Oma eelkäijate käsikirjalised, almanahhi, taakate arvamisi, põhjade pingutusi, nende õhinal seadsime oma klassi tutvustavad värsid, kõik tegid. Esimesed luuletused sündisid peamiselt meil regivärsse ja rahvalaulu matkides. Õpetajate päevaks said kaante vahele koolid, seinalehte sügisteemalised värsid ja proosapalad, illustreerisid seda kogumikku Indra kaunis ja Kalle Aulik. Hea luulejooksuga tutvustasid end Tiina Marippu samuti Anu Hansen Anule andmetesse renni staar proosas panid end maksma ordi vahelaide Terje Kauber. Mäletate Rehnisele oli meie tantsurühma esimesel välisreisil Talsi rajooni kaasatud oma värsivihik, seal olid väga ilusad luuletused, moraal oli selge ja mõnus ja sellest ka üks luuletus. Mida külvad, seda lõikad. Nõnda ütleb põllumees, kes teeb tööd, see tunneb uhkust saadud saagist sügisel koolipoisse, samamoodi tuleb kohe alata sügisel. Kui lähed kooli, hakka kohe õppima. Ilusaid värsse sündis seinalehe numbritesse ja kaustadesse ma tuleviku almanahhi ootama. Luuletas kogu klass A kui B. Kõlvaja haikusid teha toeti silpe. Kuid avaldada julgetendik vaid õpetaja käsu korras. Kümnendas klassis asusime tõsisemat laadi luuležanrite kallale. Nii sündisid haigud. Meil eriti meeldis ene Keinasti haigut teekond. Üksik rändaja taastub lumisel teel, väsimus kehas, kõikjal pimedus, pude ründavad varjud. Koer ulub vaid. Lootus on leida kasvõi üht elumärki. Nälg võtab võimust. Lumi on vööni, aga saiadel juurde pilved katsid kuu. Ja lõppu pole, ei lõpe see teekond, sest hommik con kaugel veeks vaiku raagunud oksad tardavalt ootavad lund, mida ei tule. Selgetel öödel langevad tähesoovid musta maa poole. Udusel aknal igatsen jäälillede hõbejaid, helmeid. Ta on keelega püüda, lumeliblikaid, hapraid ja õrnu. Oleks veidi kurb peatada nende lendu. Helbist saab pisar. Eriti hästi mõjusid meile Yana Truuverti haigud hämarast taevast langevad allahelbeid, külmad valged. Ootan ärevalt kevadise looduse vallapääsemist. Tähed sirasid ja nende lahked silmad helkisid rõõmsalt sügisel, metsad ehivad end kuldsete sügispüüdega. Väike tihane, kollase kõhuga istub raagus oksa raal. Lumeräitsakaid liuglevad hallist taevast, minu kindel hanged põlvini. Soopan helkivas lumest üle väljade Well sildist satiiri ja eriti tuttava koolide arvel. Margus, võib-olla sa loeksid meile? Minu koolitee on kena, meelsasti maastun seda, kuigi Audki muhke on see vist veelgi parem, on. Tee on üles kaevatud, mitut meest seal vaevatud, nüüd on asi üsna kole. Kasu nende tööst ei ole. Aasta on 100 meetrit, veel paistab kooli uks molees tundi kutsuv range kell, mis on vahel päris hell. Iga uus päikesevalguses helendav sügis on mitu endaga kaasa palju rõõme. Üks neist suurtest rõõmudest on astuda jalg jala ette kooliteed. Sageli näedsa komistavad neidu, väratavat noormeest või koguni õrnalt maad puudutavad kooli ots. Kuid see ei ole kõik meie koolide romantik. Seda leiab veel palju, kas või lihtsast. Ühe kõnniteega kaevu tänavast. Sa saad puudutada iga vastutulijat võime mööduminejat. Naudid rõõmu, rahuldust, kui saad kellelegi varbale või kannale astuda. Tunned kohe, et ka sind ümbritsevad inimesed, inimesed, kes saavad aru, et sinul, noored