Vikerraadio vestlussaade toob teie ette kahe inimese rõõmud ja mured. Nad on isa ja poeg, keda ühendab kutsumus ning kirg seista õigluse eest. Ühel puhul koguni viisil, mis kurikuulsas relvakonfliktis läks peaaegu maksma tema elu. Koit Pikaro on vaieldamatult legend. Tema paigutamine skaalale meeldib, ei meeldi, on liiga lihtne ja olen südamest tänulik, et ta nõustus rääkima oma loo. Pikaro on esindatud politseijõududes ka pärast seda, kui Koit sealt lahkus. Tema poeg. Ta on põhja prefektuuri kriminaalbüroo teenistuse vanem ja täna samuti saates. Miks läks nii, et fanaatiliselt politsei tööd teinud isa eeskuju tõiga poja samale rajale mitte ei hirmutanud eemale? Muuhulgas seda püüan vestluse käigus teada saada. Ma olen Sten Teppan. Põnevat kuulamist. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse, Koit Pikaro, tere. Ja Koit on kaasa võtnud, nagu selle saate statuut ette näeb, ühe oma lastest. Täna on selleks Rait Pikaro. Tere tulemast raid. Tere. See oleks võinud ju olla tegelikult ka Koit, sinu teine laps. Et me teda ülekohtuselt järgneva jutuajamise sees ära ei unustaks, siis ma klaariks selle kohe ära. Raidil on õde Birgiteks täpselt, millega tema tegeleb ja kus tema on praegu. Ta on suures firmas reisikorraldaja ja tema on meist senine kõige sõnakam ja kõige oma arvamust alati omab. Koit, millega? Sa tänapäeval oma aega sisustab. Nüüd kui on 2017 kevad lähenemas. Kui jagada niimoodi kolmeks see päev, siis ma arvan, et osa sellest kulub tervisele või terviserajal käimis jälle üks kolmandik kulub selleks, et oma firmas olla ja imiteerida seal töö tegemist. Ja siis üks kolmandik, võib-olla selleks, et istuda arvuti taga, lugeda või kirjutada. See on kuidagi kujunenud niimoodi või vähemalt mulle jätab praegu mulje, et saab päriselt selle ree pealt millega sa oled suure osa oma elust seotud olnud või tegelenud või millel sõitnud ei ole, maha astunud või maha kukkunud. Noh, kui olla täpne, siis, eks ma olen paar korda selle ree pealt kukkunud, aga ma arvan, et selline rütm ja soov olla elus kaasa lüüa. Jah, see on säilinud. Võib-olla endale natukene keeruline sellest rääkida, sellepärast ma pöördun nüüd sinu poole ole hea, ütle, kas kui isa kõneleb töö tegemise imiteerimisest, siis no tema avalike sõnavõttude puhul on mulle noh, niisugune omamoodi iroonia ja huumorimeel silma ja kõrva alati jäänud. Kas ta teeb selle koha peal ka nalja? Tema sõnul siis imiteerimine tähendab sajaprotsendiliselt oma võimete nii-öelda rakendamist, alati on seda tähendanud tegelikult, et et nii palju kui seda jõudu jaksu on, et eks väga palju sellest läheb tõesti töö peale, et aga aga võib-olla üks, üks ikkagi oluline moment, kuhu läheb ka päris palju niisugust energiat ja loodetavasti tuleb ka midagi tagasi, on ikkagi ka lasteaia lasteaia eest hoolitsemine, mis jäi mainimata, et see võtab ka oma aja ikkagi. Mis sa arvad? Millega see seotud on, et isa endiselt nii palju kui jaksu on, toimetab nende materjalidega, millega ta toimetab ja praegu ma ei mõtle siis lapselapsi vaid ikkagi kriminaalse maailmateemadega tegelemist. Kas ta ei saa rollist välja, on see professionaalne kretinism mingi tegematajätmised, mis nüüd aastakümneid hiljem ka veel tagant? Torgivad, mis on noh, ma ei taha nüüd muutuda väga senise poeetiliseks pateetiliseks, aga ma arvan, et see puudutab väga otseselt tema sellist kõige põhilist olemust. Ega ma ei arva, et see nüüd on need väga selliseid kriminaalsete teemadega, et noh, võib-olla nii palju enam seotud, aga võib-olla see puudutab eelkõige inimeste abistamist, et ma arvan, et see on nagu alati olnud tegelikult läbi noh, ma tea, läbi elu läbi karjääri on nagu tundnud minule niisugune Koidu üks, üks kõige põhim põhilisemaid niimoodi motivaatoreid kui oli vaja inimesi aidata, töötades politseis, tegi ta seda seal, kui ta nii-öelda elu tõi muudatused, siis tegi ta seda poliitikas ja nüüd teeb seda siis nii-öelda oma firma kaudu, et, et noh, mis need, et need asjad, millest tema kõige paremini teate saab, on enamasti vist seotud ikkagi sellise elu pahupoolega või selle korrastamisega, et see on, noh, ma arvan, et seda tuleb temaga noh, väga sellisest põhilisest olemusest. Miks ta niimoodi toimetab? Mis sa arvad, missugune on sinu isa kuvand avalikkuse ees, mida temast arvatakse? Väga lihtsalt öeldes, et ma arvan, et esimene, mis meelde tuleb, on selline väga karm ja kompromissitu kurjategijatega võitleja ja selline otseütleja tugev kriit tiik. Ma arvan, nendel jälle, kes, kes teda teavad, rohkem, seal on oopis ütleme, teised jooned, mis, mis esimesena meelde tuleb, aga, aga ma arvan, et see on huvitav tegelikult, mis on, mis on niimoodi avalikkuse kuvand ja mis tegelikult on inimeste kuvand, kes teda farmin tunnevad. Sinna ma jõuda soovisingi, tegelikult kui koduoks läheb selja taga kinni, hästi, te praegu ei ela enam ühe katuse all, aga kui kunagi elasite ja isa tuli koju köögilaua jutud ja muu sinna juurde. Ma juba aiman sinu vastusest, mille sa just andsid, et ta ei ole päris see inimene, keda avalikustada teabe, millisena avalikkus teda tunnetab. Ei, eks seal seal. Aga ma arvan, et ta ei ole nii üheülbaline, et et kõik, mis nii-öelda välismaa väljaspool kodu või seal töömaailmas, eriti selles karmis töömaailmas sobised. Noh, ma arvan, et ta tegi vahet, et see neid ei ole Need meetodid ja mõtteviisid, mis ütleme sellistes isiklikes suhetes kuidagi toimivad. Noh, tõesti, kui rääkida siin mingitest 90.-te alguste mentaliteeti, test ja meetoditest, kuidas ütleme, kurjategijatega võidelda, et kui see oleks ka koju üle kandnud, noh siis ma arvan, oleks seal midagi sellist sõjaväelist korda meenutanud, aga pigem ma arvan, et oli vastupidi. Nende asjadeni me tuleme varsti tagasi mulle millegipärast koit tundub, et kui sa kuulad siin seda kirjeldust kõrvalt ja see kindlasti ei tule sulle üllatusena, sa oled väga hästi kursis, millisena sind teatakse, mida sinust arvatakse siis väikest viisi mulle tundub, et sa tegelikult oled selle kuvandiga üsna rahul. Ma olen üldjoontes rahul sellega, et mind kas sallitakse või ei sallita. Ma ei taha selliseid halle toone niimoodi ka endaga suhtumises ja ilmselt ka minu suhtumisest teistesse või nähtustesse. Ei ole selline ükskõikne, vihkan kõige rohkem ükskõiksust ja see on see, millega ma olen niimoodi tahtnud alati ka enda ja oma lähedaste juures võidelda. Niimoodi seda tuleb kanda, seda risti. Vaatasin meie tänasele jutuajamisele tulles õle põgusalt Koit, sinu teenistuslehe või mõned nimetavad seda Tseeveeks. Esimeste ridade hulgas hakkas silma see, et sa olid kunagi 60.-te lõpus, 70.