Tänases saates teeme tutvust kahe sümpaatse mehega, kellel on väga väärikas koht Moldaavia muusikas. Mõlemad on viljakad heliloojad, lõpetanudki Zenjovi konservatooriumis professor kuurovi kompositsiooniklassi kiitusega. Praegu on nad mõlemad sama õppeasutuse järglase musitsescu nimelise kunstide instituudi dotsendid hoogsa ja laia haardega Vassili Sagorski organisaatorid, talent on leidnud rakendust konservatooriumi asedirektori ja ooperiteatri direktori ametis. Praegu on ta Moldaavia heliloojate liidu juhatuse esimees. Tagasihoidlik Solomoni loodel on 32 aastat pidevalt töötanud oma kateedris ja tervelt üks kolmandik Moldaavia heliloojate liitu kuuluvast heliloojast, kes on muusikalise kõrghariduse saanudki sinihoovis on just tema õpilased. Et Salomon Luubel ise kuulub vanimate Moldaavia heliloojate hulka siis alustamegi temast. Pealegi on tema esimene sümfoonia, mis juba mõnda aega kõlanud, üldse esimene hoonia Moldaavia muusikas. Teatmik ütleb, et Salomon Luubel sündis Rumeenias ja siis 27. jaanuaril 1910. Õppis 1926 kuni 31 sama linna konservatooriumis klaverit ja muusikateooriat. 1938 jätkas klaverikompositsiooniõpinguid Bukaresti muusikaakadeemias. 1940. aastal asus elama Cecinjovi. See oli siis juba pärast nõukogude võimu kehtestamist Moldaavias. Sellest siis pikad vahed ja katkestused muusikaõpingutes et 19 aastasena astus Solomon loobel kommunistliku partei ridadesse ja elas aastaid elukutselise revolutsionääri rasket ohtlikku elu. Korduvad arreteerimised terve aasta vangistust üksikkongis, ainsaks suhtlemisvõimaluseks seintele koputatav morse. Pidevast näljast veelgi piinava oli kirjutusvahendite puudumine. Muusikaga sai tegeldavaid mõttes. Vaid aasta sai Solomon loobel ollagi Zenjovi konservatooriumi üliõpilane. Kogu sõja olid armees, juhatas ansamblit, mis esines pidevalt rindemeestele. Alles 49. aastal sai ta Kišinjevi konservatooriumist helilooja diplomi. Diplomand oli 39 aastane. Ja jah, sai konservatooriumi astumisest, oli möödunud 23 aastat. Parasjagu niipalju kui tänapäeval sirget ja siledat kooliteest kõndial tavaliselt diplomi saamisel on eluaastaid. Salomon juubelimuusikas on selgesti tajutavad Moldaavia folkloori-le iseloomulikud jooned. Tugeva rahvusliku aluse sai ta juba Bukaresti muusikaakadeemias õppides ja selle eest on ta tänulik oma õpetajale Mihhail suurale. Toodetafoonia ja teised moevoolud ei suutnud teda rahvuslikult aluselt kõrvale kallutada. Loo peal on teinud väga palju rahvalauluseadeid, küll koorile, küll solistile. Palju on instrumentaalset kammermuusikat ja ta on Moldaavia suurim sümfonist. Moldaavia muusikakultuur oma žanride paljuses hakkas õieti arenema alles sõjajärgseil aastail. Varem loodi põhiliselt Väike-vormilisi teoseid. Folkloor, sel alusel. Instrumentaalkontsertidega on jõudu proovinud juba üsna paljud heliloojad. Sümfoonia juurde asuda usaldanud vähesed. Solomon loodel kirjutas esimese Moldaavia sümfoonia. Ja praeguseks on neid tema uppuste registris seitse. Kõik nad on programmilised. Helilooja ütleb, et mõnel on programmina magatud teisel vähem, kuid programm on kõigil esimene sümfoonia on kirjutatud vabariigi aastapäevaks ja kannab nime pidulik. Teine on pühendatud Grigori Kotovskile ja selles on rida revolutsiooniga seotud kujundeid ja teemasid. Esimeses osas on seis isegi revolutsiooniline laul. Viies sümfoonia on kirjutatud Lenini 100.