Käbi ei kuku just niisugune sai Pealkiri kolmveerand tunnile, mille jooksul ühe perekonna kaks põlve räägivad üksteisest oma elus. Käbina on täna meie stuudios mees kellel ei jäänud palju puudu, et pöörastel üheksakümnendatel lõplikult kaotsi minna. Ometi leidus inimene, kes ta põrgus tagasi tõi. Nüüdseks on nad koos olnud 20 aastat ning on kahe lapsevanemad. Aga see kõik oleks võinud minna hoopis teisiti oma kirevast elust, mida võib nimetada ka ellujäämiskursuseks, räägib laulja ja bändimees Jaagup Kreem. Jaagup võttis saatesse kaasa oma ema, kelle neiupõlve nimi on Viiding. Lavakunstikooli teise lennu lõpetanud Anni elus on teaduri tööl, muuseumis ja käsitööl olnud vähemalt sama suur tähendus kui näitlemisel. Märtsis, mil Jaagupi rokkansambel Terminaator tähistab kolmekümnendat tegutsemisaastat saab Anni 75 niisiis ema ja poja teekond läbi iseenda ja kalli inimese silmade. On aeg vaadata tagasi, küsib Sten Teppan põnevat kuulamist. Me veedame tänase hommikupooliku ema ja pojaga. Ma loodan, et eetrisse jõuab tund aega jutte südamest südamesse, igal juhul on nad ausad, sest ema ja poja kõrvuti laua taga istudes ma ei kujuta ette, et, et võiks teistmoodi välja kukkuda. Meie vestlusest jooksevad läbi eesti kultuuriilmast hästi teada perekonnanimed nagu Viiding, kreem ja ilmselt ka tarand. Minu külalised on ema Anni ja poeg Jaakob ehk osa perekonnast, kreem. Tere tulemast anni. Tere, tere, tere ja osa perekonnast, Viiding ka, järelikult. Jaagup rõõm näha, tere. Tere aitäh, et võtsite aja. Mul on au ja ma loodan, need jutud tulevad, toredad Jaagup, kui sa mõtled oma elule ja suhtele emaga läbi aegade, sa oled üle 40 aasta vana, natukene 40 ja natuke peale noor noor just siis kuidas ema roll sinu jaoks aegade jooksul on muutunud või, või kas ta üldse muutunud on ta algusest peale sinu jaoks samal positsioonil olnud? Sa oled ju? Sa oled ju elanud laine harjadel ja ja olnud palju avalikkuse ees tänu oma ansamblile terminaator ja ja see eluviis on küllap paljuski eel arvamuslikult üsna enesehävituslik ja küllap periood on erinevaid olnud, aga, aga kui sa niimoodi selle pinnalt püüad hinnangut anda. No ema on mulle alati olnud tugisammas, millele toetuda, et siin ei olegi üldse vaja väga pikka küsimust teha, sellepärast et, et siiamaani on ta mulle toeks ja, ja abiks ja justkui parim sõber ka. Et ei ole asja, millest ma emaga ei oleks. Tekkinud kas ema on samal arvamusel? Kindlasti on mul Jaagupiga ikkagi olnud alati väga niisugune hea ja usalduslik suhe ja Me oleme ka rohkem koos elanud, näiteks vanem poeg Juhan on liiga palju olnud mujal kaugel teises linnas või teises riigis, isegi nii, et, et see lähedus ei ole nii. Jah, ja kui hakata nüüd ajale tagasi mõtlema, siis jah, ema ema on ka see inimene, kellele ma tõenäoliselt kõige rohkem üldse maailmas südamevalu olen tekitanud, aga sest ütleme niiviisi, et jah, ma ei ole nagu just kõige ohtlikumad ja ingel likumalt elu elanud. Ja eriti see aeg, kui ma seal kodus, kui ma kodus elasin, jah, et ma ju tegelikult kolisin kodust ära ikkagi suhteliselt kui ma olin juba suhteliselt vana, ehk ma olin 25. Südame ja südamevalu juurde teema mõttes varsti jõuame veel arves, aga Annima, küsin teie käest tihti, inimesed, kui nad järeltulevaid põlvi vaatavad, leiavad seal sarnaseid jooni eelnevate põlvkondade ka ehk nähakse oma lapsest või lapselapses vanavanaema või kedagi teist, kolmandat, kas Jaagupi peale või keegi teine on sama pilguga vaadanud, kas ta meenutab kedagi minevikust varasematest põlvedest? Ma ütleks, et, et võib-olla minu selline vend Juhaniga on temas rabedusi rähklemine ja niisugune millegi otsimine ei tea isegi, mille või no seal on neid jooni Juhaniga. Aga ma ei tea, ma ei oska neid, mis sina ütled. No mina ei oska midagi öelda peale selle, et ma arvan, et ma olen sama põikpäine nagu vanaema Ei jah, seda, aga noh, isa poolt, tõenäoliselt ma olen saanud läbi halli kivi surumine, kui ma vastu vastu betoonseinatäie täie rauaga jooksen, siis ma pikali kukun, siis ma tõusen püsti ja mõtlen, et see peab õnnestuma. Ma pean seda uuesti tegema ja uuesti uuesti ja ma teen seda niikaua, kuni kuni see õnnestub. Jaagupi tegemistest on suur osa tegelikult avalikkuse ees ja me teame üsna hästi, millega ta parasjagu ametis on. Terminaator, muusika tegemine põhiliselt sinna juurde võib-olla natukene mootorite maailm võib