Ker raadio tervist, head kuulajad, kell on 10 ja viis minutit algav huvitaja saade. Ja seekord on vaatluse all noored ja meedia. Mismoodi õpetada lastele meedia näitel, mis on hea ja mis on halb, õige või vale ja kuidas selgitada lapsele teleris nähtud, millised on meedia mõju, ohud ja ka võimalused? Meie saatekülaline on täna Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor ja meediahariduse õppejõud Kristi Vinter. Ja huvitav saatetunni lõpuosas räägib Mari Klein kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna žürii tööst ja lastekirjanduse auhinna nominentidest. Mina olen toimetaja Meelis Süld. Kaks meest minu poole üleeile tulid piirivähki ei olnud mees, vaid kuri naine. Vaena pikka sirget mõtliku. Kuskohast mööda teed minu poole üle? Äkki? Puiestee mastaap on kuskil natuurilt laiali, ajale alla linna, kuni paksus kudule Unulist otsisime teineteist, silmad, silmad lahti, olid nurka. Vajus pindade peale alla nagu kooris, otsisime teineteist ilma, teeme silmad lahti, olid sinna, polnud ka. Nõnda siis tänases saates räägime noortest ja meediast ning keskendume rohkem siis lastele just ja sellele värvilisele ekraanile mõeldes siis telekat või ka nutiseadet, kus parasjagu mingisugust multifilme näidatakse. Ja meil on külas Tallinna ülikoolist Haridusteaduste Instituudi direktor ja meediahariduse õppejõud Kristi Vinter. Tervist. Tere hommikust. Alati on see küsimus, et millal on siis see õige aeg, millal võib juba hakata näitama lapsele liikuvat pilti. Ja ma tean, et on väga konservatiivsed perekondi, kes hoiavad värvilistest ekraanidest lapsi nii kaua kui võimalik eemale, ja on perekondi, kus telekas on hea lapsehoidja juba maast madalast. Jah, nii ta on noh, küsimus selles osas, et millal on õige laps ekraaniga kokku viia, on täna nagu hästi-hästi aktuaalne, hästi oluline, sellepärast et tegelikult noh, kuna nii-öelda nutiseadmega jõuab see ekraan juba peaaegu et hällidesse, siis siis tegelikult on sellega tegelenud ka ka lastearstid uurijad meedia valdkonnast ja põhimõtteliselt võib öelda küll seda, et et koolieelne iga või sihuke väikelapseiga on selliste harjumuste kujundamise seisukohalt nagu hästi oluline põhjapanev aeg ja öeldakse, et enne teist või kolmandat eluaastat ikkagi väga mõistlik seda lastele ekraaniga silmitsi viia ei ole. Ühest küljest juba sellepärast, et ega ta väga palju sellelt ekraanilt ei õpi sellel ajal, sest teaduses räägitakse sellisest nähtusest nagu videodefitsiit, nad ei suuda veel tegelikult seda liikuvat pilti mõista. Ja teisest küljest juba maast madalast sellise ekraani harjumuse kujundamine tegelikult tuleviku mõttes kindlasti hea ei ole. Ja teisipidi jällegi me elame sellises ühiskonnas, kus need ekraani ongi hästi palju ja päris hoida laste eemale, on ka, kuidas öelda, küsitav, et kui ta läheb oma tulevases elus hakkama saama mitmete ekraanidega, siis las ta, las ta harjub. Las ta harjub juba maast madalast. Selle liikuva pildi. Küsitav, kui mitte võimatu, eks ole selles suhtes, et ükskõik kuhu, kuhu minnakse, et need ekraanid on igal pool vastas, nii et selles mõttes on paratamatu. Aga jah, et siis on lihtsalt vajagi teada ilmselgelt neid, neid ohte ja võimalusi mis, mis selle ekraaniga kaasas käivad ja ekse võib-olla kõige mõistlikum märksõna seejuures ongi seesama mõõdukus. Kuidas nüüd selle sisu poolega on, et kui hakata vaatama just selliseid lapsi, kes on kolmeaastased, nelja aastased kui palju head sisu on näiteks ka multifilmide näol just nende jaoks olemas. No mida aeg edasi, seda, seda rohkem seda head sisu, et kui, kui siin tõesti veel aastaid tagasi võis, võis vaadata, et et noh, multifilmiusku panevad kokku inimesed, kes kes arvavad, et kui ma teen selle võimalikult sellise intensiivse kirevavärvilisi hästi tempokat, siis seal nagu laste jaoks hea sisu. Et tegelikult jällegi, kui vaadata teaduse poole, siis pigem soovitatakse seda, mida väiksemale sihtrühmale see see multifilm on, et seda rahulikum, seda sellisem pigem nagu, nagu Teelis vähema heliga vähema intensiivsusega peaks film olema ja, ja noh, ma arvan, et see on ka see asi, mida lapsevanemad võiksid nagu märgata, et et kui see väike laps ikkagi seal seda multifilmi tahab näha ja vaatab ja nõuab, siis noh, aeg-ajalt ja muidugi võib talle seda näidata. Aga et kui ta on ikka päris pisike, siis pigem selline selline omaaegse teletupsulaadse rahulikku ja, ja meie jaoks võib-olla mõistetamatu ekraanipildiga asi on tegelikult see, mis on lapsele pigem pigem nii-öelda tema ajule, mitte liigne ülekoormus. Me