Romaani sõda ja rahu kirjutas Tolstoi kuus aastat 1863 kuni 1869 lisandite variantide ja paranduste rohkus, korrektuur poognatest räägivad autori jõupingutustest oli vaja hoolikalt ja kannatlikult läbi uurida tohutu hulk 12. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi üürikuid, memuaare, kirju. Nendest materjalidest otsis kirjanik eelkõige selliseid ajastule iseloomulikke detaile ja jooni, mis aitaksid tal tegelaste karaktereid ja sajandialguse inimeste omapärast elulaadi ajaloolise tõe truudusega kujutada. Oma tööd romaaniga meenutab Tolstoi sõja ja rahu eestlasena ühes Viljandis. Nii. Kord tundus mulle Mannetuna mõte, millest ma alustasin. Kord oli tahtmine haarata kõike, mis ma tollest ajajärgust tean ja tunnen, kuid olen teadlik, et seda on võimatu teha. Kord näisid mulle romaani lihtlabane kirjanduslik keel ja kirjanduslikud võtted sobimatut teose suursuguse, sügava ja mitmekesise sisuga. Kord muutus vajadus siduda, välja mõelda, sest ega neid kujundeid, pilte ja mõtteid, mis minus iseendast tekkisid, nii vastumeelseks, et ma lõin käega alustatud teosele. Ja mind haaras meeleheide, et on võimatu väljendada kõike seda, mida ma tahtsin ja mida oli vaja väljendada. Ometi sündis maailmakirjanduse tippteoseid, mis väärib süvenevat tundmaõppimist. Tänases kirjandustunnis räägib Tartu riikliku ülikooli vene kirjanduse kateedri õppejõud Peeter Torop. Elukujutusest Tolstoi romaanis sõda ja rahu. Aeg voolab loodes vahelduvad aastaajad, ööd ja päevad. Ühiskonnas vahelduvad sõda ja rahu inimese elus, hea ja halb inimeses endas. Headus ja kurjus. Neid looduse, ühiskonna, inimese voolamise, seadusi kujutab Lev Tolstoi kõigis oma teostes. Loodusseadused on paratamatud, kevadele järgneb alati suvi suvel alati sügisööle alati pääle. Tra paratamatud on Tolstoi jaoks ka ühiskonna arengu seadused. Sest ajalugu võib tõesti vaadelda kui sõja ja rahu lakkamatut vahetamist. Erand pole ka inimene, kelle kohta on Tolstoi kirjutanud. Inimene voolab ja temas on kõik võimalused, oli rumal, sai targaks, oli kurisay heaks ja vastupidi, selles on inimese suurus ja sellepärast ei tohi inimese üle kohut mõista, missuguse inimesele sa mõistsite hukka. Aga ta on juba teine, ei saanud ütelda, ei armasta, sina ütlesid, aga tema on teine. Mõista looduse ühiskonna inimese voolamist tähendab mõiste paratamatust, seda pole Tolstoi arvates kuigi paljudele antud. Aga kes on kord mõistmiseni jõudnud, see on saavutanud ka vabadusele. Vannivabadus tunnetatud paratamatus. Tolstoi kaasaegset Fjodor Dostojevski loomingus saavutab inimene tõe ja vabaduse ränkade kannatuste hinnaga. Ja ei leia seerias midagi lõplikku, leiab vaid õige, kuid lõputu täiustumise tee. Tolstoi tegelaste jaoks selgub tõde paradoksaalselt lihtsalt jätki ning on ikka midagi selget ja lõplikku. Tolstoi tuntakse kui looduslähedast elulaadi ülistavad tsivilisatsiooni ehitavad kirjanik. Mida vähem on inimene loodusele, seda loomulikum, voolava tavana looduse palge ees on kõik võrdsed, siin puuduvad väärdajaid teesklus, siin on loomulike kuismitu võrdsus. Armastuse alusinimene on siin