Tere, vikerraadiost ja toredat nädalavahetust kõigile, kes kuulavad. Käbi ei kuku, on saade, kus oma elust ja teineteisest oma elus räägivad ja lapsevanem ema ja poeg, isa ja tütar näiteks. Sarja esimeses saates jagavad meiega oma maailma ansamblist Curly Strings tuttav laulja ja viiuldaja Eeva Talsi ning tema isa Kalev Lindal, kellel selja taga aastakümnete pikkune kogemus koorijuhina. Kui Eva toimetabki Stringsi kõrval Tartus Heino Elleri nimelises muusikakoolis pärimusmuusika osakonna juhina siis tema isa peab kodus Varbusel muusika, mõisamuusika, muusika, muusika. Vestleme nendelgi teemadel, aga siin saates on omal kohal ka mälestused lapsepõlvest. Kasvamise lugu ja valikut tee lahtmetel. Mina olen saatejuht Sten Teppan, põnevat kuulamist. Tere hommikust, Eeva, tere ja tere, Kalev. Tere, Kalev on Eeva ja Anni isa ja me räägime perekonnast, kes saab lähema tunni jooksul anda. Ma loodan üsna põhjalikku ja siira ülevaate sellest, kuidas neil läinud on. Kes, kelle elus missugust rolli täpselt mänginud on. Kalev, kui te vaatate Eevale silma, siis kes teile vastu vaatab, kas pigem ema, pigem isa või, või keegi teine, teie suguvõsast? Nojah, kui vaatad nüüd otsa oma tibu aga täitsa isemoodi välja tulnud. Ja emmest on palju tuttavat. Midagi tundub nagu endast ka. Aga Evan, vanema. Kui te mõtlete ajas tagasi nii umbes 20 või 25 aastat, siis missugune see mälupilt pisikese Eevaga seoses on, mis kõigepealt meenub? Noh, niisugune väike Tennefitsaga niukene, hästi elav tibu, kes tuli meie verre ja hakkas kohe nagu korda looma. Paljuski aga mälupildis on, on toredaid hetki vääga palju. Ma panen tähele, et Kalevi jutus jookseb pidevalt läbi sõna tibu, mis paneb mind küsima Eeva, kas sinul on ka isa jaoks oma hüüdnimi või, või kuidas seda kutsud, kui te, kui te kasvõi täna siin laua taga olete kokku saanud? Lihtsalt issi. Ei ole mingit eraldi hüüdnime. Kalev, kuidas Eeva endast natukene vanema õega läbi sai. Te ütlesite, et tibutulija hakkas korda looma peres, kas see päriselt nägigi nii välja kui sarnased, kui, kui erinevate kaks õde Eeva ja Anni pisikeste Nalid Eeva tundus kuidagi nagu niisugune tõsine laps või vahepeal veenab hirm küll, et nad söövad olija hakkas järsku rohkem tähelepanu nõudma ja võib olla pigem Saltakam oma väljaütlemistes ja olemistes tegemistes. Noorel lapsel ikka mõtted rohkem võib-olla murega, et kuidasmoodi ta ennast kehtestab vanema õega võrreldes ja kas tal tulevad need asjad ka välja nii nagu teised ees teevad? Kaks täitsa omamoodi isiksust kasvasid meil. Mis talle lapsena teha meeldis? No päris pisikese tibu Nadal oli joonistamise sihukesed väikevormid, niuksed, niuksed, sauruse junnid. Mingeid suure käega triibutõmbamist ei olnud? Jah, sellist huvi, põnevust igasuguste tegemiste vastu, mis ümberringi toimus, oli niukseid, innukat, kaasalöömist ja ja oma mõtetega välja tulemist oli ikka päris palju. Eeva, kui sa kuulad niimoodi, kuidas pisikesest sinust räägitakse, siis kas sulle endale tulevad need momendid kuidagi tuttavad ette või, või need mälestused on liiga varased, et, et meelde jääda? Ja tore on kuulda, et pole ammu nagu rääkinud lapsepõlvest niimoodi, et keegi vanematest räägiks, et siis tuleb endal ka palju meelde. Mul on tegelikult väga hästi meeles, kuidas me anniga värvisime ja joonistasime ja kõik, see tuleb eredalt meelde. Kus kohas sinu need aastad möödusid, mida sa juba mäletad, ma ei tea, mis vanus võib olla, aga, aga ütleme äkki kolm, neli, viis. Ja ma mäletan Ülenurme, et see koht, kus me elasime, see oli selline suur viiekorruseline maja. Me elasime viiendal korrusel ja mäletan seda kõndimist üles-alla ja kõike seda sõprade kampa, kes siis sealsamas majas elas, et selline tõeline tõeliselt lahe on ikkagi elada sellises kohas, kus on palju sinu ealisi lapsi. Näiteks kõrval kaks sektsiooni edasi elas näiteks Mari Jürjens ja käisime koos koolis, et meil oli väga-väga lahe kamp. Pokineni mari ema jällegi minuga ühes klassis omal ajal koolis, et kuidagimoodi asja Ülenurme Gümnaasiumi kooliõpetajate maja kus suuremjaolt need õpetajad seal elas ja kogu see seltskond oli päris tuttav omavahel. Ja lapsed kasvasid koos. Võib-olla Kalevil on endast natukene imelik või ebamugav kõneleda, aga Eeva tee palun seda oma isa eest. Kirjelda tema rolli muusikas, millegipärast mul on tunne, et teatud kogukonnas või inimeste ringis ja neid on päris palju. On kalevi panus olnud, et ikka väga soliidne. Mulle tundub ka, et huvitav kuidas öelda, sütitav energia, mis ISIS't tuleb. Ma arvan, et paljuski on see mulle kandunud ka just selline käimatõmbamise oskus. Et see mõjubki inimestele ja kuidagi, et isa oskab nagu nii hästi haarata teisi kaasa oma mõtete ja ideede ja eriti nagu koori juhtimisel, et et ma olen vahest noorena eriti nägin neid kooriproove, aga nüüd hilisemal ajal ka, et need on väga vaimukad ja toredad. Saan aru, miks see nii paljudele meeldib ja miks nii paljudele meeldib laulda tema kooris. Mis tähendab vaimukas kooriproov? Nalja ka noh, ega ainult nalja. Seega naljaga isaga. Aga teinekord, kui on näha, et, et no ei tule kuidagi seda asja ja ega vägisi ei saa ja hirmuga ei saa. Vahest teinekord mõni sutsakas mingi kildu paneb paremini asja paika kui, kui süvaanalüüs, miks, mis asi välja ei tule või kui tuleb, siis kuidas ta ütleb? Ja mulle mulle meeldis, see ka. Teie ei näe, kuna me räägime läbi raadioga, tegelikult isal ei ole vasakul käel poolt pöialt. Ja siis selline nali minu arust oli nagu vanasti, ma ei tea, kas praegu ka, aga et kui koor esines hästi, siis ta näitas nagu selle korraliku pöidlaga nagu jää. Aga kui ei olnud nagu nii hästi, siis ta näitas selle pooliku pöidlaga. Aga äike, selline naljaks Kalevi tutvusringkonnast on kunagi öelnud, et ta on initsiatiiv ikas rähkleja Eeva sind kuulates tundub, et, et see on võrdlemisi tabav. Noh, ma ütleks, väga-väga toredasti, hääldab rähklejad, seda minu professor Venno Laul konservatooriumi lõpuaegadel seal kusagil, kui sai Eesti õpilaste ehitusmalevad möllatud ja erinevaid projekte seal tehtud ei võetud ja ja kui Ülenurme kooli juures oli, siis veel niisuguse nagu vana Reola kooli taastamise projekt meil plaanis ja, ja otsisime sel, kas kaaskaaslasi tellisin, et siis oli seda rähklemist