Mis seal suur edu lihkentalis selle ettekannet pidi korratama augustini kirikus. Kaheksa päeva hiljem juhtis Franz Schuberti nagu uuele teele. Kui seni ta laulud olid meenutanud eelkäijate või kaasaegsete loomingut, siis nüüd tahtis ta luua laule enda kutsumuse kohaselt. See kõik tõi kaasa piinarikkaid, öid, töö kooli klassis, lastega nõudis oma osa. Kedagi ei olnud, kes teda ta püüdeis oleks toetanud. Ent ta teadis kord saabubki, ülimalt õnnelik hetk, mil ta oodatud uus end ilmutab. Ja see sündis ühel vihmasel sügisööl. Külm tuba. Helilooja pidi oma käsi soojendama, küünlaleegis ta ees laual. Samavõrra ega peas on Göte luuletus Gretchen voki juures. Mu rahu on läinud, nii raske on meel. Kas üldse iial saan rõõmsaks veel. Otse teatamata lennul kergelt ning sundimatult leidis meloodia tee nende nelja rea juurde. Paberil. Looja isegi imestas selle üle, unustades, kui kaua pikki öita selleks rada oli rajanud, püüelnud ning otsinud. Ei näe teda, silm on kõik maailm kui vangi raud. Kui surnuhaud. Nyssegi on mu vaene pea. Mis mõtlen, ei mõista. Mis teen, ei tea. Kuid järgnev tekstiosa erines eelmisest Kus istun või astun ta meeles, mul tera ootan ma õhtul ja hommikul. Kõrge kuju ta kindel käik, ta naer, suu, silmade läik. Kuid kaunilt mõistab ta kõnelda. Jah, kui kuumalt mind suudleb ta. Ei, seda ei saanud väljendada esimese osa kurval viisil, milles kõneldi surnu hauast. Siin aga ta kõrge kuju, silmade läik, kuum suudlus. See oli armastus tema enda armastatu Therese, kellest ta laulda tahtis. Kooliklassi astus ta hommikul väsinult ning loiult. Mis siin teha tuli, sai tehtud, kuid tõeliselt liikusid ta mõtted mull mail. Nii valdavalt haaras tahtmine avada enda ees hoopis uus muusika, selline maailm. Sõber, spaunitles, frantsakillad ennast, kui puista taina meloodiaid Kaderile, nagu polekski neil lõppu. Ent helilooja küsis lõppu, kas muusikal saab olla lõppu? Sellele mõttele ei tule ma iial, vaid leian, et aega on ainult vähe kõigi kavatsuste teoks tegemiseks. Ta oli kaheksateistkümneaastane, kui kirjutas ühe aasta jooksul kaks sümfooniat, kaks missat, neli laulumängu, ühe keelpillikvarteti ja 144 laulu, sealhulgas nõmme. Lille. Külmal pärastlõunal peatusid maja ees kaks meest Joseph paun ja Johan majja Hoover. Neid kohtas noore muusiku isa ja mõtles jälle külalised. Francis sõbrad linnast tuuletallajate poesellid, veini, trimpajad. Majja astunud, küsisid nad poja järele, on ta ülal oma toas. Seda peaksid härrased ise kuulma, vastas isa kalgilt. Tulijad vaatasid hämmeldunud teineteisele. Nad ei liikunud paigalt. Ülalt kostis sõnu, kes ratsutab hilja veel sügise ööl. Üks isa on haige lapsega teel. Metshaldjas sosistas Mairhoosel metshaldjas ja porises isa külalisi oma pead jättes. Kolm päeva juba kuulen seda. Aga koolmeistrit töö jääb tegemata. Külalised astusid trepist üles. Ja kui kõik jäi vaikseks, vaatasid nad ust, et ulatuks sisse vaatama. Franz kummardus laua kohal, kirjutas ja sosistas mu poeg sind varjanud tuule ning külma eest. Külma eest. Põrandalaudade näksumine. Franz tõusis ehmunult üles ja ütles ainult. Istuge, kohe saan valmis. Raamat käes, sammusta mööda tuba ja kordas kõigile nii tuntud sõnu. Toel oli ainult üks aken põrandal, rohkesti küünlavahatilku. Nurgas