Tõenäoline? Igavesti elav ja tümpsu saksas laager seekord sümpaatse Itaalia kõrvalmõjuga. Liive ja amore. Laagrite suur armastuse igatsus jääbki teinekord igasuguseks, nagu ka päriselus või hammustes lugudes, mille kohta ei või iial teada, kas nad on kunagi juhtunud. Aitäh. Niisiis ükskord ammu. Ükskord väga ammu elas metsade vahele peitunud vanas lossis lossipreili Agnes. Tal oli palju vendi ja talle meeldis nendega koos poisterõivastes rüütlimänge mängida, selle asemel et lossi daami kombel uhkes kleidis mõõdu rüübata. Agnes oli julge ja enesekindel piiga, kes, nagu tol ajal kombeks, oli juba varajases eas naabruses elavale Prounsbergi rüütlile naiseks lubatud. Kui noored esimest korda kohtusid, ei meeldinud tulevane peig Agnesele mitte üks raas. Ta oli igav, tüütu ega osanud millestki rääkida. Kihluspeol ei teinud Agnes Blounsbergist väljagi, kuni noor armunud rüütel vihastas, haaras oma pruudi kaenlasse riista tantsupõrandale ja suudles teda. Agnes vastes kiire, tugeva ja alandava kõrvakiiluga, mis peale raevunud rüütel viskas oma kindad Agnese perekonna jalgade, et see oli sõjakuulutus ja tormas lossist välja. Lossirahvas valmistus lahinguks, kuid kuud möödusid ja midagi ei juhtunud. Arvati, et oht on möödas. Mehed läksid pikale, jahiretkele, naised, lapsed ja lossi valvurid jäid koju. Sama päeva õhtul oli loss ümber piiratud. Bransberg ja tema rüütlit tungisid sisse ja tapsid valvurid. Julge Agnes haaras oma venna raudrüü ja mõõga ning asus võitlema rüütel Prounsbergi enesega. Viimasel polnud aimugi, kellega ta võitleb. Ta ründas täie jõuga ja tappis oma vastase. Hukkunu raudrüü näokatete üles tõstes nägi rüütel Bransberg oma õuduseks, et on tapnud oma armastatud pruudi. Ta jooksis lossist välja ja teda ei nähtud enam iial, vähemasti elusana mitte. See lugu juhtus Saksamaa läänepiirist mitte kõige kaugel seisvas iidses Eltsi aadlilossis, mis näeb välja peaaegu sama muinasjutuline nagu Baieri kuninga Ludwig teise kuulus naisch Mansteini loss. Kuid LC ajalugu on hoopis pikem. Ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja seekordne. Eltside perekonna lugu ulatub uskumatult kaugesse minevikku. Esimene ajaloost esile tõuseb nimi on seitsmenda sajandi lõpul treeris elanud Eberhard zu Elts oli 1155, kui Saksa-Rooma riigi keisriks sai Friedrich Barbarossa. Nii tunti teda tema punase habeme tõttu Itaalias. Saksamaal oli ta Kaiser rootbart. 1157 tegi keiser annetuse, millele kirjutas tunnistajana alla ka Rudolf von Elts Siitja Jeltside nimi ajaloodokumentidesse. Selle aadliperekonnaliikmed toetasid igati Hochenshauffeni keisrikoda ning ka järgmisi dünastiaid. Elsid andsid oma riigile ministreid ja piiskop ning on teada, et 1385 kuni 89 oli Robinfon Elts, Liivimaa rüütliordu suurmeister. Nii et ajaloos on olnud palju märkimist väärseid Eltse Jeltsi lossis Mooseli jõe kaldalt tõusva metsasel künkal on neid elanud tervelt 33 põlvkonda. Kunagi oli siin seisnud roomlaste kindlus, aga see oli ammu koht, oli väga oluline just siit Läks läbi saksa riigi jaoks ajalooliselt tähtis kaubatee mis ühendas Mooseli jõe orgu ja sellest lääne pool seisvat Aifeli piirkonda. Keskaegset kindlus, lossid, rajategi, sageli kaubateede kaitseks. Ühtlasi oli lossiomanikel kombeks nõuda mööduvatelt kaupmeestelt makse ja kümnist, nii et kõigepealt kerkis kõrgele künkale romaani stiilis torn, mis seisab ka tänapäeval ilmatu suurel silossidaga. Kee parossaajal hakati ovaalsele umbes 70 meetri kõrgusele paljendikule juba lossi ennast ehitama. Tegelikult juhtus nii, et siia rajati algselt kolm erinevat klassi. 