osake suurest tervikust. Tuletage meelde niisuguse looduslapse nägu Platon karataev iseloomustust sõjast ja rahust. Kuid tema elul niisugusena, nagu ta ise sellele vaatas, polnud mõtet, kui üksikul õlul. Seal oli mõtet ainult kui osakese sellest tervikust, mille olemasolu ta kogu aeg tundis. Ta sõnade teod välditi vast niisama ühtlaselt paratamatult ja iseenesest nagu lõhn eraldub õiest. Ta ei suutnud mõista üksikult võetud teo ega sõnaväärtustega tähendust. Kõrvutage seda pilti kõrgade kujutamisega. Samas teoses seonduvast hoiaks väärtõdede, teeskluse ja ebaloomulike mõtete ning suhete maailma neid inimesi nagu kõiki tähtsamaid ajaloolisi tegelasi peale Kutuusov ajendab tegudele egoism enesele suuremate võimet omistamine. Napoleoni ja Aleksander esimesest kujutad Tolstoi kui naiivsed inimesi, kes arvavad, et nemad juhivad sündmuste käiku, kuigi tegelikult nad alluvad paratamatult ajalookäigule. Seda isegi mõistmata. Just sellega seoses ütleb Tolstoi sõjas ja rahus. Keiser on ajaloo hori. Tolstoi lemmiktegelased jäävad nende kahe äärmuse vahel, nad elavad enamasti maal või siis kujutavad endist erandeid linna aadli seas lihamb Järbes uhab juba teose algul salongis stseenis teiste seast esile tõstetud Andrei Volkonski sõnadega. Sa oled mulle kallis, eriti sellepärast, et sa oled ainus loomulik inimene kogu meie seltskonnas. Ja enda kohta ütleb Andrei. See elu, mida ma siin elan, see elu ei sobi mulle. Tolstoi mustand sissejuhatuses teosele. On aga read, mitte Napolion, Aleksander Kutuusov ega talle Iraan ei saa minu kangelasteks. Ma kirjutan inimestest, kes on vabamad, kui seda on riigimehed inimestest, kes elavad kõige soodsamate erutingimustes inimestest, kes on vaesust ja vaimupimedusest üle, kes on sõltumatu inimestest, kellel ei leidu neid puudusi, mis on vajalikud selleks, et jätta jälg ajaraamatu lehekülgedele. Tolstoi Lemilt tegelaste maailm on voolav, kõrgaadlimaailm on tardunud tasarozdobangord, ilus kordinatu, kord üllas, kord madal, Elen kuraagina ainult ilus, aga seon tardunud ilumask. Kesksemal kohal on aga teosest Andrei, kellele kirjanik meid kõige lähemale viib ja kelle kaudu ta meile mitte ainult inimese individuaalsust Patki üldinimlikkus näitab. Nad teevad läbi sarnase tee ja nende kohta kõlab kindlasti kasutada Tolstoi järgmist mõtet. Inimesed on nagu jõed. Vesi on kõigil ühesugune ja üks ja see sama, kuid jõgi on kord kitsas, kord kiire, kord lai, kord vaikne, kord puhas, kord külm, kord sogane, kord soe, nii ka inimesed. Iga inimene kannab endas kõigi inimomaduste algeid. Mõnikord ilmutab ühtesid, mõnikord teisi ja tihti pole ta iseendale sarnane, jäädes üheks ja samaks iseendaks. Mõlema tee algab Napoleoni kultusest. Andrei unistab silmapaistva väejuhi karjäärist, aga Bear põhjendab 1805. aastal oma keeldumist sõjaväeteenistusest järgmiselt. Praegu käib sõda Napoleoni vastu. Kui see oleks sõda vabaduse eest, siis ma saaksin aru ja astuksin esimesena sõjaväeteenistusse. Kuid abistada Inglismaad ja Austriat kõige suurema inimese vastu maailmas. See ei ole hea. Mõlema mehe puhul saab üheks märgiks