Must vari käib akna taga, kes mulluga lagedel käis. Ta uitab siin alati. Aga tuule lapsime, tuba on täis. Täna pilluvad pilvepalli nad mu sängiga puiesteelt. Juba mõistan ma mõndagi neist, kui ta katusel koputab kauaya, kõneleb Koljateist. Ikka kutsub ta kuhugi kaasa, kuid lukus on pööruse uks. Mu toit on voodi ees toolil. Ma jäängi vist jalutuks. Aga teie lennake sinna, kuhu siit aknast ei näe. Laugelt lennake tuulelapsed yle laiuse, näe, lennake riid, Malia rupsin rukkimerel ja metsadel. Peipsil linnake läbiv Võnnu, kus kõneles kerko Kell. Lennake Võrus, Vändras ja Karksis. Lennul vaadake üle tee, kuidas terendab sinine puri. Tehke tiir ümber, Piibe tee, tehke kaarile Albu valla üle Kaarli, Muuga ning A. Lennake möödega menust kannul nii Kellyanne maantee kaksikvend lennake üle mere kannul uurijad, kahtlus ja taud, kuni leiate kivise rull ka. Kiri rünkalon, Kiline laud. Kivilaual on Kiliner raamat. Kivi raamatu nimetus kumab kaugele kumeral kaanel. Teedigantibus. Ikka peavad end raamatupärijaks Darrantele, draakonsalamander ja skorpion. Homan kulus horror ja terror. Nende lahingu nimi on leegion, ikoveerivad raamatut vaevad ikka riivavad raamatut, verised vood. Ikka raiuvad sinna kõik rahvad oma Tõllude nimed ja tõsilood. Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, kui mina ei saa. Seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk. Estonia. Miks just poetess meenutab niisuguseid? Paiku. Ja keda mõtleb luuletaja ühel või teisel puhul? 1000 930. aastal vastas Anton Hansen Tammsaare küsimusele mida ta arvab kultuurist ja kirjandusest järgmiselt. On olemas imeline raamat, tõeline raamatute raamat, mida loeti enne inimest, loeb inimene ja loetakse ka pärast teda. Selle suure elava ja igavese raamatu lugemine on aga väga vaevaline töö. Nõnda seletubki, miks inimene, kelle kogu tegevuse lipukirjana lehvib vähima vaevaga suurima saavutus on teinud endale erilise raamatu, puht inimese raamatu mida loeb ainult tema üksi kõigi loomade seas. Et aga inimene isegi on pisitillukene osa tõelisest raamatut raamatust loodusest, siis ei saa tema enesegi raamatus muud olla kui ikkagi midagi, mis leidub raamatute raamatuski. Selle oma avalduse kaudu annab Tammsaare nagu juhtmõte meie tänase teema avamiseks. Ja just nimelt raamatute raamatu kõige tavapärasemaks ja kõige mitmekülgsemaks lugemisvahendiks mõistmise vahendiks on saanudki meie kirjandus. Kirjandus on meie rahvast ikka saatnud oma loodusemõistmisega aidanud kodu muldset maailma, tunnetada väärindanud emotsioone ja loonud meeleolusid. Eriti eesti luule on Juhan Liivi aegadest peale ikka meeldunud looduselamusi vahendama neist üldistusi loomakirjanduse osa. Meie kultuuris ja selle kultuuri kaudu looduse vahendamisel võib olla vaadeldav kahest põhilisest aspektist. Esiteks, ilukirjandus annab eriti mõjusalt ja emotsionaalselt pärale jõudvalt teavet looduse dema avalduste, nähete, igasuguste seoste kohta. Meenutame kas või teie kooliprogrammist Trasbulba suurepärast stepikirjeldust kirjeldust nendest samadest steppidest, mis nüüd enamasti on juba üles küntud ja mille looduslikku olemust meie mõistakski enam muud moodi kui pöördudes ikka tagasi kirjanduslike allikate juurde. Või kui paljudel Meil on sageli talvel teel liikudes sama meeleolu, mida on osanud edasi anda Villem Grünthal-Ridala