-te alguses tööl tubakavabrikus, leek, ametinimetus mehaanik ja õige varsti sai sinust töötaja siseministeeriumis, mis paistab mulle karjääriredelil üsna omapärase hüppena või manöövrina olemata detailidega kursis, kuidas niisugune asi täpselt võimalik oli. Esiteks oli see teadlik valik. Enne sõjaväeteenistust olin töötanud tubakavabrikus armeest tagasi tulles hakkasin seal tööle ja siis tekkis juba soov ja selline unelm kuidagi tegeleda korrakaitsega ja siis läksin ja pakkusin ennast niimoodi siseministeeriumi kaadriosakonnas tööle. Põhimõtteliselt valge lehena. Täiesti teadmata siseministeerium või tolleaegse miilitsastruktuure või ülesandeid. Ma arvan, et esimesed jutuajamised seal kaadriosakonnas olid see, kus mind valgustati. Neil on üldse patrullteenistusi ja mäletan, neid kasutati isegi terminit, on olemas öömiiliskis öösiti tööl käivad ja muud ja sealt siis sain mingile suunamise ja olin siis pool aastat kuskil kõige madalamal niimodi seersant. Mis ettekujutusele, mis juhtuma hakkab? Ma teadsin, et ma tahan, kui suuri sõnu teha, siis niimoodi õigluse eest võidelda, aga teadsin, et tahtsin ka niimoodi edasi areneda või edasi õppida ja nii läkski. Luuraja vist oli esimene ametinimetus tööraamatus. Tööraamatus vist päris lahti kirjutatud, aga teenistuslehel? Ma arvan, et esimese poolaasta järel, kus ma olin seersant, olin ma tõepoolest luure. Mis teid niisugusse valdkonda üldse tõukas või, või õigluse loomisele ja sellele kaasaaitamisele inspireeris. Missugune teie lapsepõlv oli? Täiesti tavaline isa suri suhteliselt varakult, kui ma olin kooli ajal pärast kooli läksin õppima kutsekooli. See teeb küll minu lastele niimoodi sageli nalja, et ma olen õppinud Lukse ja enne tubakavabriku mehaanikuks hakkamist olin ma niimoodi mingi viienda või kuuenda kategooria lukksepp, aga ma arvan. Neid kogemusi mul säilinud ei ole. Ja lihtsalt oli asju, mis rohkem huvi pakkus, kui ütleme tubakavabriku töö. Missugune su enda lapsepõlv oli? Vennad-õed? Jah, meid on, oli rohkem meid oli kas kuus last emal-isal. Aga nüüd on mul üks vend ja üks õde järel. Ja ma arvan, et me olimegi selline tavaline töökate vanemate lapsed. Korralik ja õiglustunne paigas juba algusest peale, kui me sinust räägime. Noh, kui ennast kiita, siis ma arvan jah, mingi õiglustunne või võitlus tõe ja õiguse eest jah, oli olemas. Ma ei tea, kas see näide siia vist päris hästi sobib, aga minu vanem õde või on öelnud, et kui ema mind ja minu enda, kes on aasta noorem niimoodi keelas või midagi käskis midagi teha siis vend oli vaikselt ei teinud ja ei hakanud ka vastu, aga mina olin see, kes alati niimoodi võitles siis mingite olematute asjadega või olematu tõe ja õiguse eest, nii et mina olin selline rähkla. Kas sa oled koolis meeldis käia? Ma arvan küll, jah, mul on mitmes koolis vedanud sellega, et kas kooli direktor saue koolis või või hiljem kutsekoolis õppealajuhataja olid niimoodi malehuvilised ja kuna ma olin malest natukene mööda käinud, siis sai kas mõni tunni aeg või nendega niimoodi malet mängitud või midagi mingit seisu arutatud. Aga meelde on jäänud mul kooliajast midagi sellist, kuskilt teisest klassist, kus mulle õpetaja vene keeles minu lemmikõpetaja pani mulle vene keeleõpetuseks, siis kahe ütles, et ta võiks mulle ka kolme panna, aga et ma paremini õpiksin, rohkem püüaksin, siis ta paneb mulle kahe niimoodi. Ja teiseks, mingitest põhikooli klassides olen ma klassikursust kordama jäänud. Mis minu lastele teeb alati nalja, kui neile meenub, et ma olen istuma jäänud. Aga see oli tervislikel põhjustel, ma olin enam kui pool aastat sanatooriumis kopsudega ja koolis ei käinud ja teisest loomulik, et ma jäin klassi kordama ja vennas jõudis mulle järgi. Aga sa ütlesid, sa jäid lisast võrdlemisi varakult, ilma, et kuidas see kõik mõjus, olid sa ise kasvaja, pidid sa iseenda eest seisma, kuidas teie pärast käiks? Ei, ma arvan, et kõige määravam oli selline vajadus pidevalt tööd teha heas mõttes, mis ei olnud sugugi nii mingi koormaks. Hakkasin varakult käima suvisel ajal niimoodi rohimask koos oma emaga niimoodi kas kolhoosis või sovhoosis ja teenistuse pärast muidugi ka. Aga sellepärast, et selline tööharjumuste tekiks ja ma arvan, et ma olen selline ema näit Te kulul ema eeskujul niimoodi töökasvatuse saanud. Kui vendadega või sõpradega ümbruskonnast igav hakkas. Mida te ette võtsite? Ma arvan, et me jälle imiteerisime niimoodi sporditegemist, meil oli oma krundi lähedal oli tehtud selline kaugushüppekast ja kõrgushüppekast ja niimoodi. Kuna sellise väikse kooli tingimused, kus oli vaja mitut või erinevaid spordialasid teha, siis tekkis selline spurje harjumustega. Rait kui sa püüad nüüd ajas tagasi vaadata, siis missugused esimesed mälupildid sul oma isaga seoses meelde tulevad? Päris esimesed mälupildid tulevad kusagilt sealt bussijaama tagant lastekodu tänavalt, kus me elasime tillukeses korter terris ühes puumajas neljakesi siis juba. Ja ega ma täpsemalt midagi ei mäleta, mäletan ainult maja külje peal bussijaamapoolse külje peal olid siis sirelipõõsad, milles mulle meeldis seal ringi ragistada ja kuskilt meenub ka siis on minek või tulek, aga, aga see on, noh, see on, see on ikka nii, nii kauge mälupilt, ega seal nagu seda konkreetsust ei ole, ei olegi, et mis, mis tegevus seal oli või millega millega, miks ta nüüd täpselt sealt meelde jäi, aga see oli midagi sellist, et see, see, see isa olemasolek kuskilt väga varasest noorusest tegin. Nii et sina oled ikkagi juba läbi ja lõhki linnapoiss, nagu öeldakse jah, täiesti ikka sealt täpselt kõigepealt sealt kuskilt bussijaama kandist Lasnamäele ja siis enamus noorusest õismäel. Mis hetkel sa teadvustasid, andsid endale aru, et et kes su isa on ja millega ta tegeleb, seda on raske nüüd öelda, mis ajast ma teadvustasin, sadam on alati teadnud Te tegelikult olnud ju see, et ta on siis miilits või, või selline korrakaitseinimene, et noh, see on nii loomulik nagu noh, teadmine nagu, nagu hingamine Nad on alati olnud ja ka praegu ma tegelikult vaatan ka selle, selle mõttega, ega ma, mis iganes ta nagunii-öelda tegutseb, see on ikkagi sellise nii-öelda õigluse huvides ja nii-öelda noh, minu jaoks on see noh, praktiliselt ei ole muutunud, mis siis ükskõik, mis see, mis see, mis see ametinimetus on või, või mis see tegevusala, mis seal täpselt on, need põhimõte on ikka sama. Lastelt tõenäoliselt küsiti ka siis praegu ma tean, oma laste pealt küsitakse, millega vanemad tegelevad. Ma kujutan ette vastata, et on miilits, see võis olla päris kihvt tunne. Miilits oli väga äge ja noh, ma ei kujutanudki ette, et noh, tollal vähemalt, et on, on võimalik arvata, et miilits ei ole äge, et noh, minu arvates oli see algusest peale suhteliselt selline üks üks huvitavaid elukutseid, mis üldse võib-olla et mäletan, seal noor seal veel oli, oli, oli seal selliseid nõukogude propagandasaateid nagu teeninud kogude liitu, et ega mu kaks lemmikut oligi, oli üks oli miilitsateema ja teine oli, mida seal saates näidati, oli piirivalve, et tegelikult see millegipärast see sellised teemad või need liinid on mind nagu algusest peale paelunud. Kas sa isa töö oli niisugune, mis võimaldas lapsi töö juurde kaasa ka võtta, mõnikord kas seal niisugused mälestused on, on, aga hilisemast ajast see oli juba ma arvan või noh, asi oli ülemineku aeg, võib-olla miilitsas, politseis võib-olla politsei algusaastad, et noh, see muidugi jättis mulle väga sügava mulje, et noh, isa töötas vist ilma puhkepäevadeta tegelikult praktiliselt kõik nädalavahetused ka ja Ma isegi ei tea, mis põhjustel, aga vahel üsnagi arva, mul oli lubatud siis minna tema juurde tööle noh siis nii-öelda aega veetma, et et ma ei mäleta, mis sa seal tegime, seal vist olid ühed esimesed arvutid, et eks ma sain seal mingisugust sellist elementaarset arvutimängu mängida ja ja noh, sealt kõrvalt ma nägin siis seda, seda seltskonda ja mulle see väga meeldis. Tõsised mehed, aga seal tehti ka päris palju sellist nalja ja oli väga selline noh, meenutan neid neid hetki nagu väga sellise nagu suure nostalgiaga tegelikult, kuigi ma ei ole veel nii vana, aga noh, see oli, see on nagu sellised nagu minu jaoks nagu toredad ajad. No mulle tundub, et tänapäeva politseiautod näevad seestpoolt vaadates välja üsna ulmelised ja avaldavad muljet. Ma ei oska öelda, kas vanasti miilitsaautodega sama efekt võis ühele poisile tunduda kas sellele lähedal olemine tundus kuidagi paeluv ja, ja ahvatlev ja oli jällegi niisugune moment, millega enamus