elluastujad, ei ole kerge. Ühelt poolt väsitab sind sinu raske koolikott ja ühtlase massina selga vajuvad kehad. Teiselt poolt pidev jalgade vahtimine ette heidame siledamad kohta selles kuumaastikus, kuhu astuda. Ja kui sa selle lõpuks leiad, oled sama õnnelik nagu see teemeister kelle nägu säras rõõmust, kui ta selle tee enneaegselt valmis sai. Nagu öeldud, sarnaneb kuumaastikuga. Romantikat leiab sealt kindlasti veel küllaga. Selle kauni-d ja selle eest, et ma ei ole veel oma jalaluud puruks kukkunud. Pean tõesti trehvi töömeestele suur aitäh ütlema. Teeksin ka pika pai, aga ei saa, käsi on kipsis. Koolidel kukkusin. Sündisson ette vabavärsse, aga pearõhu asetasime ikkagi emotsioonidele. Tiina laiama mõtted. Varsti jälle on talv, juba taevas on öösiti kalk, kumav kuu kiirgab külma ja kõleda laotuse all rõhuhallidest juustest üks salk nuuksudes nukrat ilma. Möödas lehtede Wiretav lõõm, oksad leinavad, kaotatud väärele, enam kulda ei pilla. Juba antud on kõik vist Karl. Tuul pillutab hakiparve üle jäätunud vanuva linna. Kõikjalt kadunud sära, kuid kurbus ei piinagi hinge. Tuleb kevad, siis rõõmustan taas. Jäise vaikuse unustan ära hellalt sülitan tardunud linde, näitan neile kui sellise klaas. Panen, lendavad enese kõrval lendu ja hõikan ja hüüan kõikjalt pakkujad põgeneks, vaev teid. Ma armastan ühe võrra kevadjõudu ja värskust, rüüpab sügis järelemõtlemisaeg. Suured meistrid nagu Betti Alver, Juhan Sütiste, Gustav suits. Juhan Liiv inspireerisid lihtsusele elamuslikkusele looduse täpsemale kujutamisele. Kati loeb luuletuse, puud olid kõrged. See on Juhan Liivi mälestuseks väikene villu kuulist tumedat kohinat. Puud olid kõrged, kuulas laine häält hinges pakitses valupuud olid kõrged. Kuidas ta tahtis piiluda, ääretut vetpuud olid kõrged, kuigi ta püüdis kikivarvul tõusta. Puud olid kõrged. Ei näinud Peipsid kuigi igatses väga, sest puud olid kõrged. 11. klassi luulekursust ei referaatide vahendusel meile kaasaegse, üsna omaseks saanud luule ja veeklassis on ja üldse meie koolist. Viimastes klassides on eriti populaarseks saanud Ralf Parve, Arvi Siig, Juhan Viiding, Mats traat, Hando Runnel ja nii edasi. Lõpetuseks meie parimate etlejate. Oma loomingut öösel, kui tõusin. Ma tõusin öösel ja ärkasin unest, mu nägu vahetas eilse päikese jumest, ma sammusin toas edasi-tagasi ja üksteise järeltunnid möödusid sedasi. Ma olin häiritud ja ärkvele jäin kaedal, kuulsin, kuidas keegi järel mul käis, ei tullu tundmul silmale, et panna pea veel padjale. Kuid koidikul, kui uni tuli pinne rott veel sahvri seina vahel suri. Mul oli meelsest rõõmu, sea ja magama jäin õige pea. Ma ei julge kõrk, kõndisin metsas ringi ja kuulasin metsa häält, seal silmasin tumedat taevast ja puutusin puhast maad. Vaatan, ja äkki ma näen, et naerdunud olid mu käed. Määrisin sinova taeva ja plekid jäid sinna mu käes. Kui uuesti puutusin maapinda, oli määrdunud laigud ka seal. Sestsaadik ei julge metsa minna, määrdunud kätega patuse hingega. Ärge teiegi minge. Mina kirjutan põhiliselt proosapalu talvepäev. Kui kelle hommikust keskpäeva siis surevad, ööväravad oma lukud vaikselt, märkamatult eneselegi teadmatult vastuks säravvalge talvepäev