rohkem, aga nüüd on kuidagi varguse mõisas minu elu nagu väiksemaks jäänud ja ja tõesti, ma saan nagu tegeleda nende asjadega, mis nagu mulle meeldib ja ja nii ka see kuuri majanduses tegelikult selle kuuri asjanduse juures võib-olla see ega söönud iha ja kogu aeg ei ole, et ma olen ikka nagu ütlesin, nagu niukse vaimu, hinge ja ihuvahelist balanssi või tasakaalu. Et näiteks koorimuusikas sama moodi, et et kui meil on väga hea hääleaparaat nagu ihu nagu okei, ma teen trenni ja ma imetlen oma selle senaatoreid ja, ja hingamine on paigas ja suur hääl on võimas, kõik, eks ole. Olen selle välja arendanud. Aga nüüd peab olema sealjuures nüüd veel nüüd see mida ma teen. Mis aja jooksul ma pean, kui kiiresti midagi ütlema või, või kuidasmoodi seda raseerima või kas mis ajastule, mismoodi ühtemoodi häälega isa laulda vana muusikat või midagi patuslik või, või, või noh, nii ja isegi kui nüüd näiteks koorile on olemas, et et on hea hääl ja, ja on ka ja noh, teadmine ja solfedžo ja kõik häälestub intonatsioon on paigas ja, ja kõik on mõistus, eks ole, töötab ilusti asja juures, aga siis on küll midagi midagi hinge, maja sinna juurde nagu hingestust või, või sellist nagu südant asja juurde panna. Ja nüüd kui üks nendest asjadest klapib, et on väga hingestatult, lauldakse lisaks, aga hääl on täiesti mage või ja täiesti vale koha peal valised asjast tehakse midagi, et siis siis siis omale või et kõik on nagu tore, aga no ei ole häälekest või noh, täitsa valesti läheb, aga jube hingestatult tehakse, mängitakse ja lauldakse. Et ühesõnaga sellise niukse võib-olla nihukese, oma mõtte. Noh, nagu lõpetuseks sellega, et, et kuidas koori elus nii nagu muuski elus põhimõtteliselt otsid otsid mingisuguseid seoseid muu maailmaga, aga, aga ühtlasi ka sellest nagu teatud sisemist tasakaalu ja noh, nii nii elus siis noh jah, nii-öelda nagu hinge vaimu ja ja jõua vahelist bar laksu. Tore on kuulata, kuidas tärkab. Kirg. Laen. Neid koore, millega te praegu seotud olete, on kui mitu. No ärme räägi niimoodi kvantiteedist ja, ja loomulikult meil on Haaslava akadeemiline mees, Haaslava meeskoor on ainukene praegu ma ütlen küll niisugune täies elujõus maameeskoor kes ei ole nagu linna suur koor või, või, või nii, aga samamoodi on kanepi segakoor pion Meie koduvald kodukoht 130 aastat kol traditsiooni. Meie koori praegune koosseis on ka tsirka 30 inimest, meeste rida on täiesti olemas. Kontsertkoor maakohas ei ole ka päris igapäevane asi ja stabiilselt niimoodi aastatega nagu on selliseid projekti koore, noh, on see paganakoor, kes tulevad nüüd kevadel jälle kokku, et minna oma väikesaarte laulupeole ja ongi kohe niisugune väljund. Motomeeste koorida, peame pralt natukene boksipeatust, vaatame selle motomeestega saab. Aga noh, see Euroopa eestlaste koori ta sinna aeg-ajalt käime koos laulutama, suvised jälle laululaagrid tulemas. Kalev rääkige oma muusikasse sattumise algusest ka, mis asjaoludel te muusikasse olete sattunud? Meie peres minu ema-isa olid vägagi innukad lastesuunajad ja vägagi vabameelselt käis kõik see asi. Isa oli kaugliinibussijuht tol ajal ikkagi väga palju näinud mees ja kogu Venemaal läbi sõitnud ja igasuguseid kohti ja need lugusid, mida me kõik siis nagu kodus teadsime, kuulsime. Aga isa oli väga hea pillimees ka, samamoodi. Ja akordionimängul oli tal niisugune omamoodi stiil. Ta võib-olla võib-olla ei olnud surnoodist mängijaga, aga ta oli igal juhul oli üks selline väga innukas seltskonnahing ja ja kui isa võttis pilli Toompeale või oli oli mänguks läks, siis, siis noh, niikaua kui tema käsi väsis nii kaua ei väsinud keegi teine minema, see asi nagu käis. Kuidagi nagu siis minu algsed oma pillisaamine, näiteks kui sa Leningradist tõi ära, kas ma olin mingi nelja, viie aastane, viie aastane, olin, sain oma esimese, 32 bassiga akordioni. Seda aitab nüüd selle, selle minu pilli tagasi põlitamisest. Väike pois, Suur Bill, eks ole. Nii et kui nagu kooliminekuks läks lasteaiasõbrad näide, sest ma olen juba pillimees, ikka mängisin ikka kuinane minna, pahandas siis Tiiamis madi. Niuksed, niuksed. See kõlab nii iseenesestmõistetavalt justkui nagu muid valikuid päevakorras ei olekski selle poisi jaoks olnud. Linnus oli niisugune muusika tegemine, bändi tegemine ja ema oli väga spordilembeline ja küll ma olin eesti koondisest judos. Mängin olümpiastardivõistlustel, seal oli nuga, oli, ühesõnaga ma olin niisugune aktiivne noor Rehn, et et mitte ainult nagu nüüd ma käisin. Pillid on pillitund ja ta ta kõike sai ära proovitud. Ja mingil hetkel siis, kui nagu need kooli lõpetamine oli nagu valikute kohta, et, et kas siis minna nüüd ülikooli arstiteadust, et võtaks nagu kuidagi seda sisalduselt kuuletud pluss vaatajate nagu järsku midagi, kas metsandust või midagi nagu nagu rohelist, et väga nagu nagu punast ei peaks nagu sealt nagu läbima sellasel. Kui koolist küsiti, et kus ma seda soovitus kirjandit kirjutama tungides konservatooriumisse nende nagu pilli mängida ja kuidas sisse astronoome käis. Klaverieksamil küsiti ennem seda kui klaverieksami jaoks olid mõned oma kodulood nagu valmistanud nagu ühtelugu pidi mängima koha peal nendes kohe lehest ja, ja siis. Tunnistama, et kuidasmoodi on teie eelnev muusika klaverimängu nagu kogemusele, kes oli muusikakeskkoolist 11 aastat mänginud ja kes oli laste muusikakoolis seitse aastat ära käinud ja kes kuidas, aga mina ütlesin, et mina ei olegi, käin klaveritunnis siin samad bändi teinud ja akordionitunnis küll käisin jah, ja muusikaklassis ja nad olid väga üllatunud, et kuidasmoodi te tulete niimoodi konservatooriumisse ütleme, kui kui ei ole nagu klaverimängu nagu tunnistust kätte näidata, higistasin seal oma Bachi ära ja mingi tädi ja, ja siis, kui tõesti laste laulu mängida, midagi, või noh, ühesõnaga mingi lastelaulu teema või nimetasin file suura diilasse olekski. Meil metsas sirgus kuuseke Pariin jätsu, laadse variatsiooniga ja, ja lõpuks sesse klaverieksam oli viis ja siis oli näha, et need õpetajad tahtsid mind. Kui isal on niisugune elukutse, siis näeb seda kodus harvem, kui oleks võinud. Kas oli mingil moel asjaolu, mis mõjutas teie elu ka, või päästis see, et Pill justkui oli olemas ja, ja oli võimalik vaba aega sisustada aga ka viisakal ja korralikul