Nii elu elu, lõputu ring. Ja ühtlasi meie saatesari elu rinny. Keegi saab emaks. Kusagil sünnib inimene. Kõik rahvad on sellest laule loonud ka kõige algelisematele looduslastele, isegi kannibalidele on emaks saav naine tabu. Puutumatu ja püha. Kuid alanud saates The ood ei kuule. Meie jutt on selleks liiga asjalik. Mikrofoni ees on arstid. Tallinna vabariiklikus haiglas kõnelevad meile naiste nõuandla juhataja Silvia Kolk ja kolmanda sünnitusosakonna juhataja Erna kontsad. Meie stuudios täiendavat kuuldut. Vabariigi peaakus, söör, günekoloog meditsiinikandidaat, Silvia Naarits ja ei nokus Tarzan. Palusime neil olla võimalikult avameelsed ja leppisime juba alguses kokku, et ühtegi neist ei ole kurg siia maailma toonud. Aga seda, kui vana on günekoloogia, teadus ja kutseline ämmaemanda kunst vaatab Heino Gustav son silmapilk järele vanadest ürikutest. Esimesed spetsialistid, kõnekoloogid on meil teada Egiptuse meditsiiniajaloost aastat 3000 tagasi. Ja ämmaemanda kunst on keskajast peale jäänud kaunis kaua ühele tasemele. Põhiliseks oli seal muidugi kiriku mõju, mis ei lasknud meditsiinil, kui sellisel üldse suuremat areneda. Siin on üks märge aastast 1484 mihkli kloostrist. Jah, seal oli elust mihkli kloostris. Nimelt ei kulgenud nende Vaga ja püha olesklemist sugugi nii ilusasti, nagu ta peaks olema. Räägiti, et kloostrist olevat kostunud öösiti laulu jorinat, seal olevat peetud salakõrtsi ning isegi üks mõrva asi jäi veel avastamata, arvati, et süüdi on nunnad selle inimese tapmises või vähemalt nende sõbrad, kes neid käisid kaemas. Siiski jäi see asi kalevi alla, ei viidud lõpule. Ja kui nüüd juhtuti seal abi otsima, siis märgitakse jälle ära, et üks poisike oli surmani haigena tulnud kloostri väravateta abi paluma. Ta oli küll kutsutud kloostrisse sisse, aga seal vaeseomaks pekstud, jälle värava taha visatud ja alles siis, kui ta kolmandal päeval hakkas hinge vaakuma, võeti ta kloostrisse sisse. Edasine teadesele poja saatusest puudub muidugi kahju poisist. Muidugi juhtus simmaniajalist kloostrisse minema, kui silmal käisime, kogu aeg seal oli, nagu sellest ürikus paistab. Neil ei olnud mitte päris pühad laulud, mida seal nii valju häälega laulda. Ja mis aastagede seostaksite Tallinna esimese ämmaemanda töö, kelle kohta meil andmeid on. Tallinna esimene ämmaemand, teda hüüti. Keese on pärit aastast 1334, oli üks talina arveraamatusse tehtud märkus korteri raha kohta. Ja seal ongi sellest naisest jutt. Muide, tema ise oli ka ämmaemanda tütar. Järelikult oli ämmaemand juba enne linnas olemas vähemalt 20 aastat vanem, see kutseala Tallinnas siis kindlasti, aga nii, et see oli siis üheksa aastat enne Jüriöö ülestõusu tema kohta rohkem, seal meil märkusi ei ole. Küll aga on meil üks küllaltki huvitav teade sellest, et eestlasest ämmaemand on juba ligi 400 aastat vana, tähendab ämmaemanda. Kutse. Tallinna vanas kriminaalkroonikas on kaunis võika sisuga märge. 1578 seitsmendal aprillil leiti Viru värava esistel prügimägedel väikese lapse laip. Teda ootas üle mitte saksa ämmaemand kahe kodaniku juuresolekul. Aga sõna mitte. Saksa tähendas tollal päris elanikku, mitte venelast, mitte rootslast, keda nimetati tavaliselt oma rahvuse nime järgi. Tähendab see pidi olema siin eestlane. Kas me võime siis öelda, et et sellel ämmaemanda näol on meil tegemist üldse esimese eestlasest meedikuga, kellest on jäänud kirjalikke jälgi kroonikates? Ma tahaksin loota, et see nii on. See aastaarv oli 1578 üsna varsti 