Valides tänasesse saatesse külalisi, mõtlesin vanasõnale, käbi ei kuku kännust kaugele põhjalikumalt kui mõnel varasemal korral. Nende kahe käekäik karjääriredelil langeb kokku peaaegu üks-ühele. Isa ja poja eelistused paistavad hämmastavalt sarnased välja kuni kaabudeni mida eelistatakse teistele peakatsetele. Mart ja Martin Helme toimetavad Eesti Konservatiivse rahvaerakonna eesliinil. Aga poliitikast me ei räägi. Või kui, siis õige pisut. Küll saame teada isa ja poja ning laiemalt perekond Helme kasvamis loo millest ei puudu seni avalikkusele teadmata isiklikud tõusud ja mõõnad. Mina olen Sten Teppan. Tere kõigile. Algab saade. Käbi ei kuku. Siin mikrofonide juures istuvad kaks meest kelle elumustertööde ja tegemiste mõttes tundub mulle isegi kahtlustäratavalt sarnane. Me saame selle kohta muidugi adekvaatsed vastused hetke pärast, aga mõelge ise kaasa. Nii nagu isa ees, nii poeg järel. Need valdkonnad on ajalugu, Kirjastus ajakirjanduspoliitika ja võib-olla pingutaks siia juurde midagi veel, kui väga tahaks, ainult üks episood niimoodi mööda minnes tundub, mulle on pojal vahele jäänud, aga võib-olla see tuleb kunagi hiljem järgi. Martin Helme, tere tulemast. Tervist, unustasid mainida välisministeeriumi välisministeerium hästi, et me saame selle rea veel pikemaks, Mart Helme. Rõõm näha. Tere ehk siis saates käbi ei kuku, isa ja poeg. Aga see episood, millest Martin on mööda hiilinud mingil põhjusel vähemalt laiem avalikkus seda ei tea, on mis muusika? Laulmine pillimäng. Ütle, kas seda sinu elus ei ole kunagi olnud või me lihtsalt ei tea, kas ma võin nüüd kaebama hakata, ole lahke ja ma olin. Ma ei oska öelda, kui vana, eks ma käisin juba koolis ja ma mangusin kodus, et mind õpetataks klaverit mängima. Aga kuna mu vanem õde oli pandud klaverit, piima ja talle üldse ei meeldinud, siis olid vanemad vastu. Teine põhjus oli, et meil ei ole klaverit ka, et siis peaks kuskilt klaveri hankima ja siis ma ütlesin, et hea küll, kui klaarida, pange mind viiulit, tema, aga see ka ei jõudnud kuhugi. Selle eest. Viis Mart mindi väga järjekindlalt kõikvõimalikesse sellistesse sportlikesse trennidesse. Ei oskagi sulle kohe kokku lugeda. Ma olen käinud poksitrennis jalgrattatrennis, ujumistrennis, korvpallis, kujuta pilti maadluses ühe korra sõudmises ja kõige pikemalt pidasin vastu vibulaskmises kaardid, kardid, kardi, trenn. Päris soliidne, aga, aga klaverit kodus ei olnud, ei toodud ka, ma saan aru, kitarr pidi ometi olema, kas see sind ei huvitanud või üldse mitte? Üldse mitte martsa, kõlab nii, nagu oleks poja karjääri ära rikkunud või vähemalt otsustanud tema eest, et muusikut temast ei saa. Ei tea jah, võib-olla et siin oli ka mingi niisugune minu isiklik kogemus, et mind pandi ka klaverit õppima. Aga mulle üldse ei meeldinud, mulle meeldis hoopis rohkem käia Pärnus mere ääres ehitada paati, parvesid roostikku, väikseid röövlikoopaid, majakesi ja, ja matkata ja värskes õhus olla ja nii edasi ja nii edasi. Kuni siis 1964. aastal. Saatuse irooniana võib-olla tabas mind meeletu Pittlamaania ja selleks ajaks pooleli jäänud klaveriõpingud asendusid siis natukeseks ajaks kitarriõpingutega ja, ja juba siis põhimõtteliselt aktiivselt bändi tegemisega. Martin, kui sa mõtled nii kaugele tagasi, kui suudad, missugune sinu esimene mälupilt isast on? Nojah, mul ei ole sellist konkreetset esimest mälupilti, minul on, minul on lapsepõlvest sinisini-helesinine, mälestus helgemast, helgem meie lapsepõlve suved veetsime me alati maal, nii kui nii kui me oleme sündinud, see samal aastal kolisime, me saime me endale maamaja mere ääres ja igal aastal kolm kuud klapitasid vanemad oma puhkust ja vanavanemad, et lapsed said maal olla ja kogu ülejäänud aasta toimus siis noh, oli selline nagu hägus episood, mis jäi lihtsalt suvede vahele. Ja suvel oli kolm, neli korda päevas ujumine ringi jooksmine, seal külapoistega oli mul hea klapp, mõned naabri Nabi naabritalud olid, kus olid samamoodi siis lapsed suvitasid siis 80.-te lõpul Mart läkski maale elama, võttis loomad, sead, puldid, kanad, haned, karjatasime neid ja, ja mulle on see niisugune soe, hämar lauda, sihukese helid ja lõhnad on nagu erakordselt helge mälestuse tekitavalt. Aga linnast ma ei oska, ma ei oska, vastased, mul on meeles võib-olla niuksed episoodid jälle. Kui me istusime oma Õismäe korteris, vaatasime mustvalgest telekast hokit, ma ei tea, miks, sest me kunagi tegelikult spordivõistlusi ei vaadanud, meid, minu mind vähemalt pole kunagi huvitanud, telekast spordi võitlesid. Aga mingil hetkel vaatasime hokit ja, ja siis ma noh, ma ei oska öelda, kas ma olin juba kooliealine ilmselt pisut väiksem. Küsisin, et kelle poolt me oleme ja siis minu mäletamist mööda oli Kanada ja Nõukogude Liit ja noh, selge oli see, et ükskõik kelle poolt me oleme, me oleme alati Venemaa vastu või noh, nõukogude liidu vastu. Selliseid hetki veel võib-olla üks väike episood, ma istusin, ma olin väike, veel lugeda ei osanud ja lappasin, enesid entsüklopeediaid ja mulle kõige rohkem meeldisid need maailma riikide kaardid. Siis ma neid seal vaatasin ja siis palusin, isa seletaks, missugune on mille ja miks nad on seal ja ma mõtlesin, et näidata, et Ameerika lipu peal on ka viisnurk ja vene lipu peale on ka või Nõukogude Liidu lipu peale viisnurk, et kuidas niisiis ta ütles, et, aga vahe on väga suur. Punane viisnurk, see on veri ja vägivald, aga valge viisnurk, see on vabadus ja areng. Ja kollane viisork, täpsustas, on lihtsalt sigimine. Ma ei tea, kas sa oled kunagi niimoodi mõelnud, aga annan selleks sulle praegu võimaluse, võib põhjust, kas sa tunned ikkagi end läbi ja lõhki linna inimesena. Asjaolu, et sa oled sündinud Tallinnas lapsepõlve suuremalt jaolt mööda saatnud õismäel ja maale justkui komandeeringusse saadetud või ekskursioonile või sa tunned, et, et ühel hetkel, kui toimetamised, mis eeldavad linnas olemist, saavad läbi, siis võiks, võiks tegelikult metsa ääres ka elada. No mina olen viiendat põlve tallinlane oma emapoolse suguvõsa poolt, et kirikuraamatud lähevad tagasi põhjasõjani ja tegelikult ei tea, kas on ka rohkem seal veel mingeid põlemisi, aga lihtsalt enam kirikuraamatuid ei ole põhjasõda, hävitas ära. Ja, ja selles mõttes ma olen lootusetu linnavurle, mul ei õnnestu teeselda, et ma ei ole samal ajal ma arvan, et selline noh, eestlase temperament ja meie selline üleüldine kuidagi taust on see, et sul peab olema mingi maakoht, kus sa käid, noh, ma ei tea, kas siis just peenra vahet teed, sest peenraharimisega on meil lapsepõlvest eraldi mälestused töö, kool oli kõva. Aga, aga noh, selline nii-öelda väljalülitamise võimalus on, on hädavajalik ja, ja noh, seesama koht, kus me lapsepõlvest saadik suvitsime, seal on nüüd mul endal uus pesakene tehtud, see juba oma lastega, olen seal. Nii nagu lapsepõlves käisid need koolikuud ära selle jaoks, et saaks suvel maal olla, siis nüüd ikkagi on niimoodi, et käid need töökuud ära ja ja noh, juba praegu on