1200 kuuekümnendatel elas esialgu alles ehitamise algjärgus oleva lossi varem valminud tornis kolmeltsi venda Elias, Wilhelm ja Deodori. Millegipärast läksid vennad omavahel tülli nii kõvasti tülli, et perekond jagunes lausa kolmeks tekkisidki. Empenichid Kuldse Lõvi haru rüvenachib hõbedase lõviharu ja Roodendorfid pühvli sarvede haru ja igaüks ehitas päris laiale kalju seljandikule oma ettekindluslossi. Hoolimata tülist ja harudeks Harnemisest suutis suur Eltsi kogukond siin siiski rahulikult koos elada. Kõigi jaoks oli ühine siseõu, kus seisis ühine kaev. Lossi ehitamine ei läinud noil kaugetel aegadel kuigi kiiresti. Tuletage meelde oli kolmeltsi venda Elias, Wilhelm ja Deodori. Umbes aastatel 1290 kuni 1300 ehitas pühvli sarvede teadoris kõige vanem vanema suuresti romaani stiilis Rodendorfi lossitorni, kuid Wilhelmi poeg Johan ehitas umbes 1311 oma hõbedasele või perekonna haru jaoks viiekorruselise Priibenbachi lossi, mille tornides oli juba teist kootiliku kolmas perekonna haru kuldsed lõvid. Elias ja tema järeltulijad rajasid oma lossile kaheksanurkseid torne ja kauneid sõrestik fassaade. Nii tekkiski kolmest osast koosnev vägev Eltsi loss. Elu veeres igas lossis rahulikult ja kenasti ja omamoodi, aga õige pea pidid elfi perekonnaharud oma jõud ühendama, sest nende lossil tuli vastu võtta oma pika elu ainus lahing 14. sajandi Euroopas. Ta oli näljahädade ja epideemiate küüsis. Kohalikel verstidelie kõrgetel kirikutegelastel olid omad mured, kuidas ametiredelil üha kõrgemale ronida ja sellest üha enam kasu saada. Kesk-Euroopas võitles selle nimel Luxemburgi kuurvürst poolt, võin ja saigi väärikat Hedasuvad positsiooni, nende hulgas Trieri peapiiskopi amet. Trieri ümbruses seisis aga sõltumatuid väike linnujama aadliperekonnalosse. Need jäid Volvini plaanide teele. Niisiis püüdistreeri, peapiiskop Luxemburgi pooldwin naabreid oma võimu alla saada, neile raha pakkudes või pigem siiski nende Maydia losse vallutades. Ajalukku on see vallutussõda jäänud hoopis pehmema nime all. Eltsi tüli. Oli 1331, kui põhja pool Alpe kõlas sealse ajaloo esimene kahuripauk, rünnati Eltsi lossi, sest Helsid juba nii lihtsalt oma maid ja varasid käest ei andnud. Volvin võttis kätte tehes oma vägedele Eltsi piiramiseks lausa uue Truutselsi lossi, mille varemed on tänase päevani alles sealsetelt. Kata piltidelt lenda seltsi lossi pihta tervelt viis aastat raskeid kivikuule. 1336. aastal pidid Eltsi rüütlid lõpuks alla andma. Enamus nende kindlustustest oli hävitatud. Lossist oli järel vaid väike osa, mis pikkadeks sajanditeks vapralt oma kohale jäi. Sest niinimetatud Eltsi tüli oli esimene ja jäi ainsaks seltsile ossi pärast peetud lahinguks. Aegade tõusud ja mõõnad tulid ja läksid. Uhke LC loss ehitati uuesti üles. 1400 neljakümnendatel tõusid kompleksi läänepoolse osa rüvenachi lossi, kaks viimast korrust ning hõbedase lõvi rüütli. Lancelot ja Wilhelm lõpetasid hoone saalide suurepärased seinamaalid. Siseõue kaunistas rõivenachi lossi