400 aastat melisada. Kui palju on vahepeal muutunud kuid siiski, kas kõik kordioosti end hingetuks külatarga nõia või šamaani järele minnes. Siis aeti hobused lahtu ämmamoori poole kihutades. Ja nüüdki katkeb meil hetkeks samm ning midagi nimetud puudutab meid, kui ülerist kihutab valge auto punase ristiga. Doktor toll, kas olete näinud unes kiirabiautot ja kuulnud tema läbilõikavalt sireeni? Teenime elukutseline paratamatus ja, ja ja kahjuks on paratamatus, ka see mõnigi tulevane ema peab saabuma teie majja just sellise lõikava sireeni saatel. Kuid küllap mitte alati ja võib-olla te püüaksite nüüd kokku võtta seda, millega meie tänapäeva tulevane ema kõige sagedamini enda ja oma tulevase pesakonna tervist kahjustab. Meie tulevaste emade jälgimine algab naiste nõuandlas ja kõige meeldivam ja kõige kasulikum tulevasele emale oleks kindlasti see, kui tema varases raseduse alguses tuleks meie kuule ja jälgimise alla. Sellega tema juba päris algusest annab võimaluse hoolitseda tema enda tervise ja tulevase lapse tervise eest. Samuti me võime siis õigeaegselt avastada neid kõrvalekaldumisi ema organismis ja analüüsides, mida me teostame ja rakendada ravi õigeaegselt. Katkestan hetkeks. Me teame kõik, et naiste ning emade ja laste nõu andlatevõrk on uus sotsialistlik nähtus meie maal. Ainult kuidas neid kasutame? Doktor Naarits, kui suur on praegu tulevaste emade hõlmatus nõuandjate poolt. Peab ütlema, et viimase kahe aastakümne jooksul on need arvud tunduvalt muutunud. Kui varem külastas nõuandla, et ainult võib-olla pool tulevastest emadest siis käesoleval ajal 99 protsenti. Me võime julgesti öelda, on neid emasid, kes külastavad naiste nõuandjaid? Ei, seda ei saa päris kindlasti öelda, et õigeaegselt. Paraku peab ütlema, et meie vabariigis ei ole veel kõik emad nii teadlikud. Pisut üle poole emadest mõtlevad oma lapse tulevikule ja tema tervisele kohe siis, kui seda meie neilt ootame. Jätkame. Mis te arvate, miks nad vahel hilinevad? Kahjuks noored emad püüavad millegipärast võimalikult kaua varjata isegi perekonnas ja töökaaslaste eest oma algavad emasust, mis ometigi on väga auväärt ja nii lugu peetaks, seisund on jäänud mingi valehäbi, et noore ema seisundist liiga vara rääkides ta nagu tõmbab endale liigset tähelepanu ja sageli tullakse alles siis, kui pole enam võimalik varjata. Sellega tehakse kahju endale oma tulevasele lapsele. Ühesõnaga Kristele võib pealegi, et alguses rääkimata, aga mitte varjata teie eest. Meie eest varjamine on lihtsalt lubamatu, eriti noored emad. Alul soovivad olla veel väga saledad ja väga kenad ja nad isegi ei hoolitse enda tervise eest sellel määral, et kasvõi külmematel sügis-talveperioodidel rõivastuksid soojemalt. Ma mõtlen just nimelt soojad suhted, kad, soojem, aluspesu, kleidid, mantlid, kusjuures mulle tundub, et need head nõuanded ei käi mitte ainult nende naiste kohta. Keda te oma nõuandlasse ootate vaid naiste ja neidude tütarlaste kohta üldse. Õigem oleks hakata sellel teemal juba tähelepanu juhtima meie koolinoortele, eriti tütarlastele, kes on alles arengujärgus ja väga vähe mõtlevad sellele, et kunagi nendest saavad emad perekonnaemad. Soojade pükste jalga panemine viienda, kuuenda klassi tüdrukule on päris suur probleem, aga sealt peaks algama meie hoolitsemine tulevase ema eest. Õhkõrn nailon, kapron, siid, see tõmbab vaatamata sellele, et väljas on 30 kraadi külma või 20. Täiesti lubamatu meie günekoloogiline seisukohalt, aga kangelaselt