Ja kui. Raag käe panen veel ajama. Tänane saade on taaskohtumine lauludega, mis ilmusid meie kuulajate ette 50.-te aastate lõpul ja 60.-te alguses. Need on praeguse keskealiste põlvkonna nooruse laulud. Kolmekümneaastaste lapsepõlvest meelde jäänud laulud. Nende sõnad on tasku märkmikesse ja laulu Claridesse kirjutatud sinise täitesule ja tindiga sest pastapliiatsit tol ajal veel ei olnud. Ja neid lauldi koosviibimistel innukalt, sest muusikamasin magnetofon oli alles õige haruldane nähtus majapidamises. Kui ihustan, lauldakse neid veel praegugi. Sõnad ja viisid püsivad meeles ja vanu laule hea on laulda. Ei laadal on eeskätt ja vaipa. Oo. Selle alla ja korra seda teadma ei keela, keegi ei saa. Rajal on ei keegi seal märkaal kuigi üle ka omaette rääki kargeeteriaageevee särka. Selle särtsaka saksa rahvalauluta ei läinud küll mööda ühedki pulmadega muu pidu. Laul oli ka paljude ansamblite repertuaaris. Populaarseimad esitajad olid kindlasti Eesti raadio meesansambel ja pasunapoisid, keda äsja kuulsime. Meie straadi palge kujundas tol ajal tugevasti Emil Laansoo ansambel kelle ümber koondusid nii hästi nimekad solistid kui algajad estraadil. Juba tol ajal mitme põlvkonna lemmik Kui ma leival Tee kalda. Kui Artur Rinne Texase roos oli täis nooruslikku särtsu siis tõepoolest väga noor lauljatar Anu Anton sai ülipopulaarseks eriti vanemate inimeste südant liigutanud ja Planski lauluga esimene hall juus. Gennadi Podolski talveserenaadiga sai raadiokuulajaile tuttavaks teine uus hääl Tartu muusikakoolipoiss Illar Dorav tänane ooperisolist ja vabariigi teeneline kunstnik, kes ju praegugi ei ole estraadile selga pööranud. Siin saadab teda ansambel Rein Marveti juhatusel. Allev saab. Mis loeb siis? Vello. Vees. Vees. Ja sama ansambli saatel veel teinegi hääl Tartust Klaara kotter lüürilise lauluga, mille autor Raimonds Pauls oli neil aastail alles lõunanaabrite estraadi suur lootus. Mitte veel üleliiduliselt tunnustatud suurmeister. No. Ikka. Nii. See oli siis, kui ta siis Ja kevadtaevas. Neid. Nüüd aastad hõbedase, eks ju, õppinud ja silmist kadunud onu. Moody. Lausa pööraselt populaarseks ja üldlauldavaks sai laul toomepuu, mille andis publikule kätte Eesti raadio naistrio koosseisus Heli Lääts, Saul, Heljo Roomere jahil, Yahollas hovi. Ja suur toomepuu üksi luuga vestlemas. Käia. Suur toomepuu. Nuugades löömas. Teema. Sees vooris maa. Naene india. Mees tee siin külma. Uno Loop, kes oli juba mõnda aega mänginud tantsuorkestrites ja laulnud ka soolosid, astus suurele estraadile esimene lindistus, temalton Valgre Sinilind, mis on praegugi tihti kontsertide kavas küll uuevõttena. Samast ajast pärineb aga ka Rogersi salaarmastus, mida nüüd kuulamegi. Selles. Ka vest. Seega. Üks meie viljakamaid estraadiheliloojaid oli Evald Vain värvikate orkestratsioonide meister küllap bändi seaorkestritundmise pidev töö orgistrandina, sest ta oli diplomeeritud viiuldaja ja kompositsiooniõpingud piirdusid heliloojate liidu noorte autorite seminariga. Ka iseloomustab Evald Vainu laule alati sisukas tekst mille autor enamasti oli Erika Vain. Ent kas tunnete ära, kes esitab lauluaken? Seda häält oleme harjunud kuulma Estonia lavalt ooperites ja operettides. Laulis vabariigi teeneline kunstnik Liidia Panova, kelle esituses rohkem estraadilugusid ei teagi olevat. Ja veel üks esitaja mõistatus, kuigi see laulja on hiljemgi estraadižanris üles astunud. Ka tema päris paikkon ikkagi ooperil ala. No. Ma olen valmis. Voolu. Kabalevski tongi hote serenaadi laulis praegune Eesti NSV rahvakunstnik Teo Maiste. Nüüd aga tagasi nende lauljate juurde, kes tegid estraadil ilma 25 aastat tagasi ja püsinud sel raskel alal esireas siiani. Just estraadil teenis vabariigi rahvakunstniku aunimetuse välja Heli Lääts. Tema tolleaegsest repertuaarist on isegi raske välja valida neid lugusid, mis olid kõige armastatumaid. Siis tuleks teha terve soolokontsert. Olgu siis selles saates esindatud helgardi, raudtee, järevilli, väike kingsepp. Mul raudteemaja ukse ees, mul raudtee on otse maja ukse ees. Kiirrong punkt iga päev kell kolm pilk saab mööda, kui linn teda hetkeks meenutama jääb, vaid suits ja tolm. See kõik ei häiri mind. Aga siis, kui kell on kolmveerand viis maounelmat. Istuge läbi. Tervituseks käe, tõstab. Mul raudtee on nute maja ukse ees. Raudtee on otse maja ukse ees. Ja täpselt