moel selle asemele, et minna ja vaadata, mida küla vahel huvitavat tehakse? Oma lapsepõlvest ma ei mäleta, et nagu mul nagu isa pooleks nagu kodus on, siis kui vaja oli me teadsime, et jah, et ta tööl, aga ta alati tuli ja tal kas komtaskus või või vile huulil, eks hetkeks noh, oli väsinud, pidi olema vaiksemalt ette, disain magab nüüd välja, ta. Aga, aga ta oli, oli alati olemas. Mul oli kuidagi niimoodi, et kui keskkoolis näiteks oli segakoori vastuvõtt, siis, siis mul ei olnud veel häälemurre olnud. Need ühesõnaga niisugune hilisel küpsemised, et mul oli. Kalev, kas Eeva sattumine samale teele mõtlen siis muusikat, on juhus ja teist sõltumatu või ikkagi isa käsi. Teadlikult ja tahtlikult on kõik juhtinud? Ma ei tea, kuidas eemaldada tunneb, aga, aga mina nagu selle selle koha peal küll ei saa omaks võtta mingisuguseid sihipäraseid, tõukavaid, käsulaadseid. Hea pilt oli kunagi karikatuur, niukene nagu viiulivõtit. Viiulivõit oli keelatud nagu püksirihmast. Näete, et seal all on see pannal nuga rippus et midagi nagu sellist nagu meie peres küll vahepeal nagu võib-olla nagu keerukamaid aeglaselt ka kui, nagu nagu raugusega. Aga tore oli vaadata kõrvalt kuidasmoodi. Need asjad hakkasid liikuma. Eywa Sa ise mäletad esimest tõuget või äratundmist, teadlikku pühendumist muusikasse või Billyle midagi niisugust. Minu toas oli klaver ja siis ma hakkasin nutma kusagil klaverit mängima, lihtsalt niisamamoodi isa mängis ja siis ma kuulasin ka. Ja siis ma mäletan, ma lugesin järjest, mitu lugu ma oskan, nende kuulmise järgi mängisin neid lugusid kõige lihtsamaid neid lastelaule ja mul on see kuidagi hästi meeles. Aga muusikakoolis ikkagi ju isa nagu suunas, et selles mõttes, et on võimalik minna muusikakooli sedasama, et on ja siis ma läksin ja valisin viiuli. Et kuna ma läksin nii noorelt, siis võib-olla selline teadlikkus tuli kõigi aastaid hiljem. Võiks öelda siis, kui tõesti isegi võib-olla muusikakool oli läbi, et siis kuidagi tekkis veel eriti nagu tugevam tunne tegeleda muusikaga, kui oli väike paus, jäi mul vahele, mul jäi paar aastat, et ma ei teadnud, mida teha selle just siis, kui ma gümnaasiumis käisin ja siis kui isa suunas Indrek Kalda juurde tundi, et see oli selline üpriski murrangu murranguline punkt, kui ma nüüd tagasi mõtlen, sest et muusikakoolis ma õppisin klassikalist viiulit ja ma teadsin kuidagi alati, et see ei ole nagu minu selline tee. Aga peale Indreku juurde tunnis käimist siis kuidagi see maailm, avardus ja väga kiiresti ma hakkasin moodi kõrva järgi mängima, viiulilugusid ka, mida ma kunagi varem ei olnud teinud ja Indrek suunas veel omakorda siis sinna eesti etnolaagrisse ja ja peale seda ma olin, olingi täitsa müüdud sellele muusikastiilile, nii et sealt kuidagi sai alguse, need ikkagi on isa käsi nagu natuke mängule. Tähendab, et me ju katsetasime ka natukene, eks ole, Jaxi kahekesegi mängu algatusi. Ja näiteks Andres Ehini seal selle luule armastuse luuleraamatu esitlusel, Ma mäletan, ta kutsus meid esinema, siis me isaga mängisime. See oli tore. Ja me käisime isegi kahekesi esimesel kõikjal Saksamaal kui Annabergi lossis oli sellesama raamatu nii-öelda nõu tutvustus ja sina lugesid Felmis. Aga üldiselt see kuvand, mis praegu Eevast on olemas tundub väga helge ja soe ja südamlik, et kas lapsevanemana tema kasvatamine Kalev oli, oli puhas rõõm või, või meenub muresid ka? Kõike nagu need aja pealt vaadata. Ainult puhas rõõm oli. Vahest on küll endal natukene oma tegemistest ja tegematavõtmistest kuidagi nagu noh, oleks võinud olla natuke teistmoodi või oleks võinud olla parem või. Aga kuidagi üldpildis tundub küll. Et jah, oli meil niisugune helge elu küll. Eva mõne lause tahaks sinu emast ka rääkida, missugune tema roll lapsepõlves oli sinu tänaste tegemiste valguses ja, ja võrdluses isaga. Ema on ikka kallis ja väiksest saati olnud väga-väga-väga toetav ja minu kõrval ka siiani. Helistame peaaegu iga päev ja räägime, et on nagu minu parim sõber võiks öelda ja on väga oluline osa olnud ka minu muusikalise teekonna nagu kulgemisest, sest just nimelt selle toetuse ja julgustamisega. Et ja tema laulab ka väga toredasti ja mängib akordionit, et natukene ja klaverit natukene ja et üks ühed jõulud eelmised jõulud, kui meil olid, siis ta üllatas meid kogu pere, et Ta oli ette valmistanud mõned lood niimoodi minu õega, Tuuuos neil oli siis selline, et ema mängis akordionit ja õde mängis Ukuleeled, siis nad laulsid need kurvikate naiste tuua. Ja see oli väga-väga-väga vaimukas, naljakas, üllatav, tore. Jah, aga lapsepõlves oli meil ikkagi ju lausa oma perebänd. Ja seda ma küll ei mäleta. Blow kalenteeri tundunud ruuduna juurum videogeeni Me laulsime ja nelja ajal Eliaselt. Ennegi oli meil meie esimene kokkusaamine, oli Ülikooli kammerkooris. Et kui kohtusime Avega seal enesearmastust torkas tõesti lapsed sündisid suurest suurest armastusest ja rõõmust ja kogu see lapsepõlveaeg, mida me koos emmega rohkemateks aga meil oli, oli, oli hästi ja mälestused on küll minul ka sellest küljest. Nii et jällegi on muusika süüdi ka selles kohtumises, eks? No ja kui nii võtta Kalev, kas te mäletate esimest kohtumist oma väimehega, kelle nimi on Villu? Jah, Villu on üks kihvt vend. Võib olla esimesi kordi, kui oli, kui ma järsku tuli oma sõbraga ja sõber, vaat kui tore mandoliinimees ja noh, kõik oli nagu väga kena. Ja sai tasuks meenutada seda hetke, kus oli mingi 2004, vast oli laulupidu ja meil oli paganakoor, ehk siis vanade malevakaaslaste kontsikate jõuk oli nagu see põhituumik, eks ole, seal malevarühmas. Ja siis me tegime ja meie emme, Ave oli ka seal veel kõva, sest võitjat, et me tegime sellise pagana segakoori, kuna meie õuerühma nimi oli pagana aga nõue, see pagana segakoor võttis ka punti oma noor paganad, ehk siis oma noor lapsed selle mängu. Ja nüüd oleme siis seal laulupeol ja mingi lõunapaus ja proovide vahel ja järsku Eeva tuleb suure Larina nutuga kohe logid esisisinud lõksude laksu, ma ei saa aru, mis nüüd toimub, kuidas lõbustel villu on kadunud? Südamest hingest mõtles, et vot vot vot see asi. Aga seisad kindlasti olla 2004, sest Me kohtusime Villuga 2007. Ja vot siis oli 2009 2009. Oli aga nii hirmus oli, ma mäletan ja nii palju inimesi ja siis ei olnud