nende arenguteel oma ebajumalast loobumine. Välja lööb loomus, Bjääril loomupärane headus, Andreil õiglustunne, näiteks paari loomuse jõudu näeme juba stseenis, kus ta külmalt erutuseta astub oma isa surivoodi juurde. Kui pea juurde astus, vaatas krahv otse temale, kuid vaatas niisuguse pilguga, mille mõtet ja tähendust inimesel ei ole võimalik mõista. See pilk, kas ei olnud absoluutselt mitte midagi peale selle, et kuni on olemas silmad, seni peab ometi kuhugi vaatama või aga ütles liiga palju per, seisatas teadmata mis teha ja vaatas küsivalt oma juhtijale. Anna Mihhailov nale. Anna Mihhailov na andistele kiiresti silmadega. Osutades haige käele ja saates sellele huultega õhusuudluse per, täitis Anna Mihhailova nõuande hoolikalt kaela välja sirutades, et mitte vaipa riivata. Ja surus huuled vastu suure kondilist, lihavad kätt. Ei krahvi käsi ega ükski ta näolihas heligatanud. Järsku läbis krahvi näo tugevaid lihaseid ja kortse, värinvärin tugevnes. Ilus suu tõmbus viltu. Alles nüüd mõistis Pier, kuivõrd lähedal ta isa oli surmale viltu tõmbunud, suust kostus tume kähisel hääl. Anna Mihhailov vaatas hoolega haige silmadesse ja püüdes aimata, mida ta soovib, osutas korpjäärile kordi joogile. Kord nimetas sosinal küsivalt vürst Vassiilit. Kor näitas vaibale. Haige silmad ja nägu väljendasid kannatamatust. Ta tegi pingutuse, et vaadeta teenrile, kes seisis kogu aeg voodipeats, siis teist külge tahavad keerata, sosistas teener ja astus lähemale krahvi rasket keha näoga seina poole pöörata. Bear tõusis teenrit aidata. Krahvi pööramisel langes ükstakäsi abitult tahapoole ja tegi asjatuid pingutusi, et seda järele tõmmata. Kas märkas krahv seda õudust väljendavat pilku, millega Bear vaatas sellel elutule käele vilksatas läbida sureva pea sel hetkel mõni teine mõte. Kui ta vahetas oma sõnakuulmatut kätt õuduse ilmet Bjääri näol, siis jälle kätt ja ta näoli ilmus selle joontega, nii sobimatu, nõrk kannad, täielik naeratus, milles väljendus otsekui pilge oma jõuetuse üle. Seda naeratust nähes tundis Bear ootamatult värinat rinnus ning kipitust ninas ja pisarad tumestas itta. Pilku. 1812. aastal sunnib seesama loomus teda tulla tormama et talle täiesti võõras laps päästa ja tungima kallale üht naist kimbutavad teleprantsuse sõduritele. Enne seda on ta oma elule mõtet otsinud talupoegade abistamises ja vaba müürluses. Kuid leidsime ta veel jõudnud ei ole leidunud, tuleb nüüd prantslaste käes vangis olles. Seal vabastab kohtumine Platon karatairiga algul füüsilistest kannatustest jalavalust aga annab seejärel paradoksaalse tõe. Ei, loomulikult pole vaja otsida, sest sellega kaasneb tegelemine vaid iseendaga. Egoism. Samal ajal on väljapääs lihtsalt elamises enesetunnetamise osakesena suuremast tervikust. Vangide barakis olles mõistis Pier mitte mõistusega, vaid kogu olemusega oma eluga. Et inimene on loodud õnnelik olema. Et õnn peitub temas endas loomulikude inimlikud vajaduste rahuldamisest, jääd kogu õnnetus tuleneb mittepuudusest vaid liigsusest. Kuid nüüd viimased kolm nädalat kestnud rännaku ajal, selgus talle veel uus