räägime tunni lõpus ka raamatutest lasteraamatutest, aga ma tean oma sõprusi, sõprusringkonnas tuttavaid, kes just harjutavad lapsi pigem pildiraamatud tutega, mitte siis ei, ei pane käima multifilmi, vaid just pakuvad seda staatilist pilti ja, ja väidavad, et lapse fantaasia saab paremini aren areneda, on sellega tõepõhi taga. Jah, seda on isegi uuritud, et kas see, kui ekraan näitab meile justkui valmislahendusi ja valmis lugusid ja et see võtab nagu lastelt selle selle kujutlusvõime ära ja noh, sellel on nii toetavaid kui ka kui ka mittetoetavaid seisukohti teadusest kõrvale. Et noh, üldjuhul on tõesti ikkagi see ekraan toodab valmislahendusi ja, ja ma arvan, et need vanemad, kes viivad oma lapse kokku pildiraamatuga ja jutustavad koos selle selle pildi toel või, või lasevad lapsel jutustada, teevad kindlasti lapse arengu heaks oluliselt rohkem, kui, kui need vanemad, kes annavad selle valmislahenduse multifilminaal ette. Multifilmide osas on ka võimalik teha ju oma valik ja, ja ma usun, et rohkem võib-olla on räägitud sellest, kuidas peaks suhtuma sellesse, kui selles filmis on vägivalda ja mis seal jällegi salata, vaadata neid multikaid ka, mis endale lapsepõlvest meenuvad siis väga Tiia oli ikka väga hea. Ja, aga see iseenesest suhteliselt vägivald film ja, ja, või siis Miki hiir sealt Ameerikast, mille koopia tegelikult siis Nuubakati oli. Ja ega vist tänapäeval on samamoodi, et seal, kus midagi toimub, kus nii-öelda see action käib. Et noh, neid vaatavad lapsed kuidagi suurema huviga. Jah, vaatavad suurema huviga ja eks kõik see, mis tundub selline lubamatu, on see, mis, mis tähelepanu köidab ka. No muidugi, mida, mida nüüd nende multivägivaldsete multifilmide kohta võib öelda, et tegelikult juba kuskil nelja-viieaastased lapsed hakkavad eristama seda animatsioonimaailma ja päris maailma ja võib-olla pigem mida tuleks nagu oluliselt, et noh, nii-öelda ohtlikumaks lapse sellise kujuneva mõttemaailma ja maailmast arusaamise osas noh, näha on, on pigem see, kui nad puutuvad kui sellise filmimaailma vägivallaga. Et noh, mis muidugi ei õigusta seda, et me paneme need lapsed, noh, kui võtta nüüd needsamad sellised vägivaldset vägivaldse sisuga multifilmid, siis nad on reeglina ka selliseid hästi nagu intensiivsed. Et seal mängitakse ka nendele muudele, sellistele visuaalsetele, helilistel elementidele, mis on võib-olla võib-olla isegi isegi nagu nagu suurem probleem, kui selle sellise ikkagi nagu kujutatud, et vägivalla nägemine. Aga, aga noh, seal on alati üks selline selline meetod, millega toimetada, et nendest asjadest tuleb lastelastega rääkida. Ja, ja tegelikult, kui nüüd, et kes siis on sellise televõi, ütleme, ekraanivägivalla suhtes vastuvõtlikumad või keda see võib mõjutada niiviisi, et see kandub üle näiteks lastevahelistesse suhetesse või lasteaeda või, või tema käitumisse, siis pigem on need need lapsed, kellega võib-olla kodus vähe tegeletakse, keda see ekraan nagu kasvatab, kellele jäetakse asjad seletamata? Ta, kes on, kes ongi ekraani kasvatada lapsed ja võib-olla ei ole, ütleme, vanematega sellises väga turvalises lähedussuhtes need lapsed, kes, kes on vanematega hästi seotud, nendega räägitakse ja tegeletakse, palju nende jaoks on, nad on nii-öelda neil eplane ümber, nad ei võta seda asja selliselt vastu, nad võivad sellest küll vaimustusega rääkida. Et mis siin toetun ka oma uurimustele, mida me siin mõned aastad tagasi olen, olen lastega teinud, et nad võivad sellest naguniiviisi särasilmil rääkida. Aga sa tead seda tegelikult, et see pere taust toetab niipalju, et tal on kõik asjad lahti räägitud, et ta teab sellest maailmast, et see on fiktsioon, see ei ole nagu päris elu, et päriselus kehtivad teistsugused reeglid. Et siis kindlasti need ohud sellise mõjuga ei ole, et me peaksime nagu hirmsalt paaniliselt kartma kõike seda, mida ekraanilt näidatakse. Ja eks multifilme ka ju kritiseeritakse, ma mõtlen, kasvõi see vene multikas Maša ja Karu, mille suhtes ollakse ka üsna kriitilised just spetsialistid, et seal on ka kiuslik tüdruk, eks ole, ja ja teeb pahandust. Aga teisipidi see on ju ka võimalus õppida täpselt nii, et mis on hea ja mis on halb, mis on ilus käitumine, mida võiks nagu hukka mõista, et siin on jällegi võimalused tõlgendada seda. Just et see ongi see koht, et kui siin enne tuli korrase staatiline pilt ja raamat nagu jutuks, et tegelikult täpselt samamoodi saab kasutada seda, seda multifilmi selleks, et, et last ka sotsiaalset emotsionaalset arendada need süžeed või, või need