meil veebruar ega ma ega muud ei tee, kui vaatan kalendrisse, millal maale saada. Lisan siin, et see maja, mida Martin mainis, on tema oma kätega ehitatud. Loomulikult seal on Koppasid kasutatud, et vundamenti teha ja nii edasi, aga põhimõtteliselt on see tema enda kätega tehtud maja. Mis tähendab, et linnavurle kohta polegi nii paha? Jah, päris essu pealt vist ei ole. Tänu Martin on tagasihoidlik, see saun, mille mina ehitasin, kui ma seal maal elasin. Muuhulgas kasutasin seal maha võetud telefoniliinide poste, mida keegi tollal ei tahtnud kroonu vara. Küsisin seal kellelegi käest, ei vii minema, kui tahad. Ja ma kasutasin sauna ehituseks neid sinna Martin on sisse pannud, et veevärgi, seal on kõik boilerid ja dušid ja asjad ja see on jällegi tema oma kätega tehtud, ei mingit ruumi. Kas see on isast või emast? Ma arvan, see vanaisast vanaisast vanaisadest. Mõlemad vanaisad olid sellised väga kuldsete kätega ja ja õpetasid nii ikkagi eriti mardiisa oli selline, kellele meeldis, kui ta midagi tegi, siis ta ikkagi pedagoogilise sellise jutu rääkis sinna juurde, nii on õige teha ja see on, sedasi on tark teha ja noh, selliste selliste asjade ikka rääkis ja eriti talle meeldis öelda, et ja pärast töötut Tööriistad ära ka panna. Mis võttis aeglasemalt külge, ütleme. Mälestused vanavanematest on muidugi omaette väärtus. Mart, kui sa mõtled nende aegade peale tagasi, mil lapsed perre sündisid siis kui palju sul oli mahti pühendada nende kasvatamisele ja kas sa üldse tegelesid sellega teadlikult, sest Moriitan enne martinit jäi selja taha muusikas üks oluline episood ansambliga Fix. Aga siis, kui Martin oli kuue seitsmene, klutt, oli juba järgmine lehekülg ette pööratud. Selle nimeks oli hübriid, millel ei läinud ka ju halvasti. Kuidas noorele lapsevanemale noorele isale mõjus ja, ja kuidas see töö välja nägi? No vot, mina olen nagu siin mõned ütlevad, kahe kurna mees et mul on need teisest abielust ka lapsed ja ja ma võin öelda, et vanuse kasvades suhtumine lastesse kuidagi muutub ka see tähendab, et kui Martin ja tema õed sündisid, siis ma olin noorväge täis ja kõik see laste kasvatamine ja lastega olemine ja see oli kuidagi nii iseenesest mõistetav ja kuidagi noh, normaalne ju, et puu külge kasvavad uued võsud ja uued oksad. Vanemas eas ma olin siis juba 54 kumu, viimane laps, praegu kõige noorem laps, sündis siis juba kuidagi tahad seda lapse sündi ja kasvamist nagu ime. Et sa kuidagi suhtud sellesse hoopis teistmoodi, mitte kui millessegi väga loomuliku, vaid kui tõesti millessegi, kus peab olema mingi jumalik alge, mis ei ole niivõrd inimesest, kuivõrd ma ei oska seda isegi kirjeldada, seal mingeid tõesti tekib mingi hoopis teistsugune hardus selles suhtes mis puutub sellesse, et missugune isa ma olen, noh, ma usun ja loodan, et kõik mu lapsed ütlevad, et ma ei ole halb isa. Kui hea, seda ma nüüd endal hinnangut jaganud. Martini käest ma seda küsisin nüüd Mart, sama küsimus sulle. Kui sa mälestusi silme ees kerima hakkad, siis, siis millisena Martin sulle sealt algusest meelde on jäänud? Tol ajal, kui Martin ja Maarja tema kaksikõde sündis, sündisid ja muidugi ka nende vanemate Triin siis oli nii, et ega siis ei saanud sünnituse juures olla. Ema, minu abikaasa oli lastega haiglas siis kui otsustati, et nad on kobedat küll, et sealt haiglast välja kirjutada. Siis ma võtsin takso, sõitsin neile järele ja see pilt, mida ma nägin, oli siis selline, et tuli minu abikaasa, üks laps oli ühe käe otsas, teine laps teise käe otsas süles niimoodi üks oli blond ja teine oli brünett, ehk siis Martin emasse ja õde õde nagu rohkem minusse ja istusime taksosse ja siis ma neid seal vaatasin, niimoodi. Tüdruk anti minu sülle kohe maarjaanti, minu selle ja Martin oli siis sile süles ja, ja eks me siis kodus saime põhjalikumalt vaadata, kui imeilusad lapsed meil on. Aga ma pean tõesti ütlema, et eranditult kõik mu lapsed on olnud väga ilusad lapsed, sündides. Ma ei eelda, et iga inimene, kes muusikat tegi või on teinud elas ka elu, niiet säraküünal säriseb ja, ja tihti ei mäleta, mis eelmisel õhtul tehtud sai. Sa saad ise seda kohe öelda, kui korralik või mitte korralik sa olid. Aga kas siis, kui pereelu juba niisugused jooned võtnud olid, et tütar kõigepealt siis kaksikud otsa, et sa olid siis juba paikne kuju? Muusikute tuttav elustiil sind ei ahistanud, ei olnud takistuseks. Eks pillimehe elu on ikka kirg kirju, see on selge, et et igasuguseid asju tuleb ette küll tuleb, et viinavõtmise ja muid pidutsemise asju. Aga ma olen põhiloomult väga kodune inimene. Mulle meeldib kodus olla, mulle meeldib oma perekonnaga olla, mulle meeldib oma lastega olla. Et ma mingit väga suurt kontrasti seal ei näinud. Pidu lõppesid, ma läksin ikka koju. Ja üks väga kaalukas põhjus kindlasti, miks hübriid ei läinud tuuritama Venemaale. Oli see, et mina ütlesin, et mina Venemaale ei lähe, mina oma perekonna juurest ära ei lähe. Mina kuskil seal Venemaa avarustesse ei kao, nii et kui perekond on siin ja ei tea, mis minuga toimub ja ja mina ei tea, mis nendega toimub. Nii et noh, ikkagi see, et kodu ja lapsed, et see on mind hoidnud küll ka pillimehena Eestis kinni ja, ja, ja lapsed on meil tootjad ikka väga palju. Muidugi kuskil no mina mäletan seda, et tal põhimõtteliselt ju need tänapäeval keikad, ma ei tea, kuidas vanasti öeldi otsad või? Need olid ikka nädalavahetuseti, eks ja, ja tihtilugu hakkas kuskil õhtul alles minema kodust, oleneb kui kaugele on, meil oli üks vana Žiguli, tavaliselt ma ei oska öelda, kui tavaliselt ma mul ei olegi sageli auto läks autoga ekse, sest et oli mingisuguses kolhoosi kultuurikeskuses tont teab kus, kust siis noh, võib-olla tuli mingisugune bändi buss tagasi võib-olla ei tulnud. Ja kui tuli, siis kõige viimasena ja siis veel käest bussis, õudne. Õudne viina võtmine, et selline nii-öelda õhtul äraminemine oma oma tööle oli, on nagu meeles mul ja mitte erilise särtsuga või noh, see oli nagu ikkagi niimoodi, et vaja minna, aga vaja oli minna sellepärast et sellega teenis hästi raha. Minul on meeles, kuidas meil oli üks kellakapp kuhu ta siis järgmisel hommikul poetas, ma ei tea, 25. või või, või noh, ma ei vaadanud, palju seal raha oli või mis raha see oli minu rahad. Bakterile muidugi tähelepanuväärne, et sa tead, kus raha hoiti. No see oli nii kõrgel, mina julatan siin. Mõtlesime, et sind võib usaldada ja ei, ma arvan, et me ei käinud kordagi sealt võtma. Mul nagu ei ole meeles, aga, aga see oli nagu selline väikene väikene põrsake, mis meil seal oli. Sinu esimene mälestus kaksikõest. Meil oli vanem õde, kes meie eest justkui hoolitses keda, kes noh, ilmselt hiljem on rääkinud, kuidas teda ikkagi traumeeriv järsku kaks röökivaid tegelast, tema oli kolme ja poole aastane kellele kogu tähelepanu ära läks ja, ja noh, ja siis ja siis, ega me teda siis nagu ei hoidnud ka või niimoodi, eks ole, et kui me siis kahekesi pala imede astu siis võisime teda ikkagi kimbutada, siis ta oli muidugi