olla käsitöö ka, mis mulle meenub, et nikerdamised ja, ja ehitamised, mis on avalikkuse eest läbi jooksnud. Aga Ani, teie puhul, mis praegu tähtis on, kas endiselt käsitöö? Mis need nüüd on 25 aastat või kui palju? Olen selle selle tööga tegelenud ja ja see on mu kõige pikem amet, sest eelmised eelmised ametid või karjäärid või tegevused läksid ühel või teisel või kolmandal põhjusel ikkagi. Kas läksid untsu või jäid pooleli või ei huvitanud, ma ütleks ju nii, et, et ma olin noorsooteatris 10 aastat, siis olin vahepeal natuke mingisugune ministeeriumiametnik, püüdsin olla ühe aasta või pidin olema parema puudumisel. Ja siis pärast olin nukuteatris natuke, aga see ei olnud ka ikka päris see. Ja paberitöö mulle kohe mitte ei sobinud. Siis ma, mul tuleb meelde see piinlik moment, kui ma seal ministeeriumis kultuuriministeeriumis majas pidin minema sinna tuppa põgus seemned, masin, kirjutajad olid, kes minu käega kirjutatud teksti pidid ümber lööma, et siis viijad, Rotabrintijaid siis paljundada. Mulle oli see nii raske ja piinlik ja seal oli üks väga kena masin, kirjutamine ei mäleta ta nime enam. Ta tegi mulle selgeks, et ma ei oska, et kus kirja peal, kus peab olema kuupäev, kus peab olema pöörduja, kus peab olema see, kes selle kirja saadab. Ma ei saanud selle tööga hakkama, sest selleks mul läks ikka valesti, siis kannatlikult mind seal ja umbes aasta jooksul püüti õpetada. Läheme Anni 60.-te aastate algusesse, mis asjaoludel? Lavakunstikateedrisse jõudsite? Ma jõudsin sinna niimoodi, et ma tahtsin, nagu öeldakse ikka lapsest peale ja kogu aeg jalad tahtsin näiteks näiteks näitlejaks, sest sest kooli ajal sattusime väikse pundiga selle Kaljuste lastekoorilauljatega ühes etenduses kaasa laulma August Jakobsoni näit teenud kaotatud paradiis kus tegevus oli niisuguses värskes sotsialismi maas pärast sõja järel algses pahad kapitalistid veel müüsid siis seda mustal turul oma seda träni, mis neil oli järgi jäänud ja siis tulid head ilusad pioneerid lauluga, et meid kutsuti. Ühesõnaga, miks uurin lastelauluga ja Kaljuste, ütlesin NUT Talon, Pioneeritud Ta memm, marssisime Tartule lava. Aga see oli see aeg Draamateatris, kus seal olid veel niisugused suurkujud nagu meie talud ja suur orgia. Malmsten, vana frants ja no ühesõnaga, ma olen neid kõiki Betty Kuuskemaa ja lähedalt näinud ja käega katsuda katsunud, sest me jõlkusin sellest teatrilava taga nii palju, kui vähegi meid välja kannatati. Ja siis oli see eeskuju ja siis ma tahtsin, mõtlesin. Tuleks teatrikooli minna. Aga sel aastal, kui mina keskkooli lõpetasin, ei olnud vastuvõtu, nii et mul jäi üks aasta lõdvalt vahele. Ja siis oli lehes kuulutus, et nukuteater valib konkursiga inimesi, keda võiks saata Leningradi teatriinstituuti nukuteatriosakonda seda nukundust õppima. Ma mäletan väga hästi, kuidas seal nukuteater teatrilava peal, eks ikka jalg värises ka väike-ist Ferdinand Väike-istus saalis ja eks ma talle mingit salmi siis lugesin, arvata võib ja võib-olla mingeid, et seda rohkem ei mäleta. Ja üks teine tüdruk oli ka ja otsustati, et meid siis saadetakse sinna Leningradi katset või juba oli nagu teada, et üks vabariiklik koht on niikuinii nagu peaaegu kindlustatud, et üks meist siis saada. Siis me sõitsime Leningradi, tegime need eksamid ja katsed ja mina sain sinna sisse. Peatselt oli kohe selge, et, et see pole ikka see, et ega ikka see nukuteater on ikka nukuteater ja et ma ikka sinna Leningradi jääda ei taha ja. Aga muidugi tudengielu oli huvitav, seal sai palju näha ja elu tundma õppida, ma olin ikka nagu öeldakse, tündris kasvanud tüdruk, kes polnud midagi kuskil väljas käinud ega isegi tantsupidudel. Tore oli. Ja noh, ma siis mõtlesin, et tuleb ikkagi teha nii, et teha seda, mida väga tahad ja isegi ma käisin korra Pansoga rääkimas seal maikuus, kevadel enne eksamit, tähendab et ma olen Leningradis ja tahaks just nagu siia. Aga ta üsna karmilt ütles, või noh, niimoodi tegi selgeks, et tuled ja kui saad, siis saad ja et ega ma võtan su vastu. Et see oli riski peale minek, et et üks sild ära põletada ja teine siis loota, et teine Läks hästi, kas teatrikooli tung oli juba siis? Oi, jumal, oi jumal, muidugi see on alati olnud. Oi, seal oli palju sõpru, kellega koos oli teatrit tehtud ja palju pisaraid, kes sisse sai või ei saanud. No ühesõnaga, see, see oli ikka väga karm konkurents, aga ütleme