Kurb küll, aga tõenäoliselt olen mina esimene helilooja, kes on huvi tundnud linnulaulu vastu. Nii ütles prantsuse helilooja Olivier, mis jään aastat 15 tagasi. Nonoh, mis jään, on sündinud 1908. aastal. Linnulaul see loodus enda muusika on leidnud iidsetest aegadest peale jäljendamist rahvamuusikas. See on inspireerinud mitme sajandi heliloojaid, mis Jäni tsüklid, lindude ärkamine, eksootilised linnud, lindude kataloog on loodud meie sajandi viiekümnendail aastail. Aga Vivaldi, Kuperään, käen, Beethoveni pasteraalne sümfooniat. See kõik sarnaneb tegelikuga väga vähe välja arvatud kägu, sest teda on ju nii lihtne jäljendada. Otsustades selle järgi, kuidas Kuperään kirjutas, arvan ma, et ta polnud ööbikud üldse kunagi kuulnudki. Ent see ei vähenda sugugi tema teose ilu. Ega mina pole esimene, kes on huvitunud loodusest. Enne mind olid Berlioosja Wagner, kes armastasid mägesid, püssi, kes armastas tuult, vett, pilvi, udu ja kõiki teisi kauneid ning poeetilisi loodusilminguid. Linnud aga polnud heliloojatele ilmselt meelde tulnud. Ei ole midagi parata, kuid mina olin esimene, kes kirjutas linnulaulud üles tõepoolest teaduslikult. Ja ma loodan, et täiesti täpselt. Võib muidugi vaielda, kas kunstiteose loomisele peab eelnema teaduslikult täpne uurimus. Ei eita julgamis. Jään oma eelkäijate teoste kunstiväärtusi ja emotsionaalset mõju ehkki kinnitab, et autorid ei teadnud linnulaulust midagi. Kuid tema enda tähelepanekud, linnulaulust ja lähenemisviis sellele on Kyries Kloodsamoili raamatus vestlused Olivier Mess jääniga. Ja need peaksid huvi pakkuma ka kuulajale, kelle tundemaailmale on lähedasemad teiste heliloojate muusikamaalingud. Tarvitseb vaid öelda lind kui teie nägu kirgastub. See pole üksnes muusiku, vaid ka puhtinimlik reaktsioon. Sest lindudel on teie muusikas nii oluline koht eeskätt sellepärast, et te nii väga armastate loodust. Muidugi on täiesti võimalik, et linnud on kõige suuremad muusikud. Linnulaul on midagi ebatavalist ja teie elu all püüame analüüsida, millesse ebatavalisus seisneb. Kui imelik see ka ei tundu, kuid mind laulab kõigepealt sellepärast, et kaitsta oma oksa oma toiduotsimispiirkonda. Isa linn teatab lauluga, et temale kuulub see emalind, see pesa, see oks, see piirkond. Sellepärast lahendatakse näiteks territoriaalsed arusaamatused lindude vahel sageli laulu duelliga. Kui usurupaator püüab ebaseaduslikult haarata võõrast ala, siis selle tõeline valdaja laulab, laulab, laulab, kuni sissetungija loobub vapretensioonidest. Nägu tan hoidleri, teine vaatus. Jaa, kuid võib ette tulla ka vastupidine olukord. Levaagnev ette ei näinud. Kui sissetungija laulab paremini, lahutab peremees talle oma kohal. Hea oleks ka paljude inimestevahelised arusaamatused lahendada nii võluval moel. Teine laulmispõhjus muidugi armastusimpulsse, sellepärast laulavadki linud kõige enam kevadel armastuse ajal. Enamasti on laulmine isaslindude pärisosa, sellega võlutakse emast. Ent on veel kolmas imeilusate laulude kategooria, mille ma asetaks siin kõige kõrgemale kohale. Need on omakasupüüdmatult laulud, mille sünnitab tavaliselt algava Bay kustu või päeva ilu. Tundsin näiteks juura mägedes üht ebatavaliselt andekat laulurestast, kes siis, kui loojangul eriti ilus, rikkalike punaste lillakate varjunditega laulis lausa geniaalselt. Kui ehavärvid ei olnud nii kaunide päike, loojus märkamatult siselaulnud see rästas üldse või oli ta laul vähe huvitav. Ja lõpuks tuleb mainida veel neid muusikalisi helisid, mida professionaalsed ornitoloogid ei nimeta lauluks, vaid signaalideks. Siin võib meenutada Wagneri liigutavat katset väljendada oma ideid muusikalise koodi Leic motiivi abil. Lindude signaalide on täiesti kindel ja küllalt kergesti eristatav tähendus. Armukutse toidus. Kui palju on erinevaid