Kapten Künnapuu, teie olete kutseline sõjaväelane, on selle ameti omandamine teistmoodi kui teiste ametite omandamine. Põhjusmõtteliselt peaks nagu iga ameti omandamise juures omad iseärasused olema, et noh, päris arsti ametiga seda ei võrdleks. Et kaitseväelase ettevalmistus koosneb siis teatavasti üldsõjalisest ettevalmistusest, erialasest ettevalmistusest ja nii ta lähebki, et meie jaoks on see kõik lihtne, loogiline. Kuidas teist sai sõjaväelane? Mina astusin 93. aastal Eesti riigikaitseakadeemia sõjakooli ja sealt see tee nagu alguse saigi. No inimesed ikka otsivad oma kohta elus lõpetavad kooli ära ja siis õpivad midagi, aga siis 10 aasta pärast selgub, et vot see amet ei sobigi nagu üldse. Kas sõjaväelastega võib ka nii juhtuda, kas see on niisama lihtne, et õpetad oma oma töö ära ja lähed teise töö peale, õpid ümber? Jah? Võib ja osaliselt tegelikult kaitseväe kui organisatsiooni mudel, seda eeldabki, sest et meil teatavasti on tee tippu, muutub üsna kitsaks ja ütleme, kui meil on vaja teatud auastmes inimesi teatud hulk, siis järgmisesse auastmesse jõudmine järjest kitsendab seda, et normaalses ühiskonnas toimubki niiviisi, et, et näiteks nooremohvitsere rühmaülemaid on vaja väga palju. Aga seal pataljoni peaks nagu olema, tunduvalt vähem, neid on vaja vähem. Et normaalses ühiskonnas Lääne-mudelil on väga tihti juhtub just seda, et inimene on rühmaülem, teenib ära viis-kuus aastat samal ajal omandanud mingi tsiviileriala, lähebki tsiviiljääb reservistina kaitseväe hingekirja. Nii et ei ole niimoodi, et kui saad sõjaväelaseks, otsustad sõjaväelase ametit pidama hakata, siis pead, kuskil peab tuksuma see mõte, et sa oled elu lõpuni see sõjaväelane. Elu lõpuni on nad sõjaväelased, tähendab mitte elu lõpuni. Reservis on ta meie jaoks sõjaväelane kuni 50. 60. eluaastani olenevalt auastmest. Aga see, et ta läheb tsiviilellu ja teeb seal oma tsiviiltööd, kui kaitseväel teda hetkel vaja ei ole, siis see on täiesti normaalne. Teie olete selline sõjaväelane, kes on käinud ka missioonil ja see oli aastal 97 ja olite Bosnias, kui sõda oli seal juba lõppenud. Mis tundega te sinna läksite? Noh, uus ja huvitav. Mis tundega sinna ikka minnakse? Ei, alguses oli, kõik oli uus, huvitav ja noh, kuna mina olen pärit sellest põlvkonnast, kes siin oli nagu näinud ainult seda, seda, mida nõukogude sõjavägi siin tegi. Pärast seda, et ma ei olnud nii vana, et oleksin näinud neid, seda, mis, mis meie meiega toimus neljakümnendatel, viiekümnendatel aastatel, siis minu jaoks oli see üsna kohutav. Mis oli kohutav, need sõjapurustused ja ütleme, kui kui näha terveid elumajade kvartaleid, mis seal lihtsalt puruks pommitatud ja tunda seda, et vot siia ei tasu astuda, sest siin võid midagi lõhkeda ja siia ei tasu astuda, et siin võib midagi lõhkeda, et see ei, see ei ole just ilus vaatepilt. Kas mõnikord teie läheduses või teie endaga sattusite te kriitilisse situatsiooniga? Ma olin kokku kaheksa kuud, jah, aga ei, selliseid hetki, kus ma oleksin tundnud, et surm läks niiviisi paari sentimeetri kauguselt mööda, õnneks minuga eiu. Kas juhtus mõne teise rahvusrühmaga midagi niisugust, mis oleks pannud mõtlema, et miks ma siia tulin ja miks ma siin olen? Ei, vot sinna minekul ongi see, et kõigepealt tuleb endale teadvustada, et sa lähed sellisesse kohta. Tähendab kaitseväelasel, kui ta sinna läheb, peab olema mingi moraalne valmisolek sellisteks asjadeks ja kuna isiklikku kogemust ei ole, siis ei oska öelda, aga tehniliselt võttes me peaksime olema selleks valmis, nii et see meid nii väga ei vapusta. Inimlikult ta