ja kokku ei puutunud. Jah, aga ma ei ütleks, et see tehnika pool seal, okei, muidugi isa sus relv oli väga põnev asi, mida ma tahtsin vaadata ja näha võimalikult tihti, et tol ajal seda kanti Eestiga kodus kaasas pidevalt ja vahel oli mune operatsiooni eelselt või järgselt seal mõni väga kobakas kuulivest vest kodus, et noh, loomulikult ma need kõik nii-öelda proovisin läbi ja oli väga põnev, aga tehniline pool Maran tollal ei olnud autod midagi erilist. Noh, oli suhteliselt kõik nagu primitiivne olid. Noh, tänapäeval on see väga politsei väga tehniliseks läinud, aga tollal oli see puhtalt ikkagi inimjõu peale üles ehitatud ja ma arvan, see on mulle kuidagi rohkem meelde jäänud, on mind mõjutanud. Kas isa amet ja staatuse positsioon asetas sind juba varakult olukorda, kus sa pidid enda tegude üle hoolsamini mõtlema ja valvama, et kodust oli ikkagi moraal kaasas, et meie peres nii ei tehta ja, ja tuleta meelde, kes su isa on. Ja kindlasti kindlasti noh, ja kindlasti oleksin ma võinud selle peale ka oma nooruses veel rohkem nii-öelda mõelda, mõelda noh, mitte midagi, midagi hullu läks juhtunud, aga, aga ikkagi jah, kahtlemata, et see oli ikkagi see ootus oli tegelikult ma arvan, meil õele õega mõlemale tegelikult sõnatagi selge, et päris iga lollust kaasa teha ei saa. Kas sa jätsid midagi sellepärast tegemata? Teadlikult ma ei ütle, et ma suhtlesin mingisuguste kriminaalsete noortega, aga, aga noh, ma arvan kindlasti, et tekkis momente, kus võib-olla juba siis õhtu hilisematel tundidel võib-olla mindi kuhugi edasi, kui, kui mina noh ma ei tea, kas teadlikult, aga võib-olla siis ka pool instinktiivselt juba loobusin ja pigem läksin koju ja võtsin arvesse asjaolusid, et noh võib-olla hiljem õhtul või midagi midagi sellist ebameeldivat juhtuda, nii et ma arvan, et see on kindlasti olemas kaalutluse moment. Koit, kuidas tundub poissi siin praegu kuulates? Üsna ideaalne juhus vist polnudki vaja väga moraali lugeda ja sõnu peale panna, et haaras ise poolelt lennult ja isa niisugustesse olukordadesse ei pannud, kus oleks tulnud oma ametivõimu kasutada, et mingeid olukordi klaarida. Hiljem. Jah, selliseid probleeme ta ei ole tekitanud, aga noh, tõe huvides ma pean ütlema, et kuni algklasside, nii, aga ka hiljem Meie peres oli siiski määravam jõud ja ja tema õde kasvatav oli rohkem nende ema. Mina olin selline. Kas õnneks või õnnetuseks see, kes kodus oli suhteliselt vähe enamus aega veetis tööl. Tõepoolest, Rait ütles, õieti. Armastasin käia alati laupäeviti, pühapäeviti tööl armastasid armastasin. Mitte kohustusest said, armastasid. No ütleme, see on selline sunnitud armastus pealesunnitud armastus ja ma olin selle üle uhke, kuigi pere ja selle läbi ilmselt kannatas või pere oli ohvriks toodud, aga aga lapsed selliseks asjalikeks kasvatanud nende ema Kas see on olnud kunagi sinu peres lahkarvamuste koht, kus isa parasjagu on ja miks ta kõik need neetud nädalavahetused ka tööl peab käima, et miks teda pere jaoks ei ole? Ma arvan, et otseselt sellest probleeme ei olnud, võib-olla sellest oli või mõni asi, ei, mis oli plaanitud, jäi tegemata. Aga sellega olid kõik pereliikmed harjunud. Viis või 10 aastat, töötasin ilma puhkepäevadeta ja puhkuse võtsin ka välja ainult formaalselt selleks et septembrikuu sees. Kui hakkasid koolid, et siis pool päeva olla tööl ja ülejäänud pool päeva siis lastega tegeleda või panna nende vihikutele paberid ümber või midagi sellist. See kõlab peaaegu nagu maniakaalselt, see oli ikkagi kirg, kutsumus ja absoluutne pühendumus. Keegi tark on kunagi öelnud, et fanaatikud ei vii elu edasi professionaalse kritinismi teiste sõnade asemel ma hea meelega tarvitataks enda kohta sõna fanaatiline töö. Aga ma olen seisukohal, et politseitöö jälitustöö on selline, et seda saab teha kas fanaatiliselt või siis parem üldse mitte teha. Mina valisin sellise esimese variandi. Kui raid kodus juhust kasutades võttis näppida mõnda kuulivesti või vaadata sedasama relva, mis, mis siis kodus olemas oli. Kas sa mõtlesid ka, mis poisist saama hakkab ja kas sulle oli eeskuju sel viisil või jällegi inspiratsioon tähtis, et, et kuhu teda suunata? Ei suunamise küsimus ta ei olnud, ma arvan, et nii rait kui tema õde on olnud sellised ise otsustajad. Me oleme Nende emaga niimoodi pandud fakti ette, et nad soovivad seda või, või nad tahavad seda õppida või või sinna tööle minna. Aga et nad enne oleksid meie arvamust väga arvesse võtnud või, või küsinud meie arvamust meid lihtsalt hiljem. Kooskõlastati. Rait, kas seal tekkis mingi mulje, kuidas ema selle olukorraga leppis sest aeg läks ja ühel hetkel ikka päris keeruliseks ja elud olid ohus, kas just igapäevaselt, aga väga sageli? No ma arvan, et tema oli muidugi uskumatult tubli, et tegelikult mina ei märganud seda, noh, okei, jätame need mõne tekst ühe ekstreemolukorra kõrvale tegelikult et ei märganud seda, et see kuidagi oleks talle raske või koormav olnud või see, eks me kõik olime isa pärast mures, et tõesti noh, ajad olid ikka ikka väga karmid ja, aga see kuidagi kunagi ei läinud nüüd selliseks nagu üleliigseks nii-öelda kurvastamiseks või, või et see kuidagi ilu pärssima hakkas, et jah, mõtlen Maran, Koit ütles õigesti, et kõik olid sellega nii harjunud ega ei kujutagi ette teistmoodi. Aga kui ma tagasi mõtlen nüüd ja vaatas ka oma oma pere peale, siis mõtlen ikka oma ema kohta uskumatult tubli, kuidas ta selle nii-öelda majapidamise ja pere ja lastelaste poole kõik nagu ära majandus, et et, et noh nii-öelda kott, kuid saaks siis nii-öelda seda oma südamele lähedast asja teha, et ikka noh, ema oli ikka selles mõttes ikka super tubli ja ei mingit protesti, kui poeg otsustas elukutse valikul isa jälgedes astuma hakata. Kuidagi tuli suhteliselt loomulikult, ega noh, jah, ega seal ei olnud mingisuguseid pikki arutelusid, et mida sa nüüd oma eluga nii-öelda ette võtta, et noh, ma loodan, et ega sellist ohtu ei olnud, et nüüd päris koju vanemate kaela peale keegi jääma hakkab, aga töö oli tehtud juba kuidagi sellise. Ma ei tea, vanemate eeskujuga ja sellise noh, seda ei olnud vaja isegi enam uuesti kuidagi nagu sõnastama hakata. Ta, ja noh, tõesti need väga üldised põhimõtted olid paigas, seda see oli, arusaadav, et tööd tuleb teha ja, ja noh, nii isa kui ema pealt oli näha, et parem on valida või leida see töö, mis sulle meeldib ja mitte seda nüüd seda kindlasti seda sissetulekut nii-öelda taga ajada, ajama hakata või rikkusi otsida. Et noh, ma arvan, et need põhimõtted olid nagu kuidagi kuidagi juba juba nagu sisse söödetud või need olid olemas ja eks nende pinnalt otsus tuli tõesti kuidagi suhteliselt selline loomulikult ega seal suurt kära selle ümber ei olnudki. Reisijal on õigus selles suhtes, et me olime vanematena sellised kes kasvatasid rohkem oma eeskuju järgi, kui, kui neil niimoodi paljasõnalised lastelt midagi nõudis. Vaatamata sellele, et meie peres ema on pedagoog, õppinud pedagoog, küll koolieelse kasvatuse pedagoog, siis koolis oma vanemad, oma laste lastevanemate koosolekutel ja kooliasju ajasin mina, nii et meil oli see tööjaotus olemas ja meil ei tekkinud lastega selliseid probleeme, mida oli vaja nendega murda. Deme teemas kannapöörde Me tuleme isiklike asjade juurde varsti jälle tagasi. Mis ülesanded ühel luurajal õigupoolest on, mis täitis sinu päevi? Ma olin selline väga lihtne inimene. Koolis mulle ei meeldinud eriti kirjandit kirjutada niimoodi. Aga selle see töö sisu seisnes selles, et ma pidin käima majades inimestega rääkima ja mitte ütlema, et ma olen selline luuraja või miilits