linnuliike? Umbes 12000 ja igaühel neist on oma spetsiifiline laul. Kui paljusid liike teie olete tundma? Prantsusmaal võima kuulmise järgi kõhklemata helistada 50 linnuliigi laulu. Umbes 550 liiki Prantsusmaal ja Euroopas elavast lindudest võin ära tunda siis, kui saan pisut mõelda vahel heitega pilgu välimäärajasse või jälgida neid binoklid, et kindlaks teha, kus nad elavad ja kuidas käituvad. Tuna hästi mõningaid Põhja-Ameerika Lynne mõnevõrra halvemini Lõuna-Ameerika linde. Seal on isegi niisuguseid liike, mida pole veel kataloogidessegi kantud. Tunnen hästi jaapani linde, mõnede Uus-Meremaa ja Austraalia lindude laulust on mul ettekujutus tänu heliplaatidele. Aga see kõik on vaid tühine köömike maailmalindude rohkusega võrreldes. Ma juba rääkisin, et igal liigil on oma spetsiifiline laul. On olemas erinevad kategooriad, kõigepealt linnud, kellel on sündimisest saadik oma kindel sti kindel oma esteetika. Neid kuuldes võib otsekohe öelda. See on musträstas, see on laulurästas seal ööbik. Täpselt samuti, nagu te klassikalist muusikat kuulates ütlete. Sam Mozart, Sandy pissi, songer leos. Teised linnud õpivad laulmist oma vanematelt. Näiteks noored metsvindid saavutavad suure vaevaga oma võiduka passaaži. Peab märkima, et erinevatel linnuliikide laulus Angla sarnasusi. Nii teeb lehelind passaaži korduval noodil küll Aktšile Rando kuid metsvindi võiduka kodet tasemel on see temale aeglasem nukker, hääbuv. Ja mis peamine, ta ei piirdu ühe kodetega, vaid leiutab pidevalt aina uusi. Me arvame naiivselt, et igal linnul on ainult üks küllalt lühike ja alati ühesugune laul. Pole, tõsi, linnulaul oleneb liigist ja individuaalsest andekusest. Ma toon teile mõned näited. Kõigepealt üldtuntud musträstas. Tema ühtaegu pidulik ja kelmikas laul on üles ehitatud suurele Tertsile kvardile, suurele Sekstile ja suurendatud kvardile. Iga musträstas mõtleb igal kevadel eelmisest aastast meelde jäänud helidele teatud hulga uusi juurde. Mida vanem lind, seda ulatuslikum on tema meloodiline repertuaar. Kusjuures need meloodiad on omased ainult sellele indiviidile. Kas on õige, et ööbik laulab teistest lindudest paremini? Ei, see pole õige. Ööbik on esitenor, tal on võimas hääl ja silmapaistev Bertooslikus. Lisage sulgudes, et linnud on ebatavaliselt virtuoosliku ta selle poolest ei suuda nendega võistelda ükski tenoriga kolaratuur sopran sest lindude eriline lauluorgan Zürings lubab neil teha drillereid imeväikeste intervallidega ja laulda ülikiiresti. Mõne aasta eest ostis üks mu tuttav laulja ja lauluõpetaja toreda india rästa. Se laulis päevad läbi, ent tundide ajal tiimustatut naabertoast kostab muusikast laulis ta veel topelthooga ja nii hästi, et õpilastel hakkas oma häälte pärast häbitund jäi katki. Ent tulge tagasi ööbiku juurde, ta uskumatult virtuooslik ja tal on vägev hääl. Kuid ta on enam näitleja kui laulja. Ööbikutel stereotüüpsed, vormelid, triller kahel helil ja siis heli pida otse, kuid teeks teine lind algul kaugelt, siis vähehaaval lähenedes. Sellele järgnevad ootamatult kaks või kolm väga tugevat kõrgemat heli. Ööbikul vahelduvad kurbus ja rõõm täiesti ootamatult. Kurbos meie mõistes ja te vabandage mind, niisuguste inimlike sõnade kasutamise pärast. Vana viga, kaldun tahes-tahtmata Andropov, morfism ütleme, ööbik läheb äkki üle otsekui kurbusest rõõmule vihast loobumisele, kättemaksuhimust, andestusele, palvest, juubeldusele. Ta läheb tõepoolest kiiresti üle aeglaselt tempolt kiirele, pianissimalt portismale ootamatute, väga täpsete kontrastidega. Vaatame nüüd neid linde, kes minu arvates on palju suuremad kunstnikud. Prantsusmaal on kaks niisugust geniaalselt andekat lindu laulurästas ja põldlõoke tundma õppida. Leo, laula on tarvis kuulata tuhandeid lõokese tundide, päevade, nädalate aastate kaupa. Te ju