arhitektuuriline küllus, mitmenurksed puud aladega, tornikesed lihtsad klid kahel Saltsambal sissekäigu kohal ja võluv hilisgooti kabeli apsid pühvli sarvede rüütlite lossi ülesehitustööd jätkusid samuti. Siia tõusis imeilusate hilisgooti võlvide põde hall. Selle kohale ehitati neli kõrget korrust võlvitud sissekäiku ehtiscolm sammast. Selles lossis elasid alates aastast 1563 Elts Roodendorfid. Sel aastal sõlmiti nimelt Hans Adolf von Elsi ja Katariina von Rodendorfi abielu. Eltsidel läks hästi, igast põlvkonnast tõusis haua neid mehi, kes töötasid end üles kõrgetele riiklikele ametikohtadele. 16. sajandil sai Jakobson Elts isegi Koblentsi katedraali peapiiskopiks. Ka seitsmeteistkümnendal sajandil tõusi, seltside suguvõsast, rida tähtsaid väejuhte ja kirikutegelasi, isegi riigikantsler Filipp Karl fon Elts. 1688 89. Palatiinide pärilussõja ajal hävitati palju Reini jõe piirkonna losse. Hans Anton fon. Elts üttingen oli tol ajal prantsuse armee kõrge ohvitser ja tal õnnestus LC loss hävitamisele määratud ehitiste nimekirjast maha tõmmata. Kui aga prantsuse marotöörid saabusid siiski suure väesalga LC lossi rüüstama, tuli appi müüdeni linnakese rahvas, kes meelitas röövlid küpsele viljapõllule ja süütas vilja põlema. Oma teel läbi sajandite teenisid suure Eltsi sugukonna liikmed tunnustust ja autasusid kuid ajad tutusid, tuli suur prantsuse revolutsioon ja Napoleoni väed tundsid ennast Euroopas nagu kodus. 1794 kuni 1815 olid okupeeritud Kareenija Mooseli jõgede alad. Krahh Hugo Philipp von Eltsi maad konfiskeeriti ja tema nimeks sai kodanik krahh. Elts. Hiljem anti krahvi valdused talle tagasi. 1815. aastal ostis ta ära Eltsi lossi rüübennachi osa. Elts Rodendorfi haru oli selleks ajaks taandunud ja graaf huga Filipist, kes ise kuulus kempenichi haru ehk kuldlõvide järglaste hulka. Ka sai Eltsilosi ainuomanik mis tähendas, et tema järglane graaf Karl fon. Elts sai 19. sajandil kogu oma esiisade lossi restaureerima hakata. Ta tegi seda tööd suure hoole ja lugupidamisega. Ei muutnud midagi, vaid hoidis targalt alal kogu ajaloolise arhitektuuri tervelt kaheksa sajandit ja 33 põlvkonda Eltse muinasjutuloss väikesest metsastunu torust tõusva kaljuseljandikul. Vaatame lähemalt. Sa kõnnid ja kõnnid Peeter mafay kõrvus laulmas. Elsi lossi juurde polegi nii lihtne jõuda. Esmalt tuleb oma kolmveerand tundi astuda mööda kõrges männimetsas kulgevat rada, mis teeb lõpuks järsu aitäh ja loss seisab su ees otsekui kummaline nägemus mõnest fantastilisest muinasloost. Lossi umbes 70 meetri kõrgust kaljualust ümbritseb hobuserauakujuliselt looduslik lossikraav. Väike-Eltsi jõgi. Praegugi keskaegset kindlust tav loss on hästi kaitstud, suur vägev iidne ja üksildane orus tõusva künkal keset metsi. Sellisena paistab Eltsi loss kaugemalt vaadates astugem lähemale mööda Eltsi jõge ületavat toekad silda. Tõdetud Helsi lossi iial vallutada selle kivised müürid ulatuvad just kõrge kalju paljendiku äärteni. Lossi ainsa väravani viib üksainus massiivne madalate müüridega piiratud sild mis lõpeb vägevate kiviseintega ümbritsetud kaarväravaga. Kui oled läinud läbi viilkatusega väravaehitise, mis ööseks raskete Puustega suletakse, siis tuleb veel pisut maad kõndida kuni esimeste kaitse ehitisteni. Siin on kahel pool mitu massiivsete