käsi südamele ja öelge, kuidas teie kooli ajal käisite? Ikka ainult õhukeste sukkpükstega. No ja mis sa teed, ma mäletan, kui Soome kuulsaimat sportlaselt Paavo Nurmilt võeti intervjuu ja paluti selle lõpuks kokku võtta lühidalt kogu tema elutarkus, mida tal on tulevastele sportlastele noortele poistele edasi öelda. Mis te arvate, mis ta ütles ühe lause väga raske arvata, kas te ei ütleks ette, Paavo normi ütles. Poisid kandke talvel pikki aluspükse. Õige, soovitan kõigile õiges õigusi, teiste sõnadega, soe pesu selga ja teie nõuandlasse. Kõik need naised, kes on tulnud meie nõuandlasse juba kuulnud ära arsti esimesed soovitused, tavalises korras peavad sellest väga lugu. Nähtavasti peaksid siin ka isad oma võimed kõik mängu panema, et emad ikka küllaltki tihti nõuandlas käiksid. Meil on mõeldudki nii, et sanitaarhariduslikud loengud hakatakse korraldama ka noortele tulevastele isadele. Esiteks, et nad oskaksid oma elukaaslast õigesti kohelda sellel küllaltki õrnal perioodil ja teiseks, et nad ei kardaks seda uut väikest ilmakodanikku, kes sünnitust mäest lahkudes nende kätele tõstetakse. Et nad ei hakkaks appi karjuma, kui see, ütleme, pükside ja et nad oskaksid mähkida õiget uut meetodit, nagu me nyt propageerime, millesse uus meetod seisneb. Me anname küll igal töö alal edasi uusi ratsionaalseid töömeetodeid, aga siin ei ole seda veel teinud. Esineb selline asi nagu kaasasündinud puusaliigese nihestus, ET vält, selliste puusaliigese nihestus de edasiarenemist on võetud ka käibele uus füsioloogiline vaba mähkimise meetod, laps inse soovi oma jalad tõsta põlvedest kõverdatud ülesse, mitte olla pulksirged, kui meie vanaemadel olid veel mähkimise vööd, mitme meetri pikkused ja mida kangemakse sirgemaks mehidki lapseda kaunime, õigem leiti olevat tänapäevase meetod enam ei õigusta, püütakse jälgida seda lapse füsioloogilist seisundit, millega tema sünnib, ilma tuleb ja mis temal on kõige sobivam. Mida tänapäevane noor ema, tulevane ema kõige rohkem kargab. Mulle tundub, et alates sellest ajast, viimased mõned aastad, kui me oleme hakanud naisi uurima reesusfaktori suhtes, see sõna neid natukene hirmutab. Üks hetk samal teemal vestlesime just meditsiinikandidaat Silvia naaritsada. Võib-olla seltsimees Naarits, on meil kohane siin mõne sõnaga selgitada mis on reesustegur või reesusfaktor, mille ümber küllalt palju juttu liigub rahva hulgas ja mõnigi noor ema seisab tõelise mõistatuse ees, kui talle öeldakse, et teil näiteks reesusnegatiivne Me teame, et veregruppe on olemas neli. Veregruppidel on olemas veel oma alagrupid ja need on püsivad faktorid inimese veres. Samaks faktoriks osutub ka reesusfaktor, sööks, püsiv verefaktor. Tihtipeale arvatakse, et see on haigus. Mingil määral ei ole see seotud haigusliku nähtusega, see on täiesti tervetele inimestele omane iseloomulik verefaktor, ühesõnaga nende Wire omadus. Reesusfaktor võib veres esineda, sel juhul on need inimesed reesus positiivsed või kui see faktor veres puudub, siis ei tarvitse muidugi kahjutundeta öelda, seda ei ole inimesel, aga see tähendab siis kutsutakse nimetatakse seda reesus negatiivseks vereks. Kust see nimi pärit on? See tuleneb ah inimest, reesusmakaak, kus, kelle veres esmakordselt avastati ise faktor. Milles nüüd õieti probleem on, oletagem, et emal on negatiivne reesus. Ja mis nüüd edasi, mis teda ähvardab? Ema ei ähvarda mitte midagi, aga kui isal on positiivne reesus ja lapsel näiteks avaldab positiivne Siis sel juhul