sisud, mis sealt lastele ette mängitakse. Noh, mingis kontekstis on nad ka tihuelulised ja annavadki võimaluse tegelikult öelda, et ega päriselus tuleb ka selliseid asju, et arutleda ja analüüsida seda, et mis siis on hea ja mis siis on halb või kui nüüd, et ma ei tea, kuni selleni välja, et kui mina oleksin selle multifilmi teinud ja tahaksin, et see oleks väga positiivne, väga hea sisuga multifilm, siis kuidas minu tegelane seal käituks, et need ongi need sellised nii-öelda metoodilised elemendid, mida saab alati teha, püüda last juba juba võrdlemisi varakult nagu suunata Ta ennast teise teise nii-öelda tegelase või inimese kingadesse panema. Et noh, ma arvan, et see pakub pigem selliseid pedagoogilisi võimalusi selle teemaga tegeleda. See tähendab ka seda, et sellel lapsevanemal või siis vanaemal või vanaisal peaks olema aega. Ta peaks koos lapsega selle multifilmi algusest lõpuni ära vaatama, teadma, millest, millest see räägib ja siis oskama selgitada ka veel. Kui tahta nüüd tõesti väga põhjalikult ja väga-väga-väga nii-öelda õpetlikult sellele läheneda, siis loomulikult võiks, võiks aeg-ajalt koos vaadata ja arutada, aga aga mingil hetkel on, on abiga täiesti sellest, kui lihtsalt küsida, et mis sa sealt nägid ja et kui on juba tekkinud mingisugune selline meediast häkkimise harjumus ja juba laps enam-vähem juba aimab, et kusagilt tähele panema, et võib-olla see alguses võiks olla rohkem selline koosvaatamine ja koos rääkimine, aga hiljem piisab ka täiesti sellest, et lihtsalt huvituda, mida see laps sealt vaatas ja mis tema tähelepanu seal köitis ja kuidas ta seda just täpselt niiviisi hindab, et kas see oli positiivne, kas see oli negatiivne, kes käitus hästi, kes mitte? Laste puhul on ka see hea asi, et neil hakkavad ühed ja samad multikad meeldima ja siis on juba siis on juba see sisu teada, millest see film räägib, et ei pea enam uuesti üle vaatama. Aga need filmid, mida nüüd täiskasvanud ise vaatavad, ega, ega lapsed on ju sealsamas juures. Ja kui nüüd televisiooni puhul on seal tehtud teatud selliseid piiranguid. Mingid filmid on hilisõhtul eetris, kui lapsed magavad, aga vaadatakse ju Netflixist ja, ja teistestki kohtadest, ükskõik, mis ajal lapsed on seal kõrval. Kas peaks lapsed minema saatma? Kuidas, nagu täiskasvanute programmi puhul vaadata seda, kui palju laps peaks sellest osa saama. No lihtne on öelda jällegi, et jah, peaks minema saatma ja, ja mitte teda teda sinna ekraani ette jätma, aga teisest küljest jällegi oleme realistid, et et eks see televiisor mängib üsna paljudes peredes ka taustaks või siis vaadatakse sealt midagi koos. Aga noh, ega siin ei ole jälle midagi muud selles mõttes soovitada, et muidugi hea, kui maast madalast on tekkinud see harjumus täpselt niiviisi seda, seda sisu nagu sisu üle arutleda ja ja selle kaudu ka tegelikult sellist, kuidas ma ütlen nagu head ja sooja suhet luua, mis on ju nii-öelda boonus sinna kõrvale, et nende täiskasvanute filmide puhul on ju täpselt samamoodi see nagu oluline, et lihtsalt võib-olla noppida sealt mingisugused hetked, et hetked välja, et kus on, ma ei tea, mingi tegelase käitumine on küsitav või kus, kus, kus on tunne, et võiks, võiks lapsega sellel teemal rääkida, et samamoodi ikkagi see omavaheline suhtlus, kas noh, eeldatavasti siis ikkagi filmi lõpus, sest et noh, see, kui vanem hakkab seal aktiivselt, et nii-öelda teksti peale lugema ja kogu aeg kõike kommenteerima, siis ta rikub ära enda enda, selle meediatarbimise kogemuse pluss siis ka lapse oma tegelikult segadust on rohkem kui asi väärt, nii et ikkagi võti on see, et suhtle lapsega. Ja ega see küsimus ei teki mitte ainult filmide puhul, vaid ka uudiste puhul ega aktuaalne kaamera on ka päris karm saade, mõni päev. Just nimelt ja tegelikult, et kus see muutub muidugi eriti oluliseks, et kui on näiteks uudistes sellised või noh, nii-öelda sõjauudised ja eelkooliealised lapsed, kellele selline distantsist arusaamine, et kui kaugel need meis toimuvad, ei ole üldse mitte samasugune nagu meil ja kus tekivad hirmud, et et, et nendeta koledad asjad juhtuvad järgmisel hetkel minu tagahoovis. Et see on küllaltki tõsine teema ja kindlasti arvestades seda, et meie, meie meedia kubiseb sellistest sellistest kriitilistest teemadest, millest ju lapsed ka omad märksõnad üles nopivad, et noh, see on ka jällegi selle kogemuse üle ikkagi arutlemine ja võib-olla ikkagi ka mõnes mõttes kindlasti nende hirmude mahavõtmine, et jah, need asjad juhtuvad meie ümber, aga, aga et noh, kas, kas see nüüd just siin