Eesti maja ongi peamine meie koondumised, kohv. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, sünnimaa on seadistada Isamaa, jääb ikka mulle eestimegi eesti lugu. Tere. Eestlaste elust Rootsis pärast teist maailmasõda eesti seltsidest ja majadest Rootsis, räägib Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag. Minu nimi on Piret Kriivan. Kui palju oli eestlasi pärast teist maailmasõda Rootsis, kui palju jäid Rootsi? Rootsi jäi umbes ümmarguselt 20000, võiks öelda nendele lisaks siis veel 6500 eestirootslast. Nii et Eestist tulnud inimesi oli ja siis mõned üksikud ja neid me kipume alati unustama. Näiteks sakslasi, üksikuid Eestist, kes tõesti tulid Rootsi jaga, jäid mõned neist. Neid on palju, aga, aga neid oli. Nii-öelda erandkorras või, või eraldi, üle juba saksa okupatsiooni ajal ja meil anti luba lahkuda kõige esimesed eestirootslased rooli rannarootslased lahkusid ju juba 1940. aastal 40. aasta sügisel. Siis kui Nõukogude liit sai Pakri saared näiteks anda endale baasideks baaside lepingu alusel, siis loovutati Pakri saared ja Pakri lased pidid lahkuma. Ja Pakrilased kõik esitasid Nõukogude võimudele taotluse lahkumiseks Rootsi ja 110-l see võimaldati. Nii et oktoobris 1940 saabusid siis esimesed rannarootslased 110 inimest Stockholmi. Kuidas neid laste vaike, kas see vastuvõtt oli erinev eesti pagulastest? Oli küll, oli küll, rootslaste suhtes oli rannarootslaste suhtes, oli Rootsi ame nikkel nagu oma mõtleks veidi rahvusromantiline ettekujutus, et nad hakkavad nüüd siis kah edasi oma Ranlase elu elama ja oodati-loodeti, et nad siis asuksid Rus laagenisse põhiliselt edasi elama rand lastena ja kalurid täna aga ja mõned tõepoolest jäid ja siiamaani on ju vett saarel näiteks mõni krisse Hammni asula lähedal Eesti-Rootsi ja ka Eesti päritolu kalureid, aga neid on, neil oli vähe. Igasugused sisserändajad, põgenikud kipuvad ikka linnadesse, nii korrale rannarootslaste puhul, tegelikult. Aga ma tahan siia juurde lisada siiski ühe väikese, aga siis ma ütleme siis, et nad Pakrillased olid esimesed, kes tulid Rootsi tegelikult ei olnud need, sest juba enne ma tean vähemalt ühte peret kes saabusid Rootsi juba augusti Pakri saarelt augustis 1940. Ta käis nii, et nad lihtsalt otsustasid, et olgu, istume paati, paneme Rootsi. Ja nad sattusid ühte väga väiksesse asulasse. Meie mõistes ikkagi tööstus, alev päris laugenes, mille nimi on kirjutada. Ja seal tõesti kohalikus kirikuraamatus on augustis 1940 on on terve pere loetletud kest madam rekondsmit. Ja nad jäidki sinna ja ma natukese olen nende jälgi ajanud uudishimu suur. Et kuidas nad ikka rootsi sattusid ja tõenäoliselt oli nii, et nad kuulusid kohaliku või nadolid, baptistid, vest, kohaliku baptistikogudusega oli neil eelnevalt mingi mingi side. Nii et ma teadsid, kuhu minna. Kuidas sa muidu lihtsalt metsadesse satud sinna Kesk-Rootsi. Kõik põgenikud kipuvad linnadesse, aga Rootsis ei olnud see sugugi mitte alguses ju võimalik? Ei olnud, ei olnud, sest ikkagi nii et paljude Eesti meeste esimene töökoht oli jumet, metsatööd mõned sattusid tehastesse tööle ka muidugi. Ja need, kes siis metsatööd tegid, nad ju paljud kippusid, muidugi linnas on õige suurem jagu, aga neid ju jäi kamale siia-sinna elama. Mitmed põgenikelaagrid asusid ju tegelikult mitte linnadesse, vaid linnadest väljas kuskil maal või seal, kus oli võimalik. Põgenikelaagris on ju Eesti