kuidagi neid helistanud. Esimesed korrad ja selle villuvillu tuleb, mille eest täpselt teevad. Pärast paremini maksame juba Villu vanematega ja siis kogu see Viljandi akadeemia lõpueksamit. Tramburai ja seal käis kõik need ette mängimused asjade siis Villu oli juba vägagi küps mees, niisugune oma seisukohtade arusaamistega ja ja väga niuksed terase olemisega. Ei mulle Villu väga-väga sümpatiseerib, meeldib õige mees. Mulle tundub, et see on üks päris suurkivimist südamelt langeb, kui läheb hästi selle valikuga, eks, sest mis võiks veel isa südames tähtsam olla või olulisem kui see, et, et välja ilmuks ikkagi see terane mees. Ega siin väga palju, nagu minu vanemadki, et olgu kuidas on, aga peaasi, et on hea süda. Kaseva ma küsin sinu käest olukorda nii-öelda peegelpildis. Oli see isale ja emale ka villu tutvustamine, keeruline koht või läks kuidagi sujuvalt? No see läks minu meelest väga sujuvalt, sest Villu on ju nii tore, et mis saab valesti minna selles kohtumises? Et selline huvitav, ma mäletan nagu lapsepõlves või noh, mitte need lapsepõlves, aga nooruse eas just see teismeliseiga, et et minu nagu meie peres vähemalt niimoodi, et minu ja minu õe puhul, et meil ei olnud nagu väga selliste poistega selliste nagu selles mõttes, et me ei käinud kellelegi ka või et kuidagi see on nagu teema, et Villu tegelikult oligi nagu kuidagi selline noh, esimene boyfriend, keda sai nagu tõesti nimetada nagu Polfrendiks ja siis oli, oligi see nagu see tutvustamine oli ka nagu selline esimene tutvustamine, et et siis tema oligi juba nagu kuidagi tajusin, et see on see õige, et, et siis oli nagu lihtne tore, kui tutvustada. Meil on sarnased maailmavaated ja me õppisime ju koos muusikat, et meil on üks huvi, mõneti sarnane maitse, kuigi me oleme väga tihti erineval arvamusel, mis on tore ja siis saame jälle vaielda ja siis leida nagu selle ühise õige otsuse. Et me oleme nagu mõneti erinevad, aga samas meil on nagu selline üks suur nagu teekond, mis on, ma arvan meil nagu sarna sarnane, et me mõlemad tahame muusikat teha ja see on väga tore koos seda teha. Tahame vaadata kaugele, sellega võib minna ja pidevalt nagu ennast sellest turvatsoonist välja tuua, et mitte jääda kinni vanasse, vaid ikkagi edasi areneda ja mängida võimalikult palju pilli ja teha erinevaid projekte, koostööprojekte. Et jah, kuidagi nüüd jõudis muusika peal, aga, aga, aga nii ta on, et muusika on väga suur osa kui minu ja villu elust ka. Kuidas kodus on koduste asjadega, kes puhtpraktiliste elu asjade üle otsustab, kus me elame. Kes maksab elektri eest? Teadsin, et tavaline hall argipäev. Aa, meil on see kuidagi nii orgaaniliselt jaotada tulnud, et need on niisugused pisiasjad, meil on olemas oma kodu, sellega meil läks ka toredasti, kolisime Tartusse ja teadsime, et noh, Tartu on see linn, kus me tahaks elada. Muidugi on selle kodu nagu sisustamisel on põnev protsess olnud, et tõesti ikka iga sellise elemendi valimisel oleme hoolikalt ikka kas siis vaidlen, toimu, öelnud või et see on nagu tore. Et kasvõi vetsupaberirull, et see ei ole lihtsalt, et lähme ostame ära, vaid ikka mõtleme, millise osta, mähk vahest võtab nii palju aega, aga lõpuks tuleb väga tore. Kodu on meil korras, et tõesti mõlemad ka koristame kodu, et see oli võib-olla üksuke hiir. Hirmud on võib-olla, et tihtipeale ma näen nagu sõprade tuttavate või ikka ka nagu on meeles. Et et võib-olla mees ei korista või et et või lapsed on kuidagi nagu sassis on, et mina tunnen, et meil on kodu, on korras. Et villu koristab ja mina koristan ja ei ole nagu mingit sellist vaidlust ka, et nagu hoiame nagu selle oma pesa nagu korras. Kuulame siia vahele ühe laulu ja minu ettepanek on see, et laulu valib Kalev. Aga see võiks olla midagi, midagi niisugust, mis on seotud Eevaga. Siis oleks üle ilma ikkagi selle pudeli ülailmale esimene lugu. Selle looga seonduvad veel ka peale selle, et tõeliselt hea lugu on see nii-öelda esimese hitte, eks ole. Kihvt oli vaadata kui nord sel moel kuule, see ehitusained ära võtnud järgmise hiti ette. Ainult hitti vabrikust tulidki hittidest puhast küll. Insaid juhitakse, naljad. Oma mõtetega üle ilmale, et. Allapoole üleri Veera ja tuult. On täpselt nõnda palju, nagu sul on. See on vikerraadio, te kuulate saadet, käbi ei kuku ja avasaatekülalised on Eeva Talsi ning tema isa Kalev Lindal. Kalev, hüppame Eeva ja Anni lapsepõlve tagasi muide nime. Mõnikord tundub see jube jube keeruline asi teha, tean omast kogemusest, et, et see päris õige ära tunda ja leida, võib-olla ei ole alati iseenesest mõistetav, kuidas teie peres läks, miks Eeva nimi näiteks on Eeva? Eeva, kas sa ise tead? Ei, aga ma tean Anni nime kohta. Nii anni nimi, räägime selle siis kõigepealt, tema sündis varem natukene. Tema sündis aasta kaheksa kuud varem ja nüüd ma tean, et vanemad tahtsid talle panna Lonni nimeks ja siis kõik sõbradeks misse nimisel Lonni ikka on, see on ikka niisugune imelik nimi. Ja siis lõpuks oligi nii ära rikutud nimi, et nii kui andi sündis, siis oli see nimi hoopis anni. Ja eks nende nime panemisega on ju palju naljasid ja vahepeal pidin, ma ei tea, kas sinu või kellele ma olin ülikoolis õpetajaks ja siis no mis saab lapse nimeks siis meil kõige häälekamad baltlased, õpetaja oli õpetaja Malle markel. Lisame siiski minu noorima tütre nimeks Mallorcal Lindal. Ühesõnaga vaatasime, et oleks head lihtsad eesti nimed ja, ja, ja mitte väga udupeeneid moodsaid või kahest nimest koosnevaid erinevaid kombinatsioone. Me oleme natuke muusika õppimisest teema rääkinud, aga õppimisest üldisemalt, kas sulle meeldis koolis käia ja, ja kui sa tulid koolipäev läbi, jõudsid koju, võtsid kohe asjad ette, et järgmise päeva matemaatika ära teha või kuidas see sinu moodi käis? Kohusetundlik, ja siiamaani olen tegelikult, et kui mul mingi ülesanne jääb teha, siis ma ei jäta seda viimasele minutile, maid, teen selle ikkagi niimoodi ära, et mul ei oleks sellega stressi. Ja koolis mulle meeldis käia vähemalt kuni üheksanda klassini. Kuidagi kümnendas klassis. Ta oli ka lahe, aga 11 klass siis juba tekkis tõesti juba see teadmine, et oot, ma tõesti tegelikult tahaks muusikaga tegeleda, et juba tundus nagu kuidagi saagu see kool juba läbi, et saaks minna õppima ülikooli, et päriselt