minuga hüljal praegu toimub või siis kuidas meie saaksime toimetada teistmoodi, et meie juures need asjad ei juhtuks, et ma arvan, et see on jällegi selline selline nii-öelda lastega rääkimise koht? Mõnes riigis pannakse teatud sellised vanusepiirangud ei soovitatavat vanusepiirangut paika kusagil ekraani servas on siis kas pluss 16 pluss 18. Kas, kas see on selline hea võimalus liigitada kõiksuguseid teleprogramme? Aga see on hea võimalus liigitada, aga noh, jällegi meil siin sellised sellised uuringud näitavad, et ega neid ausalt öelda ülearu palju ei jälginud, et, et pigem ja, ja mitte ainult meil siin vaid, vaid ka mujal maailmas, et pigem ikkagi kipub olema niiviisi, et need alla selle ja selle vanuse keelatud filmid ja asjad on kõik tegelikult lastele juba juba nähtud on kaugel enne seda, seda vanust, et, et noh, kuidas ma ütlen, et eks ta on niisugune hea indikatsioon sellisele vanemale, kes on selle väga tõsiselt oma südameasjaks võtnud. Aga noh, muu elu näitab ikkagi, et see on pigem selline hoiatusmärk, mis ei pruugi alati kehtida. Ja see on märk, mis teeb selle filmi kindlasti väga põnevaks. Noore. Kui ise valida, siis loomulikult, et see on pigem nagu reklaam. Aga kuidas on nende ajaliste piirangute seadmisega neid tülisid sel teemal, kui kaua võib multikaid vaadata, on ilmselt perekondades küll ja küll peetud. Jah, noh, siin hakkab nüüd tegelikult põimuma see meie hästi kirev meediamaailm selles mõttes et mingis mõttes tuleb hakata kindlasti vahet tegema ka sellele, et kas seda multifilmi vaadatakse nüüd televiisorist või seda vaadatakse kuskilt kuskilt nutivahendis näiteks, et et ega sellised tervislikud või mõistlikud piirangud on, on umbes samad nagu nagu võiks öelda, et on ka näiteks arvuti kasutamisel. Et noh, kui minna nüüd väga radikaalsete soovituste juurde, mida ütlevad lastearstid ja lastepsühhiaatrid, sest et nendeni jõuavad need ekstreemsete näidete pinnal tekkinud juba juba nii-öelda sõltuvussuhetega lapsed. Et siis nad ütlevad küll seda, et kuskil seitsmeaastane laps, noh kaks tundi päevas peaks olema see piir ja, ja siis noh, kuni 18. eluaastani nüüd me juba räägime täiesti nutivahendist ka. Et noh, võiks, võiks seal olla kuskil kolme-nelja tunni piiris, aga elu näitab, et see on oluliselt rohkem ja siis on pigem mõeldud selline reegel välja, mille, mis mulle endale väga meeldib ja ma arvan, et seda võiks küll soovitada täiskasvanutele täpselt samamoodi. Et üks tund ekraaniga võiks tähendada üks tund ekraanita mingisugust aktiivset tegevust liikumist toas välja toas või väljas. See ei oma enam tähtsust, aga ühesõnaga, et, et täpselt nii palju, kui sa panustad aega ekraanile mis tahes ekraanile peaksid siis leidma seda aega, et sa oled sealt ekraanist eemal. See võiks olla selline rusikareegel. Meil on tänases saates külas Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor ja meediahariduse õppejõud Kristi Vinter. Kuulame vahepeal muusikat ja siis jätkame vestlust ja avame ka telefoniliini. Kuus. Üks, üks, 40 40 on meie number. Jagage oma kogemusi, kuidas olete teie hakkama saanud lastega, kes tahavad vaadata multifilme missuguseid piiranguid seadnud, mis on toiminud, mis ei ole toiminud. Ja kuidas olete ise püüdnud oma lastele meedia sisu seletada või kuidas on teile ka omal ajal seletatud? Sellest siis saate rääkida pärast muusikapala, nagu ütlesin, number on kuus, üks, üks, 40 40. Räägime edasi lastest, ekraanidest ja stuudios on külas Tallinna ülikoolist haridusteaduste instituudi direktor ja meediahariduse õppejõud Kristi Vinter. Ja telefon kuus üks 40 40 ootab ka teie küsimusi ja kommentaare ja kui teil on kogemusi selle kohta mismoodi on siis kodus läinud need läbirääkimised multifilmide teemal ja, ja kui palju seletada juurde või kuidas teid on ennast õpetatud siis telekas nähtud mõistma võite jagada oma kogemusi kuus, üks, üks, 40 40 ja Väino Tartust on meie esimene helistaja saatekülalisele palun klapid pähe panna, et ta kuuleks ka helistajat ja Väino, olete eetris. Aitäh helistamast ja tõepoolest, mina vaatan, ütleme, ka mina ei ole ulmekatega üles kasvanud heade nõukogude multifilmidega kus olid alati sellised enamasti sihuksed, sõbralikud tegelased ja mingi moraal sees. Praegu on neid ulme, multikaid on tõesti nii palju ja, ja mina ka aru ei saa, kuidasmoodi lapsed vaatavad, aga noh, lähevad peale küll lastele. Jah, selles mõttes mulle see kommentaar väga meeldis, et ma ütleks, et, et väga tervitatav ja väga tervislik, kui tõesti tõesti need lapsed on niiviisi kasvatatud ja