kultuuriloos kipp natukese põnev on see, mis asub sellesama kirjutata alevist 14 kilomeetrit lõunas nimega Lucia rõmm. Lukas on tegelikult kuurort. Rajatud 18. sajandil ja tervisevee poolest kuulus seda vett võib mineraalveena osta igast rootsi poest toidupoest praegu teise maailmasõja ajal peeti seal neid liitlaste lendureid, kes põhiliselt ameeriklased, kelle lennukit Saksa õhutõrje oli kahjustanud, nii et nad ei pääsenud Inglismaale tagasi. Ja sellepärast häda maandusid Rootsis, Rootsi ei tohtinud neid muidugi Inglismaale või Ameerikasse tagasi saata. Nii et neid intervjueeriti laagris ja see laager oli seesama luuka müron. Kui ameeriklase sõda lõppes või sõja lõppedes, siis tühjendati ameeriklastest veel nendest lendurid, tas need viidi mujale ja sellest kujunes suur eestlaste laager. Ja miks ma seda kõike räägin, on see, et üks perekond, kes seal laagripäevi veetis, oli August Gailiti ja tema pere kes hiljem kolis seal lähedal asuvasse rebru linna ja jäi sellele kandile truuks. Siiski, kui me räägime väliseestlastest ja Rootsi eestlastest üldse nende nende tegevusest, kultuurilisest tegevusest, rahvuslikust tegevusest ja ja poliitilisest tegevusest siis me mõtleme ikka suuri linnu Stockholm Jötebori lausele Uppsala mingil määral loomulikult ülikooli tõttu ja ülikooli inimestelt tume ja agronoomide tõttu, sellepärast et ups alas on ainus põllumajandusülikool rootsi oma ja Eesti agronoomid sattusid sinna ja tänapäeval nii kui sinna minna ja, ja nende nende inimestega rääkida, siis meenutatakse seda, kui olulised olid Eesti agronoomid, kui tublid nad olid ja kui, kui, et tõid uutmoodi mõtlemist kaasa. Et tegelikult nende saabumine tähendas ka rootsi agronoomiat, kui teadvusele teatud Agronoom oli, ma võin eksida kuskil 30 või 40 ringis, nii et neid oli päris palju. Ja see näitab, kui oluline võib olla. Riigi seisukohast ta toob midagi uut, endaga kaasa, uut mõtlemist uuendab natukese ja see ei ole see piirduma ainult agronoomiaga. Ronoomia on siin päris hea näide agronoomi, tal oli Uppsalas oma selts. Eesti, no mida sa üldse Rootsis liikmed ei elanud ainult Uppsalas, aga keskus oli Uppsalas, need, kes ukse lase, jäid sinna põllumajandusülikooli. Tol ajal olid ainult kõrgkool ja nad andsid isegi oma oma büllata ani välja ja olid väga, vägagi aktiivsed. Kõikide eluvaldkondade juurde me veel jõuame tulla, aga jutt jäi sinna pooleli, et eestlasi oli ka mujal kui suurlinnades just nimelt. Ja tegelikult Eesti elu eesti selts, kes väga mitmesse rootsi asulasse ja Rootsi väikelinnades. Üks selline koht on jokk, hõmla kõmla linn asub rebru lähedal reprust veidi lõunas. Väike linn, tööstuslinn. Kui rootslase käest küsida, millega seostab seda kõmlat või kõmbla nime, siis ta vastab, kingavabrikud, viinerid. Ja ongi kõik ja väga paljud need eestlased, kes sattusid sinna kõmblasse hakkasidki tööle kas kingavabrikusse või, või siis viinereid valmistama. Põhiliselt kingavabrikutes ja see on tegelikult omaette huvitav nähtus. Tahaksin ma öelda, sellepärast et kõmblasse suundumine oli, oli teatud mõttes planeeritud. Saksa okupatsiooni ajal lahkusid ühed poisid üheksa ja Vihterpalukülast. Nad tahtsid vältida seda, et nad satuvad Saksa sõjaväkke. Otsustasid enne, enne kui see päev tuleb, nad istuvad paati, sõidavad Rootsi sõitsidki. Kuna nad olid alaealised veel Rootsi saabudes, siis ei võinud neid metsatööle saata. Vanus ei olnud veel