võib tekkida ema ja loote veri vahel konflikt mis avaldub selles, et ema veres tekivad antikehad võivad põhjustada haigestumist, mis võib avalduda kollatõve Ena või ka mõne teise haigusvormina vastsündinud rühma, et mitte alati ei tule veri vahetada. Verevahetusega tegeldakse neil juhtudel, kui tekib lapsevereliblede kleepumine. Puutume selle küsimusega veel kord kokku. Nüüd aga jätkab naiste nõuandla juhataja Silvia Kolk. Võib öelda, et iga rase midagi kardab. Me püüame teha kõik, et temal aidata seda hirmu ületada ja selleks on meil olemas ka regulaarsed õppused, siseprofülaktiline valutu imetamise meetod. Need naised, kes on teinud läbi meie regulaarsed õppused sünnitusmajja tulles käituvad rahulikult ja kui varem oli nii, et sünnitaja ilmtingimata päris kirjus ja karjus sünnituse valude käest. Tänapäeva naised käituvad suhteliselt rahulikult, kerge Toigemised, see on lubatud, sest lõpuks natuke peab ikka näitama, et see asi raske ka on. Aga päris karjuda ei pea enam keegi vajalik. Kas teil on lapsi? Minul endal on kaks suurepärast poissi, kes samuti soovi kanda pikki aluspükse veel. Ja kuidas teil kõige otsustavam tund möödus elust juba kahel korral. Valus esimesel korral ma olin ise arstiteaduse üliõpilane ja kuna mul oli väga teadlikult kõik ära selgitatud, ma ei kartnud ja mul ei olnud valus. Teisel korral olin ma juba praktiline arst ja siis ma muidu ohvinud naljata, et valus on. Linna juba natuke kartsin, aga ma ei julgenud. Seal, kuhu me nüüd sammud seame, on kõik see kauge tulevikumuusika. Siin on hoopis teised lood ja laulud. Läbi salapäraselt suletud uste kostab mingeid linnulaulu, taolisi vääratusi suurtesse liftidesse lükatakse mingeid aukartust. Äratavaid kanderaame treppidel vilksatavad ranged ranged valged kitlid. Kõik see tõstab niigi juba kõrgelt närvipinget ootesaalis tammuvate isade seas. Nad käivad ringi nagu noored lõvid puuris ja ootavad aastast aastasse sajandist sajandisse. Ikka sedasama teadet. Jaa või ei. Poiss või tüdruk? Statistikud teavad öelda, et igal aastal astub rohkem kui 10000 inimest hajameelsusest läbi ukseklaaside ja klaasist uste. Tundub, et tõhus osa sellest langeb sünnitusmajade ootesaalidele. Kuid jätame isad tammuma ja teeme kindlaks, kuidas on Eestis pärast sõda kasvanud sünnitushaiglate ja osakondade teenindamisvõime. Selle kohta võiks öelda niipalju, et sünnitusvoodite arvu on meil kasvanud vabariigis enam kui neli korda. Kuid ikkagi me peame seda veel liialt väheseks ja juba tuleval aastal hakatakse Tallinnas ehitama uut sünnitusmaja individuaalprojekti järgi 250 voodiga. Päris loomulikult vastavalt on kasvanud ja kasvab ka meditsiinilise personali. Hulk ja muidugi kui võrdluseks võtta 40. aasta andmed, siis on arstide arv kasvanud kaks korda kaks ja pool korda. Kui sõjaeelsetel aastatel akussöör günekoloogi oli ainult 76 arsti siis praegu on meil neid üle 200. Kui tõmmata siit huvi pärast paralleel nendesse kaugetesse aegadesse, seltsimees Gustav seal millal kogu see tõsine töö oli vaid vaprate ämma mooride kanda? Katsume siis jälle kirjalikudele andmetele toetuda. Tuleval aastal saab 200 aastat esimese Eesti meditsiinilise ajakirja ilmumisest ja seal on ämmaemandate ja sünnitusabi kohta toodud üks lõigukene, kus on märgitud, mida ämmaemand siis õieti tohib ordineerida. Seal on konnakarbipulber igasuguste juurikate, ütleme, kalmusejuure pulber, mida anti lapsele siis, kui oli vaja mõjutada tema nii palju ei karjuks ja nii edasi. Nojaa, Emmemada vanne juba, mis meil oli käibel seitsmeteistkümnendal sajandil, näeb ette. Ämmaemand ei tohi kutsuda esile kunstliku sünnitust, tal peab olema Virkia kannatlik, ta ei tohi rumalasti rääkida, ei tohi sõimata, ei tohi irvitada sünnitaja üle, peale selle ta ei tohi siis linnast loata lahkuda. 