elavad sellise teadmisega, et see ei ole üldse mitte mitte hea ja tore. Aga jah, eks ma ju ise olen ka sellest ajast, kui need Nõukogude multikad, et reeglina veel alati moraali ja hea lõpuga noh olidki sellised õpetajad. Et eks see fenomen on täna natukene selline, et kui panna see tänane laps, kes on harjunud hästi sellise inten intensiivse ekraaniga nakkus, ongi kaadrivahetused on kiired ja kõik see muu, millest juba eelnevalt juttu oli, et siis siis nende jaoks võivad tunduda need, et 20 30 aastat vanad asjad veel pikemalt, 40 aastat vanad asjad juba juba sellised, et noh, nende jaoks on see igav, sest et sest et nad ei suuda isegi seda sisu jälgida, enne kukuvad nii-öelda reelt maha ja ja, ja ootavad, et millal nüüd midagi pihta hakkab, eks ju, et, et ma arvan, et nendesamade hästi selliste intensiivsete, et ja ulmemultikate fenomen ongi see, et, et noh, seal jälgitagi sedavõrd seda süžeed, vaid pigem mingeid väliseid, atribuute ja asju, et. Neid efekte mari on kirjutanud meile, ta ütleb, et ta vaatas ühte analüüsivat saadet laste õppesisuga programmide kohta ja seal näidati üht teadusuuringut, kus laps vist oli nelja-viieaastane, vaatas läbi akna, noh kus täiskasvanu peitis mänguasja ära ja siis, kui laps sisenes tuppa, leidis ta selle kohe üles. Kui laps läbi teleri vaatas, kuhu lelu peideti ja kuidas siis sellesse ruumi sisenes, ei teadnud, kust see mänguasi on ja hakkas otsima järelduseks, siis pakuti, et laps ei suuda seda, mida ta ekraanilt näeb. Uskuda ja, ja kuidas te kommenteerite? Nojah, et kui see näide nüüd oli selline nelja viieaastase lapselapse teema, siis analoogseid katseid on tehtud ka tõesti väiksemate lastega teisel, kolmandal või kahe-kolmeaastaste lastega juba ja see on seal on nagu võib-olla isegi kaks asja üks on seesama, mida ma enne siin nimetasin ka seesama videodefitsiit, ehk et nad ei suuda ekraanilt nähtud pärisellu üle kanda. Või siis teine asi, kui me räägime nelja-viieaastasest, lapsest, siis seal võib-olla tõesti see see taust. Ta noh, et tal on juba see kogemus, et need kaks keskkonda on sedavõrd erinevad, et ta, ta ei pruugi seda uskuda. Mida te sellelt sellelt ekraanilt siis nägi, et ta ei vii kokku seda, et see on seesama seesama ruum. Aga jah, ütleme kuskil kolmandal eluaastal, noh, tegelikult selline videodefitsiit hakkab kaduma, hakkab rohkem nagu mõistma seda, et see et, et noh, et, et kuidas, kuidas seda ekraani tõelisust siis nagu pärisellu üle kanda, aga et see on selline kahe otsaga asi. Ja võib-olla isegi mõnes mõttes on lohutav see, kui, kui laps ei viigi seda päris päris eluga kokku. Aga meil on järgmine helistaja Piia telefonil, halloo, kuuleme teid. Ma pean kahjuks ütlema, et mina eaka inimesena olen ka väga häiritud sellest, mida näitab mitte ainult ETV, vaid ta teised kanalid sest see, kui lapsekene on alles gene ja temma, seda televiisorit vaatab. Ta on ju üks arenemata isiksus, kes ei suuda õieti vahet teha ju hea ja kurja vahel kes on veel selles järgus, temast tuleb kujundada inimene ja miks. Me kujundame televisiooniga auturräiskavad Jaka karjuvat ja ebaeetilist inimest. Meil on ju nii palju lastepsühholooge ja kasvatusõpetaja. Ka selle poole ka meie meedia, nii televisiooni kui ka kirjanduse, et lapsest kasvaks tõesti lugupeetud. Pappfilme vaadake, kuidas noorukid tapavad kogu aeg, sest seda me ju demonstreerimine. Ja kui mõnelgi on mingisugune ütlemise või või vaimuhäire, siis ta ei oska, mis teha, kas see on hea või halb, ta võtabki selle omaks. Vaadake, mis jälle toimus. Aitäh helistamast, kuidas kommenteerite? Kommenteerin niiviisi, et siin käisid läbi tõesti psühhiaatrid ja, ja õpetajad, et, et noh, kui ma, kui ma nüüd õpetajate ettevalmistust vaatan, siis nemad küll tõepoolest saavad ka sellist õpet nagu meediakasvatuse on selles suhtes hästi-hästi ikkagi juba juba üsna hästi teadlikud sellest, et kuidas kuidas neid lapsi õpetada niiviisi, et nad seda ekraani tõelisust ikkagi noh, teistmoodi hindama õpivad pluss sinna juurde ka ikkagi selline lastevanemate suunamine. Aga jah, ma kahtlustan, et ilmselt, et õpetajate ja, ja lastepsühholoogide ja psühhiaatrite käed natukene seal jäävad ähvate lühikeseks, et hakata hakata nii-öelda meelde sisu mõjutama, aga ma olen nende kommentaaridega loomulikult nõus. Ma jäin mõttesse, et võib-olla me eeldame liiga palju siis teleprogrammi pakkujalt või multifilmitootjalt teda last kasvatakse. Muidugi tore, kui ta kasvatab, aga see on ikkagi nagu vanema vastutus ja, ja see multifilm on mingi vahend. Just ja, ja noh, selles