käes ja saadeti kõmblasse sinna kingavabrikutes mingit lihtsamatu tegema. Poisid avastasid üsna varsti muidugi, et Rootsi mehed olid peaaegu kõik kadunud sealt vabrikust. Töökäsi oli vaja, sest Rootsi mehed olid kutsutud sõjaväkke Rootsi, kuigi Rootsi ei sõdinud, siis ju muretseti selle selle oma riigi kaitsevõime eest. Mehed olid siis kroonusse kutsutud ja need poisid eestirootsis Vihterpalu ja Kurkse poisid kirjutasid kodustele, et oleme kohal ja ja siin on töökohti küllalt. Nii et kui Kurkse ja Vihterpalu elanikud siis lahkusid sügisel 1944 lõplikult Rootsi põgenesid sest meil oli siht teada. Me teame, et seal on tööd. Ja nii kujuneski välja, et kõmbla linna eestlaskond, Eesti selts, see oli umbes nii, et Kurkse ja Vihterpalu külad kokku pandud, sinna küla inimesed kokku pandud. Kusjuures paljud neist olid veel. No, Kurkse ja Vihterpalu on ju Rannarootsi alad tegelikult osaliselt ja mõned neist olid eestirootslased, aga seal hakati nagu ikkagi koos toimima nii-öelda eesti seltsi raames ja väga vägagi elavat tegevust Rootsi väikelinnas. Väga elavat tegevust nagu arendama. Ja väga kaua peeti vastu, aga siis oli ju neid ka, kes sattusid päris maale kaugemale ma juba nimetasin seda kohanime üritada. Ma nimetan seda, kuna ma ise ma olen selle selle asulaga natukese seotud ja uurisin kohalike kiriku meetrikaraamatuid teise maailmasõja kohta, et selle perioodi kohta ja tulemuseks sain 46 eestlast, kes sinna olid sattunud. Ma tundsin olusid, ma teadsin konkreetsed eestlasi, aga mõtlesin, palju neid siis õieti oli ammu enne minu aega. Ja asukesega kütan, asub kui võtta atlas ja panna joonlaud nii, et üks ots on Stockholmis ja teine ots on Oslos siis poole peal täpselt poole peal. Seda ala nimetatakse päris laageme rootsi keeles. Seal Värnlandi ja vest, mandandi läänipiiril, metshaneala nägin ala ja väga palju järvesid, nagu, mis iseloomustab seda seda maastikku. Seal on keskajast saadik harrastatud tud majandust, rauda toodetud seitsmeteistkümnendast sajandist, Küütuttanis ka hõbedat püütud Tanja, Helle, fos lähedal asuv endine küla, nüüdne alev ja sealkandis toodeti hõbedat. Siis pandi see hõbedakaevandus lõplikult kinni. Aga tänu sellele, siis kuninganna Kristiina tõstis kriitetoni küla tol ajal küla siis linnaseisusesse, andis linnaõigused ja tehti isegi plaan, kuidas linnaplaan peab välja nägema, kuidas tänavad ja kuidas krunt kruntida ja kõik. Ja selle plaani järgi võib praegu seista Greetet ta nii turul ja seniajani niimoodi orienteeruda maja krundid, need on täpselt needsamad. Mu vanaema vanaisa elasid ühes sellises majas seal just selle turu ääres kiriku vastas. Sellepärast ma tunnen seda. Aga see on näide. Maksimum siis 46, nad kõik ei olnud ühel ajal lahk tulid jällegi teised, kui olid. Aga seal oli siiski noh, ütleme kuskil 20 30 inimese ümber siiski ja paljud jäid tõesti püsivalt sinna. Nii et kui krüpthani kalmistul kõndida ja vaadata neid hauakivisid, siis eesti nimesid on seal päris palju. Et Eesti kultuurilooga, et Eesti Kirjanike kooperatiiv on selle rajamine ja selle edasine elu ja on seotud selle kriithaniga sellepärast et kooperatiivi algust finantsiliselt rahaliselt toetanud kindlustanud inimene oli, kriipsutan, eestlane Enn vallak. Aga neid peresi tuli oli veel nii, et aga arv jälle eestlaste arv oli niivõrd väike, mingit seltsi luua nagu ei olnud mõtet. Koos käidi niikuinii niikuinii väike asula, kõik