ausalt. Mul oli see karjääri õnnestunud mitmetel põhjustel. Näitlejakarjäär, näitlejakarjäär jah. Esiteks küllap mul neid võimeid ei olnud nii palju, nagu oleks vaja olnud. Meid oli meid oli 10 ühevanust tüdrukut kolm nendest, niisugused pisikesed pundid nagu mina ja Marie ja Ivi Lepik ja kõndisid alla meetri mehed või noh, niisugused väiksed tüdrukud neid suuri kangelannade mängijaid meist oli raskeid hetki. Ühesõnaga, sa said Karlssoni selle väikevenda mängida. No seda küll Ei väikevenda, ei mänginud, mängisin lumekuningannast, mängisin kaihoidja, lastetükkides ikka üht-teist tegi, aga siis oli mul pereelu ikkagi kolm korda sünnitamise pärast teatrist ära olla, see tähendab kolm aastat tagasi ree peale saada oli peaaegu võimatu, sest teised olid ikkagi juba sellel ajal palju eest ära läinud. Mul ei olnud kogemust, ei olnud praktikat, ei olnud eriti ka niisugust jõudu ja haaret ilmselt. Jaagup šansid juba mõistasin rollist rääkides, et sul ikkagi mälestus emast teatrilavaga seoses on olemas. See ei ole, ei ole, ei ole, tähendab noorsooteatrist, kui me räägime, aga nukuteatrist muidugi suveunenägu ja suur maalritöö ja, ja igasugused väga-väga mulle meeldis ja tõenäoliselt sain mina oma teatripisiku nagu sealt kätte, et et samamoodi, nagu ma praegu siin kuulasin, kuidas ema räägib sellest, kuidas nemad käisid lapsepõlves siis draamateatri ukse taga, passimas ja vaatamas, siis minule olid, olid need väga väga tähtsad ja elu pöördepunktid, kui nii võiks öelda. Kui ma käisin vaatamas nukuteatris, sest et ma sain sinna lava taha. Nojah, see seletab nii mõndagi, ka seda, miks sa ise sinna aastateks tööle sattusid, hiljem küll mitte otseselt näitlejana, ehkki muusikalilaval oled. Leenu sina ei olnud ja, ja ma hakkasin ükspäev mõtlema, et ei tea, kui palju ma, kui palju ma olen siis nagu mänginud ka elus. Äkki see oli 88 89, ma sain, isegi koolinoorte teatrifestivalil sain ma parima meesosatäitja tiitli endale. Kooliteatrite festival. Me mängisime kümnendas, keskkoolis oli suhteliselt võimas näitering ja seal ma mängisin, seitsmes vennas pikaltonima Maretoomery nii-öelda pioneeride palee teatris, kust on tulnud välja Andres Puustusmaa, Tarvo Krall, Madis Milling, Tamur Tohver, loomulikult T4 stseen per sealt tuli nagu Vändrast saelaudu ja ja, ja ka selle teatriga, siis võitsime mäe auhindu. Ja esimest korda muide tundsin kuidas tüdrukud minu pärast nutsid ja see oli hirmus hea tunne, kui ma mängisin Pal-tänava poistes, näeme tšeki ja siis, kui ma lõpuks ära surin siis tulid pärast kooliteatrite festivalil ära nutetud silmadega tüdrukud ja see oli vat siis tundsid, et wow seal mingi teema. Ehk et tüdrukud on sinu pärast nutud enne, kui, kui terminaator ja kätte. Ja Anni teie vend Juhan Viiding, kas tema leidis tee teatrisse kuidagi teie kaudu, teie abiga teie utsitusel või teie inspireerimisel? Ta oli kohe nisukene, ta oli teatraalne, ta oli teatriinimene, aga mina olin sel ajal juba noorsooteatris. Ja kui Juhan töötas mingit aega teatri muusikamuuseumis ja ma mäletan, kuidas ta mulle ütles, et nüüd ma lähen katsuma sinna lavakasse sisse saada, et et hoia siis eest, sinust tuleb Juhan Viidingu õde. Ja nii juhtuski. Me võiks kuulata siia vahele ühe loom, ei ole veel Jaagupi muusikast jõudnud sisuliselt midagi rääkida, aga ma paneksin selle laulu hea meelega mängima anni teie ettepanekul. Mis see võiks olla ja mis põhjusel? Aga no mis sa nüüd ütled, ütle mulle ette. Au, mina ütle midagi, tähendab ainetel ei ole küll, no ei, ma arvan, Carmenit, teate, näiteks Heino Carmenit tean, aga see mind see mind puudutab vähem ikka otsa. Laev jätab sadama või ütle, miks. Ja millal see ongi see, et otsad antud just just ütleme, torman, teine torm on. Kuidas see oli, olen tulnud liiga pikalt ja torm ja vot torm ja ütle, miks ja noh, niisugused sest neid ma kuulsin kodus rohkem ja see oli mulle niisugune üllatav ja ja armas. Ma elasin siis kodus ja kuulasin, ise. Oli vaja ju kuulata, kuidas kõlab. Ja ikkagi nisukesed hingelised laulud meeldivad mulle ikkagi rohk. Jututuba Nende all ja Tade ja püüton. Me kuulasime Jaagupit laulmas, aga Anni, kas te teeksite meile seda rõõmu ja loeksite luuletuse, mis teile pähe tuleb, nii kaugele, kui mälu võtab? Sellel küsimusel on tagamõte ka, milleni me jõuame hetke pärast? Nii kaugele kui mälu, võtab see mul isegi lasteaiapäevikusse kirjutatud