istusid sõbrad kahekesi, ühel toolil käsi põlvedele toetada, tades. Schubert näis olevat nad unustanud. Taimises andis Sulele uut hoogu, kordas sõnu. Jää rahule, laps, see on tuul, mis kahistab koltunud lehti puul. Ka väljas rebis tuul akaatsia, raagusid, langes lumekübemed. Nüüd Françotze, hüüatas mu isa, mu isa haarastaminud. Kõik jäi jälle vaikseks. Päikesevalgus helt põrandal, kord kasvas, kord hääbus imeväikseks. Alt kostis ukse avamist ja samme, koolilaste heledaid hääli. Kuid surnud on laps ta käte peal. Ütles Schubert tasa ja pani sule käest. Hetke jooksul ta nagu korrastas oma mõtet ja meelt tõusis Sirgu haigutas sügavalt, isegi naeratas ja sõnas mõlemale ootajale otsa vaadates. Nii tore, et veel siin olete, jooksime kohe konflikti laulu proovima. Konflikti, imestas paun. Ja mul ei ole ju klaverit. Nad võtsid suuna alla linna poole, kus parajasti lõbutsesid kaks keisrit ja neli kuningat 700 diplomaati, vürsti ja krahvi sadatuhat külalist. Kongress tantsis. Neil kolmel olid muud soovid. Kuidas ta kõneles toa äsjasündinu? Suvi möödus ilma etta, kordagi tereeset oleks näinud. Ta ei näidanud välja, kuidas teda vaevas, vaid peitis igatsused sümfooniasse, mille mõneski osas pulbitses helgelt tundide rõõm. Peagi Therese abiellus pagaripojaga ning lai Bachist tuli teade, et sealse muusikakooli õppejõuks valiti Schuberti asemel keegi teine taotleja. Võtkem inimesi nii nagu nad on, mitte sellistena, nagu näha sooviksime, kirjutas prantslanna päevikusse. Lisades veel. Mees kannab õnnetusi, nurinat, mis sellest, et nii on tal veelgi raskem. Ta otsis sõnu, mis väljendaksid Kemadi tuska. Nendele tahtis ta vastava viisi luua. Kohased sõnad leidis ta ühe vähetuntud poeedi luuletusest. Ma üksik kõnnin, mägiteed, org udus, kohisevad veed, muhinges kustub rõõmu hüüdja, küsin ohkel. Kuhu nüüd? Nii külm ja nukker, päiksekiirlill närtsib. Tuhm on, linnuleer. Näib tühjust kuulatama, jäin ja kõikjal nagu võõrsil käin. Ning hüüab õhk ja mullapind. Õnn asub seal, kus pole sild. Luuletuse pealkirjaks oli võõrsil viibija õhtulaul. Schubert nimetas selle, kui sõnad olid temalt muusika saanud ränduriks. Kuigi saal oli välja müüdud, leidus seal tühje kohti, mis hõivati pärast avamängu uksehoidjat d ja muud teatri personali poolt. Frans istus toolil kulisside taga, kust ta võis näha süngeilmelist vaatesaali Valendavaid nägusid, läikivaid Lorniette aplaus. Avamängu järel oli jahe ning tagasihoidlik. Jäi mulje, et kuulajad polnud veel kõigega kohanenud. Praegu nad kuidagi nihelisid oma toolidel ja muusika tundus harjumatuna. Kõlas aaria, esines balletirühm. Kõigesse sellesse oli suhtumine juba soojem. Kui nad mulle ka niiviisi aplodeeriksid, oleksin ma väga rahul, mõtles suurelt. Ja siis kõlas äkki nii, et otse ehmatas tema laul külake. Meloodia pääses mõjule nii kaunilt ja värskelt, otsekui tervitus kodukülast Himmelphart krundist. Korraga oli see siin keset linna, oma tärnade ja tammedega, laste ja kaevudega, pesupesijate ja pillimeestega. Et isa ka seda kuuleks. See oli helilooja sõber soober, kes arvas, et oleks vaja kuulsat lauljat, kellel oleks tõsist huvi Schuberti laule ette kanda. Kuid kes suurustest laulaks vähetuntud laule. Kas ei peaks hoogli sellele teele meelitama, arvas sooder