18. sajandil ämmaemandaid manitsetakse täpselt samuti, kuid lisatakse, et neid tuleb kaheksamineerida. Ja kui parajasti antakse abi vaesele ja samal ajal saabub kutserikkalt, ei tohi esimest maha jätta ja kui siis ainult siis sünnitaja ise nõus on ja ämmaemad abi kohale. Tänapäeval, nagu teame, jätkub see õilis traditsioon selles vormis et kõik sünnitusmajad töötavat vaheaegadeta ööpäev läbi ning on iga tund valmis ütlema tere tulemast. Seda külalislahkust. Lähed nüüd proovima meie mikrofon. Valget kitlit, valged koridorid, vaevu-vaevu tabatav ravimite hõng. Vaikus. Nii jõuame uksed, millel pole isegi silti võõrastele sissekäik keelatud. Kuid mis sellele vaatamata on meeste ees, olgu nad siis mikrofoniga või ilma rangelt rangelt suletud kõige kaugematest aegadest. Tänase päevani. Ainult teie, doktor Konsab, saate meid nüüd aidata. Hästi, kas te võtaksite korraks mikrofoni ja meie väikese magnetofoni ja astuksite paariks minutiks üle ukse, hästi lagedale, marlist masket. Kord nõuab hästi vinge läbi autoklaavi. Olge kena. Hingake, hästi, sügaval. Hästi sügavalt, hingake rahulikult. Kuidas toonid on? Regulaarselt tule. Kes nüüd sellise hõiskamise saartel siia imelisse maailma astus, poiss, tüdruk, poissmehi tuleb juurde, yldiselt mehi rohkem sünnib. Ainult et nad on nii õrnem sugu. Neid rohkem haigestub kahjuks. Ja lõpuks neid on nagu ikkagi vähe ja kui arvame veel sõjad sinna juurde. Muidugi mõistetav, et neid peabki, rohkem ei ole ja seda muidugi, muide siin looduses toimub ka üks huvitav automaatne reguleerimine alati pärast seda sünnib poeg läks rohkem, Hansoni rahvas räägib, et tonni laske. Aga üldiselt statistika näitab, et üleüldse poisse sünnib rohkem. Väga vaikne. Katsume kõik teha selleks, et sünnitus toimuks ilma selle tavalise, kõigile hirmu tekitava, niisuguse kisata. Muidugi kui see tulemusi ei anna, siis meil on ka teisi võimalusi. Me kasutame mitmesuguseid, ka medikamentoosselt tähendab ravimeid sünnitusvalude uimastuseks, narkoosi hoidumiseks ja vahel narkoosi vahel muid vahendeid ja üsna heade tulemustega oleneb mõõduka temperamendi suures osas siin igakordsele hääle järel ei saa siiski otsustada valu suurust, kes karjuvad perimeetri blondid. Teate, see on niisugune üldine, arvame need brünetid ikka, et nad on nagu temperamentsed, aga oma kogemuste põhjal ma seda küll ütelda ei saa. Ja täiesti kui kaua kestab tavaliselt sünnitus 10 12 tundi, korduvatel vähem kaheksakümmne ja veel palju vähem vahel. Ja üks väheseid termineid teie tööalast, mida ka meespere hästi teab, on keisrilõige, et kas seda praktiseeritakse ja no sellest me siiski ei pääse, kuigi me katsume ka nii, et ilma selleta läbi saada, sest see on ikka üks tõsine vahelesegamine. Aga seda tuleb paratamatult teha, aga mingisugust nihukest ohtlikku operatsiooni praegusel ajastul ta endast enam ei kujuta. Varem arvata, et selle lõike läbi teinud ema teistkordselt sünnita, enam ei tohi, oh ei, tohib küll sünnitada ja ja ta võib spontaanselt sünnitada normaalselt, iseenesest ja korduvalt. Muidugi mõnikord ikkagi peame ikka seda sünnitajad tugevalt jälgima ja vahel on vajalik ka teistkordne keisrilõikus kriteeriumiks. Säästa kaks