see text, sest seal pidi peas olema. Lasteaiapäeviku nimi oli agenda. See oli nii, et vihma sajab, Ladinal, keegi istub seene all. Arva ära, kes see on, see tillukene on, tuul viib pilved taevast ära, päike Karl Free kiirgussära hüppab konn ja kargab konn tarni rõõmus tuju on. Üleannetusest hakkab see nii ei ole, aga ütleb, mis neist kasu on? Teid ei salli väike konn. Aga jälle Vik, vihma sajab, tuul pilvi kokku ajab. Kes nüüd seeni varjus, on see ju jälle väike konn ja seal agendas ehk päevikus oli kirjutatud, see ju jäle. Keskkool seal alles ja olemas dokumenteeritud. Aga kuidas teil lasteaias, kas teie aju oli tõenäoliselt siis palju puhtam kui meie meie laste oma, sellepärast et viiesalmilist. Mul on peas, mis me lasteaia õppisin, näiteks Puškini muinasjutud, kõik on mul küll natuke üle, vaatan siis need on mul ikka kõik peas. Kõlab uskumatult, ei olemine. On küll, aga siin tuleb jälle teie õde mängu, kes kostitas viiulimänguga iga vaba hetke kodus kelle idee oli hakata luuletuste päheõppimise võistlust pidama. No me üldiselt meil lihtsalt jäi kõigil, aga ükskord me olime, mina olin siis vist konsis või seal lava lavakunstis esimesel kursusel ja Reet oli laska veel kodus. Ja me proovisime, et kui kui kiiresti saab pähe jätta ühe täiesti noh, niisuguse tundmatu luuletus, mida, mida enne pole kuulnud ja siis hakkasime kiiruga võtsime ühe luuletuse ja see oli nii nagu seeni kupatati, Meeli viimaks puseriti, vajutati, vimmad põhjalikult, hajutati nii et kuuldi ainult inglikeel ja nii edasi, nii edasi. See on üks Semperi väga kole luuletust vaikiva ajastu teemal, et kuidas meeli kupatati nagu seeni. Noh, seda me proovisime õega, et kumm, kas niisugune luuletus on võimalik pähe jätta? Näiteks õde Reet õppis pähe Keskkooli ajal, sest ta armastas seda ja see oli niisugune. Ja mina hakkasin ka, aga mul ei, ma ei jõudnud kaugemale, kui ütleme, esimene peatükk on muidugi täiesti peas siiani, aga neid oli ikka seal seitse peades. Vanasti oli nii kõrini sabas seismised, et tuli seista kuskil mitu tundi mingis hoiukassa või pesukeemilise puhastuse või mingis sabas. Siis ma sain jällegi oma teatud nipiga ennast välja lülitada. Ma olin teises maailmas, ma olin teises keskkonnas, mul olid teised inimesed ümber kõik need Klenski, doneeginidetatsianad ja, ja nii edasi. Ja ma sellest niukseid vastikust argipäevast sain selle nipiga jube hästi välja. Anni teie ühe õe ja venna nimi on mitu korda meie jutuajamisest läbi käinud. Üks teie õdedest on veel mainimata mari. Ahmari Ahja Mariann mulle väga lähedane, sest me oleme nüüd ju kahekesi. Kui te mõtlete tema peale ja, ja ma ei tea, kas päris lapsepõlveaega või, või nooruspõlve aega, siis mis rolli tema teie elus mänginud, mis esimesena meenub? Kui ma nüüd päris nii Inge põhjastrit, eks ma ikka natuke vist kadestasin teda. Sest ta oli vanem ja targem, üks aasta ja kolm kuud ja ilusam ja olid pikemad, patsid. Ja ta oli ikka targem ja no sellepärast ma teda natukene niimoodi ikka vaatasin alt üles. Mulle õudsalt meeldib see, see, mida mina lapsepõlves vist viimati kuulsin, ma arvan nendest kolmest õest ehk Maristreedast ja hallist, ehk siis minu kahest kallist tädist ja emast. Et kui nad olid käinud kosel vist tegid sanatooriumis Aile, siis neid kutsuti viiulipiinaja, kondiväänaja ja tõbine poeet ja siis viiuli diile oli ilmselgelt reet, kondiväänaja oli, oli minu ema ja tõbine poeet oli siis mari. Tal olid pidevalt kael haiged, olid tal oli ikka igavesed angiinid ja niimoodi kirjutas luuletusi ja kirjutas luuletusi. Aga ta kirjutas seda, noh, niisugust lapsepõlves seda, nagu öeldakse, seda juhuluulet tuleb mingi tähtpäev, siis selleks on vaja luuletust. Tuleb ema sünnipäev, selleks on luuletus. Meil oli ikka nii, et. Kui paneme perekonnanimed tarand ka juurde, siis saab vikerraadio kuulaja jaoks neile, kellele veel pilt ees ei olnud. Täpselt selgeks, keda me siin selja taga räägime. Kas teie kodus Anni oli, oli range kasvatus või, või lasti teil tublide tütar tena sirguda nii nagu nagu parasjagu tuli? Eino, me pidime ütlema, kuhu me läheme ja mis kell me tuleme. Ei olnud niisuguseid pidusid nagu praegu on, siis oli koolipidu, koolis oli kontsert, oli kavas, ärme laulsime, lugesime luuletusi ja pärast tantsiti ka. Aga mina ei mäleta, Ta keskkooli ajal, et meie meie klassi tüdrukud, et oleks mingisugust alkoholi üldse olnud