oli mingid teised dokumendid, ma pidin inimestega vestlema neutraalsete teemadel, samal ajal teada saama nende mõne naabri kohta mingit konkreetset informatsiooni. Ja tagasi tulles kontorisse, pidin selle kõik kirja panema. Õppisin inimestega rääkima, õppisin kirjutama, kus lisaks õppisin masinapealise kirjutusmasina peal töötama. Kas see oli tõesti olukord, kus inimene saadeti kohe nii-öelda põllule? Ma arvan, et see ettevalmistus ei olnud väga pikk, see oli teoreetiline, niimoodi lugesin käskkirju, lugesin mingeid metoodilisi juhendeid siis mõned korrad, võib-olla nädal, võib-olla maksimum 10 päeva sai kaasas käia praktikal kellegi kogenud töötajana ja siis tuli iseseisvalt hakata ülesandeid täitma. Mis selle töö puhul oli õnnestumine ja ebaõnnestumine, kas seda sai kuidagi mõõta? See oli see, kui oli isik kontrollimisel antud meile kontrollida ja me saime teada, et ta on kas varas või tema 10 sellist väga negatiivset sõpru. See oli selline tulemus, mida meie ainult kirja panime, mida meie edasi ei realiseerinud. Aga see oli töö, võis kanda reaalseid tulemusi. Mulle meeldis väga tagaotsimist ülesandeid teha. Kui kellelgi peale oli ülesande, et ta on tagaotsitav ja keegi teda ei leita, üles teda käidun, käidud kodus otsimise ja nii edasi. Ja kui minna, otsida teda läbi naabrid läbi sugulaste ja lõpuks kindlaks teha, kus ta ennast varjab siis oli see konkreetne resultaat. Kuidas sinu karjäär edasi miilitsas kulgema hakkas, kuni politseini välja? Olin kuskil kaheksa aastat, ma töötasin selles osakonnas, siis siis läksin 80. aastal Raidsi sünnipäeval hakkasin tööd tegema kriminaaljälituse valitsuses. Kaheksa-üheksa aastat siis tuli kuues osakond oli miilitsa ja lõpp ja siis alates esimesest märtsist 91 olin eesti politseis mis on kuues osakond. Kuues osakond oli aastad 89 91, kes tegeles organiseeritud kuritegevusega. Need olid juba tõsised, sellised pikaajalised jälitusülesanded tõsised kurjategijad, üle maakondade piiride tegutsevad grupid ja see oli juba selline tõsisem töö. Kas sa oled miilitsapolitseinikuna olnud pigem iseõppija? Kui püüda täpselt vastata, siis ma arvan, et mind on lõpetanud praktika töö käigus töö käigus. Mul ei ole mingeid erilisi vaimuandeid, ma ei ole eriti võimekas, aga ma arvan, et just nimelt tööga ja 99 protsenti tööga on kõike võimalik saavutada. Käterätik. Vees vaatab vast kliimaga modell, puulajalik, armuke. VTT aga ei saa lävi lainete astuv. Päikeseprillide taga ja nii unine pilt. Sina oled sile ja pruun nagu Ameerika filmis. Poolaste kuuldevalge vapper. Tuuled mu juurde ja kahe käe. Pritsi ilmub alles suvel peenis ja kleepuvat. Soovinud Subaljaid kataks valge koore lumi. Ja paju otsas istuks harakas. Hämarduvad ala leevendab kiiresti paar proovi. Lokkimad verd puistanud nupulaarid, käpik. Paljaid õlgu kataks valge koore looming. Ja Edra paju otsas instituut harakas. Ööle hämarduvad tänava. Saatekülaliste valikul patune mõte Inboilerilt. Meie vestlus jätkub, stuudios on isa Koit ja poeg Rait Pikaro. Kas kaheksakümnendad ja üheksakümnendad jõustruktuurides miilits ja politsei olid kaks täiesti erinevat maailma või toimus üleminek sujuvalt? Mentaliteet, atmosfäär, kõik see säilis? Kui sarnased, kui erinevad need kaks kümnendit olid? Väga raske ütelda, kuna ma ise olin mõlemast seesima, kas ka politsei, siis esimesest päevast, õigemini ma ise armastan ütelda, et Eesti politsei esimene kuritegu oli kaks või kolm päeva enne ametlikku politsei tööle asumist enne esimest märtsi oli tapal tapmine, kus me käisime sündmuskohal juba eesti politseistruktuuride järgi ja ma arvan, tegelikult oli see selline ümberkasvamine, ta ei olnud selline järsk murdumine, aga mentaliteet muutus niimoodi, kui enne seda olime käsutäitjad struktuurid. Kui meile kriminaaljälituse valitsuse ülem või asetäitja andis mingi ülesande, siis me ei saanud seda sellele vastu vaielda või väga loominguliselt sellesse läheneda, me pidime tegema teatud raamides tööd. Eesti politsei oli selles mõttes sellise vabama õhkkonnaga. See tähendab seda, et me saime seda tööd teha rohkem niimoodi loominguliselt ja meid ei takistatud sellist tööd tegemist sellisel kujul, nagu me seda soovisime või nagu me tollel hetkel siiski niimoodi algajate politseinikuna ette kujutasime. Kas politseis üheksakümnendatel oli samamoodi anarhia nagu igas muus valdkonnas, tollal valitses? Ma arvan, et ühiskonnas mingid teised jõud või teistes eluvaldkondades oli see siiski selline rohkem anarhiat meenutav, politseis oli see siiski ta oli mingites raamides, miks? Sellepärast, et politseisse tulid üle need töötajad, kes olid siiski enamuse valdavas enamuses heas mõttes patrioodid, heas mõttes professionaalid, kes soovisid seda tööd tõsiselt ja ausalt teha. Ja varsti hakkasid peale kasvama ka juba politsei koolides selline uus põlvkond, kelle, kellel ei olnud mitte mingit rikutuse astet ja vot selles mõttes siis politsei areng oli selline stabiilsem. Kui suur see väljakutse ühele niisugust ametit pidavale inimesele on, kes puutub hommikust õhtuni kokku olukordadega, kus eriti üheksakümnendatel tuleb tegeleda kuritegelike inimestega, kellel on uskumatult palju võimu ja jõudu ühiskonnas protsesse suunata tapmised, igapäevased uudised mõrvadest ja siis sinna juurde võimalus, et paljud asjad jäävadki lõpuni lahendamata, kunagi täpseid vastuseid teada ei saa. Et on elu peremehed, kes toimetavad väljaspool seadust ja nii edasi ning sina, kes sa soovita seda olukorda parandada satud liiga tihti jõuetutesse olukordadesse. Kui ühe lausega ütelda, siis selline olukord on tegelikult muserdav ja ma saan nendest kolleegidest aru ja endistest kolleegidest aru kes sellel perioodil ütleme siin kolm-neli aastat neljal aastate jooksul murdusid. Kes hakkas rohkem alkoholi tarvitama, kes läks üks kahjux kurjategijatega niimoodi ühte suunda keda oli mõjutatud rahaga või kes olid vastu võtnud sellise raha mõju. Ja ma arvan, et suhteliselt raske oli selleks siiski sellel perioodil jääda selliseks ausaks töötajaks. Kas sina oled seisnud silmitsi olukorraga, kus sulle antakse valida kumb tee? Teineteisest sõltumatult mul on kaks sellist näidet. Kõigepealt kunagi ühe kolleegiga, kes Hilje läks, kas Moskvasse tööle? Arutasime, et kui suur see summa peaks olema, et kui sulle pakutakse altkäemaksu, et sa selle vastu võtaksid? Tol ajal oli? Ma mäletan, siis Pärnu arhitekt oli altkäemaksuga vahele jäänud ja siis oli selline popp teema. Ja arutasime, et kui palju me iga aasta palka saame, arvestame, kui palju meie teenistusstaaži tuli kahe kuni 25 aastat täis ja siis ta veel seal kümme-viisteist aastat pensionil olla, liitsime selle kõiku. Ja kuna see oli seotud riskiga, siis korrutasin selle kolmega. See oli nii üüratu summa, et noh, me ei kujuta ette. Teisest küljest mul on suhteliselt kerge olnud, millegipärast on teatud, et minule mingit raha või teenust pakkuda ei ole mõtet ja mul neid pakkumisi peaaegu ei ole olnud. Nii et mul ei ole olnud vaja sellistest olukordadest keelduda. Kõige keerulisemaid aegu meenutades, mis ikkagi suuresti üheksakümnendatel langesid, kott jällegi emotsionaalsed pinged. Ma saan aru, sa käisid harva kodus, aga mõnikord sa ikkagi käisid. Kas nende sündmuste kaasaviimine, kõikvõimalik traagika, oli see, midagi niisugust, mis oli paratamatu, et ma ei kujuta lihtsalt ette seda olukorda, et, et vajutabki koduukselingi alla ja kõike teisele poole ust, et see, sa nägid niisuguse situatsioone ja inimesi ja olukordi ei raputa seda nagu mingi kõntsa käe küljest ära ja, ja lähed õhtul rahulikult