ka nagu mängida pilli ja kuidagi natuke nagu tekkis selline tunne, et enam nagu ei viitsinud võib-olla nii palju nagu nüüd Neid teisi aineid teha, aga muidugi ma tegin need ära, aga kuidagi juba nagu hakkas, hakkas tekkima nagu selline tunned, et mida ma tahan tulevikus teha. Kes oma klassis olid, oskad sa ennast kuhugi paigutada, missugune atmosfäär oli? Kui tihedalt suhtlesid? Mis teistest on saanud? Ma arvan, et ma olin üks aktiivsemaid ja pigem selline eestvedaja, üheksanda klassini käisime mariga ühes klassis ja meil oli väga lahe punt. Tegime ikka mingi mingeid erinevusi, bände ja koolis alati meie võtsime, aastasime ülesse ja olime hästi aktiivsed. Ja kümnendas klassis läksime kõik laiali, et mõnes mõttes oli kurb, et siis nagu tekkis uus seltskond ja tuli üle üle Tartu kokku ju õpilased tema Ülenurme gümnaasiumis, mina siis käisin ja, ja siis oli ka vahva, et siis me ikkagi astusime ka üles, aga ei olnud võib-olla enam nii tugevat sellist sidet. Sest et nad ikkagi olid suures osas minu jaoks võõrad inimesed, mõned vanad olijad, nemad, nemad jäid. Aga pigem ma ütleks, et õige klassi ja gamba ja sellise nagu selline tunne oli ikkagi kuni üheksanda klassini kõige tugevam. Kui palju sinu elus praegusel ajal tänapäeval on veel neid inimesi, kellega sa koolis koos oled käinud. Ikka on mõned jäänud ja aeg-ajalt. Me üritame ikkagi ka kohtuda ja kohtume linna peal ja siis ikka võtame väikse kohvi või räägime juttu. Aga ma võiks öelda, et mitte nii tihedalt ja mitte nii palju, võib-olla kui mõni teine, et ma arvan, minu selline põhikamp on ikkagi ülikooli kamp Viljandi kultuuriakadeemia seltskond. Ja isada. Ei, väga õieti hakkas, kuidas sulle endale tunduvatesse vanapaganate noortepunt ja mate muidugi Anulased midagi kellelegi teisele ilmselt ei olegi. Ja seal sellest ma võiks rääkida küll, nagu isa mainis, et nad tegid selle pagana segakoori omaealistega, sest tegelikult ju nendel kõigil olid ja on lapsed, kes on minuealised ja minu, minu õeealised ja meie tegime omakorda sellise noor pagana laagri, kui me olime noored, sellised 14 ja 15 ja 16 ja kohtusime iga suvi. Ja vot see on nüüd see kamp, kes siis on isa nagu ema sõbrad ja kellega ma kasvasin üles koos, et me ei käinud küll ühes klassis, aga nad olid üle Eesti, kuhu selline kamp ja seal oli palju sellist pilli, mängiste jämmimist, just vanade paganate juures, hakad noortega. Me tegime tööd ja oli selline väga lahe kamp. Me saame kord aastas kokku, et see on tegelikult juhuslikult homme, kui me kokku saame jälle. Et see lugu oli sedasi, et kui ühe korra tuli anni koolist koju ja küsib, et vot meil emakeele tunnis on teemaks memuaarid, esimese memory tund, memuaaride niuksed, jutused või mälestused või jutud. No räägi midagi, siis rääkisin mõned lood suvistest, maleva suvedest kuidasmoodi, siis noored elasid koos ja kes oli komandör ja meister ja rühmakomissari arst ja vaata, kogu see niisugune ühine koostegemine ja vot needsamad, kellega ma siin käime siin sädada Fredo linde, kellega me siin koos oleme selle tõttu, et see ongi meie malevarühm, eks ole, kellega me omal ajal koos olime ohku tore ja sealt jutt siis nagu läkski ja läksime siis vanadega läbi. Lapsed on ka juba aeg nagu, nagu, nagu sealmaal, et võiks need nad nagu koos nagu nii-öelda töölainele suunata ja esimene suvi oligi niisugune nädalane, me pooleteisene, niisugune nagu suvelaager, kus kohas oligi siis nagu käsk välja toksida sealt vundamendi peale, et oli vaja krohv ära saada ja mingi mingeid nüüd on niisugused nagu töömoodi tööd me teeme mõtete, tulge koristage doge oksetest kokku, midagi. Ja nii see suvede kaudu see läks kohe mitu-mitu aastat. Ja kõik see niisugune noh, nii nagu see jõuekatel, nagu oli oma koosolemine, taidlemine ja laulude tegemine ja pärast siis kui vanematele kokku kõik, eks ole, kui meil nagu suurim pidu oli, siis lapsed, kes siis nagu esitasid oma lugusid, meie ütlesime jälle selle, selle jõue hümni. Ei, see ei ole mu leidsime iga kord nagu siis nagu saime juurde, mis aina ropemaks läks, eks. Aga kuidagi see asi seal kassas. Ja ühe korra siis, kui oli juba aastaid möödas ja mõtlesin Viljandi sõpradel siis omad sõbrad ja pärnusõpradel oma sõbrad ja ja kui ühe korra need sõbrad siis omakorda nagu sõbrunesid siis nagu läbi hakkasid käima, näete siis tõesti ühe korra oli Ülenurme tüdrukutel üle Eesti terve oma uute ja vanade sõprade võrgustik need tänaseni on tore teada, et et meie olime ka meie vanad juurikad, olime natukene mängus selle selle asja kujunemisel. Kalev, kas Eeva on natukene muutunud ka või üldse mitte seoses avaliku tähelepanuga seoses ansamblit Curly Strings meeletu populaarsusega viimastel aastatel? Niisugune asi võib inimestele mõju avaldada ja see on täiesti arusaadav, kui nii juhtub. Aga, aga Eeva puhul, kuidas teile isana tundub? Jah, minule tundub, et teema Niva ja võib-olla see esimene äratundmine, et natuke teistmoodi on kõik, see oli siis, kui oli Viljandi akadeemia puu või nagu see kaitsmine ja selle õpetamine. Ja sel hetkel ma leidsin ennast mingil hetkel kuulamas ja, ja mõtlemas, et pagan, kui meil nii-öelda meil konservatooriumis noh, ütleme pianist, interpreet lõpetas oma eriala, sest ta pidi näiteks sealpool tundi murdma klaveril Rahmaninovi sümfooniaorkestriga, seda uhkem veel, eks ole. Aga siin oli vaja kolme minuti jooksul näidata nii vaimu, teadmist, kuskohast see lugu pärit mida, miks seda veel heal tehnilisel tasemel näidata, oma tehnikat oma oma võimetkema pilli taltsutada ja veel hingestatud seda kõike teha ja kuidas niukses väikses niukses pärlikeses võime niisuguses väikses tillukeses, mis on suures ookeanis muusika ookeanis, vot vot selle väikse sutsukese aja jooksul seda kõike suutma teha. Ja siis ütles, et oi, oi, oi, selles pärimusmuusikasse selles asjas, mida siin Need noored teevad ja nende seas ja, ja veel hästi, et, et seal on küll see asi nagu kaugelt kaugele ette läinud ära sellest, mida meie omal ajal tegime, mida nagu mina olen nagu siiamaani mõtlen, et ma nagu mõnda asja jagan ka. Aga jah, siin selles kohas on täiesti omadel kõrgustel, need asjad kulgemas ja inimesena. Jah, ema on minu jaoks ikkagi arusaamises ikka seesama vana tibu. Seesama seesama vana tibu Eva, kas? Kas tuntuse