Vahel öeldakse, et kirjanik on osanud tabada mingis erilises tunnuses kogu oma rahva hinge ja sellega põlistanud selle rahva koos tema koduse maaga. Soomlaste jaoks on seda suutnud Alexis kivi ning eelkõige tema seitse venda konna oma humoorikusele vaatamata astunud eepos harduslikult otse Kalevala kõrvale. Alexis kivi kodukoht, mis on soomlastele sama tuntud nagu meile Tammsaare Vargamäe asub Nurmi Järvi kihelkonnas Palujõe külas. Siin on punaka rootsi värviga värvitud majakene kus ta isa töötas ja selle kõrval nõndanimetatud Tabori mägi, mis oli poisi esimeseks mängumaaks. Kas see on Soomele nii iseloomulik kaljune rünk, kus midagi ei kasva? Siia Tabori mäele. On ehitanud Alexis kivi just üles oma esimese mängumaailma, mis pidi meenutama tookord temale veel nii kauget linna Hämeenlinna kuhu vanemad inimesed teinekord läksid laadapäeval ka siin. Tabori mäel oli Viiburi toll ja lepaotsa riputatud hobuserauad pidid helisema nagu kirikukellad. Siin koduümbruses puutus Alexis kivi esmakordselt kokku loodusega. Ta rändas paelad ja silmused kaasas mööda metsi, et tuua jahisaaki koju loomi kui linde. Väga mõnusaks ajaks oli talle karjaskäigu põli, ehkki seda vahel peetakse süngeks raskeks. Oma vihmade tõttu on Alexis kivi hiljem öelnud, et tema sai väga palju oma karjapoisipõlvest. Suureks elukooliks oli ka viibimine see myylajate juures. Nende juures, kes tegid maa sisse kaevatud aukudes mullaga kaetud aukudes seppasid ja oma elutarkust andsid ka poisile edasi. Siin koduses Majas hakkas poiss ka esimest korda kirjandusega kokku puutuma ja juba niipea kui lugemine selge olevat kirjutanud ka mõned esimesed luuletused ja kodumaja ahju kohal on kustununa veel praegugi jäljed tema esimesest joonisest, mis on siia kantud söe ja tõrvaga. Seda miljööd on kirjanik hiljem nii korduvalt uuesti meenutanud. Ja eks isegi tema kuulsa raamatu seitse venda lõpp meenuta seda kodu õdusust. Ta kirjutab niimoodi. Nad olid ka kõik kokkutulnud ühes naiste lastega ja oli siis tegemist Jugola avaras toas, kui suur lastel salk kahisevail õlgadel vähkress ning püherdas seal kolde ümber, istus jälle kälide salk omavahel lõbusas jutu Westmises ja tore kekuri perenaine Timo, tõsine, teine pool liigutas seal mõnusalt vendla kördi pada, mis ääreni täis valges vahus kees seal kolde juures nähtiga Simeooni lauluraamat põlvel valmis alustama ühist laulu, kuid laua ümber istusid teised vennad vestles endistest aegadest, päevadest, metsade öös ja Imbi vaara kännulisel raies maal koopalise kohiseva mäe all ja mälestused minevikku, hädaohtudest, võitlustest ja töödest sulasid nende meeltes magusalt ühte, nagu sulavad ühte metsad, orud mäed ning kõrged nõmmedel kauguse sinihämaras. Neid lapsepõlvekogemusi on kirjeldanud Alexis kivi oma teistes teostes ja seitsmeski, vennas on midagi nii läbi tuntud sageli, et mõistad, et poiss pidi seda kuskil varem tingimata ise näinud olema või ise läbi tegema olema näiteks seitsme venna lugu sellest, kuidas tehakse Sõõru maad. Nad suusatasid ärmatanud metsades mööda künkaid üles ja alla, suusatasid mööda tasased maid ja kaugele paistis meeste paljas pruun rind. Nii kulus nende aeg enamasti siiski tare soojuses. Kuna kiirteta unine päike viibis kuumal lõunamaal