televiisorit vaatama. Koju. Seda kindlasti mitte, kuigi ma toon näite hoopis kaasajast, Raidi poeg, kes armastab vahel telefoniga mängida või telefoni, võtab vastu ja ütleb telefonis, siis tööasjad. Niimoodi astub paar sammu kaugemale nagu arutaks kellegiga tööasju. Judan seda isa või vanaisa juures niimoodi näinud. Ja ma arvan, et tahtmatult ka sellises töös, kus ei ole öö ja päeva vahet ütelda, et ma kodus tööasjade peale ei mõtle või tööasjad minu tuju ei mõjuta, on võimatu. Kui sul öösel kell kaks helistatakse või, või kuskil pool neli öösel ja öeldakse. Mäos on tulistamine ja politseinikud on seal haavata saanud ja siis oli vaja kohe välja sõita. See tahtmatult mõjutab ka koduseid, kes sel hetkel mingil kujul ärkavad. Kui sa juba sellise näite ja traagilise olukorra meelde tood, siis kõrvalseisja jaoks oleks hästi huvitav kuulda, missugune see sündmuste ahel politseiniku jaoks välja näeb, mis siis juhtub, täpselt, pool neli, heliseb telefon, öeldakse uudis on see, mis edasi juhtub, kuidas, kuidas süsteem toimib või toimis siis. Ma ei saa jätta toomata näiteid miilitsaajast. Lapsed olid väiksed, ma arvan, Rait oli võib-olla kaheaastane tema õde aasta võrra noorem. Ema oli õhtul kuskil kast loengul või täiendkoolitusel ja tuli mulle koju järgi korrapidaja, kes ütles, et Viljandimaal on kaksiktapmine ja grupp sõidab sinna välja, sul tuleb välja sõita, mingit Momi mobiiltelefone tollal ei olnud, et niimoodi laste emale ütelda, et ma lähen nüüd ära ja lapsed jäävad niimoodi koju kahekesi õhtul hilja magama, seal juhtum kuskil võib-olla kaheksa, üheksa aeg tuli lapsed lihtsalt jätta koju ja välja sõita ja kui ma õieti mäletan, siis Viljandimaa tapmine õigemini kaksiktapmine. Me saime sealt tagasi kuskilt kas kahe või kolme ööpäeva pärast. See aeg oli selline ettevalmi ettearvamatu ja pere pidi sellega arvestama. Võiks lahti rääkida sinu silmade läbi Rait 93. aasta novembris toimunud, mis on ilmselt üks kurikuulsamaid juhtumeid üldse, mis meil ajaloost ette näidata on. Kus kokku said Koit Pikaro ja assa kommer. Selle loo võib olla kõige enam mainitud nimed. Tänu kuulidele või kuulide tõttu, mis lendasid ja, ja mis võinuks halvemal puhul sind isast ilma jätta. Salit ilmselt kuskil 11 12 aastane, kui see juhtus 13, täpselt 13. Missugune see päev sinu silmade läbi oli, kui täpselt sa mäletad seda mäletada? Ta on üsnagi, üsnagi hästi noh, seda nii-öelda seda pealelõunast osa siis ma mäletan, vist oli see üks raadiokanal, kus mina esimesena kuulsin et oli toimunud siis linnas tulistamine ja, ja minu meelest öeldise kohe ka kohe ka isa nimi välja, et oli haavatud ja siis noh, seal Tiit hiljem hakkasid tulema siis koju kõned. No ma eeldan siis dollastelt politseijuhtidelt, et kus siis korrati seda infot ja kuidagi oli juhtunud niimoodi, et tõde oli kas sõbrannal külas ja ema oli veel läki tööl ja et mina olen ainukesena kodus, et et ma mäletan seda, seda, seda emotsiooni siiani üsnagi sellised, et noh väga konkreetselt ja ja seda muret ja seda kõike, kõike seda, seda nii-öelda virvarri, mis nagu lahti läks, et jah, see oli, see oli ikka väga karm päev, väga karm periood, mis sellele järgnes, tegelikult tõstsin. Mis emotsioon oli, ma kujutan ette minusugusest fiks, meeletu paanika ja šokiseisund. Sina ilmselt olid natukene olukorraga harjunud või kohanenud, kuna, kuna see oligi elu, isa, selles valdkonnas tegutses koolid just iga päev ju ei vihisenud, aga, aga ikkagi, et kas sa suutsid enda meelest kuidagi kainelt selles olukorras toimetada, mida sul üldse teha oli, et info tookord liikus hoopis aeglasemalt ja väiksemas hulgas kanalites kui praegu? Et paanikat ma ei mäleta, noh ma arvan, šokk oli, aga noh, ma ei mäleta sellist halvata just, et noh, no ma ei saa öelda, et see oli kuidagi ootuspärane, aga jah, tõesti seal see kindlasti see need, need mõtted olid peas kui varasemalt peast läbi käinud, et midagi hullu võib juhtuda, et sellepärast. Ma mäletan seda siiamaani mõistnud, tegelikult kui hull see asi tegelikult oli, ma olin selleks noh, ma ei saa öelda, et liiga valmis, aga, aga ma maramboli jõudis päralepärase pärale see, et kui kui suures ohus või kui lähedal lisa nii-öelda suremisele oli alles, noh, ma arvan nagu päevi hiljem, et noh, võib-olla isegi rohkem aega hiljem, et et siis oli pigem selline automaatne tegevus ja tõesti seal organiseeriti seal ma mäletan meile mingisugune valve, et kui ma õigesti mäletan, siis komando ka mehed olid meil suures toas nii-öelda siis valves igaks 100-ks juhuks ja tegelikult noh, kogu see tegevus kõigepealt siis nii-öelda pere siis kokku saada. Noh, mäletan seda õe õe šokki, kui ta koju jõudis ja ema ja et eks me seal kuidagi siis nii-öelda noh, koondasime ja olime seal üksteise juures ja. Tulid ja, ja uudis tuli nagu välk selgest taevast või nad olid juba kursis, kui nad koju jõudsid. Ma mäletan, et ma arvan, et nad olid kursis isegi selleks hetkeks juba, et millal meid isa vaatama lasti järgmisel päeval või, või isegi hiljem, et noh, see kõik on selline segast, ütleme piltide mälupiltide seeria, kus rohkem meenub esimesena see emotsioon ja see ikkagi mure ja mure mure isa pärast. Kas sa, Koit olid peret umbes millekski niisuguseks etega valmistanud? Ei, ma ei arva, et sellest niimoodi erilist ettevalmistust või sellest eri erilist juttu oleks olnud. Noh, esiteks ma arvan, et minu perega teadis, et me võitleme õige asja eest, oleme õigel poolel. Teisest küljest meie olime, pidasime ennast siiski tugevamateks kui allmaailm ja ka mina ise ei olnud selleks valmis, et nüüd kesklinnas hakatakse kurjakate poolt politseid tulistama. Tõenäoliselt ei olnud selleks niimoodi kõiki mitte keegi valmis. Sa said väga tõsiselt pihta, no fakt on iseenesest, kuulid lendasid ja veri voolas. Aga kui sa mõtled muudele intsidentide-le, mida sa oled näinud, kogenud, läbi elanud küllap sa oled olnud väga hämarates olukordades rohkemgi. Kas mõni muu neist on olnud potentsiaalselt su elule ohtlikum kui too konkreetne tulistamisjuhtum? Arvan, et mitte minu suunas tulistatud niimoodi. Keegi kinnipidamisel on vastu hakanud. Aga nüüd see, et sind füüsiliselt püütakse hävitada, see oli kõige drastilisem juhtumi. Ma arvan, et ei oleks olnud väga raske korraldada Koit Pikaro kõrvaldamist äraviimist, kui see oleks kellelegi pähe tulnud või vajalik tundunud. No aga milleks me esiteks alati oli minu ka kaasamõtlejaid, kolleege, kes oleks heas või halvas mõttes minu eest kätte tasunud. Teiseks, ühe inimese hävitamine ei ole midagi sellist, mis mis muudaks nüüd kogu, ütleme kasvõi tollel ajal olnud, ütleme, organiseeritud kuritegevuse osakonda või grupitöötajaid või tööstiili. Ja kolmandaks, ma arvan, et ma ei olnud seda ära teeninud. Ma ei väsi kiitlevad ütleja ütelda enda kohta. Jah, ma olin võrdlemisi range ja nõudlik ka kurjakate vastu, aga samal ajal ka õiglane. Väga paljud kurjategijad on hiljem mulle öelnud, jah, sul oli õigus, tegid õieti, me olime selles süüdi ja nii edasi, nii et ma arvan, et tähtis oli selline piiripidamine, mitte olla alusetult ebaõiglane. Võib-olla ma olen jällegi filmide liigsuure mõju all, aga kas sinu perekonda sinu vastu kuidagi prooviti ära kasutada? Mingit mõned üksikud signaali laulnud, aga midagi sellist, et minu tütart on kooli juurest jälitatud, aga vaadatud tahetud teada saada, kus ta elab näiteks selleks, et seal kodus teha, kas korterivargus või midagi sellist. Ja mingit erilist sellist kättemaksuplaane laste suhtes või peresuhted ei ole olnud. Võib-olla minu nii-öelda maksimum on see, et, et