niiehknii mõjub, aga et mingeid selliseid tõsiseid tagajärgi Mul ei ole, kuidas missioonile saab või kuidas sinna minnakse, kes otsustab, kas selleks peab sõjaväelane ise valmisolekut avaldama ja vägisi ei saa kedagi saata. Ta vägisi missioonile kedagi ei saadeta. Eesti kaitseväes kehtib kord, et missioonile minekuks, kui inimene avaldab soovi siis vaadatakse üle tema isiklikud omadused, kas tal on vastav keeletase, kas tal on vastav sõjaline väljaõpe ja nii edasi ja nii edasi. Ja samuti vaadatakse muidugi võimalused, et kuhu missioonile, millal ja siis niisama lihtsalt ta lähebki. Muidugi on missioonieelne ettevalmistus üsna pikk ja pingeline periood, kus siis inimesele antakse antud missioonipiirkonnas vajalikud teadmised, et mis on piirkonna eripära ja nii edasi. Huvitav, et niisugust situatsiooni ei kardeta, et, et missioonile minejaid ei ole ikka on vabatahtlik ja need on siis vabatahtlik. Ja need on vabatahtlikud ja siin ongi see meie ameti eripära, et ega me niisama ei ole sellist ametit valinud, et järelikult me ikkagi tahame seda kogemust saada. Mis see sunnib missioonile minema, mis sunnib sinna tahtma, on see adrenaliin, uudishimu on see kohustus, on need aated kõik ok, ma kujutan ette, et noh, see ei ole selline asi, saaks protsentuaalselt välja tuua, et vot nii palju aateid ja vot nii palju seda huvi, et näha, mis juhtub ja nii edasi. Et ja teine asi on see, et kaitseväes see peaks olema kaitseväelase karjääri loomulik osa. Kui inimene omale sellise eriala valinud, siis see peaks olema loomulik, et inimene tahab teada, millistes situatsioonides kuidas, mis toimib ja nii edasi ja selle soovi põhjal nagu lähebki. Missugune näeb välja missioonil oleva sõjaväelase argipäev? See oleneb emissioonist, oleneb ametnik kohast. Kuna mina olin Taani pataljoni koosseisus sideohvitserina, siis minu argipäev hakkas kõigepealt igahommikuse staabi koosolekuga kus räägiti ära siis, mis eelne eelneval päeval on juhtunud, millised on järgneva päeva ülesanded siis olenevalt vajadustest läksime, kas kohtuma seal erinevad, et kas kohalike organitega erinevate NATO sõjaväeüksustega, et oma plaane koordineerida, sest kogu sõjaväelaste tegevus teatavasti kõik põhineb plaanidel. Iga hetke jaoks on olemas plaan, mida kogu see täpsustada, et see plaan kehtiks selle juhtuva hetke jaoks ja siis samamoodi missioonipiirkonnas täiesti elementaarne, et pidevalt patrullitakse. Samamoodi osalesid pidevalt patrullides relvade kontroll elik siis eelnevate sõdivate poolte relvade kontrollimine, nende ülelugemine, kui neid on liiga palju siis äravõtmine ja nii edasi, et noh, sellised meie jaoks elementaarsed tegevused Kas juhtus niisugust olukorda, et plaan äkki enam ei pädenud? Ojaa, aga selleks neid plaane pidevalt muudeti, see tähendab, ongi pidev plaanide muutmine just selleks, et need plaanid oleks ajakohased ja toimiksid siis, kui neid vaja on. Te ütlesite, et te olite taanlaste alluvuses, kui palju on niisugusel missioonil, saab suhelda teiste rahvuste esindajatega ja kui palju on tähtsust sellel rahvusel, kes sa oled, kui palju tähtsust selle üle, et sa oled just eestlane? Ja noh, missioon iseenesest kui ma hakkaksin neid rahvuseid üle üles lugema, kellega ma seal suhtlesin, siis ma kardan, et kahe käe näppudest jääks kindlasti puudu. Et ameeriklased, taanlased, hollandlased, norrakad, soomlased, kes iganes, põhimõtteliselt nii palju, kui neid seal osales, neid rahvusi oli tõesti väga palju. Ja eestlase rahvusel ütleme, põhjamaalastega on lihtsam suhelda, sellepärast et meie tunneme mingil määral nende