hommikusse. Seal ta siis kükitab, nina, külma, punane ja kütab oma heleda naeratusega lume leigeks kogu päeva. Ta pilgutab oma särav tumedaid silmi ja paneb purikatki, rästas heameelest tilkuma. Aga keskpäeval sirutab ta ikkagi oma talveunest virgumata kiiri ja naeratab ise heameelest särades. Kogu päev saab täis helget naeru ja heleroosat õnne talverõõmu. Aga õhtul viipab seesamatalvepäev hüvastijätuks ning poeb oma lumise teki alla, taasavab oma väravatöö ning puistab kõikjale kahvatukollast kuuvalgust. Vargamäe igaühel on oma Vargamäe, kaks inimest tulevad sinna üksmeelselt, tõttavad üles laest üksmeelel, tuleb minna tõtata üle soosildadest, kus kasvavad Jandlikud kased mööda männi Jessidest, põõsastest ära nukrust silmist lase. Igaühel on oma Vargamäe, on oma tõkkede käänud õiget sihti enda ees, kui näed, saad üle sirgest kui käärust. Kuid kes varastas minult Vargamäe, mis kombel Jamil väel ta tõmbas otsast kaks jalga ja käed torkas mul peas silmad, et ma enam ei näeks oma vargamäed, aga peab nägema. Olen vikerkaare laps minus peidus on tuhandeid värve. Kui ma olen õnnelik, naeran ma kuldkollast naeru. Seda kollakat tooni on kogu maailm täis. See on minu naer. Aga kui mul on hea meel, ma punastanud, kogu maailm kattub roosakaspunaste toonidega. Mul on piinlik, aga ma tean, et see on ilus. Kui ma olen pahur, näitama kollase varjugi, siis loobin maale, sinist ja rohelist. Las kõik saavad osa minu halvast tujust. Aga pahur olen ma harva. Kõige koledam värv minu Vikerkaare triibulises taskus on tumelilla. Seda värvi on täis kõik kurkad. Kui ma nutan, siis langevad minu suured pisarad alla maapinnale. Maailm on täis siis vaid kurjust ja viha. Sellepärast nutangi. Aga kohe pärast nutu paitan pilguga maad ning naeran oma kuldkollast naeru, ise heameelest punastades. Naeru sekka segan ka veidi pahurust, sest ilma selleta ei oleks Vikerkaare laps. Kui see nõukogude õpetaja noorte hääl ning sirp ja vasar tõid lugejani konkursikuulutuse kooliraadio kuulutas välja konkursi kirjandus ja kodukant. Oodati 10 minutilisi saateid või saatematerjali õpilastelt. Juhend oli minimaalne ja võib-olla sellepärast saime ka konkursile väga vähe töid. Muidugi mõõttas asja ka see, et koolides on palju omaloominguvõistlusi kõigest õpilased ja osa võtta ei jõua. Saateid meile ei tulnudki, laekus saate materjale ja meie toimetaja käis õpilasi ja saadet koha peal lindistamas. Aga saate tegemise käigus kirjutatud tekst on siiski kirjutatud tekst ja ka lindistamisel ei suudetud seda kõnelda tekstiks teha. Selle tõttu on võib-olla neid saateid natukene raske jälgida. Õpilased ise ju nii ei räägi, nii nagu nad nüüd saates räägivad. Ka kompositsiooniliselt on saated ehk vähem läbimõeldud sest kirja pandud saade on siiski teistsugune kui valmis tehtud saade. Saate materjale tuli kokku tosina jagu, neist eetrikõlbulike ja teemale vastavaid jäi sõelale kolm. Saateks tegime materjalid koos kooliraadio kirjandussaadete toimetajaga. Kaks saadet olid eetris aprillikuus, üht kuulsite täna. Kõik saated on erinevad, väljakuulutatud teemade ringist leidis iga kool või osalenud õpilane midagi endale lähedast. Keila-Joa ja Tõstamaa koolist tulid üksi tehtud