tunneb kõiki. Kui komisjoni ei tehtud, siis koos käid ikka kuus käid ikka ja täpselt. Aga kui palju võis olla Rootsi seltsi eestlaste selts, kus otsustati see asi ära vormistada, ära öelda. Ja, ja kui palju neid praegu on? Seda on väga raske öelda. Selts on ajalooliselt võttes ma arvan, et kui me neid kokku hakkame lugema ja üle Rootsi niimoodi, sest ma sain, ma arvan, saame toad kätte küll. Eri aegadel ja eri kohtades ja ühes ja samas kohas võis tegevus vaibuda ja siis kutsuti jälle ellu mingi selts ja nii edasi. Geograafiliselt üle kogu raatsi ei, alguses oli ikka väga tugevasti Kesk-Rootsi ja Lõuna-Rootsi Kesk-Rootsi eriti. Ja ütleme, Mäelari piirkonna. Aga siis veel veidi lõuna poole Norrišuepingitmeta unustada Lindschöpingi edasi kaugemale läände, siis kaalsustad siis veidi edelasse minna, sisi, pori, Buroos see kant, mis oli väga tähtis ja siin on kao Buroosi näitel võimega mainida ühte sellist ühingut, mis nagu tekkis mitte niivõrd rahvusliku tegevuse harrastamiseks või arendamiseks mitte rahvuslikel motiividel loodud, vaid hoopis teistel, nimelt Ühed, endised kalurid kes sattusid tööle kohaliku vabrikusse, Jöteboris kuullaagrite tehasesse, escuess. Kalurite rand lastena tundsid puudust muidugi meresõidujärgijad tahtsid, tahtsid Body sõitu harrastada ja tahtsid endale porist Seeweeuust jõe äärde rajada endale väiksed paadikuurid taotlesid selleks luba, said selle loa ja ehitasid nad paadikuuride, muretsesid endale paadid, langesid merel, käisid kalal ja neid ühendas tegelikult see Meri siis sööb see niuke vajadus mere järel. Algul olid need ainult eestlased, rääkisid loomulikult omavahel eesti keeles panid sellele oma ühingule, mida nad pidid looma juriid, juriidilistel põhjustel nimeks Eesti paadiühing, puut, freenigend. Aga sellest said teada teised vabrikutöölised, kellel oli samasugune vajadus või huvi. Soomlased, rootslased ja need võeti muidugi kampa ja ühesõnaga siis enam eesti keelt. No vana hea tuttav, aga loomulikult jaan eesti keelt, ehkki maaga see ühingu, selle asjaajamiskeeleks ja üldiseks läbikäimise keeleks sai, siis rootsi keel hoopis. Aga neil mingit rahvuslikku eesmärki absoluutselt ei olnud, kuigi nimetus on jäänud eestikeelne ei algselt ei rootsi keeles iga Essknescenbo puutwareni. Aga selts oli palju ja on praegu palju, aga Eesti maja ja Stockholmi Eesti maja üks eestlase sümbolitest välismaal? Jah, muidugi, on täpselt nii, nagu New Yorgi New Yorgis, eks ole. Ja siis on Eesti kodusid väljaspool Stockholmi ka mitmel pool juttu tuli oma natukese kahtlane sunniti kolima, aga seal sa peaks ikkagi veel eksisteerima, mingil moel. Eesti kodu on meil Uppsalas, eesti kudu on olnud, on olnud ka? Ma ei tea, kas endiselt on Nortšepinges Lundi Eesti maja täiesti olemas. Ka kõik see, mis nüüd viimastel aastate aastakümnetel on toimunud pärast seda, kui Eesti jälle iseseisvaks sai. Ja sellega seal olev ränne rootsi mingi ränne on täiesti olemas. Ikka mitu 1000 uut eestlast püsivalt siis Rootsi elama jäänud. Aga mis on uus, on see, et on tekkinud Põhja-Rootsi, Eesti selts päris põhjas, nii et seltsi tegevus on vähemalt seal geograafiline haare, kui moodi tohime öelda, on suurenenud. Aga laienenud. Mida see Eesti kodu siis endast kujutab, on tal lihtsalt samad funktsioonid ja sama ülesehitus ja ja toimetamine, mis Eesti mujal. Palju väiksemas mastaabis einelauda ei ole, raamatukogu on ja Eestisse