poisid, midagi seal tegid, aga see ei puutu meisse, seda me ei tea. Mingisugust sellist ohtu ei olnud, tantsisime, tantsisime, no mõni poiss saatis vahel koju. Ja siis, kui oli suvevaheks, kirjutasime tohutut pikki kirju, noh tead, kaks kuud ei saa Marjuga rääkida sõbrannaga siis tuli kirjutada kõik ära, kus ma olen käinud, mis ma olen teinud pikad kirjad, mis ei ole lihtsalt, et täna käisin seal ja seal ja tegin seda ja seda vaid meike, arutlesime. Lugenud või teatas, näinud või mida. Aga mis rangesse kasvatusse puutub, siis mul on tunne, et ema tahtis muidugi kogu aeg väga kontrollida. Ta oli hirmul, et ikkagi tütred kasvavad nii nagu vaja. Ta oli ka mures või hirmul, sellepärast et et ega see meie isa oli ka nooruses üsnagi kärsitu. Ütleme viisakalt öeldes kärsitu, karm vend olnud, tal oli ikka igasuguseid probleeme enne abiellumist. Kui palju te oma kodust olete kaasa võtnud kui üldse ja kui, siis mida, et kasvatada seda noort meest siin meie juures kes juba umbes 15 aastaselt hakkas tegema rokkansamblit. Ma ei mäleta seda, et ma oleks olnud hirmul või et ma oleks murelik olnud. Võib-olla ma olen lihtsalt ära unustanud, aga aga see oleks pidanud. See ma oleks pidanud, ma lihtsalt ei teadnud paljusid asju, võib-olla ma ilmselt lootsin ikkagi, et no ütleme, et kõik läheb hästi, et mõistus on ju inimesel ikkagi, tuleb ükskord pähe ka ja. Mina sattusin kogemata pahandustesse aeg-ajalt aga ma ei olnud hingelt selline selline läbi ja lõhki pätt ja ja kui bändi hakkasime tegema, siis siis kõik, mis väljaspoole välja näidati, millised kõvad mehed me oleme, lugesin just mingisugust 90. aasta artiklit, kus ma kuulutasin endale rusikaga vastu rinda tagudes, et meie juurde juured on tänavalt ja, või tänaval ja, ja me oleme õiged. Need jäeti kõik sinna koduukse taha, et koju tulime, siis jah, mul juhtus ka paar sellist lolli asja, et ma läksin valede inimestega tõenäoliselt tülli ja jäin näiteks keskkoolis esimeses klassis istuma. Ja, aga noh, lõpuks sai ka kõrgharidus omandatud, nii et, et ei ole nagu probleemi, eks elu õpetab. Kas ema vaatas mingisuguse pilguga või ei märganud seda, et poiss on siis, kui juba televiisoris pandi lõhkiste teksadega ja pikad juuksed ripuvad suvaliselt? Oh ei, sellega ma olin nii harjunud ja minu meelest see välimuse asi, see ei olnud mulle probleem. Vanaemal oli see rohkem minu emale, kes et kuidas nii kõlbab, aga mul on tunne, võib-olla mulle praegu tundub nii, et ma mõtlesin seda kõike suhteliselt rahulik. Ja võtsidki sellepärast, et kui hakata mõtlema, et et ema oli see, kes aitas mul. Kõigepealt, kui ma olin 14, aitas õmmelda esimesed triibulised püksid, sellised lihtsalt madratsiriidest pungi laine oli ka ja mul oli, tundus nagu, et see oleks, et kui ma käin onu Johani hästi suure valge pintsakuga, mis oli, millel varrukad olid, ära kukub kumas sest oli lõhkine. See oli puuvillapik eest, see mulle jääb meelde hästi. Ja siis olid triibulised püksid ja valged ketsid jalas, et siis oli jube kuul minu meelest. Ja, ja hiljem mina aitasin ja ema õmbles mulle ka mu esimesed nahkpüksid, mis muide on siiamaani alles ja proovisin ükskord lähevad isegi jalga. Aga see oli ka üks suur Kes see oli suur tegu ja muidugi need, need olid nahkpüksid, mida, mida nagu ei olnud üldse mitte kellelgi teisel olemas, sest need olid hästi pehmest. Need on vest, Soomena naha mantlimantlite õmblemise vabrikust saadud need tükid ja need olid noh, niisugused väiksed lapid. Ja, ja, ja me tegime niiviisi, et me võtsime vene sõjaväe aluspesu, meeste pikka aluspesu siis lõikasin selle lahti ja siis olid need tikid, ema õmbles, need kattis selle riided, seest oli tal see vooder ja siis õmbles tekkide pärast õmblesime sääred kinni, tagasi eest oli nööridega väga kuulid, püksid on kusjuures. Kas nii ema kui isa jaoks oli, oli poisi teekond aktsepteeritud. No see on nüüd niisugune valusavõitu küsimus, sest et ega ega ikkagi isa ikka lootsid, poisid õpivad ikka mingisugust korraliku asja, matemaatikat või füüsikat või mingit tõelist asja. Ja ega see rokilaulja, see pole ju mingit. Isa suhtus sellesse küllaltki nii üleval, mitte üleolevalt, aga no ei uskunud küll, et sellest midagi võib saada, et see võib ära toita lapse. Ja pikalt ei uskunud, aga mina mäletan seda, kui ma läksin otsima isa sahtlist mingisugust, kas arvutit või mind, nagu mul oli midagi vaja või