saated. Pärnu esimese ja Kingissepa teise keskkooli õpilased tegid saated mitmekesi. Kahjuks Keila õpilaste tehtud saated ei mahtunud välja kuulutatud teema ringi kuid toimetus tegi autoritega erisaate, mis oli eetris samuti aprillikuus. Loodame, et esimene katse andis julgust järgmisteks. Tõhela rahvalaulikute saade pakub tõhusat lisakirjanduskursusele ja ergutab ehk teisigi kodukandi rahva traditsioone jälgima. On ju meie vabariigis paiku küll, kus rahvalaul veel elavana püsib. Katrin rand on oma teksti osanud leida ka laulunäited. Ja need olid Eesti raadio fonoteegis olemas. Laulu näited tõid saatesse vaheldust ja kinnitasid Katrini väiteid Tõhela laulikute viisi veeretamise oskusest. Et põhitekstiga esines Katrin ise esines üksinda, siis oli see saade võib-olla monotoonse kui teised. Üksi on muidugi saadet ka raskem teha kui mitmekesi. Pärnu esimese keskkooli õpilased Katrin Rooda, Piret Pulk, Janneli Romul tutvustasid oma saates Pärnu last venda sõelsepa. Põhiteksti ilmestasid luule näited. Aga valik näitab ehk enam saate koostajate maitset. Kui annab tervikpildi luuletaja loomingust. Tahaks loota, et see saade suunab ka keskkooli õpilasi venda sõelsepa loomingut lugema. Muidu me arvame, et venda sõelsepp on ainult lastele kirjutanud ja keskkooli õpilased ei ole sealt midagi leida. Kriitikute arvamusi oli teksti lükitud juhuslikult. Ja saate eetrivariandi valmistamisel otsustasime me need selle tõttu ka välja jätta. Saarlased Katrin Liiva, Tiina Maripuu, Ahto tahk, Märt käesel. Margus Sepp tegid saate õpilaste oma loomingust. Osa õpilasi, osa tegijaid esitas põhitekstiosa, luges oma loomingut. See peaks veenma kuulajaid, et ühe klassi loomingu põhjal võib huvitava saate teha, et see võiks pakkuda laiemat huvi kui tegijale endale. Ja küllap tagasivaade tehtule loodule, kirja pandule andis peale tagasisideimpulsse ka uuteks katsetusteks. Üsna loomulik on omatehtust on kõik armas ja kriitilist meelt on võib-olla autoritel vähem. Selle tõttu tundub, et just selles saates kõik näited ei pruugi kõikidele meeldida. Saatekonkurss kirjandus ja kodukant on kõigepealt tore algus õpilaste osavõtule kooliraadio kirjandussaade test. Kolm eetrisse läinud kodukandi lugu panevad põnevusega ootama kuulajate edaspidistki kaasalöömist. Mis siis köidab nendes lugudes kõigepealt oma sõnumi leidmine. Ja see sõnum on kõigil tõesti erinev. Kuigi ühine ühes soovis, et see pärale jõuaks. Kuulajat veenaks? Küllap on selle nimel vaeva nähtud, mõeldud ja otsitud töörõõmu ning nüüd juba kuulamis uhkustki tuntud. Pole ju raadiosaate koostamine igapäevaselt tuttav kooli ülesanne vaid ikkagi midagi erakordsemat ja loovuslikumat. Nendes esimestes õpilassaadetes võlub tõstama koolitüdruku huvi oma kodukoha, rahvaluule ja rahvalaulikute vastu. Kogutud teadmiste jagamise soov teistele. Pärnu õpilaste saade on kompositsiooniline tervikkülaskäik kodulinnakirjaniku venda sõelsepa juurde meeldejääv ja kõigiti raadiopärane. Oma loomingule toetuv saarlaste debüüt rõõmustab aga ise teha tahtmisega kirjandusest, kodukohast ja kodukoolist välja kasvanud loomeaktiivsusega. Niisiis igati kiiduväärt ettevõtmine tegijatele ja küllap rõõm kuulajatele.