noh, võib-olla mõni halvustav märkus mõne mõne siis tuttav poolt, et oh, et sul on lisaonjument või midagi sellist, aga, aga noh, ma ütlen, see mind alati tegelikult ütles, et noh, nagu ma nii-öelda varast noorust meenutasin, et tegelikult ja miilits, miilitsa politsei, et kõik väga sellised üllad ja õiglased õiglased ametid, et mind alati alati üllatas, kui, kui mängisime seal hoovis mingite poistega, ütleme mingit tagaajamist ja siis tuli mänguks näiteks siis politseinike pätid, siis meid alati üllatada, et keegi tahtis seal vabatahtlikult pätt, et noh, minu meelest ainuke, kes sa said selles mängus olla täitsa olla politseinik, et noh, mind üllatas keegi keegi pahatahtlikult seda ametit või ta mainis, aga noh, see ma ei võtnud seda väga tõsiselt kunagi. Kuidas Raitan sinu politseinikukarjääri mõjutanud perekonnanimi, Pikaro. Ma tahaks loota, et mitte oluliselt tegelikult, sest noh, ma kindlasti ei saa seda kuidagi nii-öelda kõrvale jätta ja, ja seal on võib-olla lõplikku tõde on, on olnud raske nii-öelda leida isegi, aga, aga noh, ma isegi ise mõtlen, et ma pean väga oluliseks seda, et, et see mis iganes ma saavutan või ei saavuta, Ta on minu enda tegevuse tagajärg, et mitte see, et mis nime ma kannan, et kui küsitakse, et kas Koit on minu isa, siis ma enamasti ütlen, et juhuslikult on küll jah, aga heas mõttes, aga aga noh, ma sügavalt loodan, et sa ei ole seotud või see kõige olulisem minu politseitöö juures ei ole minu perekonnanimi. Kas sinu karjäärivalikul oli tõsiseltvõetavaid alternatiive ka põgusalt sai juba sel teemal peatusid, et kõik tuli justkui iseenesestmõistetavalt ja tõesti, kui ühe lapse ma nüüd natukene liialdan, mänguasjad on kuulivest ja teenistusrelv. Et siis muud valikut ei saanud saanud kõrvale tekkidagi? Ei tea, see ei olnud nii konkreetne, eks, eks eks kindlasti neid mõtteid oli, aga ega mul ei tule meelde tegelikult reaalselt, et muud alternatiivi, et mäletan koolialast kooliajast, et rohkem olin tugevam humanitaar ainetes ja noh, seal võib-olla ajalugu oli midagi, mis mind huvitas. Aga ma ei, ma isegi ei suuda kraat välja tuua tegelikult reaalselt muud muud muud tööd kui, kui politseitöö, millel, mille peale ma tõsiselt mõtlesin, kui sellise asjana, mis mulle huvi pakuks, et noh selles mõttes tuli see sisekaitseakadeemiasse astumine täiesti sellise loogiline loogilise sammuna. Mis on esimene intsident, mis sulle meenub? Hetkest, kui sa ise olid põllul ja töös midagi niisugust eredamad, mis ikkagi juba adrenaliinilaksu kohale tõi. Ahah, et see ongi, see ongi politsei tee. Tuleb meelde, Ma arvan, et see oli jah, juba mitte praktika ajal, aga juba siis kui ma ikkagi politseis tööl ma eelnevalt seal 2002 aasta suvel ja ja ma sain esimese, ma sain väga vedas, et ma sain tegelikult tööle siis isikuvastaste liini peal ja tollase Kesklinna politseiosakonna isikuvastaste grupi nii-öelda. Ja, ja enne seda, kui ma päris nii-öelda siis jälitusametnikuna tööd sain hakata tegema olin, pidin ma seal nii-öelda siis tegema kohustuslikus korras selliste sündmuskohtadel käimise tööd ja, ja tol ajal nende vormistamise, fikseerimise tööd ja ja küll ei olnud need raskemad sündmuskohad alati, aga aga jah, meenub seal üks, üks üks tõenäoliselt oli tegemist enesetapuga, kus, kus inimene oli seal Keskturu kandis maja katuselt alla hüpanud ja ja, ja siis selle taga ära surnud. Ja mäletan seda, et noh, see võib olla töö, korralikum pool oli selline noh, mulle veel tumemaad, keda nüüd siis no sündmuskohal kaasata ja üks hetk juhtus nii et ma olin selle laibaga siis põhimõtteliselt nagu kahekesi seal tänaval. Et ja siis oli sealjuures vaja veel ka nii-öelda selgeks teha, kust, kus kohast ta oli alla pannud ja oli vaja minna sinna üles vaatama ja mäletan seda, kõhedad momendid jätkumul peas käis läbi, et aga äkki ta hüpanud allekkida tõugati alla ja tekkis inimene või inimesed, kes teda tõukasid, samal samal katusel, kui mida mina siis nii-öelda vaatlesin või uurisin, et me seal mingisuguseid jälgi leida, sellest, et õnneks midagi ei juhtunud, aga aga ma arvan, selline ohutunnetus jõudis, vot sellel hetkel jõudis minuni, kui on ikkagi maja all lebav laip ja, ja ei ole päris kindel, mis temaga juhtus, et, et siis siis ma sain aru, et ei saa pea ees sisse lennata, igasugustele sündmustele tuleb, tuleb natukene mõelda ja piisavalt siis jõudu omada või siis kolleeg omada ja et, et see olukord kindlasti oleks ohutu. See oli algus, nüüd sa oled saanud tööd teha juba ka ise päris pikki aastaid. Kas kõhedust tunne, et mitte öelda hirmutunne on politseinikule lubatud? Kindlasti on lubatud, see on selline enesekaitse refleks, aga ma arvan, et see kindlasti ei ole see tunne, mis kuidagi domineerib või, või selle tundega saab head tööd teha. Jah, sa pead olema ettevaatlik, sa pead olema pingeolukorras mõtlemisvõimeline, aga ma arvan, mida kogenum sa oled siis seda vähendada, hirmu on ja see hirm tuleb hoida kontrolli alla, see ei tohi sind pärssida. Sa pead ikkagi otsust otsustava jooksvalt, sa pead olema võimeline tegutsema ka selles selles raskes olukorras, et ma arvan, et see on seda õpivad politseinik, kus üsnagi kiiresti ja kes ikkagi. Ma arvan, et sellest hirmust üle ei saa, ma arvan, see ka sellest tööst loobub tegelikult, et kui hirm on põhiline, siis see on, see on juba endale ohtlik, tegelikult. Sinu valdkond on isikuvastased kuriteod olnud. Jah, põhiliselt küll, et ma nüüd küll siin veebruari algusest liikusin, uued uued uuel ametikohale, mis on seotud nüüd narko ja organiseeritud kuritegevusega jah, aga põhiliselt ligi 15 aastat isikuvastaste liini, et eelkõige siis röövimised ja nüüd viimasel ajal ka tapmised ja kõik sellised rasked isikuvastased kuriteod. Justkui kedagi kusagil postitatakse muud taolist, siis see oli sinu teema kassa oletama, tsiviilelus, teinud tööst tulenevalt midagi niisugust, mida inimesed tavaliselt ei tee ettevaatuseesmärkidele ohutuseesmärkidel, kas sa oled midagi oma tavaellu kaasa võtnud? Ainuke, mis oluliselt kaasas on selline professionaalne pilt alati ümbrusele ja sellise olukorra analüüs, aga tegelikult, et noh, ma hüppan nii-öelda laiemale teemale, et ma arvan, et me tegelikult maitseme neid koidu ja tema kaasaegsete töövilju vaadates, kui turvaline ühiskond ikkagi on. Noh, ma julgen isegi öelda, et et sellise tavalise korraliku inimesega avalikus kohas mõistlikul kellaajal ikka mitte midagi halba üldjuhul ei juhtu. Jah, selliseid Meie erandeid on, aga tegelikult on see turvalisus nii võrk heal tasemel, et tegelikult ei ole vaja rakendada mingisuguseid erilisi ettevaatusabinõusid. Jah, loomulikult ma hoian oma uksed lukus ja oma varal eelkõige silma peal nähes kui palju varastatakse ja noh, siiski neid juhtumeid on piisavalt palju ja noh, politsei politseitöös jääb mulje, et seda on ülitihti ja tegelikult see lihtsalt see koondub sinna, see negatiivne pool. Aga ei, ma ei näe siin seda selles, ütleme kuidagi selles kriminaalses olukorras sellist sellist ohtu, et ma peaksin oma elu eraelus mingisuguseid erilisi ettevaatusabinõusid rakendama hakkama. Kui ma vaatan sinu ametinimetust, siis ega ma ei oska täpselt öelda, missugusel pulgal sa politseisüsteemides parasjagu oled, aga mulle tundub, et selle aja kohta üldse mitte halb karjäär edeneb justkui küll ütle, kas oled saanud ühe või teise juhtumi lahendamisel otsest abi oma isalt. Ei otsest abi kindlasti mitte, et siin on, ma arvan, eks meil mõlemal poolel ning Koiduliku, minul on, on sellised oma oma asjad ikkagi ajad ja tegelikult on seal väga palju ka selliseid sellist