juba noh, ütleme siis olime kõik suuremad, aga juhtus ka seda, et tüdrukud lõid kampa minu vastu. Tegid mulle elu põrguks, et mul on meeles üks episood, kuidas ma neid mööda Õismäe korteri koridori ajasin uisuga taga. Ma ei mäleta, mis teinud, mulle olid selle selle eest, aga noh, lapsed ikka omavahel. Aga üldiselt me saime minu mäletamist mööda väga hästi läbi, kui me olime väiksed, eriti Maarjaga. Noh, Me olime, iga nabanööri pidi koos kogu aeg, et meil oli ühed ühe ühised mängud ühiselt igasugused väga noh, kuni kuni keskkoolini välja ka ühised sõbrad. Maarja on üks neid väheseid inimesi, kellel õnnestub, mindi ühe minutiga täiesti endast välja viia. Üldiselt inimesed mulle naha alla ei poe. Nõukogude ajal, kui nemad sündisid, oli ju see, et tuli üsna varakult tööle minna, kohe, kui lapsed sündisid ja siis ma ei mäleta täpselt, kui vanad kaksikud olid, kui nad läksid, sõime ja siis pandi nad eri vooditesse magama ja nemad magama jäänud ja rääkisid ja rääkisid seal. Kuni kasvatajad taipasid, et nad peavad olema kõrvuti, et nad teineteist näevad. Ja niipea, kui nad pandi niimoodi, et nad olid kõrvuti ja teineteist nägid, olid nad rahul ja jäid magama. Sõimerühmas, ma mäletan, meil oli üks Tyrannist kasvataja, kellele meeldis distsiplineerida lapsi, sõimu, peksu tutistamisega, nagu nõukogude ajal kombeks oli ja, ja lapsi pandiga kappi kinni, kui need liiga palju rääkisid, et kisa väiksem oleks see minu mälestussõimest. Marta, millal Martin esimest korda rihma sai mille eest? Ei mäleta, ega seda rihmatamist üldiselt. Kindel, või mina võin öelda, et Mart ei olegi mulle rihma andnud? Ma olen rihma saanud vanaisa käest ja ühe kureema käest ja Martin pidanud mulle rihma andma ja ega rohkem ei olegi saanud. Ka ega sellist rihmatamist ei olnud küll ja kurja häält olen ma teinud rusikaga vastu lauda tagunud. Mõned episoodid siiski tundub, on ette näidata vähemalt mõjusad olukorrad. Kas need on niisugused lood, mida sa parema meelega ei meenutaks või, või lihtsalt tavalisele lapsele loomulikud rumalused. Nendest rihmasaamistest rääkida siis vanaisa käest sain ma rihma sellepärast, et ma ei pannud susse jalga ja see oli loomulikult põhimõtteline küsimus, mul on kõik küsimused põhimõtteliselt ja ema käest sõima rihma selle eest, et ta oli saanud suure hädaga väga ilusa, ma ei mäleta, missuguse välismaise tapeedi mis mulle ei meeldinud, lapsele lihtsalt ei meeldinud valemusterali. Ma pidin olema ka väike, ma ei usu, et ma koolis käisin ja ta pani selle suure vaevaga ise seina. Ja mina läksin ja rebisin, nii palju kui ma sain servadest tükke maha. Et see, see lõppes siis halvasti, et nõukogude ajal ikkagi välismaalt saadud tapeet. Et, et noh, minu suhtumine rihma saama, mis on see, et kui on õige asja Eestis on õige asja eest kasvatuslik efekt oli kindlasti olemas. Mardiga meil tekkisid võib-olla sellised tülid alles siis, kui ma olin, ütleme, keskkoolis kuskil siis, kui ma juba ise arvasin, et nüüd ma olen täiskasvanud ja suur inimene, ajan oma asju ise, aga aga nagu ma ise nüüd tänapäeval aru saan teismeliste lastevanemate, need, et see täiskasvanuks saamine niimoodi lihtsalt ei käi, et sulle uus aastanumber ette nüüd oled suur inimene. Kodus sussi kannad. Ja ja mulle meeldib sussi. Järelikult toimis martsele kasvatusliku momendi juurde tagasi. Kas sinul isiklikult on olnud mingit põhimõtet või loogikat või mõtteviisi, kuidas lapsed peaksid saama kasvatatud? Ei noh, eks mina olen kodust ikka kaasa saanud üsna range kasvatuse, noh üks asi, mida väga jälgiti, oli see, et keelekasutus oleks korrektne. Rumalaid sõnu ei oleks. Ma mäletan, et ükskord ema tuli poest ja pakkis seal lahti ja pani laua peale kilukarbid ja mina spontaanselt hüüatusi. Ossa raisk, kilud ja sain selle eest sellise kohtleppijat. Kuidas sa räägid, et see oleks viimane kord, kui ma seal suust mingit niisugust sõna kuulen? Ja ma mäletan, kui tulid Martine Maarja eskord ka lasteaiast ja tulid sealt lasteaiast õpitud rumalad sõnad, siis me tegime seebiga suu pesemise kursuse läbi ja pärast seda kadusid rumalad sõnad ära. Nii et noh, mingi rangus peab olema ja mingisugused piirid tuleb ette seada, sest kui piire ei ole, siis on anarhia. On olemas üks suurepärane raamat, mul ei tule autor praegu meelde tsiviliseerumine või sotsialiseerumise protsess või midagi niisugust on selle pealkiri. Ja seal muidugi kirjeldatakse, kuidas feodaalühiskond tsiviliseerub. Väga lihtne sel hetkel, kui surfiodaalid olid sunnitud õukonnas alistuma monarhi käskudele keeldudele korraldustele ja nad ei saanud käituda nii, nagu nad olid harjunud oma lossides ja mõisates käituma peksma, esimese õigust kasutama ja nii edasi ja nii edasi. Piirangud panid neile ette need normid, millede järgi tuli käia seal tsiviliseerumine ja tegelikult ühiskonnas peavad olema teatud normid, teatud kontroll nende normidele ja see käib ka perekonna kohta, ehkki need mudelid muidugi sajaprotsendiliselt Noh, see suu seebiga pesemine on mul meeles. Aitas aitas sulle umbes sama küsimus, kas sa oled pidanud enda nahal kogetut rakendama oma laste peal? Küsimuse taust võib olla on see, et üks mälestus, mis mull poisikesepõlvest on on praegu distantsilt vaadates umbes selline, et ma teen mõningaid asju teadlikult teistmoodi, kui minuga tehti, sest mulle tundus see niivõrd karjuv ülekohus. Ja siis ma avastan end oma lastega olukorras, kus tegu on juba tehtud ja mitte midagi ei ole muutunud. Ehk asjad on kaasa tulnud head või halvad, see on iseküsimus. Aga, aga kui sa mõtled oma laste peale ja, ja oma isa peale olles seal vahel No ma ei ole nõus nende inimestega, kes leiavad, et igasugune füüsiline karistamine on väärkohtlemine mu meelest on väärkohtlemise ikkagi normaalsed inimesed, saavad aru, et kui on, on peksmine siis või, või noh, ütleme selline füüsiline pidev pidev kuritarvitamine, et siis see on üks asi ja kui on tõesti suur pahandus, mille eest sulle antakse laksu või, või tunnistatakse, siis on hoopis midagi muud, et selle, selle vahe peaksid olema terve mõistusega inimesed võimelised ära tegema ilma hüsteeritsemist. Aga ma ei ole oma lastele, mul on ta kolm last, ütlevad, et ma ei ole rihma küll kunagi andnud. Tutistasin, kui nad väiksed olin, vahel küll teatud vanuses lastele ei ole ju ratsionaalsed argumendid võimalik rääkida, mida sa räägid kolmeaastasele lapsele sõrmi stepslite, noh sa võitjal selgitada igasuguseid asju infarkti või millestki muust. Aga või sa talle nagu teed selgeks nagu näpp sinnapoole, lähed siis nipsu sellele käele. Noh, see on lihtsam kõigile temale ka ta saab raamistikust aru, et nii on. Kui saab juba vanemaks, siis on hoopis teistsugused Idiaktilised võtted, eks ju. Aga ei arva, et ma olen väga range vanem ehki, mu teismelised tütred leiavad, et ma olen nende klassis raudselt kõige rangem vanem, aga ma arvan, et seda leiavad kõik nende klassikaaslased, et nende vanemad on hirmus ranged. Ma nüüd aasta numbreid, aasta arve enda jaoks järjekorda