elu. Ja muidugi see on veebiikka selle operatsiooni juures säästa mõlemad elud. Aga kui tekib hetk, millal kaht säästa ei ole enam võimalik, kuumade siis valite. Loomulikult panime ema, igal juhul katsume päästa ema elu. Noh, selle otsuse langetamise hetk on vist teie töös üks raskemaid. Seda küll paratamatult nisust, raskeid hetki, mil siiski esineb ka praegusel ajal mitu last päevas teie haiglasse maailmavalgust näeb esmakordselt? No ma arvan, et keskmiselt 10, võib-olla isegi taks teest, load on päevikus palju rohkem, üle 20, isegi sarnaseid ta ei anna, et meie meie asutuses päevavalgust. Kas laksu andmine roosale ristmikule käib ikka endistviisi asja juurde tingimata? Praegusel ajal siiski lihtidest laksudest katsume enam-vähem loobuda. Meil on juba nii moodsamaid võtteid, millal see masin laksu, masin, laksu, masinat just meil ei ole, aga masinaid meil siiski on, millega näiteks nina suukoobast puhastada ja nii edasi, et kui läks Anna, mis väga õrnalt tähtis on siiski, et laps hakkas häälitsema sünni järgi. Kas kopsud on nagu rahvasuus öeldakse, lahti läinud ja et kas ta võib normaalselt rütmiliselt hingata? Väike kõrvalepõige, see moment on jäädvustatud kümnete rahvaste pärimustes. Ja nagu kuuldav alati Vanas-Kreekas vastsündinule pähe, veini riputati üle soolaga, hiinlased tõmbasid talle jalga kitsad kingad, indiaanlased vajutasid noateraga otsaiivsele lohukese ja nii edasi ja nii edasi. Seltsimees kusterson, kuidas märgiti seda hetke meie esivanemate juures kusagil saunas või muldpõrandaga hütis? Et ütleme, laps ei upuks oma pikale eluajal võttis ämmaemanda abiline lapsel turjast kinni, kastis ta kohe sinnasamasse veetoobris, ütles, et nüüd upub ära. Ämmaemand pidises kohe hüüdma ei upu. Tühja käijupu muidugi kangematel ütles selle tühja asemel. Ja nii tehti kolm korda, kui laps oli siis selle profülaktika läbi teinud, loodeti, et vähemalt uppumissurmade tai varitse mereväkke minna, aga teised surmad varitsesid küll teda eriti alatoitluse näol ja rõugete näol. Ma mäletan vist ühe kuu kohta, oli 18. sajandi lõpul siin Põhja-Eestis kas 360 või 370 Rõuges surnud last, kuidas laste tulevikule mõeldi pärast nende sündimist väga energiliselt igatahes seepärast, et poisslapsed tõmmati läbi ema särgi. Milleks seepärast just, et selline poisslaps, nagu arvati, hakkab hiljem taga tütarlastele meeldiva. Ja täpselt samuti tõmmati tütarlaps läbi isa aluspükste, sest sellisele tüdrukule pidid poisid hakkama massiliselt järgi jooksma. Niisuguste küsimustega me enam kokku peaaegu ei puutu. Enam Raimas pois kasvas. Seda ei tehta, aga paraku veel. Nii mõnedki on religiooni küüsis ja need tavad tihtipeale ei ole hügieenilised. Eriti kole muidugi mõtelda ühises vannis ristimisele midagist, mõned lahkusulised teevad. No seda ei tahakski nagu uskuda, et üks normaalne ema niisuguse asjaga hakkama saaks, lubaksime lubaks oma lapse kahtlaselt. Laev haridusele ja üldse vastsündinu ümber korjatakse kokku liiga suur tuttavate ringis, mis võib muutuda isegi vastsündinule ohtlikuks. Infektsiooni mõttes. Nüüd jätkame juttu seltsimees kontserdiga ja kuuleme, mis tänapäevases sünnitusmajas ilmale tulekule järgneb. No kohe peaaegu sünnimomendi järele, profilaktilistest võtetest kasutame silmadesse põrgukivi lahudilgutamist, see on juba väga vana võte ja väga kaua kasutusel ikka ühteviisi. Paljud emad võib-olla ei usu, et nende Mõimukene saab oma esimestel elupäevadel ka mitu miljardit väga tigedalt pat Silly kehasse. Ja