lohutav tõde. Selgus, et maailmas pole midagi kohutavat. Ta mõistis, et nii nagu maailmas pole olemasolukorda, milles inimene oleks õnnelik ja täiesti vaba. Nii pole olemasolukorda, millest oleks täiesti õnnetu ja mittevaba. Ta mõistis, et on olemas kannatuste piir ja vabaduse piir. Ja et need piirid on väga lähedased. Ta ei näinud ega kuulnud, kuidas maha jäävaid vange maha lasti kuigi juba üle 100 neist oli sel viisil otsa saanud. Ta ei mõelnud karatajevile, kes iga päevaga ikka nõrgemaks jäi. Ilmselt pidi varsti sellesama saatuse osaliseks saama. Veel vähem mõtles pead iseendale. Mida raskemaks, seda seisukord muutus. Mida hirmsam oli tulevik, seda sõltumatumalt sellest olukorrast, milles ta oli, tulid talle pähe, rõõmsad ning rahustavad mõtted. Mälestused ja kujutlused. Kui pärijaks kehastus loodust karataev siis Andrei sattub austerlasi temaga vahetusse kontakti. Taganevad Vene sõdureid uuesti rünnakule ergutades, lipp käes, seda juhtides pajutama šanssi. Nüüd on see silmapilk tulnud, mõtles vürst Andrei, haarates lipuvarda kätte ja kuuldes mõnuga ilmselt tema pihta suunatud kuulide vihinat. Mitu soldatid langes? Hurraa, hüüdis vürst Andrei hädavaevalt suurtes rasked lippu käes hoida ja jooksis edasi kindlas veendumuses, et kogu pataljon järgneb talle. Tõepoolest, ta jooksis üksinda ainult mõne sammu. Siis läks liikvele üks ja teine soldat ja seejärel sööstis kogu pataljon hurraa-hüüetega edasi ning ruttas temast mööda. Kuid Andrei saab haavata ja jääb äkki vastamisi loodusega. Kui vaikne, rahulik ja pidulik, on kõik hoopiski mitte nii nagu siis, kui ma jooksin, mõtles vürst Andrei hoopiski mitte nii nagu siis, kui me jooksime, karjusime ja võitlesime hoopiski mitte nii nagu siis, kui prantslane ja suurtükiväelane vihase hirmul näoga teineteiselt nühitset ära kiskusid. Hoopis teisiti liiguvad pilved mööda seda kõrget ääretut taevast. Kuidas ma ometi varem ei näinud seda kõrget taevast? Ja kui õnnelik ma olen seda lõpuks näha sain? Jah, kõik on tühine, kõik on pettus, peale selle ääretu taeva mitte midagi, mitte midagi ei ole olemas peale selle. Kuid isegi seda ei ole olemas. Mitte midagi ei ole olemas peale vaikuse ja rahu. Ja jumal tänatud. Loodus hävitab Andrei kuulsusejanu teeb olematuks kada ebajumal. EBU enam noh ja teie, noormees, pöördus ta tema poole. Kuidas te ennast tunnete, Moonbraav? Sellest hoolimata, et viis minutit varem vürst Andrei oli saanud öelda mõne sõna teda kandvale soldat teile suunas ta nüüd oma pilgu otse Napoleonile ja vaikis. Talle tundus sel hetkel nii tähtsusetu, no kõik see, mis huvitas Napoliani nii tühisena näis talle tema sangar ise oma väikese auahnuse ja võidurõõmuga võrreldes selle kõrge, õiglase ning hea taevaga, mida ta nägi ja mõistis, et ta ei suutnud Napoleonile vastata. Pealegi näis kõik nii kasutuna ja tühisena võrreldes selle karmi ning üleva mõttekäiguga, mille temas esile kutsusid verekaotusele järgnenud nõrkus, kannatus ja lähedase surma ootus. Vaadates Napoleonile silma mõtles vürst Andrei sellest kui tühine on suurus, kui tühine on elu, mille tähendust keegi ei ole