ei pannud, aga kas minu oletus, et sa oled mõnes mõttes huvitavas olukorrast, peab paika, et kas sinu nooremad lapsed võivad ealiselt olla midagi sinnakanti nagu nagu martini lapsed? Jah, mu noorem tütar küll Martini vanemad tüdrukud on vanemad kui minu tütar. Helena on ju 15, eks ole, minu tütar on 12 ja iiris on 14, eks ole. Ja siis kolmas tüdruk, Victoria on natukene noorem kui minu tütar. Nii et selles mõttes, nemad on täiesti üks põlvkond. Kas see paneb sind vanaisana kuidagi teistsugusesse rolli ka, et sul on endal kodus, kellega tegeleda ta ei tunnista üles, vanaisa ei tunnista vanaisaks. Keegi ei tunnista neid õieti vanaisaks. Kuidas see oli ükskord keegi ütles tüdrukutele, et, et vanaisa tuleb või vanaisa helistas või mis seal on. Et nad ei saanud üldse aru, kesse vanaisana nomart marti ei ole, vanaisa Marta, Nissi sõber. Ja nii oligi jah. Et jah, vanused on neil enam-vähem seal kandis, et isegi kui nad väiksemad olid, siis sünnipäevadel käisime seal koos. Peavad nad käisid ka matsirannas, mõned korrad kui nad väiksemad olid, nüüd nad on juba oma oma radadele rohkem oma sõbrad ja. Noh, igalühel on oma sõprusringkond ja see on juba selline Poiss on mul 16 ja noh, temal on ikka juba täiesti oma plaanid oma oma tegemised. Me teeme oma jutuajamisest siin väikese pausi ja kuulaksime looja muusikat. Mul oleks väga hea meel Martin, hoolimata sinu leigest huvistama isa vanade bändide vastu. Kui sa valiksid ühe laulu, mis on temaga seoses jäänud rohkem või vähem levimuusikalukku, mida me võiks kuulata. No minu lemmiklugu mardi poolt on see kauge aeg, sest et see tegelikult räägib vanaisast See on küll Mait Maltis ja lauldud, aga minu sõnad. Suurepärane lugu sellegipoolest, eks mind kõnetab ta täiesti isiklikul tasandil. See ongi isiklik lugu. Mart jah, minu isa on siin andnud tõesti inspiratsiooni. Kuulame Mait Maltis, laulab aga sõnad Mart Helmelt. Aga jalg, vana plaat, taoline eri elu oli lapsest ka tööle sundinud kaardi juba kui talus Tarja saadeti. Sellest ajast rääkis Mulle kui ta poolest pajupill ja lõpetades laudeni Taani. Küllap on aga sellest alleril kaaluna kuigi. Üllatav on aga talle See on vikerraadio, eetris on saade, käbi ei kuku. Ja täna kaks põlvkonda Helmesid Mart ja Martin mõlemad tuttavat poliitikamaastikult, mida me kompame võrdlemisi vähe. Kahtlustan, et päris mööda ei saa. Aga seda siis natukese aja pärast. Mart, kui Martin oli pisike poiss, kas sa mäletad temast suundumusi, huvisid või kuhu sa arvasid teda maanduvat? Martin on olnud tegelikult päris väiksest peale selline väga konstruktiivne, ta on väga lahtiste kätega ja väga lahtise peaga ja ta on väga palju ehitanud ja kui, kui ma sealmaal olin, eriti kui ma neid paganama elukaid pidasin, siis Martin oli ka juba natuke hakkas kaela kandma. Ta oli mul kogu aega abiks, ta kogu aeg panin käe külge igasugustele ehitamistele ja ja hooldamistele ja korrastamistele, remontimistele ja minu isa hüüdistada ikka Martin abimeheks. Ma kujutasin ette, et Martinist võiks saada mingi tea insener või arhitekt või midagi taolist. Aga kui ta hakkas murde-eas üha rohkem ja rohkem huvi tundma militaarvaldkonna vastu ja vahepeal isegi ütles, et ta tahab ohvitseriks saada siis ka see tundus mulle küllaltki loomulik, sellepärast et meie minu suguvõsas on see niisugune militaarhuvi olnud küll väga valdav. Minu isal oli see, mu isa oli teises maailmasõjas minu isapoolsel vabandust ja minu isapoolsel isal detaari vabadussõjas. Ja ma ei välista muide seda, et kui Eesti vabariik oleks taastatud varem ja oleks olnud, ütleme veel võib-olla kuskil umbes kolmekümneaastane. Et ma oleksin liitunud kaitsejõududega, oleks alustanud ohvitseri karjääri hoopis. Martin läbis enda eest rääkima, mis unistus, et tal olid. Aga mulle tundub, et Ta nagu kõikidel noorematel inimestel, ta oli korduvalt teatud tee lahketel. Vahel valib elu sinu eest, vahel valid ise elu eest. No kindlasti ma mäletan oma esimest soovi ameti valikul, ma tahtsin saada tuletõrjujaks, see oli täiesti kindel saag, tuletõrjest, punane auto, tulijana Fastsineerinud ka eluaeg, see tundus selline põnev ja, ja sangarlik ja selline äge valik olema. Vahvennarlus või militaarhuvi oli ka kusagil jah, kuskil seal päris 90.-te alguses. 91. aastal, kui Eesti vabariik taastati, ma olin 15 aastane. Mina olen siiamaani jäänud hingeks revolutsionääriks laulva revolutsiooni ajast. Aga siis ja noh, ju onu onu oli, läkski sellele rajale, onu Rein. Aga siis ma ikkagi ühel hetkel sain aru, see on natukene liiga raamistav karjäär, et liiga palju käske ja keelde, mis mind hakkaks ahistama, sellist kuni välja jõuda, kusagile ma ei tea, siis kindraliks, kes võib endale lubada igasuguseid asju, ei pea enam lollustega tegelema, tuleb ikka liiga palju hüpata läbi rõngaste. Ma mõtlesin, et see ei ole mulle. Ja kui ma nagu mõtlesin, missugust haridust hankida, siis ma korra käis mul peast läbi juristiharidus. Ma oleks tegelikult tahtnud saada tõesti, nagu Mart ka ütles arhitektiks, aga minu reaalainet Tase oli lihtsalt ei kannatanud kriitikat, ehkki tagantjärgi ma mõtlen selle peale, et tänapäeval enamik arhitekte ei pea matemaatikat oskama, selle jaoks on arvutid. Ja mul oli üks klassivend, kes oli minuga, laseb pinginaaber kes oli minuga matemaatikas samal tasemel, kes pärast tegelikult läks seda rada enam-vähem. Nii et noh, oleks võib-olla kirglikult tahtnud seda teha, oleks isegi hakkama saanud, aga kuidagi loogiliselt jõudsin ikkagi ajalooni. Kuivõrd sa oled linnapoiss, ma eeldan, et sa käisid võrdlemisi suures klassis või, või klassis, kus oli palju õpilasi pidevalt. Õismäe koolis, jah, Õismäe koolis ma ei oska mäletada, aga 30 tuuris ikka vast jah. Sinu praegune toimetamine eeldab teatud juhi omadusi, Mulle tundub. Keskmisest osavam kõnemees peaks olema väitleja ja nii edasi, ehk ehk pildil olla ja oma argumente kaitsta, esitada mida iganes. Kas sa mäletad, oli see sinu jaoks tähtis, mis rollis sa koolis olid? Oma klassis? Eks neid trollid aja jooksul muutusid, aga küllaltki palju olin ma naljamehe rollis, kes pidevalt tegi klassis nalja, pulli tsirkust ajas täitsa naerma. Jah, kas kellegi kulul? Ei, mitte õelat, nalja, lihtsalt koomuskit. Noh, ma ütlen, et see oli pigem siis ütleme algklassides näiteks või niimoodi, eks, aga ka hiljem olin niukene seltskonna selline eestvedaja tihtilugu või noh, meil oli mingisugune, ütleme seal Õismäe koolis oli meil selline kamp või tuumikus, ma ei olnud niivõrd väga mis oligi noh, niivõrd omavahel kokku kasvanud, et seal seal polnudki nagu mingeid liidreid või mitte liidreid, aga siis, kui kui ma me kolisime Lasnamäele ja siis põhimõtteliselt küll sunnitult, aga ma olin, pidin minema Lasnamäe kooli ja seal mul täiesti võõrad, võõras keskkond seal Lasnamäe koolis oli poiste ja tüdrukute klassid eraldi, et seal seal ma küllaltki kiiresti sulandusin sisse ja olin ka üks selline nagu klassi eestvõtlikumad inimesi. Kui oli vaja midagi teha, siis öeldi, et helme teeb või sa ise tõstsid käe. Tavaliselt teised ütlesid, las tema teeb kippus nii olema, et kuule, sul tuleb välja ja sa julged minna, ma mäletan. Me läksime oma, see oli vist seitsmendas klassis, meil oli vahetunud just klassijuhataja. Meil oli niukene klassijuhataja, kes meile väga meeldis. Ja siis tuli uus klassijuhataja, kellega ma mu meelest oli ta üldse väga ajutine, aga ühesõnaga siis me läksime niukse. Otsustasime klassiga, et me tahame oma eelmise klassijuhatajaga minna veel sellisele kevadisele, klassimatkale või retkele. Ja siis moodustati delegatsioon neli poissi, kes läksid siis tema, uurisime välja, kus ta elada läksite oma ukse taha siis palverännakule, tulgu ta meiega klassi klassimatkale ja kõik lükkasid mind kõige esimene, sa räägid. Rääkisime ära ka, jah, turiga läksime. Klassid, kus on poisid ja tüdrukud eraldi, kõlab juba õudsalt. Mina pean seda väga mõistlikuks. Mina arvan, et noh, ma ei oska öelda, see oli ju ka 90.