küsimusega oled sa pidanud tegelema eraldi, kas sul on olnud valikuid, mida sa teed? Teadlikult? Pead ennast kontrollima, võib-olla ma ei oska küsimust päris õigesti sõnastada, aga usun, sa saad mõttest aru. Ühel hetkel, kui sinu ümber tiirutab hästi palju lapsi ja mitte ainult lapsi, vaid täiskasvanut inimesed ka, tulevad kokku ja väljamüüdud kontserdid, esinemised saalides, vabas õhus ja, ja tipphetkedel ilmselt ma ei tea, kolm-neli esinemist nädalas või lausa nädalavahetusel, et endaks jäämine niisuguses olukorras ei ole alati väga lihtne, tundub mulle, kuidas sulle. Arvanud endaks jäämine on ainus võimalus, ma ju ikkagi teen niimoodi, nagu ma tunnen, et on mugav ja loomulikult on vahest ka selliseid tundeid, ei, väga, ei taha nagu minna lavale õhtul ja kuidagi nagu ei taha kedagi näha. Et lihtsalt ei ole sellist sellist tunnet, aga noh, see professionaalsus, et sa võtad kokku, ikkagi lähed ja tegelikult kui sinna juba jõuad, siis on väga-väga lahe muidugi, ja see on ju see, miks, mida ma tahan teha ja mulle meeldib see. Aga ma ei, ma väga ei murra pead, sellepärast et nüüd seal mingi kuulsus või mul isegi hakkab nagu natuke piinlik vahel, kui keegi võtab meid vastu ja ütleb, et oi-oi, staarid on kohal või et oi nüüd midagi nagu selline kuulsus kohe on siin, et pigem ma nagu märkan seda teistelt inimestelt, et neil on nagu selline mingi poos aeg-ajalt tekkinud, et mul, mina olen ikka see, kes ma olen. Aga inimesed minu ümber aeg-ajalt käituvad teistmoodi. Räägi palun oma ansamblikaaslastest ja ja üsna hiljuti toimus Kööli Stringsi ridades ju märkimisväärne muutus ka märkimisväärne, sest tähenduses et Jalmar Vabarna on Jalmar Vabarna kaubamärk ja punkt. Ses mõttes, et Jaan Jaago, kes tema asemel Ta mängib kitarri, on teinud seda tegelikult ju mõnda aega ja teile vanast ajast juba hästi tuttav oma poiss nii-öelda, et justkui polegi oluline muutus. Aga ikkagi räägib praegustest ansamblikaaslastest ja, ja Curly Stringsi hingamisest. Mina arvan, et see hetk, mis tuli meil, et nüüd on et kuidas edasi minna ja Jalmar võttis selle otsuse vastu. Minu arust see on üks julgemaid ägedamaid tegusid, et ta seda tegi, sest ma kujutan ette, et päris mitmed teised võib-olla valiksid selle asemel lihtsalt vaikselt vinduda ja ikkagi nagu kuidagimoodi nagu edasi teha. Aga Jalmar tajus, et tegelikult see bänd, meie tantsis ka õlid on nagu midagi, millega võiks väga kaugele jõuda ka maailmas ja ta lihtsalt füüsiliselt ei saa olla kahes kohas. Sest et ka ju Trad Attackiga on väga, väga tore, neil läheb ka väga hästi. Ja et ma saan üli hästi sellest sellest valikust aru ja sellest otsusest aru ja ma väga austan seda, et ta selle tegi. Jaaniga on nüüd teistmoodi, aga väga, väga lahe meil just oli, eelmisel nädalal oli neljapäevane selline bändilaager enne seda veel kahepäevane, nii et me, et teeme väga intensiivselt tööd uue plaadiga ja see on ülinauditav protsess olnud siiani, et kuidagi jälle on läinud nagu lahti selline körlide laine. Et vahepeal ma ju tegin oma seda sooloprojekti vähemalt täna ja geisid viisidega, tegin selle plaadi, et nüüd olen, oleme jõudnud jälle nüüd, et hakkame, hakkame tegema Krollidega seda uut plaati, et ma tean küll, et on jäänud nüüd paus sisse mõnes mõttes nagu selline uue muusika tegemise, aga ma arvan, et iga asi ongi omal ajal tulnud ja, ja see ongi loomulikult tulnud, et me ei ole mitte kunagi midagi Charlidega pressinud jäi pressiga nüüd. Me teeme seda muusikat, mida me tahame teha ja väga loodan, et see rõõmustab ka teisi. Kui me sellega siis avalikkuse ette tuleme. Me oleme noh, esiteks väga head sõbrad, et ma ei kujutaks ette teha bändi kellegi võõraga just sellist bändi, mis on ikkagi nii ihubänd, selline bänd, kellega, kelle heaks nende inimeste heaks võiks kõike teha, et noh, nii hoolid nendest inimestest, et mina hoolin väga Taavetist jaanist ja Villust. Ja meil läheb ka, ma arvan, selle tõttu hästi, et see ei ole meie jaoks töö. Et me naudime olla koos olla loomingulised. Ja tegelikult ju, see on väga oluline bänditegemisel, et tegelikult juba päris palju asju lihtsalt ära tegema ka, et see ei ole nii, et oi, et me läheme lavale, mängime lõbusalt lugusid ja saame selle eest tasu, et et tegelikult see on ju väga-väga-väga keerukas, kõik see enne seda, see ettevalmistus ja see, et kui seda ei naudi, siis, siis on midagi nagu valesti, et tegelikult nagu Mõnusa bänditegemise juures on minu meelest ikkagi kõik need protsessid olulised ja et kõiki hetki võiks nautida. Ja kui on mingi mure, siis me räägime sellest, mis on väga lahe. Mulle meeldib, et kui kelleltki midagi kripeldab või et kuidagi keegi võib-olla tegi liiga, sest et tead nagu, teades seda, et noh, kui me näiteks seame lugusid, meil on demokraatlik bänd ja kõik võivad öelda Omar tabamused, mida võiks katsetada ja tihtipeale tekib ju, et kellelegi arvamust peab lõpuks siis jääma. Ja see aeg-ajalt ikka tekitab pingeid. Et tulebki leida nagu selline ühine rütm ja et kui kellelgi tekib mingi visioon, et siis ei tohiks seda blokeerida, vaid tuleks täiega sellega kaasa minna, see lõpuni katsetada. Ja alles siis mõelda, et ahah, kas nüüd sobib või ei sobi ennem nagu seda nagu kinni panna. Ja, ja see on selline asi, mis väga tore nagu jaani Villuga teha ka inimestena Me ju austame üksteise arvamusi ja et see on sama asi, lööb kõik välja muusikas ka. Kas paneb mõnikord muretsema asjaolu, et ansamblil on näinud nii hästi, et sama korrata ei ole üldse lihtne? Eks ma ikka mõtlen vahel selle peale aga ei saa ju teha mitte midagi sellist asja nagu kuidagi eesmärgiga, et oi, me tahame nüüd paremad olla, loomulikult me tahame olla paremad nii tehniliselt kui ka igasugu aspektides selles mõttes lihtsalt kõlada juba paremini. Ja see on ainus, mis me teha saame, et see juba, mis sealt edasi tuleb, ei ole meie kätes. Ja ei olnud ka siis, kui see selline metsik populaarsus siis lõi lõkkele. Et nüüd, mis on põnev protsess, on see, et me ikkagi vaatame välismaale. Ja meil on väga head suhted Jaapanis. Nüüd me sõidame veebruaris Kansas Citysse, kus toimub selline ülemaailmne konverents ja päris mitmed sellised olulised muusikatööstusinimesed on meid märganud ja meiega ühendust võtnud ja meil käivad teatud protsessid, millest