suutnud mõista. Ja kui palju tühisem veel on. Surm, mille mõtet keegi elavaist ei ole suutnud mõista ega seletada. Kui ta hiljem juhtunud kõnelusest järgi kokku võtab, selgub et André millestki ilma jäänud, kuid pole saavutanud õnne ega rahu. Ta pole veel vaba egoismist. Ma elasin kuulsusele ja mis on siis kuulsus? Seesama armastus teiste vastu, soov teha teiste heaks midagi, soov nendelt kiitust saada. Nõnda siis ma elasin teiste jaoks ja rikkusin mitte peaaegu vaid täiesti oma elu. Ja muutusin rahulikuks sellest ajast peale, kui elan ainult iseendale. Jah, armastus mõtles tehele täieliku selgusega kuid mitte see armastus, mis armastab millegi eest millegi jaoks või mingil põhjusel vaid see armastus, mida ma tundsin esimest korda, kui ma suremas olles nägin oma vaenlast ja teda siiski armastama hakkasin. Ma tundsin seda armastust, mis on hinge tõeline olemus ja millele pole vaja objegi. Ka praegu on mul sõnnist tunne. Armastada ligimest, armastada oma vaenlasi, armastada kõike, armastada jumalat kõigis ta avaldumisvormides. Armastus segab surmaarmastus on elu. Kõike kõike, mida ma mõistan, mõistan ma ainult sellepärast, et ma armastan. Kõik on kõik eksisteerib vaid sellepärast, et ma armastan, kõike, seob vaid armastus. Armastus on jumal ja suremine tähendab minu armastuse osakese tagasipöördumist üldise ja igavese lätte juurde. Babanemini õnn tulevad enne surma pärast haavata saamist paradino lahingus. Inimloomusele omane headus ja armastamise võime võivad Tolstoi arvates inimese õnne aluseks saada kui enda nimel suudetakse ületada ühiskonnas kaasa saadud eelarvamused ja käibetõed. Kui loobutakse egoismist ja ainult isikliku õnneotsinguid ning suudetakse mõista võrdsust looduse palge ees, kus kõik olevused andvaid osakesed suuremast tervikust. Õnneks ei ole seejuures tarvis metsa kolida, tuleb taotleda loomulikke inimsuhteid, nagu neid kujutas oma teostes krusso. Ja nagu nad realiseerusid Bjäärinat assa perekonnaelus. Tolstoi tegelastel tuleb õnne saavutamisest leida õige elulaadi, õiged elureeglid ja seda ühiskonnast saadud väärtõdedest loobumise hinnaga. Leon Tolstoi loomingus konflikt lõppkokkuvõttes ikka inimese loomupärase, headuse ja ühiskonna kurjuse vahel. Inimese voolamine, tema muutumine lugejate silme all näitab seda ühiskonnast, hariduse ja kasvatusega saadud puuduste kihti ja paljastab lõpuks inimese tegeliku loomuse. Tolstoi tegelane peab elama ühiskonnas nagu Robinson üksikul saarel vältides kõiki hukutavaid välismõjutusi. Samal ajal näiteks Dostojevski inimene on alati ühiskondlik olevus, kes paneb kõikidele eluraskustele vastu omandatud eluideaali. Tolstoi vajab praktilisi ja konkreetseid elureegleid, Dostojevski kõrget sihti ja ideaali. Tolstoi jaoks on tähtis kohene elu muutus kiire tagajärg. Dostojevski osutab täiustumise teele, mis on lõpmatu. Tolstoi tahab olla leidja, Dostojevski otsija. Kuigi erinevalt püüavad mõlemad mõista inimese olemist ajas ja ruumis proovigem meiegi meid selles tegevuses mõista, mitte hukka mõista, mõista neid ja nende kaudu iseendidki, kes on samuti, oleme ajavoolus.