-te algus, eks ju, kus ma mäletan, kuidas koolis istusime, kõik paksude jopede ega sest nii külm oli. Noh, pastakad kõik külmusid ära ja, ja nii edasi, aga poistel on oluliselt vähem vaja esineda kui klassis ole tüdrukuid. Isegi kui nad selle energia jätavad õppetöösse panemata, siis nad lollusi teevad vähem. Ja tüdrukud haaravad kiiremini, on korralikumad ja tublimad. Ma ei arva, et see on halb mõte, ma ei ole kindel, et see peaks olema universaalne igal pool, aga sellel on kindlasti oma oma eelised ja no loomulikult nii nagu koolis ikka, ega siis koolis käiakse ju vahetunni pärast tundide pärast, eks ole. Ja seal said ikka kokku. Kas martinit tuli hilisõhtutel linna pealt otsida? Ei, üldiselt mitte, ma ütleks nii palju, kui mina olen aru saanud, Martin, kõige tormilisem eluperiood oli ikkagi ülikooliperiood. Mida ta siis tegi ja kus ta siis käis, seda ma ei tea, ma olin siis sel ajal ise Moskvas ja, ja eks mul mingi side oli, aga noh, tollel mobiil ei olnud ja ja ühiselamusse Ma ei olnud võimalik helistada ja võib-olla, et see oli ka mingil määral selline periood, kus me üldse olime kõige võõrdunud. Kord aastas ma käisin igal aastal kord aastas Moskvas, võib-olla ühel korral oli kaks korda aastas, ma ei mäleta enam, aga ütleme niimoodi, selle sina oleksid, 95 eks ju, läksid ja 2000 tulid ära ja Mu meelest ma käisingi Moskvas viis või kuus korda. Ja, ja noh, Mart käis Eestis ka suvel puhkuse ajal ja nii ja naa, aga selle kohta ma ütleks niimoodi, et et iga eduka suhte aluseks on õigesti valitud distants. Oli periood, kus 1200 kilomeetrit oli väga õige distants. See oli küll peenelt sõnastatud, Martin, see on niisugune saade, kui siia juba tulla ja mikrofoni taha maha istuda. Võttes arvesse, et kokkuvõttes on kõik hästi läinud siis tuleb natuke südant puistada. Mardi jutust ma sain aru, et üht-teist ikka põnevat sündis seal ülikooli ajal. Kas läks ikkagi nii huvitavaks, et et saatused olid kaalul, kui sa oled suutnud alati näpu nii hästi pulsil hoida ratsionaalse mõtlemisega, et, et tead millal üle piiri ei maksa enam minna? No jumala sõrm on peal olnud rohkem kui korra. 94. aastal olime päris rängas liiklusõnnetuses, ise olin roolis koos oma vanade klassivendadega, minu kaksikõed, tulevane mees pidi järgmine päev minema sõjale. Ja siis me nii-öelda saatsime teda ära ja selle ärasaatmise. Lõpetuseks sõitsime autoga autoga hunnikusse. Sina sõitsid, mina sõitsin ja. Hunnikusse Martali 1000 uue auto Saksamaalt, mida kiirust oli vaja proovida, uus autod sõitsid selle sodiks ja täiesti saidi kaudu helistada. Vastas mulle ja hommikupoole ööd kuskil ja ja ütles, et mu sõitsin autoga tee pealt välja, minu jaoks veel pahandama. Kas väga viga sai auto või auto oli mingi kaks kuud tagasi toodud Saksamaalt ise käisin järgi. Ja nojah, ikka natuke on küll. No ma siis sõitsin sinna kohale ja kui ma seda autot nägin siis ma mõtlesin, et issand jumal küll seal imede ime, et keegi surma ei saanud, seda autot ei olnud, see oli üks pleki käegar, ta oli praktiliselt pooleks rebitud. Ma ma mõtlesin, et issand jumal automi, no kõik on asendatav. Jumal tänatud, poisid, terved. No mõned loodika murdusid seal seesama õemees, siis temal oli ikkagi käsi, õlavars oli täitsa sodised seal raami sees ikka mitu kuud ja ja mu pinginaabril nihestus selg ära ja noh, sellised asjad, aga. Aga mina arvan, et sinu selg sai ka tookord viga, sul see ikkagi operatsioon, mis mõned aastad tagasi oli plaat, ma arvan, et see ikkagi mingi põrutuse tagajärjel tekkis. Jah, aga noh, üldiselt ütleme nii, mina jalutasin sealt ära mõnede kriimustustega, selles mõttes, et seal ja veel paar inimestel selliseid, kellel praktiliselt midagi ei juhtunud, et see oli ikka imede ime. Aga ülikooli ajal noh, kui ma ütlesin, et lapsepõlv oli hele, helesinine, siis ülikool oli muidugi kuldne, lihtsalt täiesti kuldne, et selles mõttes ma olin ülikooli all väga jõukas inimene, et meenutan, et ma läksin 96. aastal ülikooli, noh, see oli ikkagi selline Eesti aja algus ja ma käisin samal ajal välisministeeriumis tööl poole kohaga küll ja see tähendab seda, et ma pidin iga nädal olema siis kas kaks või kolm päeva Tallinnas. Ja aga sain sellest palk, aga noh, mis see palk oli? Üle 1000 krooni oli kuus poole koha, palka? Jaa, mardilt sain iga kuu 100 dollarit. Mis oli, noh, sõltuvalt ta jõudis selle ülikooli aja jooksul olla, see võis olla kroonides 1100 võis olla 1700 krooni, dollari kurss tegi tol ajal päris suuri liikumisi, nii et ma olin. Ma olin ikkagi väga heal järjel tudeng. Mis muidugi ei tähenda seda, et mul kunagi raha oleks olnud. Aga aga selleks raamatute peale jah, ei vat ei läinud raamatute peale, et meelika oli, pidu oli lõputu, tähendab, selles mõttes eriti esimene teine kursus olid sellised, et mul seal said uued sõbrad väga sõbrad siiamaani parimad südamesõbrad ja kodust ära ja, ja mis kõik veel ja ja kurioosne lugu on see, et kuna ma olin distsiplineeritud inimene, ma käisin samal ajal Tallinnas tööl. Ja mina teadsin, et noh, nii-öelda elupõlise konservatiivi, isegi kui ma seda tol ajal võib-olla endale nii ei teadvustanud, keskenduda tuleb tulemusele, mitte protsessile. Ja mul oli palju häid sõpru, kes istusid hommikust õhtuni Tartu Ülikooli raamatukogus istusid kõikides loengutes. Noh, minul on meeles, et kuidas me läksime ühte loengusse Piirimäe loengusse, mis oli kolmetunnine hästi pikk loeng oli ja istusime esimese vahetunnini ära ja siis tüdinesin ära. Läksime tartu. Siis raekoja all oli mingi kohvikus, me siis tellisime hommikul kell 10 hakkas loeng, kell 11 läksime juba shampust jooma, et noh pärast võtame tüdrukutelt konspektid ja, ja noh, nii ta käis, et lõpetasin teisena oma kursuselt sain diplomi kätte. Kuigi, kuigi ma ikkagi mõned õppejõud küsis, mina teine oma loengust ei mäleta. No ma olin seal taga reasesti. Millega sa seda seletad, siin saab olla kaks varianti, kas ürgandekas või siis tohutut distsipliini ja iseseisev töö kusagil kaadri taga ja noh, esimese kohta ma ei oska öelda, aga. Siin