müüridega vägevad teel torni nelinurksed omavahel astmetega ühendatud ähvardavad kuid suure majaga sarnaneva Parempoolse torni katuseserval istub kui pääsupesa üks romantiline, lumivalge punasest puus hõrestikust kaunistuste ja sinise nurgelise terava katusekiivriga väike tornike. Ja siinsamas kõrval seisva torni äärenurka ehib samuti väike sakiline aluse ja kahe tillukese aknaga cootelik lossipreili tornike. Sellised mängud. Ja kui see nüüd sind nii eriskummaliselt tervitanud Veltsi lossi tohutut hallidest kividest hoonet lähemalt uurima asud, siis leiad, et mängud ja üllatused alles algavad. Mäletate kolmelsi venda, kelle tülitada pärast suguvõsa kolmeks haruks jagunes? Iga haru asus oma lossi osa ehitama ja lõppkokkuvõttes ehitati kogu lossikompleksi oma 500 aastat. Kuid praegune Eltsiloss tundub küll päris ühtse keskaegse tervikuna nagu kirjutatud, harmooniline ansambel romaani stiili aegadest rokini välja. Muidugi pole mõtet siit mingit sümmeetriat otsida. Küllap ehitasideltside suguvõsa kuldsete ja hõbedaste lõvide ning pühvli sarvede harud oma lossi asi just nii, nagu neile parasjagu meeldis ja vaja oli. Kuid ajastu määra stiilid, romaani stiil ja gootika ja hilisemad restaureerijate on lossi algset arhitektuuri aupaklikult kohelnud. Lossi fassaad peegeldab päris kindlalt Eltsi kuldse lõvirüütlite Siskempeni arus stiili. Neile meeldis oma ehitisi toredate puu sõrestikega kaunistada ja siin need rästikud on astmelise ja tornilise fassaadi kõige kõrgema katuseviil ja paar korrust selle all on üleni vahvalt kirjatud akendega erepunane puusõrestik lumivalgel taustal. Seda ilu leidub madalate kandiliste tornikest kiivrialuste akende ümber. Hoone sellel küljel tundubki kõrgema keskosa ümbrus üksnes tugevatest erineva kõrgusega nelinurksete tornidest koosnevat. Neil on vahvate ärkliakendega sadulkatused ja siia-sinna mõistetud taas Terava kiivriga lossipreili tornikesi. Maapinna lähedal on vaid üksikuid kitsaid akna pilusid. Kõrgemal on üha enam aknaid erinevates suurustes. Lauseridadena kõik sopiline ja sakiline värvid. Kivimüüride hall, katuste, sinine, puusõrestik osa kõige kõrgemal on aga valge ja erepunane mäng. Teine lossi külg on hoopis teisest ooperist. Ühtlaselt kõrge kivine müür ulatub katuseni välja. Allosas pole üldse aknaid, tõeline kindlus, aga kõrgemal tõuseb neid lausa viie korruse jagu. Keskkorruste aknad on suuremad kui all ja üleval müüris kerega eraldatud ülakorrus on säravvalge. Selle kohale liigenduvad ärkliakendega katused, ümarad koonusekujuliste kiivritega tonnikesed, järgli tornid. Enam-vähem kogu Eltsi lossi katus on torne ja tornikesi täis kuid ükski neist ei tõuse suure keskhoone katusest kõrgemale. Korstnad lisaks jagatusel on tõeline tornide mets. Ja ikka leiab silm siin-seal lossi välisseintel neid valgeid, lase puus juurestikuga pääsu, pesasid ja terava koodi tipuga lossipreili tornikesi. Ning kui sa tähelepanelikult vaatad, näed, et lossi kõrge keskosa ärkliakendega viilkatused ja tornid ning tornikesed on kõik enam-vähem ühekõrgused ja peaaegu kõigis tippudes on peenikesed lipuvardad pudega. Millegipärast tekib just neid vaadates kujutluspilt keskaegsetest, pidudest ja rüütliturniiridest, kus lossidaamid oma raudriides lemmikrüütlite odade otstesse õrnu rätikuid seovad. Kalju