aga üks siiski saab. Sellepärast et see toimub juba nii-ütelda ka profülaktika mõttes meenimest, vaktsineerimine, lapsi tuberkuloosi vastu. Ja praegust meie asutuses tehakse seda maha kaudu, nimetatakse seda kritiseerimiseks. Millal te teete kindlaks, vastsündinu verenäitajad? Vas verenäitajad, me teeme kindlaks kohe sünnitusel, aga juba enne munema uuritud, aga mis siis, kui reesusfaktorit langeb kolm konflikt? Kui on reesuskonflikti karta, siis teostatakse lapsel vere vahe, kus see on nüüd see punkt, milles tänaseni kahjuks küll võrdlemisi sellised muinasjutulised kuuldused liiguvad, oh, keiser, me iseendast mitte midagi koledat on üks väga kultuurne toiming, muidugi tan otsekoheselt eeldus vereülekanne, lapse verd vahetatakse teatud osa võetakse verest ära ja teatud osa pannakse tagasi lapsele. Alati paneme, mida ka siin muidugi rohkem, kui me ära võtame. Kusjuures käin muidugi nii grammhaaval ja, ja see käib väga pikkamööda tundide vältel operatsioonitoas ja väga pikkamööda tema, mitte midagi ei tea sellest loomulikult tema midagi ei tea, sellest vahetatakse kui suur osa verd. No olenevalt millise konfliktiga on tegemist, 350 kuubikut, 400 kuubikut ja vastavalt siis viiakse umbes 50 kuubikut alati rohkem tagasi, aga konflikt ei esine mitte alati esimese raseduse juures seda konflikti peaaegu kunagi ei esine ju. Teie vahendid tänapäeval saavad sellest kõigest enam-vähem alati jagu. No enam-vähem ala ei, aga mitte ka alati mõnikord megi liinime, analüüsid ei näita kohe võib-olla seda suurt rasket konfliti ja mõnikord konflikt on niivõrd raske, aga siiski üksikutel juhtudel haruharva haruharva, kuna alla vannutati ta, kuna ennemalt, see oli siiski väga kurb nähe, kuna mõni naine ei saanud üldse kütt, lapsed, kes sündisid, said kollatõve, ikkagi surid, surid ja seda põhjust ei teata. Ja kuivõrd selle õelus faktoril igateaduses on võrdlemisi lühike, võrdlemisi lühike on see iga ja meie siin seda verevahetus, teeme alles mõningad aastad. Laps on sellest voodikeses selle laua pisikene voodikene selle laua peal teda mähimekaid, korrastuse teeme, temaga on vaja ja ka lumekakk nii kaalul on tore alusaknal kumer alus, kuhu ta siis banaan, kuidas muidu ta jalgadega sinna selili peale ei saa. Täpselt nii, kui palju harilikult see kaal näitab? Noh, Euroopa keskmine oli omal ajal kolm kilo, 250, aga nüüd ta on tunduvalt suurem üle kolme kilo 400. Ja meie peame selles mõttes üleeuroopalise tasemega kindlal sammul ja kindlalt, ma arvan, et normees. No kui otsustada selle järele, et keskmine eestlane sööb kaks korda rohkem kui neli korda rohkem kartuleid kui keskmine ameeriklane ja ega see söömine just kiita ei ole, seda võiks vähem olla, aga vastsündinud on ikka praegusel ajal tunduvalt suuremad. Vaatleme veel korraks statistikat. Inglismaa kohta on niisugused statistilised andmed avaldatud. Et nende vastsündinute keskmine kaal on kahe kilo 800 grammi piirides. Eestis aga juba ütleme üks viis aastat tagasi oli veel keskmiseks kaaluks kolm kilo 200 grammi. Täna aga me võime juba julgesti öelda, et keskmiseks vastsündinute kaaluks on kolm kilo 850 grammi. Rekordkaal. Rekordkaal tead, ütleme, kuue kiloseid lapsi, oleme meie vastu pidanud võtma. Kusjuures seda kaalude nähtavasti ei ütle sellise uhkusega, nagu võib-olla arvu suurus vääriks jah, sest kui vastsündinute kaalu üldine kasv väljendub eeskätt rahva tervishoiu ja elatustaseme kõrget taset, siis muidugi ainult teatud piirini on see kasv mõistlik. Ja