oli küll, et minul oli kindel reegel. Sessi ajal pidusid ei peetud üldse mitte. Et ma tean, kui oli siin juba eriti kevadine, siis oli väga raske ikka õues roheline juba ja Pirogovi isika kõikistasid Pirogovis ja võtsid õlut ja ei, läksin ühikasse ja õppisin eksamiks. Ja, ja tegin ära eksamid, dressid olid, dressid olid produktiivsed paar nädalat aastas võib ju ka ohverdada. Me ei ole väga sinu ema Sirjest rääkinud, kuidas tema kõikidele nendele sündmustele, kus sa kokkuvõtva hinnangu püüad anda, kaasa on elanud, kui palju tema sinu elus on toimetanud, kui palju pidanud vajalikuks sekkuda, mil moel sind mõjutanud? No seal hästi pikk jutt muidugi, aga Sirje roll on selline noh, ütleme kui vanemate mõjust rääkida, siis need mardid täiesti erinevad lähenemised asjadele. Sirje Ele oli selline leebe suunamine, hästi leebe suunamine, et mõtle ikka ja ja kas sa ikka ei võiks nii ja noh, niimoodi, et et ta on, ma arvan, et maailmast diskreetse maid, inimesi ja välja arvatud siis, kui tapeedi ära rahul. Aga, aga üldiselt väga kannatlik oli ta ja ülikooli ajal muidugi oli niimoodi, et Mart oligi Moskvas ja sel ajal, kui mina olin ülikoolis tahtsime me oma senise korteri, mis oli meil suur viietoaline korter Lasnamäel, kus me kõik veel koos elasime, vahetati laiali, sest et õdedel olid juba perekonnad ja igaüks tahtis oma pinna peale. Mul vedas nagu surnud seal. Et mina istusin Tartus sel ajal, ma ei mäleta, kas oli ka mingi talvine aeg, umbes kui sa seda otsust vormistati ja kõik otsused tehti minu selja taga ära ja ühel hetkel helistati, et tahad, noh, et nüüd on niimoodi, et me peame otsustama, et kas siis noh, üks õde saab ühe korteri, teine õde saab teise korteri ja nüüd kas Sirje läheb elama, et kas meie saame siis emaga kahe peale ühe kahe toalise või tema läheb elama oma tollase elukaaslane Ando Keskküla juurde ja mina saan ühetoalise endale täiesti. Siis ma nagu üritasin vaos hoida kõik emotsioonid, noh, eks te ise teate muidugi, kuidas parem on, aga ma ei ole vastu sellele, kui ma pean üksi elama minema ja saingi ühetoalise korteri teri, mis põhimõtteliselt siis oli see minu, minu elukoht siis kuni ma ise ka abielu sinna, kus minu esimesed kaks last juba sündisid siis me kolisime, kolmetoalise sotsiaalne baas oli ikkagi see, et kui ma tulin Tallinnasse, siis ma läksin ema juurde, sain kõhu täis. Sain oma musta pesu seal ära klaarida, sest mulle oma korteris mingit pesumasinat üldse ei olnud, nii et see toetus oli nagu jätkuvalt tema peal. Ülikooliaastatel Ma ei oska öelda, kas ma nüüd vastasin, vastasin sellele küsimusele, aga noh, ta on väga-väga palju, ta siiamaani ikkagi kogu aeg nii-öelda aitab mind, kui vähegi vaja on või kui vähegi saab. Ühega oskab mis olukorras ei saa, oma naisega kohtusid. Aga ikka ülikoolis me käisime samal kursusel ülikoolis ja ma panin talle silma peale juba esimesel kursusel aga, aga sain väga hästi ka sellest asjast aru, et mina veel perekonda ei taha seal selles vanuses, et mina tahan veel sarvi maha joosta ja tema ka ei kiirustanud, tal oli esimesel kursusel sai kokku või noh, olid hakkasid, olid sellised lähemad suhted meie ühise sõbraga või kursusekaaslasega kellega neil küll ei tulnud midagi välja ja ülikooli lõpuks olid nad lahku läinud, aga aga ülikoolist saime. See on väga isiklik küsimus, aga, aga Mart, ma loodan, sa võtad sellele siiski vastata. Kui pere läheb laiali, siis sa saad rääkida ainult enda kogemuse pealt ja enda emotsioonide pealt. Kui keeruline on hoida kontakti lastega niisuguses olukorras, ma saan aru, nad on juba täiskasvanud, inimesed saavad ise väga edukalt hakkama ja põgusalt on meil siin vihjeid läbi jooksnud. Missugune see olukord oli? Sina Moskvas ja nii edasi. Aga kas niisugusi asju saab tsiviliseeritult lahendada, on seal, on seal probleeme, on seal vaja otsida kompromisse. Kuidas sa seda olukorda mäletad? Probleeme on alati, aga ma ütleks, et see lahkuminek, kas see kestis aastaid, et see ei olnud nüüd niimoodi nipsu lastes, et tullakse koju ja öeldakse, et nii kõik lõppenud, ma lähen ära, mul on uus naine. Et noh, juba segama maale läksin, oli ikkagi suuresti tingitud ka sellest, et see kooselu enam ei sujunud nii hästi kui kui oleks võinud ja pidanud. Ja ma usun, et lapsed nüüd väga ei kannatanud selle käes, et ma maal olin, sest et ma olin neil ikkagi olemas, põhimõtteliselt ma käisin vahetevahel linnas ja nemad käisid maal ja ja, ja kui ma tagasi tulin, siis tegelikult, et ega seda õiget perekonnaelu enam ei tekkinud. Eks lastel oli pigem ma ütleksin oma kasvuprobleemid ikkagi noor inimene hakkab ennast tunnetama, hakkab ennast otsima. Vaevalt, et lapsed nii hirmsasti pead, murdsid minu ja Sirje elude ja saatuste üle, ma usun, et ma usun ja loodan, et kõik need asjad ei ole väga meie lapsi drameerinud ja ja noh, ma usun, et kui me vaatame sellele praegusele olukorrale, siis noh, kõik nad saavad ju suurepäraselt Sirjega läbi. Käivad praktiliselt kogu aeg tema juures tema nende juures. Ja noh, täpselt sama võin öelda ka mina, et mul on oma suurte lastega minu arvates väga head, väga head vahekorrad. Teemas kannapööre, kas Martin, sa oled oma karjäärivalikutes mõnikord mõelnud isa peale ka? Või see kõik on, mille me siin saate alguses ette lugesime. Puhas juhuste rida. Ei ole, vaat kui ma välisministeeriumisse läksin, siis see oli küll mardi eeskujul, Mart töötas juba sel ajal välisministeeriumisse, tundus kõik väga põnev. Noh, Eesti noor välispoliitika ja noor diplomaatia ja noh, tema ta ei olnud siis veel. Ma ei mäleta, kas siis olid juba suursaadik või ei olnud minu meelest? Ma ei mäleta enam seda, aga ütleme siis, kui mina läksin välisministeeriumisse tööle, siis tema just oli Moskvas ei läinud või minemas. Ja noh, pole kahtlust, et ta nii-öelda kostis hea sõna, et mind siin üldse tööle võeti. Ehkki mingeid Nepatism selles mõttes ei olnud, et ma sain seal kõige lihtsama ametikoha konsulaarosakonnas, ma alustasin kullerina, minu töö, esimene töö välisministeeriumis oli tol ajal oli Eesti veel viisarezhiimiga kõikide Euroopa riikide vastu, mina käisin Tallinnas olevates saatkondades ja, ja ajasin paberiasju, et siis diplomaadid ja ja kõrgemad teenistujad saaksid viisasid endale. Ja seal mingeid näpatismi ei olnud, see välisministeerium välisteenistus laienes selle väga kiire ja inimesi oli kogu aeg vaja ja eelistati noori inimesi ja Martin üliõpilasena sellesse ametisse täiesti sobise. Teda käsitleti kui niisugust perspektiivikad tulevast päris ministeeriumi töötajad. Nojah, see, see mulle jama veel ülikoolis arvasin, et mina tahan ka saada kuradi suursaadikuks, et see on noh, oli selline mingisugune siht silme ees, oli, kõlas hästi või millegi muu pärast. Noh, ja ei noh, sest ma olin näinud seda, ma olin näinud seda mitte ainult omaenda isa pealt, aga ma olin ju töötanud ka Kiievis suursaatkonnas konsulaadis ja ma olin töötanud Bonnis Suursaatkonnas, konsulaadis ja see on omaette maailm, see on tegelikult