kaugele, oli ta rännanud see elu tuline allikas. Ühel päeval tõstis ta vaevalt Lauppagi metsade sinisest hõlmast, kuid siis pööras ta kohe ka ümber ja alustas taas reisi põhjalasse. Suvi oli tulnud Sõõru metslaas ja kuumadel põuapäevadel kuivas ääretu risu virn ning põletamise aeg lähenes kuid piirinaabritele sõna- saatmata kellelegi teatamata läksid vennakesed, sõõrdu põle, tema tuli, pisteti risuhunnikusse ja vägev leek tõusis mühinal taeva poole. Peagi pöörles Ruske suits, kuni pilve ääreni edasi rändas, tuligi ja tuhaks põledes. Ta muutis ümbruse heledamaks päikesest kuid ta ei leppinud ainult Sõõru, risu ja puudega tormas lõpuks mühinal ka männiku sammassaali. Ja siis kisendas Juhani müriseva häälega püksid pihku. Iga mees, need kastame allikasse, nendega vihume tuld. Tõmbasid nad siis püksid maha, kassid need õõtsuvasse külma allikasse hakkasid vihtuma virutama, tama nõmme põlevat pinda. Kõrgele lendas tulinad, uhke nõgi maa kõmises, nagu oleks mööda kihutanud salk ratsanike täies traavis ning siis vaibusid metsikud leegid. Mustad kui Moorlased higist leevendades langesid mehed jõuetult maha, ähkides lõõtsudes tulise mängu järel. Alexis kivi, paljud teised teostega seotud paigad on samuti tema kodukoha ümbruses ja siia miljöösse provotseeritakse tervikuna juba korduvalt jutuks olnud seitsme venna miljöö. Niimoodi on tänaseni Ki tuntav otse Helsingi-Hämeenlinna mootori tee ääres praeguse asfaltmagistraali kaldal vennakestele omistatud talukoht. Siit ümbrusest pärinevad ka mitmed Alexis kivi keelepruugi iseärasused. Ja kui teda on Meie eesti kirjanduses sageli võrreldud Juhan Liiviga, kellega võrdlus võib-olla on tõepärane mitte üksnes sellepärast, et mõlemad mehed kustusid vaimuhämaruses vaid eelkõige nende luulele omase loodused läheduse poolest. Me tunneme aga ka hoopis lüürilisemalt Alexis kivi. Ja see lüürika kõige paremini ilmneb meile tema luules, millest paar pala järgnevas teile esitamegi. Koik kaugetel randadel kumab jo kerkimas päikesetera ja uduloor rebeneb eest. Sest möödas on öö, ju helendab suvine hommik ja lõõritab linnusuu. Ma värskes ja voogavast tuules mäeharjale kõrgele tõusen. Seal helgib mu lootuse täht. Ma seal oma kullakest kohtan, sest möödas on ööjuhe, lendab suvine hommik ja lõõritab linnusuu, ole. Kaugel kirjaniku sünnimaadest ka tuusula kus rätsep Ast venna saunas tuli Alexis kivi enda Juhan Liivilikult traagiliselt varajane eluõhtu. Siinsamas tuusule järve kaldal, mille lähedal on ka Sibeliuse helis kodu, kus pärinevad Soome kultuuriloos, nii tuntud Järne Feldid. Siin pisikesel kalmumäel on Alexis kivi tume hauakivi, mille epigraafiks on lõpulause, kirjaniku arutelust tema lemmikkangelase Eero elu mõttest. See epitafi kogu lõik kõlab seitsmes vennas, niimoodi. Sünnimaa polnud talle enam ebamäärane osa ebamäärases maailmas ilma mingi teadmiseta, kus kohal ja missugune vaid ta teadis, kus asub see maa see armas nurgakene maailmas, kus elab, töötab ja võitleb soome rahvast ning mille põues puhkavad meie esiisadeluud. Ta tundis selle maa piire, selle meresid ta salaja naeratavaid, järvi ja noid hagu aedadena jooksvaid männilisi mäeselgi. Kogu meie kodumaa pilt, selle sõbralik ema pale oli igaveseks surutud ta südame sügavusse.