paljandiku tipul seisva Eltsi lossi siseõu jäi vist küll rüütliturniiride pidamiseks pisut kitsaks, aga lossi ümber metsade vahel oli sellisteks pidustusteks piisavalt ruumi. Siseõues kees aga alati elu. Lossi rahva argija pidupäevad olid ju selle ümber koondunud erinevatest osadest koosnevas lossihoones kui üle 100 ruumi. Parimatel aegadel elas siin ka oma sadakond perekonnaliiget ja lisaks veel umbes sama palju teenijaid. Siin oli kaev ja tohutu kesktorni all suur veetsistern. Siseõue avanesid välisseintes kindlalt suletud aknad ja uksed. Ja just siin näitasid ehitusmeistrid oma tõelise oskusi. Siseõue kivise interon, uhkeid müüri, sakke uksi poolitavad toredad nurgelised sambad. Siin-seal seisab väikesi gooti stiilis müüritorn. Epiklike terav kaareliste, gooti akendega torne toetavad konsoolid on gooti kaartega ehitud. Kõrgel katuse äärel seisvaid tornikest kaunistavad siingi punavalged rästikud kiviseina külge kinnitatud keerulise raudsebisest varre otsas ripub tore värviliste klaaside kallal tärn. Puna-kollase lohepea ja rohelise maokehaga olend annen katuserenni ümber vees, lülitics kerinud eeskodade kohale on moodustanud põlve ja kaari, trepid viivad siseseintel kõrgematele korrustele ja need on vaid detailid. Üldvaates on Eltsi kõrgete kiviseintega piiratud siseõu kaunis tervik, keskaegse muinasjutulossi maaliline sisemaailm, mille moodustamiseks on kolm algselt eraldi püstitatud lossihoonet kaunilt kokku sulanud. LC lossi sisemus on väga keeruline, tugevad kiviseinad ümbritsevad siin igat sorti sopp, pöiatreppe, paljon, Kaarustega võlvi, neetud käike ja hämaraid koridore mis juhivad sind madalamates ja kõrgemates treppidest ikka üles ja alla on tillukesi kiviseid, kambreid ja suuri saale kokku oma 80 ruumi ja umbes pooltel on ka oma kaminad, madal k ruks viiv salapärasesse väga värvilised Ta, kus seisab arvatavasti Saksamaa kõige vanem kaunite maalingutega kamin, siis umbes samast ajast, kui keiser Friedrich Barbarossa Rudolf von Elsile lossi rajamiseks loa andis. Aasta oli siis 1157, eksootilised taimed ja nende kummalised viljad voogavad ainult iidse kaminaäärtel ja korstnajalal. Ka toa seinad ja palk, lagi on neid täisvärvid on eredad ja rõõmsad ja kujutluspiltidesse astuvad inimesed, kes oma 800 aastat tagasi selle toa madalast uksest sisse ja välja käisid. LC lossis on õige mitu banketisaali seintel on maale ja flaami gobele. Lääne on näha, et kunstnikud on siingi püüdnud kujutada eksootilisi loomi ja taimi kuid maailmas, kus fotograafia oli alles väga kauge tulevik ja pikad reisid võõrastesse maadesse, eriti kõne alla ei tulnud. Selles maailmas elas eksootika vaid kunstniku fantaasias tihtigi eriskummaliste ähvardavate koletiste kujul. Aga banketisaalid LC lossis on vahvad pikkade puulaudadega, millel on kaunid vaagnad ja küünlajalad. Tumedatest palk lagedest ripuvad alla ikka ehtsate küünaldega kroonlühtrid seintele vapid ja seinte ääres seisavad rüütlid. No nendest on praeguseks järel küll vaid vägevad raudrüüd koos kiivritega. Ruumid on heledad, akende ääres säravpunased, eesriided, põrandatel, sinivalgemad lauamuster. Muidugi pole need praegu enam needsamad saalid, kus sajandite eest põlevate küünalde ja leegitsevad kaminate Kabankette peeti mõdu, joodi ja ulukipraadi söödi. Rüütli