oma luuletuses, talvine õhtu või kui sageli see sõnastamatu, mis on sama luuletaja kevade tundes meenub meile mõnel kevade õhtul kuulamegi siin korraks Konstantin Türnpu viisistatult talveõhtut. See talveõhtu sisendab kõigile meile midagi niisugust, millele me oleme mõelnud ja mida me oleme kuskil ka juba kogenud igalühel, meil on kuskil olemas need ojad need kased ja pajud tee ääres ja ka see talviste lumiste teede lõputult kaugesse mineku tunne. Sellised meeleolude tabamise loodusest on kirjanduse suureks teeneks meie ümbritseva keskkonnamõtestamisel emotsionaalses vormis meie jaoks. Mida rohkem on aga aeg läinud edasi, seda enam märkame ka kirjanduse hoopis teistsugust rolli meile looduse toomisel kultuuri. Nimelt Me märkame, et ilukirjandus tõstatab, üldistab, teravdab ja esitad reljeefsemalt ka üldse neid probleeme, mis on sugenenud inimese ja looduse suhete vallas. Siin on eriti iseloomulik see suhtumise muutumine mida on osanud edasi anda Juhan Smuul oma sõgedate külakirjades, mis 1000 955. aastal raamatuna ilmusid ja kus ta kirjutab. Nõndamoodi. Vaadates kümneid tundmatuid taimi, mis on õitsenud, õitsevad või hakkavad õitsema. Aimates, milline värvide rikkus valitseb siin juuni alguses, enne heina tekib imelik nõutuse ja kahjutunne algkoolis, kus loodustunnid olid alati viimased, ootasime kannatamatult nende lõppu ja hüüdsime üht tütarlast, kellel oli neeger likult, Grasus, pea, sarik õieliseks. Sellel ajal huvitas meid kõiki uus paat, meri, raud ja masinat, mitega kapsas, eostaimed, liblikõielised puud. Puud olid ise asjad, puus saab noa peitliga midagi teha. Kapsast, kullast ja kõikidest õielistest, aga mitte midagi. Nüüd leinan neid aeguma taga. Ja vaadates kevadist heinamaad varajaste lilledega ja kümnete kümnete erinevate ning armoneeruvate taimedega loeksin läbi esimese kättesaadava botaanika kursuse, nagu te märkasite. Jõuab Juhan Smuul siin õieti sellele samale mõttekäigule, milles Tammsaare räägib oma raamatute raamatu mõistes kirjanduses olemasoleva kaudu tagasipöördumine looduse enda olemuse juurde, samalaadselt uut suhtumist, kus loodus ja loodusega suhe peab peegeldama üldse inimese enda olemust on tänapäeva kirjandusse tulnud väga palju ja selles peegeldub ühtlasi maainimese mentaliteedi muutumine linnainimese mentaliteediks ja selle suhte muutumise ilusaks sümbol näiteks võiks tuua kasvõi veel Kersti Merilaasi luuletuse, mis on pealkirjastatud üks kask, meil kasvas õues teatavasti üks kask meil kasvas, õues on juba sajand tagasi meie kooli lugemike tuntumaid palasid kirja pandud malmi poolt. Ja nüüd Kersti Merilaas pöördub sama teema juurde tagasi, ilmata üldse mingist konkreetsest kasest enam räägiks vaid selle asemel sõnab hoopis. Olen hakanud igatsema lõokest järele lõokest järele, tuulises taevas laiade värskelt seemendatud põldude kohal. Läbi tahmase lumeta talve läbi bensiini ja kivise vingudest küllastatud tänavate jälitab mind hobumadara lõhn. Ja küpsevate kõrte hootine. Kord läheneb, kord kaugeneb, kanneldus. Niimoodi siis mingil määral on muutunud, looduse suhe on muutunud selle kaudu meie kultuuri peamise Keseme kodusuhe ning kirjanduse vahendusel. Me ikka ja jälle mõistame seda muutust kogu meid ümbritsevas keskkonnas paremini kui oskaksime seda avada iga päev ise tavalisi ökoloogilisi seoseid lahti analüüsides.