seal rääkida ei tahaks. Aga ma väga nagu ootan põnevusega, mis selle uue plaadiga saab ja sest et uut plaati aitab produtseerida, ongi meie produtsent geisid viis, kes siis kellega ma koos tegin selle viiuliplaadi ja kes on selline suurepärane muusik. Et pigem teha edasi ikkagi samamoodi rõõmuga ja mitte väga muretseda, ma ei mõtle sellele, et vaatame, mis saab. See kõik kõlab nii, et Kölistrintsile on lisandumas rahvusvaheline mõõde või ambitsioon. Kas ka inglise keel? Oh, oh, ma ohkan sügavalt, just meil hiljuti oli üks selline päris pikk vestlus ka ühe sellise välismaise mana keriga, kes jälle tõstatas selle teema taaskord. Et kui, kui me ikkagi tahame, et meid kunagi näiteks Ameerikas televisioonis mängitakse või me tahame esineda seal, et et kuidas ikkagi näeb see välja eesti keel, et sellega nagu ikkagi raske. Aga ma endiselt arvan, et see inglise keel võib võtta ära midagi väga erilist ja mingi sellise võib-olla põhjamaise sellise eksootilisuse, mis tegelikult, millega me oleme silma paistnud siiani. Ja kõik, kes on käinud kontserditel ka välismaal, on meile peale kontserti andnud tagasisidet, et jah, me tõesti ei saanud aru, et aitäh ette tõlkisite enne lugusid kad tegelikult need olid kõik nii liigutavad ja kuidagi see need lood, need laulud ikkagi liigutasid, seal on midagi, mis niimoodi mõjub. Et tegelikult nagu ei ole, ei olnudki oluline, et seda siis inglise keeles tegite, et me oleme saanud nii erinevat tagasisidet. Aga miks mitte, kui nüüd mõtled edasi natukene ka näiteks Moskva kui venemaalased, tohutu turg, kõik asjad tahetaksegi saada, kas te hakkate siis vene keeles loonud? No vot, ei tea seal mingi valikute koht. See on mingi valikute koht ja ma hetkel olen ikkagi valinud selle tee, et eesti keeles laulda. Ja mulle meeldib selles keeles laulev keel ja ja ilus keel. Proovime natuke nii Ameerikas ka nüüd, kui me lähme nüüd vaatame, kuidas läheb. Äkki Eeva oled nii hea ja meenutad mõnda eriti liigutavat hetke ühe või teise kontserdi järel. Need kindlasti on nende aastate jooksul ette tulnud kas kohtumisi mõne austajaga või midagi seesugust, mis tõesti on pannud südame heldima. Silmanurka on läinud märjaks või, või ma ei tea, ihukarvad liiguvad, et et see on läinud hinge. Eelmisel aastal me käisime Hollandis sellile sellisel festivalil nagu Eewoob. Ehk siis jõuab piin World of juures ehk siis kogu bluugressi ja sellise muusika austajad saavad kokku Hollandis ja seal toimub festival ja no igasuguseid artiste siis kõvasid, artiste on seal koos, kes esinevad. Ja seal siis, kui me sinna läksime, jalutasime ringi päev enne enda esinemist, me olime tohutult šokeeritud, sest me nägime oma tõesti kõige ühte suurimat iidolit, Mike Marshall üks mandoliinimängija Ameerikast. Ja no eriti Villule näha teda niimoodi lihtsalt mööda kõndides ja vaadata, et osta jämmib. Ja siis me seisime seal niimoodi tardunud, mõtlesime Ossa poiss, tõesti, me lõpuks nüüd näeme oma päris ihusilmaga või kuidas öeldakse, näeme elusalt maid marssalid ja olime täiesti šokis ja väga rõõmsad järgmise päeva hommikul. Kuidagi Me sattusime Mike'iga sinna sellisele pilliturule, kus tema vaatas Pille ja Villu, vaatas Pille ja ma ei tea kuidagi läbi siis pillide vaatamisel. Me saime jutu peale. Ja sealt järgmisel hetkel me juba võtsime pillid välja, tegime mõned lood koos ja ta küsis, et millal me esineme, mõtlesime täna õhtul, siis oli ikka päris raske öelda, et tule ka, aga no eks me ikka kotusi. No ega ta niikuinii ei tule, sest et tal on nii palju muud, mida teha, sealsest ta ju õpetas ja no tõesti, ta on Ameerikast kohale toodud, et on ka niisugune noh, ütleme seal vaatasid niimoodi alt üles, teda tuleb siis õhtune esinemine kätte enne meid mängis üks bänd, kes oli lihtsalt suurepärane, mul oli siis juba pisar silmas, mõtlesin, mina ei lähe sinna lavale. Ma ei taha minna peale seda bändi, kes oli nii hea. Ja siis oligi, et ootasime, närveldasime seal all, mäletan vahetult enne esinemist ja läksime lavale. Ja seal laval muidugi märkasime esimeses reas maik, marssal istub seal oma sõpradega. Nii. Esiteks see oli tohutult šokk, teine oli see, et meile anti üks auhind, Liis Mayeri nimeline auhind vahetult enne esinemist, nii et pani kõik nagu tohutu pinge meile peale. Esiteks minust ei tohiks kunagi ühtegi auhinda anda enne kontserti. Ja üldse noh, need auhinnad on vahvad, aga nad ei ole kõige olulisem Nad muusikas, et et ta paneb nagu teatud pinge peale, kui keegi niimoodi väga uhkelt sind hõikab välja. Ja veel annab selle auhinna nii, ja siis me pidime hakkama mängima. Ja ütleme ausalt, see ei olnud kõige parem esinemine. Aga inimesed seisid püsti peale, seda ma enda arust ei anud nagu kõige parem. Ja Mike seisis püsti ja läks kohe ära ja siis ma mõtlesin, et noh, me juba veel seal kummardasime ja mõtlesin, et noh, selge, et noh, oligi, et ei läinud ju kõige paremini. Ja siis läksime lavalt maha, nad nõudsid lisalugu. Me tegime lisaloo veel, mis on ebatavaline, sest seal festivalil ei, kunagi ei ole aega, esiteks sellest selleks ei lubata teha. Ja läksime alla taks Teitši ja kes seal andnud Mike Marshal seisab ja tal on pisarad silmis ja ta ütleb, et Ta pole ammu midagi nii liigutavat kuulnud kui see kontsert. Ja vot sellel hetkel ma mõtlesin, et vau et ta niimoodi see läks nii hinge, see oli ilus, et ütles, et kutsus meid Californiasse ühele festivalile, mida ta korraldab ja ütleme, et saime väga toreda kontakti ja hea tuttava. Nii et see oli üks ilusateks. Kalev, kas teil on tulnud ette olukordi, kus teid on identifitseeritud läbi teie tütre? Et te olete Eeva isa, noh, midagi niisugust. Eks paljudel on segu üllatuseks olnud, kas sinuga on kaugemad ja te ei tea. Näiteks viimaseid kordi, kui me olime oma pagana paganama väikesaarte laulupeol, kus siin, kus me olime Vilsandile ühesõnaga kuidagi tegime seal selles kauges külas täisorgiga ja terve kooridega siis nagu oleks nagu tagasi loob lapsutamiseks skandeerimiseksis siis mitte autor, vaid auto lisaautor ise. Ja nende nende, nende sulgede treenimist küll jah. Mulle tundub huvitav paradoks või mitte vastuolu, aga, aga huvitav juhus teie puhul, et te olete ise ju muusikat professionaalselt õppinud ja pühendanud oma elu paljuski mitte halvas mõttes, ikka