tema esinemistorestesena Klucky ooperis. Ifi Keenia Taurises ei saagi liial unustada. Ja tema on üks neist, kes ei tuigu ringi Rossini uimastuses. Foobi vastas sooberile. Ta olevat igasugusest muusikast kõrini. Kui palju kordi on ta lootnud mõnest noores muusikus geeniust leida. Kuid ikka pettunud. Nüüd jäetakse ta rahule. Ent soopere ei andnud järele. Tema mõjuvõimas isiksus suutis siiski Foogli suugertiga kokku viia. Schuberti kohmetu tagasihoidlikkus ja laulja bravuuritsevaid meelelaad avaldusid juba nende kahe mehe kasvuski. Schuberti klaveril lebas hulgaliselt käsikirjalise noote. Mihhail Foogil võttis neist ühe lähima. Ärevuses Schubert saatis lauljat kinguldatult. Too laulis kord täiel häälel kordiimisedes, vahel mõnuga, ent samas jälle viisi, vaevalt markeerides. Pole halb, ütles ta lõpetades. Fog laulis veel mitmeid Subeti laule. Siis koputas ta äkki loojale õlale ja sõnas. Teis on midagi, kuid olete liialt vähe, komeediant liialt vähe šarlatanud. Hoovi laulja võttist silindri ja lahkus. Liialt vähe, komeediant liialt vähe. Šarlatan oli ju õieti kiitus. Laulja laskis end veelgi paluda, ent tuli hiljem tõesti ise Šoberi majja, et Schuberti lauludest rohkem osa saada. Nii läks tema kaudu rahva sekka metshaldjas ja kõlas esmakordselt täies ilus ülistus muusikale, mille Schubert lõi Šoberi sõnadele. Märtsis 1827 suri Ludwig van Beethoven. 30000 leinarongis, sammuja hulgas kandis tõrvikut ka Franz Schubert. Paun, kes sel ajal Viinis sõpra külastas, küsis imestunult, miks sa nii kurnatuna neid frants ja su sünge kõne toon, ei meeldi mulle ta põrmugi. Helilooja kutsus teda kaasa Šoberi juurde, kus lubas esitada tsükli uusi masendavaid laule, et sõbrad saaksid aimuda meeleoludest. Õhtul lauliski ta ette laulude tsükli talvine teekond. Tsüklis oli 24 laulu, mis jutustasid meeli valdavast, nukrusest ja lohutamatusest. Kui võõras käin maailmas ja lahkun võõrana või samuti öösiti, sõber, sa unistad kaunist. Unistad sellest veel, mida ei ole tõkkeid su enne teel, võitmatuid pole. Hommikul ärkad ja vaprus, kõik hajub. Sõbrad kuulasid ning mõtlesid. Tõepoolest masendavad laulud. Frantselisas üht teed, mul tuleb minna, kust pole pöördumist. Väljas 100. lund, muld tardus külmast. Midagi oli tardunud ka Schuberti hinges. Sooberitle sära, oma mõtte. Neist lauludest Franz meeldib mulle ainult üks pärnapuu. Mulle meeldivad kõik need laulud rohkem kui mistahes minu endised, vastas Schubert. Ja hakkavad meeldima. Ta oli meister 32 aastane, kuid tahtis last anda endale põhjalikku õpetust kontrapunktis ja puugas. Ent rõske külm november surus ta haigevoodisse. Polnud päikest. Lind ei laulnud, ükski mängumees ei liikunud tänaval. Vend Ferdinand, kelle majas Frans elas, oli ainus, kes täiest püsivamalt hoolitses. Isa teda enam vaatama ei tulnud, vaid kirjutas. Elan lohutavas lootuses, et jumalannat. Franz Schuberti pärandit üles märkides kirjutab ametnik. Peale mõningate vanade muusika asjade, mille väärtust hinnatud 10-le kuldnale pärandaja muud varandust jätnud ei ole. Kõik see on omast kohast mõistetav. Ent ka see pliiatsikirjas, noodileht pealkirjaga vaikselt anuvad mu laulud, mis leiti toolilt haigevoodi ees. Peitis endas osakese suure tõelise pärandi imepäraselt kasvavast võlujõust.