suhtes jällegi, ega seda nii mustvalgelt ei saagi näha, et nagu me eelnevalt rääkisime ka, et see, see, see vahend või selle vahendis vahendist näidatav sisu võib olla ka mõnikord väga selliste heade ja õigete vestluste ja jutuajamiste algataja, nii et et jah, tal on nii head kui halvad küljed. Meie aeg selle vestluse jaoks saab ümber, mida siis soovitada vanematele olla koos lastega rohkem ja, ja selgitada siis ikkagi, mida laps kogeb ja näeb ja küsida. Jah, et mida, mida väiksem laps, seda rohkem võib-olla täpselt arutada selle sisu üle ja, ja, ja noh, rääkidagi sellest, et mis on hea, mis on halb kujundada lapse sellist emotsionaalset sotsiaalset maailma ka siis selle ekraani toel, aga samas muidugi hoida sellist mõõdukat joont ja nagu ma ütlesin, et kui muud reeglit, et et et siis see ainult ainult kaks tundi ekraani mõjuväljas või neli tundi ekraani mõjuväljas, siis siis püüda seda reeglit jälgida, et, et tund või nii palju, kui ma olen ekraaniga, nii palju ma läksin ka siis ilma ekraanita kusagil aktiivses tegevuses. Aitäh tulemast saatesse, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor ja meediahariduse õppejõud Kristi Vinter. Me teeme siinkohal väikese pausi, kuulame muusikat ja siis räägime juba raamatutest, mis on ju väga hea alternatiiv sellele värvilisele kirjule ekraanile. Aitäh. Ei? Ei? Ei? Ei. Ei ei mina ka. Mina ka mina ka minema. Ja ka laste ja noorte kultuuriaasta 2017 vaata mina KE. Aga nüüd räägime edasi lasteraamatutest ja meil on külas Kultuurkapitali lastekirjandusauhinna žürii liige Mari Klein ja räägime siis selle žürii tööst ja, ja siis ka selle aasta nominentidest. Aga võib-olla alguseks ma küsiksin sellesama eelmise teema kohta ja multifilmid ja ekraan, missugune on teie nägemus sellest, kui palju peaks laps vaatama multifilme ja, ja missugune valik teha ja kuidas seda ajaliselt piirata, mis teie mõtted selle selle teemaga seoses on? Tere. Eks ma arvan natukene sarnaselt nagu Kristi Vinter siin enne mind kõneles et laps vajab töötamist ja seda mitte ainult multifilmide, vaid sageli ka raamatute puhul. Et kui nüüd minna sujuvalt multifilmidest üle raamatutele, siis üks asi, mida ma siia tulles mõtlesin, on nimelt see, et žürii valik tehes oli üsna keeruline suhtuda raamatutesse mis nõuavad seda, et laps ei pruugi üksi selle sisust aru saada. Ja raamatuid on tegelikult antud päris palju välja. Meil on praegu seal laua peal, mis te kaasa tõite kuus raamatut, need on siis nüüd lasteaiakirjandusauhinna nominendid. Tutvustame neid raamatuid ka, sest et ma, ma kujutan ette, et väga paljud inimesed ei ole kursis sellega, missuguseid lasteraamatuid välja antakse. Ja minu jaoks tuleb ka üllatus, et need tegelikult on nii palju. Te ütlete, et see on väike murdosa ainult, mis siin laua peal on, eks ole tal need, need on need nominendid täiesti. Aga, aga näiteks raamat alb tüdruk on jumala hea olla. Kätlin Kaldma raamat juba üsna provokatiivne. Neid halbasid tüdrukuid, me näeme ka multifilmides. Eks ta nii on. Tõtt-öelda neid kuute raamatut oli minu jaoks üllatavalt keeruline välja valida. Isegi mina ei teadnud, et kes ma olen aastaid raamatutest lasteraamatutest kirjutanud et meil aasta jooksul ilmub tõesti nii palju lasteraamatuid ja, ja kui püüda neid kõiki läbi töötada, siis see oli ikkagi väga suur töö. Ma nüüd jään selles mõttes vastuse võlgu, aga näidele ikka kümneid ja kümneid, mis minu käest läbi käisid. Need kuus said välja valitud kolme inimese koostöös. Peale minu oli žüriis ka kaks inimest veel ja meie arvamus nende kuue osa oli suhteliselt ühtne. Et ma siis loen nad need nimed ette autoritelt. Ja ja ütleme, et üks lausega kirjelduseks, milles raamatu, ütleme niimoodi, räägib Kätlin Kaldmaa. Halb tüdruk on jumala hea olla. See on selles mõttes väga tore ja huvitav raamat, et Ta räägib autori lapsepõlveaegsest elust ja sellest ei ole tänapäeva kontekstis või tänapäeval välja antud raamatutes just väga palju juttu olnud, et ta natukene minu meelest autobiograafiline ja mälestusteraamat mis on omakorda justkui lasteraamatuks vormistatud. Nii et see Kätlin Kaldmaailmselt oli siis natukene halb tüdrukuid. Ma ei julgeks nüüd nii otseselt öelda, sest et nimitegelane ikkagi kannab teist nime. Aga, aga seda üks, mis kindel, et seda on väga huvitav lugeda, aga täiskasvanutel ja nendel, kelle lapsepõlveaeg jääb samasse kanti. Tuntud kirjanik Aino Pervik ja hädaoru kuningas on järgmine nominent. Just see on väga huvitava süžeega raamat, mis tõstab esile raamatute mõtlemise ja kirjanduse. Olulisust