kohalikud eesti seltsid käivad seal koos, nad kasutavad neid neid ruume ühiselt ühisele ruumide ühisvaldamiseks ja ka muidugi rahastamiseks, sest üüri on vaja maksta. Siis on omaette väike sihtasutus, väike osaühing, siis igas endast lugu pidavas Eesti majas on einelaud. Üldiselt peaks nagu olema ja täpselt muuseas, kui väliseesti seltsi tegevusega üldse meie ma ei räägi, ainult Otsest paistab silma. Kui kohalik Eesti selts hangib endale ruumid, siis on, ja seda juba 1900 kahekümnendatel aastatel siis sinna juurde, kes einelaud ja lugemislaud telliti, Eestist lähevad raamatuid ja einelaud ja raamatukogus on nagu kaks kindlat laimutaid pidi ka ikka olema, kindlasti pidi siis tekkisid osakonnad, tüüpilisemad osakonnad, muidugi näitetrupp mingisugune, kes aitab, mängija esitas. Ja laulukoor, no need on kaks nagu aamen kirikus. Sageli ka kogudus. Muidugi kohalik kogudus nii Lõuna-Ameerikas, tähendab, ma mõtlen praegu Argentiina ja Brasiilia, et eelkõige aga ka mujal maa. Ameerika manner on suur. Põhja-Ameerikas on eestlasi veel rohkem kui lohe Ameerikas. Mismoodi see elu Eesti majas siis käib, mis seal majas? Toimub kuidas hommik algab, kuidas õhtu lõpeb, ma vahetasin Stockholmi Eesti Majas on ju asi hoopis teine, kui, kui nendes väikestes asulates nagu näiteks Uppsalas Uppsalas ei toimugi eesti kudus midagi igapäevast, nii-öelda seal käivad kohalikud seltsid koos. Praegu on Uppsalas, ütleme neli ühingut, üks on selle siis eesti kodu haldamiseks sihtasutus aga siis on uksel eesti selts uksele Eesti Pensionäride Seltsi kuludele kogudus enne kunagi varem veel paarkümmend aastat tagasi, siis oli neid ühinguid kümmekond ja need kasutavad siis neid ruume, pannakse alal kalender, pannakse sinna kirja, millal sooviksime, ruumid endale, ostab ühing. Ja, ja Uppsala pensionärid käivad, kas see nii ka teisipäev, teisipäeva pealelõunal, mitte väga hilisel ajal, inimesed, vanad inimesed kardavad pimedat ja libedat talvisel ajal näiteks aga käivad koos, kohitavad, räägivad, ajavad oma oma toimetaja, siis ma tean, et nad vaatavad üsna palju filme näiteks koos ja siis on seltsitegevus praegu Uppsalas, on, on mõõnaaeg, praegune juhataja ei ole väga aktiivne, nii et aga üldiselt kohalikud seltsid korraldavad muusikaõhtuid, kutsutakse kedagi külaliste esinema ja siis süüakse, juuakse midagi. Lauldakse vahel. Aga Stockholmi Eesti Majas, siis toimub teistmoodi. Stockholmi Eesti Majas on hoopis teine, sest seal on ju näiteks Stockholmi Eesti Päevalehe toimetus. Seal on kultuurikoondisel Eesti kultuuri koondise ruumid, avatud raamatute müük ja, ja, ja seal on einelaud, inimesed liiguvad ja ja midagi seal ikka toimetatakse, heastatakse niisama läbi näiteks einelauast midagi süüa või mida ma absoluutselt ei oleks tohtinud unustada. Muidugi, Eesti maja puu Stockholmis on lasteaeda. Mis seal majas toimub, nii et tegevust on, aga kool on siis ka esimaja lähedal, kus ei ole, kuulun vanalinnas, tähendab, Eesti maja asub Stockholmi raudteejaama läheduses. Kui raudteejaamast välja minna, siis vasakut kätt edasi minna neli, 500 meetrit. Kuna aga vanalinn jääb paremat kätt siis ja seal saksa kiriku. Nüüd see eesti kool on oma asukohta väga palju muutnud kolinud mööda linnale mitmes kohas olnud, aga kui vana on Stockholmi Eesti kool taludi juba 1945 nii et täiesti ja auväärne iga. Ja ta kasvas tegelikult välja nendest põgenikelaagrist tõstanud põgenikelaagrites