-ks sünniaastapäevaks. Kuues on Moldaavia kommunistliku noore Olga pantsiku mälestusele pühendatud. Ta võitles prantsuse vastupanuliikumises ja hukkus seal. Selles tahtis helilooja anda üldistuse kõigist noortest Santifašistidest. Seitsmes sümfoonia on kerge läbipaistev reipal liikumisega, mitte monoomentaalse karakteriga. See on noortest. Võib-olla on praeguseks lõpetatud ka juba kaheksas sümfoonia. Meie Moldaavia käigu ajal oli seal Esskiisides nagu kõiki Nobeli teoseid läbika, kaheksandat sümfooniat, antifašismi teema. Kerget muusikat ei ole Solomon loobel ise kunagi kirjutanud, nagu ka mitte lavamuusikat. Ta ütles, et lihtsalt pole kalduvust kuid see ei tähenda, et ta neid muusikaliiki alahindaks. Nagu meie tuntuimad kerge muusika viljelejad olid oma loomingus rangelt sümfoonilise ja kammermuusika vallas püsinud Heino Elleri õpilased. Nii on üleliidulises ulatuses kindlasti tuntuim Moldaavia helilooja Husseini Udoga. Just loobeli õpilane. Salomon Luubel nimetab oma õpilastest niisuguseid heliloojaid nagu Lunguldooga kirjak, busyylene Cruzza, tema kirjutab samuti kerget muusikat. Sa vaatad, on nüüd Odessas, kuid tema omandas väga hästi Moldaavia materjali ja kasutas seda andekalt klassikalistes, Polfoonilistes vormides. Salomon loobel hindab väga kõrgelt mõnesid tooga laule, milles avaldub Moldaavia rahvaluule süvakihtides peituriitilisus, mille ta on otsekui pinnale tõstnud halvaks teada ka seda, kui inimesel on mingi rutiin ja iga uus teos on teise teose ümberjutustus. Aga niisugused laulud nagu toogalmakoviljateistel neil on võime tunnetada folkloori sügavuti avastada neid jooni, mis ei ole pealiskaudsel kuulamisel märgatavad, vaid nõuavad põhjalikku uurimist. See pole lihtne, kuid kodupinna tõeline tundmine lubab neid esile tuua. Kui estraadimuusikasse tulevad rahvaloomingu elemendid loomulikult siis on see palju väärt. Kolmas osa Salomon Nobeli keelpillikvartetis Rassilise korski kohta võime teatmikust lugeda, et ta on sündinud 27. veebruaril 1926 garam Ahmedi külas Kili rajoonis, mis praeguse administratiivjaotuse järgi kuulub Odessa oblastisse. Cecinjovi konservatooriumi kompositsiooniklassi lõpetas 1952. aastal pedagoogidel muusikakoolis, alustas aga juba üliõpilasena. On kolm aastat olnud konservatooriumi asedirektor, kolm aastat ooperiteatri direktor 63.-st aastast alates, tänini on tema põhiliseks töökohaks Musiczescu nimeline kunstide instituut. Selle kompositsiooni kateeder. Selle kõrval on ta juba seitsmeteistkümnendat aastat. Moldaavia NSV Heliloojate Liidu juhatuse esimees. Loomingu loetelus on kolm balletti, arvukalt vokaalsümfoonilisi teoseid, sümfoonia kammeransambleid väga mitmesugustele koos seisudele, koori- ja soololaule ning filmimuusikat. Enne kui hakkame heliloojaga juttu ajama, kuuleme esimeseks tutvuseks osa väikesest süüdist. Oboe leia klaverile. Vassili Zagorska ütles, et ta on üles kasvanud Moldaavia rahvalaulude keskel õppinud lapsest saadik armastama viiulimängu ja koorilaulu. Kui praegu poleks nii vähe aega, laulaks meeleldi veel nüüdki kuuris. Tal on juba ammu plaan asutada heliloojate liidu