muidugi, kui edasi minna, siis ei tea, kui suurte lasteni me võiksime välja jõuda. Eks see ole vist taandatav kõik sellele, et me ei oska päris õigesti süüa, nii terved kui haiged. Mehed naised ja, ja see on üks suur viga, meil tuleb hakata ilmselt tunduvalt rohkem elanikkonnale seletama eriti tulevastele emadele, kuidas õigesti ja ratsionaalselt toituda. Kui palju võid jätta söömata ja mitu õuna selle asemel süüa? Ja muidugi puu- ja juurvili peaks küll olema tulevaste emade toidulaual esiplaanil. Kas te olete ka sellist arvet pidanud, kui paljudele kodanikudele teie olete teed näidanud siia huvitavasse maailma? Seda arvestust ma küll ei ole pidanud, aga no seda võib ikka kaunis palju olla nende aastate vältel. Väike alevik või küla või väike linn võib-olla tõesti sellepärast, et alguses kus oli meil vähem Arskeeveegaadiki tuli valvata ja peaks ikka olema päris suur hulk inimesi. Aga kuidas nad teil siin segamini ei lähe, kui mitukümmend tükki päevas ikka juurde tuleb? Selle eest me oleme äärmiselt valvel. No näiteks meie asutuses me kasutame lapse käele sildikese asetamist, mille peal on siis märgitud ema nimi ja lapse number. Peale sellesamasugune sildikene tuleb lapsele ümber riiete, mähkmete peale sama andmetega. Siis on meil veel olemas plekknumbrid, mis asetatakse üks number lapse voodile või lapseboksile, teine number ema voodile. Õieti segiminekut meil küll olla ei saa, kuigi emad seda vahel mõtlevad ja väga kardavad. Number 33 on uljalt küline. Keera õrnast nagu jala üleval pead, ega nemad taha lamada, pulgad saadikega tahavad ennast partidele liigutada. No on ikka toredad mehed küll, mõtlen. Tõesti hoolega, magavad. Ja jäi isegi vaikseks, see number kaks kolm neli viis, kuus seitse kaheksa üheksa 10 11 12 tükki. Ja see nüüd vaikis, ta sai kõigepealt oma asjaga hakkama ja teiseks teiseks mikrofoni ees ikka inimesed jäävad kohmetuks, hirmsasti paneb kohmetama. Millal ema oma last esimest korda, no näed? Noh, see oleneb, millise sünnitusega on olnud tegemist enamuses me katsume anda emajuure lapsi juba 12 tunni möödudes varem kõnelesime tõi töö kõige raskemast hetkest, kui tuleb valida, kelle elu see viimane, millest nüüd vestlesite kuulubist teie töö kõige ilusamate hetkede juurde. No loomulikult, see on ikka niisugune väga rõõmus töö, ma pean ütlema ja üldse üks rõõmus sündmus perekonnas ja üldse iga ema elus iga naise elus. Aitäh ja lõpuks ongi käes ilus päev. Lilled, pehme, elav konksukene ja kodutee. Palju õnne. Kas nüüd on siis lõpuks kõik selja taga? Jah, kõik selja taga ja õnnelikult ennelistelt. Poiss, tüdruk, tydruk, kaal 3003 kilo 250 grammi. Priske tüdruk on kyll nooli vaevaga temaga alguses kartsin rohkem, aga pärast ei olnudki sugugi nii suur. Oma tütrekese nimel ta südames tänu ütelda kõige haigla personalile töödelt, alates peaarstist kuni kuni sanitaridena välja, seda hoolitsevad väga hästi meie kõigi eest. Palju tänu neile, kes on esimene laps, esimene no nüüd on üks suur ja väga tähtis kogemus eluks juures. Ja muide tagavati sees seisab, selleks on palju rohkem kogemusi, tartus tas, kas ei ole mitte õpetaja, olen kyll, no siis teil on tegemist ligilähedaselt sellesama alaga peaaegu jää enam klassis, vaid ka kodus, juuste, ainult kooli, seal suured, aga seal kodus on väga tilluke küll varsti kasvab nagu pilliroog. Loodame seda kõike. Nimi Rutt, juba pandud juba, kes on nime autor, isa või ema? Mina olen see, olgu tal süstee, päikseline tänan. Tänan väga teid. Tänan.