ja tervikut, et teame me kõik, et selles mõttes Perviku raamatud on oma tuntud headuses enamasti olnud läbi aastate. Kes see hädaoru kuningas on? Hädaoru kuningas on üks õnnetu hing, kelle kuningriik ei ole mitte selline, nagu ta võiks olla. Aga mis sellest raamatu lõpus saab, seda saab igaüks ise lugeda. Reeli rei nõus on kirjutanud raamatu jällegi provokatiivne väheke ja väga kaasaegne tänapäeva kaasaegne siis, et kuidas mu isa omale uue naise sai. See on väga huvitav ega jah provokatiivse pealkirjaga tegelikult on ta väga naljakas, raamat on selline raamat, mis, mida käest panna rasket korre kätte võtnud, siis siis enamasti loed lõpuni. Põhimõtteliselt Reeli ise ütles siin hiljuti, kui mina temaga intervjuud tegin. Et et ta on selle üsnagi nagu päris elust korjanud ja, ja pannud kokku sellise muheda humoorika loo erinevatest tänapäeva naisetüüpidest. Priit Põhjala raamat, minu vanaisa on murdvaras. See on Selle autori lasteraamatudebüüt ja väga tugev tänu sellele tõenäoliselt et ta on ise keeleinimene ja, ja oskab kirjutada suurepäraselt eesti keeles. Lugusid. Jah, aga, aga see raad isenesest räägib ühe poisi loo. Kuidas, kes elab ühes Tallinna kesklinna või kesklinna ääres äärses majas ja, ja kes on tema naabrid ja milliseid naljakaid juhtumeid natukene võrdleks seda raamatut, minu jaoks tundus ta sellise Maria barreli. Kui kui keegi lasteraamatut sõpradest tan, lugenud Maria Parri raamatuid, siis võib aimata, et, Triinu Laan ja teos, vana katkine kass. Vana katkine kass on täiesti erandlik raamat, et sellepärast, et ta on korraga kahes keeles, Triinu Laan ise on, elab Võrus ja, ja ta on kirjutanud kaks lasteraamatut, mõlemad sellised, et on pool võru keel. Sama tekst on ühel lehel võru keeles, teisel lehel eesti keeles. Jaa, see raamat iseenesest on ester pidi kurb raamat. Ja teistpidi väga lootusrikas raamat, et ta on selline sügava sisuga sellest, mis juhtub kassiga, kes, kes jääb juba vanaks ja enam ei jaksa olla. Sellised teemad on ka laste jaoks olulised läbi mõelda. Kahtlemata ja võib-olla isegi Eestis räägitakse nendest teemadest lasteraamatus liiga vähe, näiteks mõne aasta eest. Ta käis lastekirjanduskeskuses kõnelemas üks Taanis elav eestlanna kes tõi välja Taani lasteraamatuid, kus oli väga-väga sügavaid tõsiseid teemasid, mida eesti lugeja ja kuulaja võib-olla ei võtakski. Praegu veel astu. Ja haigused ja surm on need asjad, millest nagu väga rääkida ei taheta ja veel vähem siis lugeda ja noh, võib-olla jällegi loetakse, aga on teatud eelarvamus, et need teemad on kuidagi tabud. Ja, ja viimane, keda me siin nimetame, mis on siis lastekirjanduse auhinna nominente on Kadri Lepa poiss, kes tahtis põgeneda. Ja see on ka üks hästi tore raamat, ta on selline südamlik lugu ühest poisist ja tema mõtetest, mis mis tekivad seoses sellega, et vanemad ei võta teda kaasa oma puhkusereisile. Jewiot hoopis vanaema vanaisa juurde selleks ajaks. Ja, ja kuidas mõtted muutuvad ja teoks saavad või ei saa, see on selline stiil, psühholoogiliselt huvitav lähenemine. No nagu te ütlesite, siis neid raamatuid, mida on välja antud, on ju ikkagi kümneid ja, ja need on kõik uued raamatud. Kuidas olete püüdnud siis seda valikut teha, missugused kriteeriumid olete seadnud ühele heale lasteraamatule, kes, kes väärib ka tõepoolest siis auhinda? Ma ei tea, kas ma juba ütlesin, aga igal juhul ma seda korduvalt mõtlen, et minu jaoks oli seda valikut teha ääretult raske. Ma ei oleks arvanud kunagi, et žürii liige on olla nii keeruline. Sest kui ma muidu olen kirjutanud raamatutest ükshaaval, siis, siis ma olen lahanud selle ühe raamatu plusse ja miinuseid ja, ja leidnud seda. Aga kui kui tuleb järsku valida kümnetestraamatutest välja ja teised kõrvale jätta olukorras, kus sa tegelikult tahaksid kõiki neid, et peaaegu soovitada ja neist head rääkida, siis on see keeruline. Veel on küsimus see, et mis on lasteraamat üldse, et kas me tegelikult saame kõnelda lasteraamatust ja noorteraamatust ühes potis nii-öelda, et et kas 300-le ja 13-le või 515-le lapsele või noorele valida korraga raamatut on üldse võimalik. Ja, ja iseenesest hea lasteraamat on kahtlemata see, kus on pilt ja tekst tasakaalus. Ja ja samas Samas, kuna see tegu on ikkagi kirjanduspreemiaga, siis me püüdsime lähtuda sellest, et oleks iseseisev ja loetav ja sisuliselt annaks midagi ka ilma piltideta, kuivõrd sa lähed kirjutajale ja sellepärast said võib-olla valitud seekord sellised rohkem nagu suurema tekstiga juturaamatut, mitte laste lasteraamatut, mul on kahju mõnest