infot või andmeid inimeste kohta, tööalast infot, mida tegelikult ei saa avaldada. Aga ma ei saa öelda, et ma ei ole Koidud kunagi abi saanud, et tegelikult, et ma arvan, et eriti eriti tuli see esile siis siis, kui ma sisekaitseakadeemias küsisin, et üldist ettevalmistust või selliseid taktikalisi nüansse tegelikult hakkas ta mulle seletama süvitsi siis sellel ajal, kui meil oli aega nii-öelda juttu ajada ja paratamatult läks ja läks, läks jutt jutt pättide, kaabakate kuri-kuritegevuse peale, et sealt ma sain ikka väga palju selliseid näpunäiteid, mis mulle kohe nii-öelda tööle minnes kasuks tulid ja, ja noh, ma arvan, et selles osas, et noh, see on see, mille peale ma sain ehitada palju kiiremini siis oma teadmisi, oma oskusi, tegelikult. Meil on ikkagi pühapäeva ennelõuna ja ma ei taha väga mobiilseks seda jutuajamist siin ajada. Koit aga küsin ikkagi jälle, toetudes asjaolule, et sa oled näinud kõikvõimalikke jubedusi pealt ja väga lähedalt oma elu jooksul, kui madalaks võib muutuda elu hind. Arvan, et kui see sõna võiks kasutada, siis üllatavalt või, või äärmiselt madalaks kaovad ära teatud inimväärtused, inimlik suhtumised, inimlikud omavahelised vahekorrad ja elu muutub ja suhtumine muutub väga, väga odavaks. Inimesed hukkuvad väga, noh, kui nii võib jälle ütelda, siis põhjuseta või, või ootamatult jah. Ajad on muutunud ka, kuidas sa sinu pilgu läbi paistab? Esiteks ma konkreetset kuritegu kujudega puutun kokku suhteliselt vähe, teiseks Raik ütleb õieti ka meil viimasel ajal me ei aruta konkreetseid juhtumeid, me ei aruta konkreetseid isikuid ja sellepärast ülevaade on mul niimoodi ajakirjanduse tasemel või siis inimesed, kes meie büroos niimoodi käivad, nõu ja abi saamas. Aga ma arvan, et olukord on muutunud ja inimesed on võib-olla mitte hea tahtlikumaks muutunud aga rohkem üksteisega võib-olla siiski arvestataval. See näide tuleb mulle meelde lihtsalt kui üks kurioossemaid lähiminevikust. Aga võib-olla ei peaks sellesse kinni jääma ja üldistame teemat, aga ma siiski, kui kusagil Narvas sureb üheksaaastane tüdruk väga võikatel asjaoludel. Ja see juhtum ei lahene ehkki ressurss, mis sinna pannakse, on nii tõsine, kui Eestis saab olla siis milles on küsimus? Pakun kolm varianti. Võid neid kommenteerida või midagi lisada juurde. Kas kuriteo toimepanija on nii nutikas, kaval, professionaalne, kas politseinikud jätavad midagi leidmata? Kolmas on halb asjaolude kokkusattumus, juhus, et lihtsalt ei olegi võimalik kõiki asju lahendada. Kõik need kolm sellist võimalikku varianti on reaalselt ja ilmselt ka sellises kogumis tulevad ette aga võib-olla lisaks sinna veel neljanda või viienda punkti. Neljas võiks olla näiteks see, et inimesed, kes leiavad alguses kohe ei tea, ei saa aru või ei usalda politseid, et kohe kedagi sündmuskohale kutsuda, et see sündmuskoht oleks puutumatu. Et pärast ei tekiks selliseid küsimusi, see võib-olla on kas kodanike ette valmistamatus või siis suhtumine politseisse ei teata, et kohe oleks vaja politseid kutsuda või siis ma ei saa jätta norimata meie politseitaset. Kui seal esimesed kuud või isegi lõpptulemuse puhul üheks näitajaks, mida avalikkusele esitati, oli see, et me oleme teinud nii palju tunde üle ületunde, me oleme teinud seal 200 või 300 ületundi, siis mina ei saa aru, mis kriteerium on see sellise sajandi heas mõttes halvas mõttes sajandi kuriteo avastamiseks tehtava töö puhul rääkida ületundidest, see on minu jaoks täiesti arusaamatu ja see näitab suhtumise puudulikkust. Selle Ida-Virujuhtumi traagilise juhtumi osas võib olla täiendaks nii palju, et eks neid üliraskeid juhtumeid tuleb ette ülitraagilisi ja, ja kindlasti on, ütleme selline eelkõige lähedaste ja miks ka mitte laiema ühiskonna ootus on see, et need laheneksid kiiresti ja väga selgelt. Alati see ei ole võimalik, aga, aga noh, ma ütleksin ikkagi selle nii-öelda tõe ja õigluse huvides, et ikkagi suure tõenäosusega õige inimene selgitati ikkagi lõpuks välja, kes selle teo toime oli pannud ja kahjuks ei olnud teda võimalik tema surma tõttu nii-öelda kohtu ette tuua, et et noh, ka see on ka üks selle politseitöö paratamatuseid ja võib tagantjärgi analüüsida, et kas nüüd miks tulemuseni kiiremini jõuda, et, et seda nii-öelda siis rahu tagada, inimeste raudaga tagasi anda, aga noh, see on üks paratamatus, millega tuleb nii-öelda politseinikel leppida ja ikkagi üritaks keskenduda, sellele tähendab et lahendus siiski on, on leitud. Sa oled olnud politseitöö suhtes minu meelest tõesti eranditult väga kriitiline, ilmselt sihilikult, küllap seal on häid momente ka, aga need ei huvita kedagi, eks? Ometilist vaevalt sa väga vastu puiklesid uudisele, et poeg tahab minna ja saada politseinikuks. Kas sinu jaoks ei olnud see väikest viisi mõttekoht või pidades silmas, kuidas su enda karjäär politseis lõppes? Mitte kõige sõbralikum bostonis? Esiteks ükskõik milline oli minu töö hulk või, või tööpõhimõte, et ma arvan, et Rait on saavutanud praeguseks rohkem kui mina. Ta on suutnud saada magistridiplomi ta õppinud FBI akadeemias ja ma arvan, et tema potentsiaalne potentsiaal ja tulemus on suurem kui minul. Ma pean seda kadestavalt niimodi tunnustama. Aga see, mis kujutab tema minekut õppima sisekaitseakadeemiasse. Ega mul ei olnud alternatiiv, et ma peaksin, saaksin tema otsust mõjutada, ma olin pandud fakti, et ta läheb sinna niimoodi. Kuigi ma arvan, et seda tööd kujutluses, et rohkem meie emotsioonidele või minu suhtumise puhul ja ta valis suhtumise sellisesse elukutsesse. Aga võib-olla ma olin hoopis niimoodi rahul või, või hea meel, et nüüd on selline järgi on peres olemas ja on nüüd ma ei pea mingit anonüümset politseiniku niimoodi kritiseerima, aga saan isiklikule pojale pretensioone. Rait ütle, mida sa soovid, aga see ei saa olla väga mugav olukord, kui isa nii julgelt ja sirgjooneliselt arvamust avaldab. Sa pead töötama nende inimestega koos, keda ta on kaunis sageli kritiseerinud. Enamasti see kriitika oli ikkagi kohane. Ma arvan, et seda tasub tunnistada ja ega seal noh, kindlasti on ka kaheldavad kaheldavaid olukordi olnud, kus, kus võib mõelda nii ühtepidi kui teistpidi jäädigi erinevatele seisukohtadele, aga aga ma arvan, et see on nagu oluline ikkagi kriitikuli enamasti õiglane, et see selles mõttes oli mõnevõrra lihtsam ja. Ma ei arva, et Koit teeb seda kriitikat tegelikult pahatahtlikult. Jah, võib-olla see sõnastus võiks olla veidi pehmem ja kuidagi võiks jätta jääda ruumi ka teise poole arvamuse teisel pool arvamusele, aga ka need kriitikat, mis ta on otse minule esitanud. Ma näen seal mitte pahatahtlikkust taganud, mõtlen, et see, see, selle karmi tooni vaar varjus oli tegelikult mure ja tegelikult ma julgen öelda ka armastus selle selle elukutse vastu sellele, et see organisatsioon ei täitnud kõrgeid ootusi, mis, mis, mis tegelikult mitte ainult Koidul ei ole, aga on ka tervel ühiskonnal on sinna pandud ja, ja see tekitas, kutsus esile sellise reaktsiooni, et ma selles mõttes, et ma ei kuulaks neid sõnu seal selles konkreetses Nendes kriitika nootides, vaid ma nagu otsiks seda mõtet ja seda, et et kuidas siis teinekord mitte nii-öelda pettumist vaheline pettumust valmistada. Kõigepealt, ma pean Noroidiga vaidlema ühe asja üle ei tule vaadata seda, kuidas ma midagi ütlema kritiseerinud tuleb, vaadata, mida ta ütleb. Kas tal on õigus või mitte. See väljaütlemise vorm on sügavalt isikuline. Ma arvan, et politsei on saavutanud mingi taseme. Nad on saavutanud mingi usaldusväärsuse ühiskonnas. Ma ei taha korrata seda näidet ületundide