Tere, mina olen Katja Koort Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi Lähis-Ida ja Aasia kultuuri la kateedri õppejõud. Lähme räägime hiina keelest. Hiina on hästi suur tiik, seal räägitakse paljusid erinevaid keeli ja dialekte. Ja sugugi mitte kõik need keeled ei ole hiina keeled. Ametlikult elab Hiina territooriumil 56 vähemusrahvaesindajaid. Tegelikkuses on see number tunduvalt suurem. Paljud rahvad lihtsalt ei ole vähemusrahvastaatuses. Need inimesed küll esindavad mingit etnilist rühma. Neljal oma pärimustraditsioon, oma keel, mida tähendab emakeelena omandavad ja milles nad omavahel kõnelevad. Aga neid ei tunnistata Hiinas eraldi rahvastena, vaatamata sellele, et nende arv võib kümneid kordi ületada eesti rahvaarvu. Üks asi, mis neid kõiki tunnistatud ja tunnistamata rahvaid Hiina maalastele ühendab, on just nimelt hiina keel ehk standardit mandariini hiina keel mida kõneldakse riigikeelena Hiina rahvavabariigis, Taiwanil ja Singapuris. Nendes riikides on standartne mandariini, hiina keel. Ametlik meediakeel. Mandariini, hiina keel on ka üks ÜRO ametlikest keeltest. Ja vähemusrahvaste esindajad omandavad koolides mandariini keelt, milles nad saavad ka omavahel suhelda. Ka Hongkongis. Muidu kõneldakse õed ehk kantoni keelt saab suhelda mandariini keele abil kuigi seda ei pruugi Hongkongi külastajal vaja minna. Kuna erinevalt muust Hiinast oskavad Hongkongi elanikud enamasti ikka inglise keelt. Ametlik mandariini hiina keel, buda on ka ehk siis sõna-sõnalt tavakõne. Põhineb ühel Põhja-Hiina dialektil, mida kõneldakse Pekingis. See on teatavasti kõige suurema kõnelejate arvuga keel maailmas. Samuti on olemas grupp põhja Hiina dialekte, mida kutsutakse samuti mandariinikeelteks. Termin mandariin pärineb arvatavasti sanskriti keeles sõnast man triin, mis tähendab nõuandjad või ministrid. SÕNA man trenn on etümoloogiliselt seotud sõnaga mantra mille üldlevinud tähendus on püha sõnum või püha tekst mis samuti viitab ka nõu andmisele. Euroopa keeltesse jõudis termin mandariin umbes 16. sajandi lõpus läbi Portugali või siis läbi Hollandi keele, kus mõlemas on olemas sama tüvega sõna mis tähendab spetsiifiliselt Hiina riigiametnikku. Niisiis mandariini hiina keel tähendab sõna-sõnalt mandariinide ehk Hiina riigiametnike keeld. Tuntud puuviljaga on see seotud ainult niipalju, et 18. sajandi paiku hakkasid Hiinas resideerunud eurooplased kutsuma oranzi vilju sõnaga mandariin, kuna nad olid umbes sama värvi, mis Hiina riigimeeste ametlik rõivastus.