olemust, nemad, meie jaamasid, itaallastega näiteks on väga eksootiline suhelda, sest lihtsalt, et ei ole nii palju sellist kokkupuudet kunagi olnud. Aga sõjaväes on kõik teatavasti üsna täpselt paigas, eriti veel missioonipiirkonnas fiks suhted, kõik muu, et kõik, kõik need plaanid, mida me tegime, kõik need õppused, mida me läbi viisime, kõik need operatsioonid, kõik on nii paigas, et seal nagu see rahvus eriti ei, ei muuda midagi. Muidugi on hea teada, kui üks rahvus on üsna täpne, siis sa teadetud miskit ei saa eriti nihu minna. Teie olite sideohvitser ja et mis sorti, kui nii võib küsida, et mis sorti sõjaväelasi või sõjaväeüksusi üldse missioonidel on võimalik, ma olen alati imestanud, mis asi on kaubakäitlusrühm. Tähendab siin ongi, et missiooni suurt organisatsiooni nüüd seletada, selleks ilmselt jääb isegi poolest tunnist väheseks. Et kõigepealt on missioonil tavalised jalaväeüksused pataljonid, mis siis tegelevad patrullimisega nii edasi. Aga siis selleks, et kogu seda süsteemi üleval hoida, peab olema tohutult suur logistiline aparaat elik kaubakäitlusrühm. Kui te kujutate ette, kui missioonipiirkonnas viibib 20 30 40000 võib-olla veel rohkem kaitseväelasi siis neid tuleb kuskilt kõik mingist lennujaamast vastu võtta. Nad tuleb kõik transportida kuhugi oma laagrit, desse nendega kaasa tuleb nii kohutavalt suur hulk varustus kaupa. Jah. Needsamad relvad, needsamad laskemoonad, Nad vajavad süüa, juua kõiki muid asju, et see lihtsalt see logistiline operatsioon on nii suur, et selle jaoks ongi sellised väga imelikud, et ametinimetused, mis tegelikult on eluliselt vajalikud, et see asi seal toimub. Miks aga ettevalmistus on neil üks sõjaväelase ettevalmistusklassis eraldi, mis veel, vajan juurde. Üldsõjaväeline ettevalmistus on kõigil üks ja sinna peale tulevad need väikesed telliskivid, millest koosneb see nende erialane ettevalmistus? Te nimetasite, missioonil olles tuli teil võtta ära ka ebaseaduslikke relvi. Jaa, patrullides tuli seda tihti ette, samuti korraldati ka eraldi läbiotsimisi, operatsioone relvade äravõtmiseks, aga seal juhtus, et leidsime relvi, mida ei pidanud teatud kohtades olema. Endil Teil oli kindlasti hulk relvi kaasas. Jah, Eesti kaitseväelastel, siis meie saime ka oma relvastuse, sel ajal 97. aastal oli veel süsteem selline, et meie läksime Taani vorm seljas ja ülejäänud varustuse saime Taanist, kuna see oli lihtsalt logistiliselt kerge mentaanlased, kogu pataljonide relvastust ja muid asju sinna viisid. Et meie siis kandsime automaate ohvitser, koosseisul püstolid, et siis olid kuulipildujad soomukite peal raskekuulipildujaid ja nii edasi. Kui inimese käest relva ära võtta, siis tõenäoliselt ta seda enamasti anda ära ei taha. Missuguseid emotsioone te seal kogesite vastaspoolelt just, et kas nad olid kõik vaenulikud või ei olnud üldse vaenulikud, olid rahulikult. Korrale allusid. Kui inimese vastas on ikka ühe inimese vastas seitse kuni 14 relvastatud NATO kaitseväelast ükskõik mis riigist, siis ütleme nii, et sellel inimesel ei teki eriti palju soovis neid emotsioone näidata. Et see on lihtsalt jõuvahekord, on niivõrd ebavõrdne seal jälgil. Tõsiselt normaalset reaalselt mõtlevale inimesel sellist soovi ei teki, et meile näidata, kui väga ta ei soovi seda relva ärand. Praegu olete te staabitööl praegu olete mõelnud, millal tahate minna järgmisele missioonile või kas tahate? Jah, ma kardan, et minu jaoks on need missioonid need esialgu pikemaks ajaks lõppenud, et antud hetkel ei, ei ole sellist soovik, laske pärast laste pärast. Aitäh kapten Margot Künnapuu.