taheti lastele ikka mingit tegevust ja muretseti selle eest. Kui Eestisse tagasi minnakse, siis, siis nad jäävad oma kaasõpilaste siin Eestis maha. Nii et laagrites korraldati mingit õpetust ikka leidus ju mõni õpetaja või isegi mõned, kes siis võttis lapsed enda hoole alla. Siis rajati Stockholmi eesti kool ja koole tuli veel mitmele poole mujale. Jutu põlistegutses kool jätab, oli juhtum natukese keerulisem, sest seal seal olid kohalike linnavõimudel vastuseisu tõttu poliitilistel põhjustel. Siis kool takerdus, aga Eesti kool tegutses lühikest aega mujalgi kannurisotnikest. Eks kooli pidamine on kulukas. Kuidagimoodi tuli, tuli see probleem lahendada Stockholmi puhul. Ja hiljem ka siis juttu oli, see ei olnud see küsimus, see lahendati ja seal oli piisavalt eestlasi selleks, et Eesti lapsi selleks, et kooli olemasolu õigustada. Mujal lahendati see sellega, et korraldati nii-öelda pühapäevakoole laupäevakoole. Neid hakati nimetama täienduskoolideks ja õpetaja toimus siis nädalalõppudel ja ainult eestiainetes jällegi appivad ja siis kui kohalik, kus eestlaskonnas oli mõni õpetaja, siis tema võttis selle kooli täienduskooli oma oma hoole alla tema või nemad mõnikord oli neid isegi mitu. Ja kooli ülevalpidamiseks ja selle praktiliste küsimuste jaoks moodustati siis kohaliku eesti täienduskooli sõprade seltsi kuulusid, sest põhiliselt lapsevanemad muidugi. Kas tegemist on algkooli või põhikooliga põhikool on ta minu ajal siis, kui mina seal õppisin, siis ta oli veel algkool, kuueklassiline, siis ma olen ainult kuus klassi Eesti koolis käinud. Aga nüüd on ta põhikool, tähendab üheksaklassiline. Kes teie õpetajad olid? Ikka Rakvere ja Tartu ja Tallinna Õpetajate seminari kasvandikud. Klassijuhatajale Lyndonerep. Andis Marisusi. Kas te mäletate ka, kui te siis eesti koolis õppisite, kas oli mingi eriline tunne, kuidas te Rootsis tundsite ennast eesti koolis? Ikka oli eriline tunne, Eesti kull see oli, me teadsime, et see olin Surjeriline muidugi. Lugesin kooli kodulehelt, et muusika on selles koolis praegu väga au sees. Suisa kõik lapsed õpivad pilli mängima. Nii see on ja see on ju, ma julgen väita, et see on tänu kooli praegusele direktorile. Joon sõime, lõkkes oli mu klassivend muuseas kes on tugeva muusikahuviga muusikaõpetaja, kutse kaal, osa, et see on kindlasti tema pärast. Koorilaul. Ja rahvatants ja näitemäng et need on kõik au sees Rootsi eestlaste seas. Praegugi ikka ikka, see on nagu üldse väliseesti seltsid on nagu mingisugune tegevus selgunud. Rääkis Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag, saate toimetaja Piret Kriivan. Muusikale pühendame ka saate lõpuosa Eesti heliloojale ja eesti kirjanikule Rootsis. Enn nõuametilt kopsuhaiguste arsti arstiteadlane on 11 Eesti-ainelise romaani ja Eesti kultuuri tulihingelisi alalhoidjaid Rootsis. Enn Nõu on kogunud aastakümneid eestlaste helifilmi ja videomälestusi küll oma vahelistelt kohtumistelt, küll avalikelt õhtutelt. Eesti raadios on Enn nõu rääkinud oma arhiivist Martin veerandi saadetes. Ühes neist kõlas ka üks vana ja väärtuslik salvestus, 1962.