teravat pliiatsit või pastakat või mingit. Tõmbasin isa sahtli lahti. Ja seal oli lehest välja lõigatud väike artikkel, kus oli ära mainitud meie bändi nimi ja minu nimi. Päeva lõpuks ma siiski olen nagu selle 30 aastaga tõestanud, et ma Siis, kui terminaator hästi tuntuks sai, olid kurikuulsad, üheksakümnendad mõnede inimeste jaoks kurikuulsad. Ja ikka juhtus nii mõndagi, sa oled ise ka mõista andnud ja, ja tõenäoliselt kõige seda siiski ka oma emale. Kuigi nad ei ole kui kriitiliseks sinu jaoks olukord läks, ühel hetkel läks väga kriitiliseks ja tõesti, ma ütlen väga kriitiliseks, sellepärast et. Ma kartsin ilma jääda kõigest sellest, mis mulle oluline on ja siis ma olin sunnitud ennast ümber häälestama tegema peenhäälestust. See oli siis, kui oli läbi saanud peda. Sest et ülikooli ajal oli, oli absoluutselt teine seltskond, tegime etendusi ja panime pidu ja, ja seal oli kõik nagu just nagu ja mul bänd hakkas just ülesmäge minema ja ma sain Peetruse osa said Linnahalli muusikalis, mida Jüri Makarov tol ajal siis produtseeris oli? Olitsiisis gradist superstaar ja sain seal tuttavaks igasuguste lahedate tüüpidega seal päris muusika inimestega, sest ma olin pigem nagu bändimees, kui muusik. Ja sõnamuusik, ma ei ole enda kohta üldse väga palju kasvatanud. Kui see peda aeg ja see kõik läbi sai siis oli veel 95. aasta ja meil tuli veel takkaotsa, tuli seal esimene CD-plaat, mille nimi oli minu väike paradiis, kus peal oli neli v, kus peal oli lõbus maja, kus peale juulikuu lumi, kus peal oli, ütle, miks, kus peal oli noh, nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja ühel hetkel peda ajast, kui mul ei olnud üldse raha, siis ühel hetkel ma avastasin palju raha naguniiviisi, et ma läksin, ostsin endale ühe kasutatud auto. Ford escordi pole, ei raha veel rohkem pidutseda ja veel ägedamalt bändi teha ja kõik oli. Ja siis sellega seoses tekkisid mul uued sõbrad, ma olin juba siis natukene kuulus ka ja jube lahe oli. Ja siis oli, oli üks suur suur kamp, et need, kes sõitsid välismaa mootorratastega, ei mingeid Jaava Männad väitel oli, vaid olid olid neil juba sellised nii-öelda päris jopereid Mälgast saadud. Hea meelega võtsid mind. Minu jaoks avanes täiesti uus maailm millest ei puudunud korralikud tänavakaklused, millest ei puudunud naised, hoopis teist masti tüdrukut kui need, kellega ma olin harjunud seal ülikooli ajal suhtlema. Ja mis seal salata, kõik mis seal üheksakümnendatel veel oli, et aga narkotsi pole olnud, oli, oli, oli ka igasuguseid muid aineid. Ja teinekord sõideti, sõideti mootorrattaga, mõnedel sinna ja vöö vahel oli veel revolver ka. Ja siis mu bändivennad Elmar Liitmaa ja ja, ja Armo Kallaste teatasid mulle, et siukse tüübiga. Jaagup, ma ei tunne sind ära. Et meil sinuga rohkem bändi ei viitsi teha ja marssisid sirge seljaga minema ja siis 97. aasta detsembris tuli meil välja Kullaplaat. Ja selle presentatsioonil sain ma taas tuttavaks tüdrukuga, kelle nimi oli Kristiina, kellega mul on need kaks last ja kellega ma olen 2004.-st aastast abielus ja tema Põltsamaa peale tagasi võttis. Mitte jah, aga mitte taevast, vaid tema teks, mõtlesin, võttis mul kraest kinni ja tõmbasin sitast välja, ütleme nii. Päris tõsiselt, et ma ei tea, kuhu ma oleks lõpetanud ja selle eest olen talle ka nagu oma elu võlgu. Seega oli kokkupuuteid ka või totaalne anarhia. Meil oli politseiga kokkupuuteid ka minul küll isiklikult ainult sellel põhjal, et ma kuidagimoodi ei, ei tahtnud linnas mootorrattaga sõites kiivrit kanda ja meil oli, kusjuures 90.-te alguses nii uskumatu kui see ka kõlab. Meil oli kokkulepe politseinikega, et kui me muud pättust ei tee, siis me võime ilma kiivriteta sõita, rätikut peas ja sõitsimegi päikseprille ees, rätik peas, leidsime ühest kohast teise, tavaliselt Tallinna kesklinnast Viru ringi juures, kus passisime, sõitsime Viimsisse, siis vaatasime, et ahah, nüüd on või Piritale tehti ringi, ärased, sõideti jälle kakumäele ja pikemad otsad olid Keilasse ja nii, et siis oli suur sõimusõna oli joperi meestele osalejaid on mingid motomatkajad ja motomatkadel igavesed kusipead, sõidavad mingite mõttetute, jaapani ratastega või saksa ratastega, et õiged mehed sõidavad ikka arrelilevitsioniga ja ja noh, tol ajal ma ei kujutanud, et ma olen mootorrattaga läbi reisinud, eks ole, süüria ja Tanja ja ja Brasiilia ja Uruguay ja nii edasi ja nii