juurde väike kuur, kus laulaksid heliloojad ise. See võiks olla väga huvitav kollektiiv ja tahaks loota, et ta ükskord tõesti luuakse. Viiul on küll endiselt armas ja ta on kirjutanud palju muusikat viiulile, kuid ise enam ei mängi. Vassili Zagorska diplomitöö oli kantaat ja selle žanri juurde on ta ikka aeg-ajalt tagasi pöördunud. Uue kandidaadi nimi on armastusest. See on üheksaosaline iga osa aluseks üks rahvaluuletekst, millele helilooja kirjutas ise meloodia rahvalaulu stiilis. Esitajaikson mõeldud Corel, segakoor ja kaks solisti, sopran ja tenor. Passilise Kurski ütles, et see teos on esimene katse kirjutada Moldaavia muusikat orelile kuid katse pakub huvi heliloojale endale ja küllap ka publikule ja esitajatele. Toogem kas või paralleel meie oma muusikast. Kuigi vanema põlvkonna inimesed Eestis on üles kasvanud orelimuusikaga tihedas kontaktis pole ju eesti rahvamuusika ka esimesel pilgul oreliga kuigi hästi seotav. Aga rahvuslik orelimuusika on olemas. Sellegantaadi esiettekannet tuleb veel oodata. Kuulame siis praegu teost, kus oluline roll on Moldaavias väga levinud pillil viiulil söönvassilise korski poeem rapsoodi ja viiulile, kahele klaverile ja löökpillidele. Moldaavia heliloojad ei kirjuta eriti palju lavamuusikat, Sestki Zenjovi ooperi- ja balletiteater on pikka aega kriisiseisus. Esinejate koosseis vaheldub kiiresti ja seetõttu on lihtsam laval hoida üldtuntud vene ja maailma klassika teoseid kui rahvuslikku repertuaari. Siiski on Vassili Zagorska kirjutanud kolm balletti. Kuigi ükski neist pole eelpool nimetatud põhjustel kaua laval püsinud. Mis siis ikkagi tõmbab selle žanri poole? Balletipoole pöörduma ahvatleb tahe siduda muusikat nähtavate poliitiliste kujudega. Kaks lavalugu koidik ja risti on ajaloolise sisuga. Eriti südamelähedane on heliloojale ballett Lorca mälestuseks. Massilise korskit, võluv piltse konkreetsus. Ta ütleb, et ei saa kirjutada abstraktset mitte mingitki konkreetsete kujutlustega seotud muusikat. Ka tema sümfoonilistel ja kammermuusikateostel on alati mingi programm, vähemalt tema enda jaoks. Kuulame neid fragment ballett sümfooniast Federico Garcia Lorca mälestuseks. See teos on kirjutatud 1972. aastal. Passilise korski ütled. Kui 10 või isegi viis aastat tagasi olid kõik innustunud keerulisest helikeelest üle kuhjatud Saktuurist väga tihedast muusikalisest kangast siis praegu püüavad kõik kirjutada läbipaistvalt, meloodilisemalt demokraatlikumad, lihtsamalt. See on väga hea, sest muusikalise mõtte liigne koormamine viis selleni, et rebiti end lahti kuulajast. Igaüks helilooja-ist maksis mõnevõrra lõivu neile tehnilistele otsingutele. Ja Vassili Zagorska arvab, et nende läbimine oli vajalik, sest igaüks teeb valdama tehnilist arsenali kuid peab ju pidevalt edasi minema. Aga edasi osutus, et parem on tulla tagasi ja vaadata uue pilguga jälle vanu asju. Need kätkevad endas rikkalikke võimalusi, mida pole eelmised heliloojad mõistnud ja mida ka omaenda eelnevates kogemustes ei ole. Et ei oleks autoril juba kasutatud vormide ja võtete kordamine Paidet iga teos oleks autori jaoks midagi uut. Et alati leiaks käimata raja. Lõpetame tänase kohtumise Vassilis korski kolm aastat tagasi kirjutatud väikese süüdiga poele ja klaverile.