-st aastast. Helilooja Eduard Tubin, kes Rootsis olles kirjutas oma kuulsad ooperid Reigi õpetaja Barbara von Tiesenhausen ja kes 1982. aastal valiti Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks. Helilooja Eduard Tubin rääkis Stockholmis avalikule tule eestlastele, kuidas sündis Eesti esimene ballett kratt. Tema esinemine on üles võetud niisiis üle poole sajandi tagasi koduste vahenditega, räägib Eduard Tubin. Eks see mu ettekande jooksul selgub, milliseid äpardusi ja pettumusi ja isegi katastroofe on selle balletiga tulnud mul läbi elada. Ma usun, seal umbes 137 ajalehtedes oli olnud väike vaielus krati või pisu ranna ja, ja kuidas ta nimegi con sellel teemal. Ja millegipärast tulin ma Läti idee, et sellest võiks midagi teha. Estonias ju oli balletirühm, kes oli võimeline balleti esitama ka iseseisvalt ja seda tehti ka, aga neid etendusi oli siiski väga harva krati. Idee jäi siis esialgu nagu sinnapaika. Kuni leidsin ajalehest kuulutuse, Estonia teater kuulutas välja algupärase ooperi ja balletivõistluse. Esimene auhind oli väga suur 2000 krooni, nii palju, kui ma mäletan, see oli eesti raha suur raha, siis asusin kohe tööle. Muidugi. Kõigepealt oli niisugune, et mis teha, kuhu minna rahvaluule arhiivi, seal oli ainukene allikas ja siis ma töötasin seal doktor Loorits poole. Tema oli, võiks öelda krati, eriteadlane, seal uurinud krati muiste igasugu neid lugusid kui ka kombeid ja kõik väga põhjalikult toimule seal väljamaterjali, mille läbi peletamiseks ma õieti isegi võimeline ja seda oli nii kole. Palli tegin mis ma käisin seal kõik oma vaba aja kirjutasin üles. Huvitav, seal oli väga palju variante ja teisem teid muidugi ka siis need, mis ma arvasin vist balletiseisukohalt võiks huvitavad olla väiksed lookesed anekdooditaolised, siis ma hakkasin neid vanu rahvaviise otsima, seal vaatama, mis mulle sobib. Väga raske oli leida midagi, mis, mis sobiks nüüd Kraktile või mis krati kuidagi iseloomustab. Lõpuks ma leidsin sealt ühe humoristliku viilukese. Lugu esimese versiooniga, ma sain valmis 1940 jaanuar. Ja tuli sisse anda Estonia teatrile võistluseks samal kevadel. Seda ma tegin ka, kui võistluse tagajärg oli üsna kurb mulle. Selles mõttes, et see, mis ma olin teinud, ei vastanud nõuetele, nimelt ei olnud õhtut täit, oli lühem. Nemad tahtsid õhtut täitvat balletti saada, noh, midagi teha ei olnud, olin ilma jäänud sellest suurt auhinnast, aga tähelepanu olime siiski äratanud. Ja hiljem hakkasin ma nendega ühendusse Estonia tantsujuhiga Rahelolbreiga ja seal muusikajõulise. Et võiks täiendada, teha õhtut, täidaks balletist, sinna tuleks hea meelega valmis seda võtma. Nii tuli siis jälle uuesti hakata tööle ja täiendama. Mis sai siis sellest edasi. Nüüd ta oli valmis 41. aastal ja kõik oli juba nii kaugele, et ta pidi Estonias tulema, aga siis tuli uus katus vahele. Ja nimelt see oli 40. aasta suvel, kui tulid venelased Eestisse. Jaa, Estoniasse tuli Leningradis tiks viineri-nimeline mees, kes kuulutas välja, et tema on pealavastaja, peanäitejuht ja ja muusikaline nõuandja ja nõnda edasi, nõnda edasi. Nii et kõik, mis käis, käis temaga. Siis hakati kibedasti kah dekaadiks ette valmistama, see pidi toimuma kunagi 42. 43. aastal Moskvas. Eesti kunsti dekaad pidin ma minema oma kratiga Tallinna ja mängima ette sele viinerile. Kahekesi Olav Rootsiga siis klaveri peal mängis, nimetame ära. Aga viiner käis ringi ja oli tigeda näoga kogu aeg ja pärast muidugi oli. Ei saa sellepärast, et see muusika oli temale täitsa võõras veel võõram oli sisu. Rääkis Eduard Tubin ja balletist kratt kuulame pala pealkirjaga pikk ingliska salvestatud eesti džässi suurel sügiskontserdil. 2003. aastal esitab ooperit džäss.