edasi, et et sa oled mattamat, et ja, ja ma olen väga-väga hea meel, on öelda, et ma olen fotomatkajad, mulle meeldib mootorrattaga avastada kaugeid Maid Nonnide üsna vaikseks, Jaagup muidugi siin ladus mälestusi ette ka järjest ja järjest. Ma isegi ei ole neist suurt osa varem kuulnud. Kas need sündmused olid teie jaoks ka praegu uued kuulda? Sest kuidas ma seda ütlen, ma olen tundnud, et mingi mingi usaldus või mingisugune asi, miski, mis meid seob, et ega ma ju usun sinust ainult kõige paremat. Aga te ei ole pidanud mitte kunagi poisi asju klaarima kusagil käima. Nii koolis Vistvat, kui oli seal üks kooliajal keskkooli ajal oli mingisugune selle näiteringi jama siis ma käisin ja see oli üsna ebameeldiv. Savist laiasid, seal ei allunud korrale, tahtis olla boss seal näitemängus või midagi või tehti sulle mingis osas ülekohut, ma ei mäleta, mis see oli, aga igal juhul nisugune. See oli suhteliselt ebameeldiv, aga, aga tehti alguse sai, see sai alguse sellest, et me käisime Hiiumaal kooliteatrite festivalil. Teatavasti kas noored saavad keti otsast lahti, siis seal Hiiumaal olid, olid Maria, oli selle, me lõikame nüüd välja marja. Oi, seal oli palju toredaid inimesi, tegelikult oli see keskkooli esimene klass ja tegelikult oli asi selles, et et ma sattusin Hiiumaa kuttidega kokku ja nemad ütlesid, et mis, mis näitering, lähme parem toome punkrisse õlut. Ja siis, eks me jõime ennast väga, väga purju, seal. Näitemäng jäi ära, ei, näitemänge ei jäänud ära, aga auhinna kättesaamisel, kui mulle taheti anda parima meesosatäitja preemia olin seal saali tagareas ja kuidagi lällasid räuskas. Ühesõnaga ma sain seda pidava, kerjasid ja paras mulle. Nii juhtub inimestega, kes kaotavad kontrolli. Mis sa arvad, kui suur osa sinu lauludest on sündinud tänu? Murdunud südamele murtud südamele praktiliselt aga ikka on nii jah, et ma olen suhteliselt. Aeg-ajalt mul on selline tunne, et ma võtan asja liiga tõsiselt eriti mis puutub inimsuhetesse, et ma ma isaks öelda küll, et ma olen mingisugune esimese astme klammerdaja. Et, aga, aga, aga üldiselt ma olen väga palju elus üle elanud seda, et olen võib-olla põhjendamatult teistele inimestele nagu haiget teinud või sellepärast et kuna mul oli see kodu oli hea, turvaline paik ja noh, selline, et sinna ma eriti kedagi tassinud ka mingisuguseid tüdrukuid ja et vanematele tutvustada või nii noh, minu jaoks kõige ins viriilivam või kõige kõige ilusam ja kõige parem on see see, kui mingisugune asi hakkab siis säde pole veel päris leek, aga, aga see säde tekib ja siis asi kasvab, kasvab, kasvab ja nagu see leek lahvatab, nii ruttu jooksed sellepärast et, et jumala eest ei mingisuguseid suuremaid tõsisemaid inimsuhteid, ma nagu liialt, et ma olen neid kartnud alati enamus neist on läinud vett vedama ja siis kõige hullem on see, kui sind yhe muidugi maha jäetakse, on ju tollel ajal oli, oli vast see nagu kõige selline kõige turvalisem oli ruttu enne lõpp teha, enne kui asi päris käest ära läheb. Ja seega on on olnud palju murtud südameid ja romula nende nende jaoks selline koht olemas, las. Olen mõelnud seda teistegi esitajate puhul ja loojate puhul, et kas nende vanade laulude esitamine, paljud neist on ju hästi populaarsed ja sa ei saa neid kontserdil ette kandmata jätta sinu jaoks haavu, lahkuda. Te ei, rebi on laule, mis rebivad ja on laule, mis enam nagu just nagu päris 100 protsenti tegi, et kuidas ta nüüd siis kuidas ta siis õigupoolest nagu tekkis või, või see esimene säde milline see saade oli, mille ajendil ma kirjutasin loo? Kuulasin enne, kui ema rääkis, kirjade kirjutamisest tuleb meelde 88. aasta äkki oli 80 seitse-kaheksakümmend 889 kuskil seal ja mäletan seda, et Läksin Saaremaale oma suvilasse, kitarr kaasas, läksin bussiga, läksin üksinda olema üksinda, see sõnarõhk on üksinda. Et tunda üksinduse valu, äigi kujutas ette, et mida siis mida siis nagu elusat kõike tehtud selle jaoks, et luua. Läksidki sinna Saaremaale ei olnud, meil mobiile, ei olnud meil mul ei olnud seal Saaremaalt mitte midagi. Mul ei olnud raadiot, isegi, ma ei teadnud üldse nagu, mis, mis mujal toimub. Läksin oma suvilasse, seal ma kirjutasin, ainult sina võid mu maailma muuta, tol korral see konkreetne kord, kui ma käisin, ainult sina võid mu maailma muuta ja, ja torm mis olid kirjutatud, nii et nad mõeldes inimesele, kes oli minust kaugel ma ei