heas mõttes amatööride tegelemisele. Jah, ja mis siis, miks? Teinekord see amatööride ka või selline ehe olemine, selline vahetu suhtlemine nii oma lauluvendade kui ja sinna juurde on aega veel. Ta selliselt, et sa saadki olla noh, nii-öelda nagu omas elustiilis või moneeris, et minu arust jah, selline selline teatud stabiilsuse otsimine oma kindla seltskonnaga oma kindla sõpruskonnaga või uute projektidega seoses, mis on nagu kindlate nagu parameetritega võib-olla see on juba naguniisugune vana nimel Jutada, heas miljöös ja keskkonnas elamine väga, ei panegi praegult otsima, et, et ma läheks nüüd veel laiemalt kusagile maailma otsima. Jah, meil on ka Euroopa eestlaste koor. Kolm-neli korda aastas saame kokku, kas siis nüüd Luksemburgis või just äsja olime saksa mas laululaagris. Nüüd märtsi lõpus tuleb, aprilli lõpus tuleb Amsterdamis suur kõlav või kõlav kontsert kõigi Euroopa väliseestlaste kooride seltskondadega. Et ühesõnaga ei, tegemist on päris põnevalt ja just nende amatööri teda, kus kohas selline ehe otsekohene tagasiside, kui seal ei saa nagu petta. Kõlab hästi ja Kalev, mis on Varbusel, on muusikamõis, on see kodu või töökoht? Vargus on ikkagi selline koht, kus kohas me elame ja vaata üksipäini õnnelik olla ei ole võimalik vähemalt kahekesi, aga kui sõpru rohkem seda uhkem olla ja koos jagada nende varguse muusikat ka mõis on jah, kui bränd, selline koha. Kuskohas on siis mitmel kihil mitmel tasapinnal sellist tegutsemist kui, kui, kui avalikkuse eest varjatud, kui, kui perekondliku intiinsemat laadi asju, mida me teeme, kui ta siis tõesti nüüd sellised salongikontserdid mõtled ikka kaua mitte ise Niukest vahukoore torkasin, naudime teatud pakume ümbritsevale seltskonnale ka ja rahvale eriti just oma kodukandi ümberkaudsetele sel asjast lugu pidada oskavatele ja üllatavalt palju on selliseid inimesi, kes tulevad hea meelega sellistele salongi kontserditel noh, viimati oli just Indrek kalduma pojaga ja nad olid tõesti heas mõttes vägagi üllatunud, et selline selline koht, selline soe publiku kooskäimine. Nüüd järgmine kord ongi vaja, Villuga tulevad nii-öelda kodu, kodu, kodukanti, märtsikuus olid ilvesed. Noh, see nüüd on see sari, mis oli niisugune nagu perekondlikel kuidagimoodi seostel olevad artistid. Meil olid vennad Johansoni ja Jalmar ja Sandra ja aga kui me vaatame veel kevade poole ja tuleva peal edasi, siis Kunivenda tuur Bideni välja, eks ole, selliseid toredaid artistasin, seal on plaanis jätku jätku sellele. Nii Eeva, sina ja Villu lähete juba mõne päeva pärast 10. koju mängima, eks. 10. veebruar. Inimesed võivad Varblase muusika Mõisa üles otsida ja minna teid kuulama. Alexis teevad palju arvata või loota, et võttes nii sinu kui villu tegemisi ja intensiivsust arvesse, et kodus oma kodus kahekesi vabal hetkel pilli kätte võtate ja midagi teete. No tegelikult ikkagi väga tihti, et noh, oleneb, et selles mõttes me ikkagi päeval näiteks kui mina loon mingi uue loo siis kui vill on kodus, ma hea meelega mängin talle ette. Me kohe proovime seda lugu koos ja kuidagi see on selline protsess vaest. Me istume niimoodi õhtul lihtsalt diivani peal, meil pillid käes ja me proovime välja mõelda mingit ühte meloodia p. Ühtedele sõnadele mis lihtsalt ei tule ja ei tule peale seda korduvalt proovinud, lihtsalt. Kuidagi ei taha need sõnad nagu 400 et ikka mängime, aga noh, niisama niimoodi enda lõbuks kahekesi, ma arvan pigem ei, pigem ikkagi mingi, võib-olla nagu väikse läbi mingi nõksu kas siis uut midagi luua või välja mõelda. Missugused on sinu unistuse teema? Mina võin küll sellest rääkida, sina Sinulist. Eva saab mõtlemisaja, kuna Kalevi vastas on valmis, siis kuulanud. Rääkisid otse Maal elamise elu on väga hea suurest kärast ja linnaelust natukene eemaldada, rahulikult oma Slovlaifi toimetada. Lapsed on imetore, tore näha kuidasmoodi lapsed, aga vot ega lapsed maale nagu varade juurde nagu hästi olemas loomulikult, eks ole, seal sünnipäevadel ja teinekord olemas. Aga minu unistus on see, et kui need väiksed Räsuvad ükskord tulema hakkavad ja siis lapselapsed tulevad nii-öelda maale vanaisa juurde. Vot seda aega, ma ootan põnevusega. Väiksed kräsupead on kindel ikkagi. Unistuste täitumisel tare tare unistustel. Võtke ette, mis ta siis Eesti rabas. Üks unistusi on esineda väga kihvtidel vingetel festivalidel üle maailma, kohtuda veelgi enam oma iidolite ja selliste suurepäraste mängijatega. Sest ma, mida ma olen õppinud, ongi see, mängides koos mõne väga-väga-väga kõva mängijaga, et see on lihtsalt endal nagu alateadlikult, kvaliteet tõuseb kuidagi olles koosnenud mingite tippudega või et see on üks suur õnn, kui seda saab harva, vahest. Nii et võib-olla see on üks unistused kohtuda inspireerivate inimeste muusikutega üle maailma kõlab võib-olla natuke klišeenaga, noh, tõesti hoida sellist rahulolu ka sellest, mis juba on. Et seda nagu pidevalt meelde tuletades ongi selline nagu tänutunne ja ma nagu elan sellise tänutundega, et aitäh, mis veel on võimalik. Ja siis kuidagi tuleb jälle midagi uut. Aga lihtsalt see tänu selle eest juba, mis on. Et võib-olla selline vastus hoopis. Kui palju Eeva sinu energiat läheb õpetamisele praegu ja kooli tööle. Ja ma olen seda niimoodi jaganud, et ma olen kaks päeva nädalas olen Elleris, Heino Elleri nimelises muusikakoolis ja niimoodi ta läheb, et kogu aeg ikka on ta vaikselt kuklas. Heas mõttes ma sõidan autoga, mõtisklen, et ikka jälle, keda kutsuda, laiendada seda osakonda edasi. Ja niimoodi ta vaikselt nagu lumepallina, nagu vaikselt läheb suuremaks ja õpilasi tuleb juurde ja ja väga lahe on see, see, mulle meeldib selline väike missioonitöö. Ja võib-olla siin kevade poole võiks muusika mõisaski teha, võiks käbid ja kännud või sina oled siis juba õpilastega, mina olen kännud. Õpilased. Ma soovin teile mõlemale oma tegemistes jõudu ja edu. Aitäh, et te võtsite selle aja, et minuga pühapäeva hommikul rääkida ja, ja jagada oma elu kuulajatega, kes on vikerraadiosagedusel. Loodan, et kohtume tulevikus veel ja et puhuks pärituul teie mõlema jaoks. Aitäh. Me rääkisime, Kalev Lindal iga ja Eeva Talsi ka. See oli avasaade sarjast, käbi ei kuku, järgmisel pühapäeval kohtume taas kõigile kena nädalavahetust. Mina olen Sten Teppan.