väga tore maailm. Aga mis mul lõplikult ja täielikult üle viskas, oli Euroopa liit. Kui ma töötasin poliitika planeerimise osakonnas, siis 90-ga kaheksandast aastast ütlema käis kusagil see krõks läbi 99. aastane, mitte millegi muuga enam ei tegelenud, üks euro jura oli hommikust õhtuni ja mulle see absoluutselt ei meeldinud ja mida, mida lähemalt ma seda nägin, seda vähem mulle meeldis. Ja noh, minu arusaamise järgi ei ole mul võimalik töötada asutuses, mis töötab eesmärgi nimel, mis mulle endale ei sobi. Võib-olla päris detailidesse siin saates ei lähe, pole see aeg ja koht, aga niimoodi üldiselt vaadates isa ja poeg toimetavad poliitikas. Kas te lepite omavahel asju kokku saate näiteks nädalavahetusel saunalaval kokku räägiti muuhulgas ka nendel teemadel, et kui esmaspäeval mikrofonid nina alla lükatakse, siis meestel oleks sama jutt huulilt või Te olete ikkagi piisavalt kaua ühel lainel toimetanud, et te mõistate, jagate seisukohti, vaateid ilma rääkimata. Me oleme nii palju töö juures koos, et me nädalavahetuseti naljalt koos ei käi, et see peaaegu Me mõlemad sõidame tavaliselt nädalavahetuseks maale või tegelikult praegusel hooajal sõidame mööda parteikoosolekuid ringi, üks ühes Eesti otsas, teine teises Eesti otsas, aga laias laastus. Nädalavahetuseti me siiski see on, need on need kaks päeva, kui me ei ole ninapidi koos. Nii, aga küsimuse mõte, mart jääb samal ajal aru, et isegi kui me keerame kella tagasi ja tee veel ninapidi igapäevaselt poliitikas koos ei toimetanud, siis see, et te praegu olete ühes paadis on asjaolude kokkulangevus loomulik käik või mis? No me põhimõtteliselt oleme väga-väga sarnaste vaadetega maailma asjadele juba a priori. Millest see tuleb, kas on kodune kasvatus? Ma arvan, et see on kasvatus, ma arvan, et see on mingisugune geneetiline geneetiline sarnasus. Ma ei oska öelda, niipalju kui me koos oleme, me arutame pidevalt mingite päevapoliitiliste asjade üle aga mitte ainult päevapoliitiliste asjadele, me arutame ka välispoliitika asjadele. Ja eks me täiendame teineteist. Ühel on üks mõte teineteisele, teine mõte, üks võtavad teise mõtte ja hakkab seda edasi arendama ja vastupidi. Nädalavahetustel Me puhkame nii palju kui võimalik. Mis puutub nüüd sellesse, et kas see on juhus, et me oleme poliitikast, siis ma ütleksin, et Martini puhul ei ole see kindlasti juhus. Mul on tunne, et ta tegelikult lapsest saadik on olnud oma olemuselt poliitik. Minu puhul võib-olla mõnda see üllatab, võib-olla mõnda? Ei üllata? Ma tegelikult olen ikkagi eelkõige literaat. Ma olen tegelikult eluaeg tahtnud olla kirjanik. Ma olen lihtsalt elanud sellist mitmekesiste tormist tormilist elu ja ma ei ole suutnud vastu panna kiusatustele ja väljakutsetele, nagu öeldakse, haarata midagi ja midagi saavutada, proovida igasuguseid erinevaid variante elus. Aga poliitpoliitikasse on mind ikkagi kogu aeg tagant tõlkinud Martin. Ja selgeks teinud, et me peame seda tegema. Ja sa pead mind aitama, sa pead olema minuga siis siis mul on kergem kõike seda teha. Ja mina muidugi ütlen täpselt sedasama, et kui martinit minu kõrval ei oleks, mul oleks väga raske paljude asjadega hakkama saada, sest et ma võin olla küll selline hea analüütik ja, ja ideoloogia, mida kõike. Aga mul on oluliselt nõrgem pool, see, mis on Martinil väga tugev pool. Martin on väga hea administraator. Mina ei ole nii hea administraator ja siin me väga tugevalt täiendame nendest. Kas sa oled poisi pärast poliitikas? Ei, seda ma ei saa öelda, ma lihtsalt ütlen, et, et Martin on mind nagu tagant torkinud ja innustanud, et sa pead tulema, sa pead olema ära, ära lase muudel asjadel muudel ülesannetel ennast kõrvale tõmmata, sest et Eesti rahvas vajab sind meile. Meil on nii vähe inimesi ja sa sobid, sul on omadusi. Sul on liidrioskusi, sa pead lihtsalt need rakendama riigi ja rahva teenistusse. Ta nagu on innustanud, vastasel korral ma võib-olla oleks rohkem kõrvaltvaataja küll, jah. Sa mainisid, et Martin juba lapsepõlvest paistis kuidas oli poliitiku olemusega silma või midagi seesugust, oli mõte. Milles see väljendus, mida tähendab poliitik Payneye või, või loomuselt, kas avaldub mingites käitumismallides ülalpidamises, milles? See avaldub selles, et ta on osanud alati inimestega väga hästi läbi saada, et tal on tohutult kannatlikkust. Minul ei ole kannatlikkust, ma olen palju rohkem mõõgamees, ma kohe tahaks ikkagi haarata mõõka ja ja lahingusse tormata ja oma emotsioone välja elada sel moel. Martin on oluliselt kannatlikum kaalutlevam. Ta hoiab tihtipeale ka minu keevalisuses tagasi, kui ma ütlen, kurat, see asi tuleb kohe võtta ette ja ära teha siin pressiteated, asjad. Martin ütleb fotot, mõtleme. Arutame asja, analüüsime, võib-olla oleks hoopis kasulikum, kui ajastame selle asja niimoodi ja seome selle ja teise ja kolmanda asjaga. See poliitiku loomus, ma olen palju keevalisem. Martin ei ole nii keevaline. Kavalus strateegiad, kõik muu, mis sinna asja juurde käib. Mart. Minu kõige suuremad, et naudingut minu töös pakub see, kui on mingisugune plaan, mis toimib. Millest ma kõige rohkem puudust tunnen, oma igapäevases töös on see, et ei ole piisavalt palju aega, et haududa plaane, et mõtelda mõtlemise tööpoliitikast. Õudselt tähtis. Siin on järgmine südamepuistamine koht siin saates võttes arvesse, et kõik on kokkuvõttes ju hästi läinud siiamaani. Kas sa oled teadlikult tahtlikult näiteks meediat ära kasutanud või üldse kuidagi sõnumit levitanud sellist, millest sa saad, tegelikult ise? Ei usu aga on mingil põhjusel vaja, et asjad läheksid nii. Seda ma ei saa öelda, et ma ei oleks mingit sõnumit levitanud, millesse ma ise ei usu või mis läheb vastuollu mul südametunnistusega, et seda me ei tee. Aga seda me teeme iga päev, poliitika on sõda, minu silmis on poliitika, on sõda, sa, sul on, sul on eesmärk, sul on lahingud, iga päev sai võida lahinguid. Aga, aga põhimõtteliselt, et mäng käib võidu peale ja kaotada on halb. Ja, ja see tähendab seda, et kõik on lubatud, põhimõtteliselt kõik on lubatud ja, ja see sõda muidugi väga-väga suures osas käib nii-öelda meelte pärast ja käib meedias siis ütleme, inimeste mõtlema panemine selles suunas, nagu sinul vaja on, nagu sina tahaksid, et nad tuleksid sulle taha, see on igapäevane ülesanne. 