võis peol kohe ära tunda ka sealkandis ta mõõka oma luksusliku herme liiniga ääristatud kuue vööl. Sakslased armastasid kangesti seal kaunistusi kapuutsides tuunikatel daamide pikale liibuvad kleitidele ühikutest paistsid kaunilt tikitud särgid. Värve oli palju, nii et keskaegsed peod seal Eltsi lossis pidid küll üpris maalilised olema. Alli. Kommentaar. Et au anda ja seal avarida, vabastada, peegeldada, edastada, osutada. No ei taba mädaneda loba, elekter käivad ajal, ei olnud. Sina vidiooda, hääldab esin, täheldab Ülo Ülo arengut. Keele lähtuv ja veebilehte kasutada sealt Saksa poole saada, toodada. Pidude ajal oli üks koht lossis vaate tähtsam käigu peaosal köök muidugi vägevad kivisambad hoiavad üleval selle olulise ruumi põlve. Suure tulekolde kohal rippuv Vaskadel igasugustes mõõtmetes kulbid, lusikad ja muud vajalikud riistad on seinale paigutatud. Keskaegne nii-öelda külmkapp, don raiutud jahedasse kalju seina. Seal seisid piim ja juust kauem värsked. Teinegi tarkus. Kaitseks rottide ja hiirte eest riputati toitaineid korvide kallake. Ja see siin on ilmselt lossi isanda magamistuba ootamatult avar ruum, lausa saal sügavasse seina. Müüri raiutud suurest katmata aknast tulvab algust seinad ja tore palk. Lagi, mida vägev puusammas üleval hoiab, on üleni kirjatud värviliste eksootiliste ornamentidega voogavat taimed, lehed ja õied. Keset seda enam-vähem lagedat ruumi seisab. Peaks küll ütlema, et kuninglik voodi väga kõrgel alusel kummalgi pool viib selleni kolm vaibaga kaetud trepiastet. Voodi kohal on pruunikassammastele toetuv valda hiin. Eesriided on avatud. Ühe Elzilossi magamistoa juurde rajatud kabel ulatub eraldiseisva tornina lossimüürist väljapoole lageda taeva alla. Mõte selles, et mitte keegi ei tohiks jumalast kõrgemal olla. Kabel on väga väike, vast paar inimest mahuks legivi põrandale põlvitama koodi võlvid kolm poolringis seisvat terava kaarealist gooti akent. Klaasmaalidel värvilised piiblistseenid, akende kaare all kitsas poolümar krutsifiksi ja küünaldega laud. Selle esikülje maalil Neitsi Maarja just ilmale tulnud Jeesuslapsega. Päris liigutav paik. Aga ei tea, kas keegi veel mäletab õnnetu lossipreili Agnese lugu, millega seekordne aja tund algas. Tuletagem meelde rüütel Prounsberg tungis oma meestega Eltsi lossi. Agnes, kes ei tahtnud rüütlinaiseks saada, pani selga oma venna raudrüü ja astus rüütlile mõõgaga vastu. Rüütlijõud oli suurem. Ta tappis Agnese. Siis tõstis rüütel vastase näokate ja nägi õudusega, et ta oli tapnud oma kauni pruudi. Pärast seda lugu hakati lossis kummitusi nägema. Kes muu kui Agnese rahutu hing rändab oma kodulossi koridorides, treppidel ja hallides, avab ja suleb uksi ning liigutab asju ühest kohast teise. Lossi eemanda toa seinal ripub ikka veel raud rüümistel, lahingu ajal seljas oli ja hilistel tundidel on nähtud üksikut rüütlit lossiväravad vees edasi-tagasi ratsutamas. Küllap on see õnnetu Prounsberg, kes pole suutnud endale andeks anda kauni Agnese tapmist. Suur raske puuvärav, mis õhtul suletud ja lukustati, on mõnel hommikul äkki pärani lahti. Selline õnnelds, maaliline ja salapärane loss tõuseb ümbritsevate metsade rohelusest, oma astmete ja tornidega kõrgele, otsekui miraaž. Otsekui iidne muinaslugu, mida valvavad keskaegsete rüütlite vaimud.