tea üldse, kas ta ise teab, et mõndasid nii väga sisse võetud oli. Aga, aga ühesõnaga, inimesele kirjutasin, kirjutasin, niuksed lood, tundes nukrus nukrust ja igatsust ja kõike seda asja ja see on, see on minu jaoks alati selline käivitav jõud olnud. Sa oled oma abikaasaga koos olnud 20 aastat, Ivex. Panime aasta arve õigesti, Hanid talid? Jah. Minu meelest on jalgpallurite naised ja ka pillimeeste naised kohe eraldi elukutse. Ma arvan, see ei ole väga lihtne elukutse, ei ole või roll, mida kanda ja taluda. Kindlasti mitte, meil on omavahel kuidagi selline kuidagi selline imelik klapp, Olukordi võib tekkida iga kord laval aastast, siis võibki tekkida kohe mingi olukord. Õnneks ei ole veel tekkinud niiviisi. Aga nagu igas suhtes on olnud tõus ja mõõn ka paar tükki, aga tavaliselt me oleme. Me oleme kuidagi koos, jube hea paarisrakend. Jaa, jaa, eks ikkagi. Olukorda lahendatakse rääkides. Kui te vaatate Jaagup ja Kristiina toimetamisi selle paarikümne aasta jooksul, siis kuidas perekonnale taluda? Niisugune olukord on? No me ei ela ju muidugi koos ja ma ei näe nende igapäevaelu, aga mul on küll tunne, et, et on päris hästi. Et nad on leidnud niisuguse niisuguse omavahelises suhtlemises tasakaalu, et, et ei ole mingeid hirmsaid kriise silmapiiril. Kui nüüd need lapsed ka mõistaks seda, et et neil nii head vanemad on. Et nad seda oskaks hinnata. Kas vanaema on mõnus olla? Ma olen niisugune tordikarbi vanaema, ma käin külas vahel ja väga vähe, no suvel oleme rohkem koos, aga, aga üldiselt lambaid, sigu emal ei ole, ta ei ole see vanaemagi tuks. Rätik peas, põll ees ja kooks ahju kõrval kindaid. Ei ole enam nii. Aga see on huvitav muidugi, sest võttes arvesse, kui tähtis käsitöö on olnud viimased aastakümned, siis aga aga, aga mitte kindad. Sokid. Ei, ma olen kõike teinud, ma olen kesiselt kõike teinud, aga aga mul on kahju, et ma ei ole seda Jaagupi tütrele suutnud seda isu peale ajada või õpetada või suunata või et tal selle vastu oleks huvi. Kusjuures ja Annabel on käeliselt väga-väga osav. Ja ta mingil ajal isegi just nagu oli mõnest asjast huvitatud sel teemal, aga. Muidugi jah, mis täpselt sealt järgmisest põlvkonnast tuleb, ega ei oska aimata ka, loodame parimat. Mõnikord näen oma koduski seda, et selle asemel, et lapsed veedaks kvaliteetaega vanaema või vanaisaga eelistatakse ikkagi telefon kätte võtta või arvutisse minna. See häirib. Kannatanud. Ka see meiesuguseid meie põlvkonda ikka raskelt häirib, saadakse kokku, noh, siin on lapsed, no kasvõi jõuluõhtul või ükskõik, mis tullakse külla ja igaüks vahib oma seda karpi. Pöidlad nutku liiguvad. Silma vaatamiseks. Rahulikult rääkimiseks ei ole enam. Emme, ma arvan, et see teie põlvkonda häirib vähem kui meie põlvkonda, nutiseadmed on tänapäeva lastele nagu heroin. Kui ma võtsin karistuseks ükskord ära kogu internetti ühelt oma lapselt, siis olid võõrutusnähud, siis olid täiesti niiviisi, et no läheb, ronib mööda, et ma ei oska mitte midagi teha. Kurat küll, andke mulle midagigi, andke mulle. Ja siis tekib niisugune niisugune tunne, et naad no laias laastus see põlvkond nutipõlvkond, et nad ei oska enam oma mõtteid väljendada, tundeid välja, et nad ei oska rääkida. Et nad ei oskagi masendav kole. Väga tore on olnud seda aega siin teiega veeta on jah, aga lõpetuseks ma ikkagi anni loeks nüüd luuletuse, mis on elu jooksul kõige sügavamale hinge pugenud. Seda muidugi väga raske ütelda, sest mul on neid väga palju. Issand, see on sama nimeta oma lemmiklaul või lemmik. Lemmikvärv, aga ma võin lugeda selle, mis ma lugesin siis, kui ma teatrikooli astusin. Betti Alveri laul, pojast. Päike paistis, kaste hiilgas. Vidutas vihma, veidike pojuke mängis memme põlvel seljast kite kleidike. Juba need julged jõnger, jalad jooksid jovica rabani. Tuli rätsep, õmbles riided nikerdas nööpaugud nabani. Oli see hunt, kes äkki huikas tus artismiku asukas. Nooruk sõitis laia laande karuses killa kasukas. Kihas taplus, loitsid, leegid, suitsesid sõja käri kerised. Mehe poeg vaaruskiset välja, vammused veidi verised. Memmele jäid tühjad nurgad, taadile hobuste talitus. Pojuke viidi kabelimäele puhkama. Puust palitus. Aitäh teile selle jutuajamise eest. Tänase saatekülalised olid Anni ja Jaagup Kreem, ma soovin teile kõike head. Suur tänu kutsumast oli tore kuulajatele ka kena päeva. Ma olen Sten Teppan, kohtume järgmisel korral.