mõistate, et heliplaat pole täiuslik. Ta toob teieni vaid osa laulust jaagu. Foto jäädvustab hetke inimese elust. Põldlõoke, see on prantsuse rahvuslind, laulab kõrgel taevas lennu ajal ja tema laulatuse, kuid toetub kogu aeg kõrgele noodile. Selle kiired üleminekud on alati suunatud just selle kõrge noodipoole nagu kliimakus ressupiinus. Eks Neumadest kirikulauludes planeeriva lennu lühikestel hetkedel. Aga laskub Haul pikkade nootidega allapoole. Niisiis on lõo laulul kaks äärmist helilagipunkti pikkade nootide alumine piir. Kõik muu on aga lihtsalt kaunistused, Marabeskid, kogu laul oma kiires tempos on üksainus piiritu juubeldus. Üksnes muusik võib seda tabada ja üles kirjutada. Enamik ornitolooge ei suuda seda fikseerida, ütlevad vaid, et see laul on imekaunis ja kirjeldamatu. Ja lõpuks laulurästas üksginiaalsemit lind. Ehkki igal indiviidil on oma eripära, on teda siiski kerge ära tunda. See laul on nagu loitsimine temast korduvalt tavaliselt kolm stroofi, kuid tähelepanu. Need stroofid ei ole kunagi ühesugused. Auru aastas mõtleb ühes troofi välja ja kordab seda kolm korda. Järgmisel päeval mõtleb ta välja neid veel kümmekonna ja kordab igaüht kolm korda. Ent kolmekordse esituse järel on lõpp. Rästas leiutab uuest troofie, kordab seda jälle kolm korda varieerides rütmi, Edembrit. Lisaks sellele on nende korduste vahel terve rida virtuooslik võtteid, näiteks klisse andu. Libistataks läbi biopärlikeed valatakse vett tilkhaaval anumas. See kõik on erakordselt mitmekesine ja keeruline. Kas võib täheldada erinevusi üht ja sama liiki lindude laurus, kui nad elavad üksteisest väga kaugel asuvaid maades? Võin öelda, et enamik linde, keda õppisin tundma jaapanis isegi kui nad kannavad sama nime nagu Prantsusmaa, linnud ei laula sugugi samamoodi. Hiina roolinnulaul on väga pikk imevaikne noot mis järk-järgulise Kress endaga pidevalt kasvab ja lõpeb võiduka Forcus. Hortissimaga. Seevastu koosneb prantsuse roolina laul kolmest eraldi noodist, millest teine on kõige madalam ja lühem. Neile järgneb väga kiire tunglõbutse, kui ärritatud lõpp. Ma olen veetnud palju tunde, märkides üles mitmesuguste soo ja muude Roolindude hääli. Just nendele pühendasin oma lindude kataloogis ühe, omaenda arvates paremini õnnestunud linnulauludest. Roolinna. See pole, kestab peaaegu 30 minutit. Vorm esitab tihendatud kujul lindudel laulu tiigiäärses roostikus, koidust, koiduni, kaasa arvatud ka vaheajad. Näib, et muusikust ornitoloogid peab olema kaks omadust. Kannatlikkus ja äärmiselt triivida. Tead, kõrv tõepoolest Peab oskama väga kiiresti üles märkida ja samaaegselt järg meelde jätta, see küllalt pingutavad. Aga nad on alati kaasas noodipaberit, kartongitüki, mis täidab laua aset ja klambreid paberi kinnitamiseks, et tuua seda ära, ei viiks. Peale selle veel palju pliiatsid, kustutuskummi ja teritajad. Magnetofonid ja kaasa ei võta mitte kunagi. Võtan binokli ja välimääraja. Kuidas toimub üleminek uurimistöölt komponeerimises staadiumi? Kas püüan luua võimalikult lähedase muusikalise portree või vastupidi, kasutan linnulaulu kui materjali. Esimese mooduse näiteks on lindude kataloog, kus ma püüdsin täpselt edasi anda antud piirkonnale tüüpilise linnulaulu erinevatel päevaaegadel temale omases naabruses ja iseloomulikus maastikus. Ma ise olen väga uhkema töö täpsusele. Ent loomulikult sisaldab see ka midagi minu enda poolt. Eriti päikesetõusu ajal juhtub nii, et kuuled solist lindu. Lisaks temale kuuled häälitsemas veel paljusid teisi tema naabreid. Kõik see kokku moodustab kontrapunkti 30 40 häält üheaegselt. Minu suurele orkestrile kirjutatud kraakroomias. Ühes osas on kontrapunkt 18-st rütmilt ise loomulti laadilt erinevast häälest. Muidugi ei kirjutanud ma kõiki kaheksateistkümnete alt üles ühekorraga. Märkisin näiteks