ajal ühesõnaga piker ja selles mõttes Dima nagu soojendust üles, mina olin ta juba noh, peaaegu ära unustanud selle loo vahepeal, aga, aga, aga ta leidis iseseisvalt selle internetist üles Dima, ja tegi sellele viisi, et või jah, niiviisi, et see on nagu väga kena. Aga ega ma selle pärast mingit liberatistiks ei pead. Et kui nüüd keegi veel leiab kunagi mingi menuloo tahab sellele sellest ooper teha või balletti või mida iganes, et siis miks mitte, aga vaevalt et ma nüüd action päris iseseisvalt päris uusi liberetasid kirjutama, et see ikka vist ei ole päris minu töö, ma pole nii musikaalne inimene, aga kas jäite omasem TÖÖ muusikalise vormiga rahule? Oi ja täiesti et ma nagu noh, võib-olla isegi pelgasin rohkem, et näiteks seda, kes seda kaasaegset muusikat peab, aga temal on küll väga-väga ilus muusika, minu arust. Ooperidirigent Aivo Välja väidab, et ooper areneb nagu kõik siin ilmas. Seega tuleb otsida uusi lahendusi ja võimalusi. Kas see alati õnnestub, seda näitab esietendus publiku reaktsioon ja tulevik. Ühena publikust julgen öelda, et kõik sobis lavakujundusest valgustusest, lavastaja leidlikkusest ning lauljate helikeskuse Riina Irenne, Rauno Elby, Rostislav Gurjevi, Priit Volmeri, Väino areni ja Mati Palmi rollilahendusteni välja. Loomulikult on igal vaatajal talle sobivat värviprillid ees. Aga ei tasuks unustada, et tegemist pole Verdi, vaid meie oma eesti ooperiga. Hetkel tabasin end mõttelt, mitu nime on üldse Eesti ooperiliteratuuri nimistus. Üritasin entsüklopeedia ja interneti abil seda arvu leida. Lõpliku vastuseni aga ei jõudnudki, sest ikka oli kuskil miski poolik. Aga kuni 2001. aasta andmed näite põhjal on see arv 41 pluss x. Ega seda palju ole aga väheseks kah, pole põhjust seda arvu pidada. Timo Steineri küsisingi, miks meie heliloojad ei armasta ooperit, kirjutada? Siin on tegelikult päris mitu asja, üks on see, et eks ole ooperimaja mängu repertuaar oli üldiselt ikkagi on siin klassikaline Easy, tekitab nagu noores erinevas sellist selles aukartust võiks selle žanri vastu, et konkureerida siin Erdija Putšiini ooperit, ega see ei ole, väga lihtne. On üks asi ja teine asi on muidugi see, et Oper on selline suur ja vastutusrikas asi, et noor helilooja seda saaks kirjutada. Selleks teater ilmselt kaotab mingit garantiid, et see tõesti ise oper sünniks ja saaks valmis. Nii et ma arvan, et see on võib-olla mingi mingi aukartus on siin ees. Aga teil temast sellist aukartust selle ooperimaja või žanri vastu ei ole. Lähete julgelt uhkelt, keskeltläbi öeldakse jutt, julge hundi rind on rasvane. No loomulikult võib-olla pisike aukartus väljendab sellega, et ma ei kirjutanud pooleteisttonnist ooperit, kui see on rohkem nagu seotud ka sellega, et esimest nii-öelda vasikate tasuna vaia taha lasta, siis teeme sellise mahuga, mis on nagu mulle endale seal jõukohane. Et ta nagu esimene katsetus siin ja ma usun, et ta nagu ainult katsetuse nimega ei kanna, et ikkagi see tulemus oli päris meeltmööda. Väga et aia värasele, vasika ees on kinni ja vasikas jääb aia sisse ja ta siin ooperimajas. Teie ooper kosjas elab pikka, ilusat elu. Loodame meiegi, sest teos on väärt kuulamist ja vaatamist.