kolmveerand. Tas seiskas võinud ukselt? Mul raudtee on otse maja ukse ees. Raudtee on otse maja ukse ees. On hetki, mil veidi kurb on mu meel Jabajun mõttesse maale ega tea ju õigupoolest sedagi ma veel, miks mulle viipab ta, aga siis, siis on tal selline naeret joobaos kõla, jää. Mul raudtee on otse maja ukse ees. Raudtee on otse maja ukse ees. Laev on raudtee, on otse maja ukse ees. Sellelegi. Lausunud meister. Keres Atlandi. Nagu muret ka? Tihti käivad kõrvu. Pilk tõuseb. Ja siis ütleb poiss, kui meeldiv oleks, kui nad keerleks. Tantsu kiiresti mõeldud. Paki teeb kindlasti. Ise, ütleb nii. Jätkub kõigi. Kalmer Tennosaar sulatas kuulajate südameid pastaruse lauluga muinaslood mis oli hulk aastaid soovikontsertide absoluutselt kõige enam soovitud pala. Armas Ella. Jutusta mulle muinas. Muinasning ta on. Ja maailm. See. Aasta. Muinasja ma ilmun. Aarma. Aasta oli. Sellele südamlikule tasasele laulule ei jäänud kuigi palju alla Aarne Oidi hoopis rütmika ja maika hällilaul millele laekus lõputult soove kõige fantastilisem mate pealkirjade all. Lumaikali paikalinik kiita tšikito ja teab, kelle hällilaulu kõik taga nõuti. Aga õnneks oli hällilaul heaks orientiiriks ja küllap igaüks sai kuulda siiski just seda pala, mida oli mõelnud. Isal ongi ilu. Ja valge purisel. No neid murravad ja neis juba ja. No me saame, ei koida. Me ei räägi aga sa jana häiret anda. Ülejäänud ette on lennud, no las olla see, ta oli nagu. Paigal ja Kuuba kriis, et on sarnaselt siili. Anetiga käin A rooliga, jaa, jaa. Oma pika ja muudatuste rikast eluteed alustas ansambel Laine tänaseks üleliidulise rahvusvahelise tunnustusega. Kollektiivalusepanija oli helilooja Gennadi Bodelski ja tema laul. Meoctet oli ansambli visiitkaart. Tol ajal oli see tõepoolest oktet. Boris kõrveri laul kuigi ma ei tea, mis on su nimi, oli üks esimesi, mis tutvustas jällegi uut häält Vello Orumetsa, keda tuntakse niisama laialt nagu ansamblit Laine tänu pikaaegsele koostööle ja ühistele esinemisreisidele. Ka tema teenelise kunstniku tiitel on estraadil välja teenitud. Korraks. Sunnime. Et jälle läks? Siin mälestustes ka XP susest silme eest ära. Ja naerupärli. Ja et me nüüd teeb Eiral sa ei mõõda. Nii tehti linn minnes tööle siin luud konnatama tee niidi juuli TLÜ. Miinium timmiku. Õhtuga juukseena mu silm silma vastu me ei tee. Sa läksid, ära tee, tead sind mälestustes kalliks. Kuigi ma ei tea, mis. Ta nüüd minu. Meeskvartett koosseisus Eri Klas, Kalju Teras, Mauno loopi, Arved Haug, võlus kuulajaid iga oma uue looga. Kuid esimene armastus algas arveid haudi lauluga hõissa pulmad. See ilmus kuulajate ette lausa nagu väike instsineeritud stseen ja pani tahes-tahtmatult mõnusalt muhelema, aga vägagi väljapeetud kuulaja. Käivingiga heita. Tankla. Arhiket valgema käivikiga. Detatuna. Ja kontrastiks sellele ulaka võitu loole üks ülimalt mahe, vahest sentimentaalne Ki laul mis oli ka hulk aastaid kõige nõutavam ate soovikontserdi lugude seas. Leadova viiul. Sellega on veel niisugune lugu, et kui on olemas kirjanikke, keda tuntakse ühe ainsa teose järgi samuti heliloojaid nemad on küll enamasti kirjutanud märksa rohkem asju, mis pole lihtsalt tuntuks saanud siis võib-olla ka populaarne ühe laulusolist. See on ainuke estraadilaul, mis on lindistatud Hennerikul. Televisiooni ja raadio segakoorisolistina on tal lindistusi muidugi rohkem, kuid see on sootuks teine žanr. Estraadil on jäänud ainsaks Leadova laul, kus viiulisoolo esitab Villem õunapuu. Üks tüdruk kübarjas. Taas aariusa akna all silmas juurest ruutu sees loid ja näppis väeti narmas. Või väga. Nõnda laulis. Ja meie elu ja Snelises mõõt. Teado ammugi ta. Ta ootas Akenno, kuid siiski vastumeetod ja siis ükskord kauni õhku. Juurde seal puistas hilise elu viiul. Ja keegi, kes neid Jääle laule isegi. Ja me elu oli ja pleekinud. Õrnalt. Nüüd ruum, see siis. Hoidis viiulid ja. Täiesti uut. Palamaa. Ootas ka räägime mänge kuid köik. No ja siis veel selle Ja saate lõpetuseks veel üks tänaseks hästi tuntud, kuid 62. aastal täiesti uus hääl. Tiiu Variku esimene raadiolindistus oli Reinise, millal, millal? Laul, mille oli populaarseks teinud Tallinna külastanud itaalia ansambel Marino Marini juhatusel mis nende esituses kõlas sageli kontsertidest võeti omas keeles ja huvitava tämbriga noore lauljatari esituses otsekohe kuulajate lemmikute hulka vastu.