100, miks ei võiks olla koostaja? Ma saan aru, see kõlab igavamalt, jah, ei, koostöö on ta niikuinii ka, aga koosti oma poolega oma inimestega. Aga mulle helistas hiljuti üks reformierakondadest, noh, nüüd me oleme konkurendid ei ole. Et teeks noh, üks või teine plaan on teha, see kõlab. Ja mina ei hakata tal tuju rikkuma. Noh, et konkurendid oleme, me ikka ei ole lihtsalt enam vaenlased. Äkki te olete nõus tunnistama või välja tooma ühe hetke teie poliitilistest toimetamistest viimastel aastatel, kus on olnud väga nii-öelda käpuli kukkumise tunne pärast seda, kui EKRE on pildile tulnud. Eks neid skandaale ja skandaalikesi on ikka püütud otsida, inimesed teevad oma tööd, neid on leitud ka eriti ühe teie inimesega seoses on see juhus või mitte, ei oska öelda. Aga no päris käsi südamele, kus te olete tundnud oma inimeste pärast end halvasti. Et kas veel midagi tuleb välja. Noh, on ikka olnud kommunika kriisikommunikatsioon, nagu öeldakse, ma sain juba siis edasi olukorra lappimine ja, aga, aga noh, kui me nüüd räägime sellest kuidas Jaak on saanud peksa, siis noh, minu meelest on talle ikka hirmsasti liiga tehtud. Muidugi oleme me kõik teinud ämbreid ja vigu ja minevikus apsakaid ja ja küsimus on nüüd selles, et kas, kas apsakad, mida ühe erakonna inimesed on teinud, saavad nagu sama palju tähelepanu või sama kriitilist kajastamist kui teised selgelt siin ei ole? Siin on topeltstandardeid olnud, aga, aga noh, ma ei hakkaks sellepärast virisema, et see ongi see sõda, millest ma räägin. Kui sina annad vastastele võimaluse ennast peksta, siis sa oled ise süüdi. Ja mis ma ütleksin selle tagajärjeks, et meil on vägev karastus meil erakonnas paanika ka sellisele lainele minemist, noh, on praktiliselt ei ole, et me oleme ikkagi noh, nii ära drillitud. Et sellist punkri mentaliteedi momenti on ka olnud küll, et kui juba järgmine juba teine nädal läheb iga päev, saad suured esilehepealkirjad peksa. Et noh, siis tekib ühel hetkel selline punkri mentaliteet. Aga et noh, sellist, et nüüd süda lõplikult saapasäärde kukuks ja minul ei ole olnud. Pühapäeva hommik ikkagi ja meeleolu on helge, ma pakun teile välja võimaluse, ma loodan, te väga kasutate juhust. Mõtlete enda erakonnast väljapoole Eesti poliit ikka praegu viimased aastad siin on olnud neid ka, kes on suurelt pildilt välja jäänud või astunud oma tõekspidamiste põhiselt. Tooge üks, kaks nime, kumbki välja. Kes on head ja karismaatilised poliitikud, jätame erakonnad mängust välja. No Eesti poliitika noh, minu meelest ületamatult suurkujud olid ikkagi Savisaar ja Ansip. Ansip oli üheksa ja pool aastat, peaminister ei tule lihtsalt niisama, sa räägid siiralt, absoluutselt, ma imetlen. Lugupidamisega lugupidamisega nende poliitiliste oskuste kohta. Ansipiga mul isiklikke kokkupuuteid praktiliselt ei ole olnud kampaaniates, teinekord Europarlamendi kampaanias me käisime koos kuskil lavade peal ja seal noh, mõned sõnad vahetasime sellist toaga savisaarega on mul õnnestunud ikkagi mitmeid kordi sellises väikeses ringis pikalt juttu ajada ja ja tuleb välja, et täitsa tore inimene või? Ei, mitte tore inimene. Üdini üdini ainult poliitiline loom, ainult iga mõte ainult sellel teemal töötab, mis on kasulik, mis on kahjulik, mis, mis, kuidas, mis vimkasid, mis krutskeid, kuidas panna keegi hüppama läbi selle rõnga, nagu tal on vaja ja seda oli nauditav vaadata, kui ta oli oma heas vormis. Mart mina ausalt öeldes hindaksin üsna kõrgelt Tiit Vähit. Tiit Vähi oli küll suhteliselt lühikest aega peaminister ja ja üldse lahkus poliitikast ju, noh, juba 90.-te aastate keskpaigas. Aga ta oli väga jõuline, väga pragmaatiline ja ma ütleks, et ladus küllaltki kaalukad kivid Eesti 90.-te aastate majandusliku edu vundamenti. Martin, kas sa, naine on sulle öelnud, et aitab sellest, lõpeta ära. Jah, ikka muidugi, meil oli ennem seda kui parlament, disain on mul nii-öelda vöö all ju, ma ei tea üheksakampaaniat. Ta ütles, et mina ei mäleta aega meie ajaloo jooksul, kui sul mõnda kampaaniat jälle kaelas ei olnud. Et mina pean ütlema küll, et ma olen nagu poliitikas ikkagi väga pika aja visa tööga ennast sisse söönud või üles roninud, seda redelit mööda ja ja ei häbene, ei häbene oma saavutuste üle. Selles mõttes ma olen ikka selts mäel, ma arvan, selles mõttes võin küll ütelda, et me oleme väga väheste vahenditega ikkagi teinud seda, mis me tegime kuni kuni nüüd riigikogu valimisteni. Ja ega midagi pärast iga kampaaniad, mis ei viinud tulemuseni on küsimus olnud, et milleks ma seda teen ja kas edasi on vaja teha ja ja ma pean ka ütlema, et ma olen matnud päris palju isiklikku raha erinevate kampaaniate all mis kunagi ühelegi naisele ei meeldi, kui ka kokkuvõttes oled plussiks praegu vä? Raha, mis 2000 näiteks ütleme neljandal aastal Euroopa Europarlamendikampaaniasse läks ju ei ole sama noh, ei ole võrreldav number 2000 seitsmeteistkümnenda aasta eurodega. Et see 25000 krooni, mis siis läks, oli, oli ikka väga-väga suur auk meie eelarves. Ja ma ei oska öelda, kas on pluss või miinus, ma ei võta ka seda puhtalt Bennidega lugedes ma olen tegelenud asjaga, millele mul on kutsumus. Ma olen edenenud sinnamaani, kuhu on olnud vaja edeneda. Aga see edenemine ei ole lõppenud, eesmärgid ei ole veel kõik saavutatud. Veel on teha küll ja küll. Ma saan aru, Martinil on hammas verel ja, ja energia pole otsa saanud. Viimane küsimus. Mart tuleb selles jutuajamises sulle. Kas sina oled oma sisemise minaga kokku leppinud? Millal sa joone alla tõmbad, poe kinni paned, lähed maale, teeb midagi mõistlikku. Mis peab olema see saavutus, milleni jõudes sani toimetad. Vot ei ole, mul ei ole mingit, et sellist eesmärki, et ma pean saama kellekski veel või ma pean seda tegema veel. Mul on Martini kõrval tegelikult üks ora tagumikus veel, see on minu abikaasa Monika kes on tegelikult ka väga aktiivne meie erakonnas ja, ja mõtleb kaasa, tegutseb kaasa. Innustab mind, julgustab mind. Ma kujutan ette, et minu poliitikast lahkumise üheks põhjuseks võib olla see, kui mul näiteks tervisega midagi Alt, eks minema, praegu puhtalt. Oh mul neid probleeme ei ole. Aga seda kunagi minu vanuses ei tea. Et see võib olla, aga iseenesest ma ei plaani poliitik poliitikas praegu lahkuda. Ma tahaksin näha hoopis teistsugust Eesti riiki. Ma tahaksin näha hoopis teistsugust Euroopat. Kõige selle nimel loomulikult andes endale aru, et Eesti on nii väike ja nii vähese mõjuga riik maailmas. Aga ma võin tuua näite, kui ma Moskvasse läksin suursaadikuks, siis suhtuti eriti minusse ja eestisse seal low on siin ka mingisugune Ida-Euroopa tähtsusetu ringikene endine nõukogude liiduvabariik viisakusest võime ju teda teinekord ka kutsuda kuskile mingile vastuvõtule. Aga üldiselt temaga ei ole meil tegelikult mõtet tegeleda ja kui ma sealt ära tulin, siis ma olin kõikide suurriikide suursaadikutega isiklikult sõbrasuhted sisse seadnud ja mind saadeti ära nagu suurriigi saadikud. See tähendab seda, et Eestit on võimalik suuremaks teha, aga me peame lahti saama, sellest me kogu aeg kõrv vastu raudteerööbast, kuulame, kas mõni rong on tulemas, mis meid ähvardab alla ajada. Saame lahti sellest niisugusest kese ja viletsa ja teiste järelejooksja mentaliteedist. Ja ma arvan, et see on minu roll ka poliitikas innustada eesti inimesi innustada eesti rahvast. Et me oleksime suuremad ka hingelt suuremad. See noot jääbki siia lõppu kõlama, tore, pühapäevane edasine mõttearendus on garanteeritud. Aitäh teile selle vestluse eest, Martin, täna tulemast, aitäh, Mart. Aitäh. Aitäh. Kaks põlvkonda. Perekond, helmed olid külas, see on saade, käbi ei kuku. Tänan kuulajaid ka kena nädalavahetust, ma olen Sten Teppan.