nii-öelda lühemast piltidega lasteraamatust, mis välja jäi, aga aga seekord sai valik selline. Võib-olla oleks siis vaja mitut kategooriat, täiesti päris lasteraamat ja. Ja ma üldse ei välista, ta on räägitud ja mõeldud, et nii võiks olla. Kas tänapäeva lasteraamatuid ja noorteraamatuid on ka sellised? Teatud kindla moraaliga õpetavad, kuidas asju peaks tegema või mõistma või missugune see tendents praegu on, või jäetakse otsad ikkagi lahti ja laps peab ise järeldused tegema? On nii ja teisiti. Ja, ja see on suhteliselt subjektiivne, et mis see õige on või kas üldse on olemas midagi õiget selles mõttes, et vahel mulle endale tundub, mina otsin ka ikkagi, et oleks raamatutes mingi iva ja selline, mis lapsele annaks elutõdesid ja õpetaks teda õigele teele ja õigesse suunda minema. Ja samal ajal mulle mõnikord tundub, et mõni raamat on selles suhtes liiga puust ja punane, et, et ei jäta üldse mõtlemisruumi, ütleb kõik ette ära ja on selle võrra natukene nagu selline igavapoolsem. Et see tõde on kusagil vahepeal tõenäoliselt. Kui me rääkisime siin saate esimeses pooles sellest, kuidas peaksid vanemad selgitama seda, kui laps näeb üht-teist televiisorist selgitama natukene multika sisu küsima küsimusi, kui palju anud raamatut puhul oluline siin vanemate arvamus ja, ja sekkumine alates kas või raamatuvalikust või raamat on nagu selline, rohkem isiklik asi, mille laps võtabki endale kaasa ja loeb üksi ja, ja saab sellega ise hakkama. Mida väiksem on laps, seda tõenäolisemalt kahtlemata vanem valib talle raamatuid. Minul on kuueaastane poeg, ma olen käinud temaga koos raamatuga, kus me olime kahtlemata täiesti erinevaid raamatuid, sest et tema, kes ta veel ise ei loe, valib pildi järgi ja valib sellised rohkem teabekirjandust praegu, kus on dinosaurused ja robotid ja Rüütlit, mina püüan talle ikka soovitada ja ette lugeda selliseid juturaamatuid, kus on mingi sisu jäima. Aga tõenäoliselt, kui, kui ta hakkab ise lugema, siis on võib-olla isegi raskem suunata seda. Aga ka need kõik kuus raamatut ja nii mõnedki veel, mis siin nominatsioonis on ja olid meil. Kandidaatide seas lugesin ma talle ette ja nii mõnelgi korral läks meie arvamus lahku ja selles mõttes oli, oli päris keeruline olukord, et et kui me valime parimad lasteraamatut, siis kas olulisem on täiskasvanu arvamus või lapse arvamus. See on küll huvitav, et noh, tõesti need raamatud võiksid lastele ka siis meeldida, mitte ainult žüriile. Siin tuleb mängu jälle seesama vanuse küsimus, et mõni siit raamatutest on näiteks selgelt 13 15 aastastele mõeldud, et kui ma seda viie-kuueaastasele lugesin, tal jällegi huvitav, aga tema sai sellest teistmoodi aru kui mina. See selles mõttes jõuamegi tagasi jälle selle selle selgitus vajaduse juurde, et lapsele tuleb ikkagi ette lugeda ja koos temaga arutada ka raamatuid, mitte ainult film. Need raamatud on tegelikult ju müügil ja teil on ka kokkulepped raamatupoodidega, et, et nad on ka ühes teises poes paremini välja toodud ja esitletud ja, ja mitte ainult siis need kuus, vaid, vaid suurem osa nendest raamatutest, mis on tahtnud või, või siis kandideerinud sellele lastekirjanduse auhinnale. Ja Viru keskuse rahva raamatus peaks olema üleval kõik. Kümned üle 50 on neid raamatuid seal, mis on nomineeritud neile aastapreemiatele nii lastekirjanduses kui kõikides teistes kategooriates. Ja kahtlemata neid lasteraamatuid peaks olema võimalik osta igast raamatupoest. Aga neid saab kindlasti vaadata ja sirvida enne kindlasti seal, kui mitte mujal. Ja millal siis žürii oma lõpliku otsuse langetab? See selgub, tulemus selgub 14. märtsil. Niisiis rääkisime kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna nominentidest, raamatud olid Kätlin Kaldmaa halb tüdruk, kui on jumala hea olla. Aino Pervik, hädaoru kuningas, Reeli rei nõus, kuidas mu isa omale uue naise sai? Priit Põhjala, minu vanaisa on murdvaras Triinu Laan, vana katkine kass ja Kadri Lepp. Tema teos, poiss, kes tahtis põgeneda. Aitäh tulemast saatesse. Žürii Liige, Mari Klein. Ja ma loodan, et lapsed leiavad endale huvitavad raamatud ja ja emad-isad leiavad ka, mida oma lastele lugemiseks pakkuda. Aga tänaseks huvitav saadega lõpetab mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast. Ja kohtume taas homme kell 10, null viis. Siis on Juhan Kilumets saatejuht ja soovin teile kõikidele head päeva. Oli see. Vast kurjade. Et kuidas. Poole nüüd kotkas, säde. Ma. Loodan proosele. Ennatoop eks tõi, tas loobus. Kuigi ja Ja võib-olla veel? Kodude piilu suudlen. Aeru kordwaini.