üles rästa, kellega samaaegselt laulsid veel metsvintpruunselg põõsalind ööbik tähendab selle märkmiku. Läksin järgmisel päeval samasse paika tagasi, et kirjutada üles ainult vindi ja põõsalinnulaulu. Ülejärgmisel päeval aga ainult ööbikut. Hiljem kombineerisin omavahel neid viit, kümmet või kahtkümmet laulu. Nagu näete, on kombinatsioon tõepärane, ehkki mitte täpselt samasugune, nagu ma kuulsin looduses. Aga kas ei kujuta endast kõige suuremat raskust, rinnu häälte tämbri taasloomine? See on tõepoolest kõige suurem raskus. Ent see on ka üks minu orgistreeringute värvikuse allikaid, et neid tembrid saavutada. Selleks on hädavajalikud harmoonilised kaashelid. Pange tähele, et selles väga kiires liikumises, millega ma orkestris klaveril annan edasi linnulaulu saadab iga nooti terve komplekt helisid, mis moodustavad spetsiifilise tämbri. Sellepärast tuleb iga linnulaulu jaoks, mis sisaldab 1000 kuni 2000 nooti, leide sama palju akorde sean fantaasia jaoks tohutu pingutav. Niisiis teen, mitte niivõrd ei fotografeeri linnumaastiku, kui kujundati tämber. Lind on ju meist nii palju kordi väiksem, tema süda lööb kiiremini, reaktsioonid välkkiired. Ja ta laulab uskumatult kiires tempos, mille saavutamine meie pillidega on absoluutselt mõeldamatu. Järelikult tuleb mul viia see laul palju aeglasemas tempos. Peale selle laulab lind maksimaalselt kõrgetes registrites, mis on pillidele kättesaamatud ja mon tuleb kirjutada üks, kaks, kolm või isegi neli oktaavi madalamalt. Lisaks kõigele tuleb veel väikesed intervallid asendada pooltoonidega, säilitades sealjuures intervallide vahelised proportsioonid, see tähendab taasluua linnulaul inimesele vastavas mastaabis. Mind hämmastab teie tööd täpsuse poole, mis on pigem teaduse inimesele omane. Helilooja võiks ju linnulaulus suhtuda lihtsalt kui oma fantaasiat äratavasse impulssi. Ma arvan, et mõlemad lähenemisviisid on võimalikud. Neil juhtudel, kui devalite täpsuse sooviteet kuulajad tunneks teie linnumaastikud eksimatult ära. Kui linnud ja maastik, mida ma tahan kujutada on kuulajale tuttavad, siis peaksite niisugust pala kuulates tundma minu arvates erilist naudingut. Muide, kui teos on õnnestunud, pole mingit identifitseerimist vaja. Kui palju on olemas kauneid portreid möödunud sajanditest, millel kujutatud isikuid me küll ei tunne. Ent siis nad kerkivad meie silme ette täisvereliste tõelistele. Meile tundub, et tunneme ära inimesed, keda me pole kunagi näinud. Sellepärast et need portreed on õnnestunud. Vaadelgem teie linnulaule nüüd materjali aspektist ka selles suhtes on see rikkalik allikas. Kahtlemata ma rääkisin teile laurest korduvatest, loid sellest. Niisugune stroof on üles ehitatud täiesti ebatavalistele rütmidele, mis on palju rikkamad meie, Kreeka ja India rütmidest. See sunnib järele mõtlema kui meenutada, kui hoolikalt ja pika aja vältel on välja töötatud meie oma rütmide ballett. Kas selline paradoks tundub teile loomulik olevat? Ma ei tihka vastuta või olgu, tsivilisatsioon on meid ära rikkunud, jätnud meid ilma mõtte vahenditusest. Te püüate leida looduse sügavamasse olemusse kätketud elemente. Kas võite nimetada veel mõnd heliloojad, kes tegeleb analoogiliste katsetustega või olete te ainuke erand? Absoluutne erand, võin teile öelda, et minu õpilased, kes tunnevad muu Ornitoloogilist tegevust, suhtuvad sellesse viisaka hävinguga. Nad ei tihka mulle seda öelda, kuid kahtlemata nad mõtlevad, et ma olen linnukesega. Kõige õelamad peavad seda maaniaks ja võrdlevad mind vana piigadega, kes jalutavad koerakese või silitada päevade kaupa kasse. Ent on ka teisi, ma ütleksin läbi nägevamaid, kes leiavad, et ma olen leidnud endale õpetajad võimaluse töötada ja edasi liikuda. Ent nemad jälle ei adu linnulaulu, kogu ilukogusele poeesiat. Nemad piirduvad vaid.