suhtes, aga politseil oleks vaja lahti saada selliseks klienditeenindaja mentaliteediga. Nad ei ole klienditeenindajad, nad on võitluskaaslased inimestele. Et ühiskonnas oleks ausam, korralikum ja rahulikum elada. Aga klienditeenindaja on see, kes sulle esitab teenust ja tahab veel mingit teenust vastu ka saada. Mulle klienditeenindaja mentaliteeti meeldi. Sa oled ühes oma varasemates intervjuudes öelnud, et ma tsiteerin et loodad, et loodus on sinu jälitustöötaja geenid edasi andnud pojale ja rääkisid ennist siin juba töötegemisest ja tahtest ja, ja vaimuandest, mille sa enda puhul üsna maha tegid. Mulle jäi mulje siiski, kas siin tekib lihtsalt väike ebakõla, et kas esiteks jälitustöötajat geen kui selline on olemas. Et kas mõni inimene tunneb lõhna jutumärkides paremini kui teine. Ja kui see tõesti on võimalik, kas on päritav? Ma ei tea, miks, aga ma olen aeg-ajalt teinud sellist nalja mitte alati Raiti arvestada, ühesõnaga öelnud, et ükskõik millist professiooni puhul oleks vaja, et inimene vähemalt teist põlvkonda jätkaks seda oma esivanemate tööd. Ja ma arvan, et kui minu lapsed nii rait kui tema õde on sellised õiglustundega ja kui neil on oma julge seisukoht välja ütelda ja nad on suutelised olukord niimoodi analüüsima, nad on midagi isegi minu tagasihoidlikult omadustelt midagi pärinud. Kas sa usud, et kui inimene on oma teo eest saadud karistuse ära kandnud on õiglane panna sellele loole punkt? Ma olen mõningad mõned aastad kokku puutunud poliitikaga ja mõtlesin, poliitilised kogemused ütlevad mulle, et ma ei peaks ühest vastust andma. Või peaksin ütlema, et jaa, inimesele tuleb anda teine või või 22. võimalus või midagi niimoodi siis erinevalt paljudest autoriteetsetest ja nii edasi, arvan mina, et mitte kunagi ei tulepunkti panna. Me oleme kõik pärit oma minevikust. Ja ükski tegu millise ka sellest, kui endine tänavaröövel hakkab kiriku papiks. Ma ei pea seda selliseks näitajaks, mis oleks kas siis õigustus varasemale või õigustaks tal nüüd rindetajad ütelda, et ta on korralik inimene. Kas sa paned tähele uudist, kui mõni neist puudutab sinu poolt kunagi kinni pandud inimest, kes, kes tuleb välja? Jah, ikka märkad, märkan. Tekitab see mingi emotsiooni? Oleneb, mis on selle uudise sisu. Kui ma loen, et ta järjekordselt saab, sai süüdistuse kelmuse või mingi raske kuriteo eest, siis tunnen sellist enesekiitmise tunnet, et ma olen alati öelnud, et kelmid on parandamatud ja ta on järjekordselt niimodi vahele jäänud. Või vastupidi. Kui ta läheb järjekordselt jõudma katseajal uue kuriteo sooritab, siis vaatan, et jah, tema puhul oleks pidanud ammu olema kõik struktuurid niimoodi rangemalt, nii et mul tekivad harilikult sellised analüüsivad. Minevikuga seostavad muljed, jah? Raidi käest ma vist seda ei saa küsida, sest ega sul väga praktilist kogemust ei ole. Õnneks selles kohas või selle küsimusega seonduvalt. Aga kas politsei tegeleb asjaga pühendunumalt, kui kannatada on saanud keegi nendega? Ma arvan, praktiliselt jah, tegelesid küll. See tuleb automaatselt, sinna ei ole midagi teha. Küsimus ei ole valikutes, vaid lihtsalt see on isikliku ja läheb rohkem korda. Puudutab. See on selline lahinguolukord, kus ei saa mõelda, kas teen piisavalt või mida ma veel teen aga sellises olukorras tehakse maksimaalselt võidule suunatud tööd ja see on selline. Tahtmatu ja kirjutamata seadus. Sa kirjeldasid kunagi oma karjääri algushetki ukselt uksele käimist ja inimestega rääkimist, nii et nad ei saa aru, kes sa oled tegelikult või mis informatsiooni järgi sa päriselt oled tulnud. Kas sa oled olnud Koit ka olukordades, kus sa pead seisma ukse taga selle ukse taga, kuhu näiteks isa või ema enam koju ei tule. Ja sa oled sõnumitooja? See oli hiljem juba juba pärast kaheksakümnendat aastat, kui sai selliste raskete kuritegudega tegeldud kriminaaljälituse valitsuses ja oli selliseid momente, aga oli ka selliseid, kus läksid pärast kurjategija kinnipidamist tema juurde koju järgmisel või nädala pärast läbiotsimisele ja väike laps küsis ema käest, et kas see on see onu, kes meie isa vangi viis. Ja vot sellised asjad jäävad meelde. Mis tunne, see on tunne, mis jääb, mis jääb eluks ajaks meelde. Mitte sellepärast, et sa oled ebaõiglane olnud, aga see, et on olemas keegi inimene, kes on midagi kurja teinud, et tema oma tegevuses ei ole oma perega või oma selle väikse lapsega arvestanud see ei ole tema, tema süüdistamine, tema etteheide, aga see on lihtsalt selline olukorra nimetamine õigete nimedega. Midagi analoogset. Ma ei taha ilusal päeval sellist näidet aga nimetada, aga see on midagi sellist, nagu lapse surmaga seotud sündmuskohad jäävad igaveseks meelde. Põhiliselt on ikkagi politseitöö sisu on jäänud samaks, et ma arvan, et õnneks on ikka olukord ainult selles mõttes kergemaks, et neid väga traagilisi juhtumeid on, aga neid on oluliselt vähem. Kus inimesed, see oli, kuriteo lage näiteks surma saavad. Ja, ja eks kellelegi eraelus nii-öelda eraelu tugevalt puudutamine ja näha ka seda nii-öelda seda kurjategija teistpoolt seda perekondlikku poolt, et eks see kõik mõjutab, kõik on inimesed ja inimlikult on seda raske raske tihti ka läbi seedida. Aga kuidas sellega toime tulla, et eks väga üldiselt öeldes ongi see, et eks ole politseitöö jaoks peab olema ikkagi selline mõnevõrra spetsiifiline psüühika tegelikult, et sa suudad, siis sul on omad vahendid, kuidas sa siis nende asjadega nii-öelda hakkama saad ja eks see on üsnagi personaalne tegelikult, et organisatsioonis on tegelikult olemas täiesti selliseid tugivõimalused näiteks seal kaplani näol. Alati on olemas kolleegid, kellega, kellega saab, saab asju läbi arutada ja, ja noh, miks ka mitte, kui, kui inimene vaja seda nii-öelda selle emotsiooni ja nii-öelda väljaelamist, et noh, sellega saab, on võimalik täiesti enda sees niimoodi hakkama saada, aga siin on väga palju tegelikult seoseid sellesama töökollektiiviga ja ikkagi selle toetusega, mis antakse nendele politseinik, eks ole, kes siis puutuvad kokku nii, on selle nende traagiliste juhtumitega ja kui suur su enda pere on kaks, kaks last ja abikaasa tütar sai detsembris kuus ja poiss sai detsembris neli, nii et sellised parajad rublikus. Kas sa oled lasteaias juba motivatsioonikõnet pidamas käinud või liiga vara veel ootad kooliaega, kui kutsutakse, ei ole käinud lasteaias? Et ei taha, ütleme sellist ütleme kriminaalpolitsei liinis just rääkida kides ei taha tuua laste eludesse liiga vara sisse, seda nii-öelda negatiivset poolt, et ega oma lapsi loomulikult üritan hoida sellest võimalikult eemal, jah, paratamatult nad kuulata mõnda telefonikõnet ja ja mõistavad ka tõesti, et on selliseid juhtumeid, kus, kus pean ära käima ja ära olema ja, ja noh, võib-olla millelt tagasi tulles ma ei ole kohe kõige rõõmsam, aga, aga noh, nemad on see tegelikult minu maandus tegelikult, et ma saan sellest negatiivsest läbi nende nende lahti tegelikult ja aga noh, me jõuame sinna kindlasti nüüd üks hetk tuleb kas siis koolis või ka oma lastele ikkagi ka jah, seda seda ühiskonnas valitsevaid ohtusid selgitada, et, et eks seda, see on ka paratamatu, aga noh, ma ei kiirustaks sellega, las lapsed olla, lapsed. Koit kas lapselaste peal saadet end kuidagi rehabiliteerida, seda ajaga võrreldes, mis minevikus võib-olla oma laste peal tegemata jäi, et et nüüd on veidi rohkem aega. Maailm on küll jube palju muutunud ja lapsed on ühest küljest justkui lapsed, aga teisest küljest täiesti erinevat võrreldes sellega, mis nad olid 30 aastat tagasi. Kuidas sa tajud ennast ületuleva põlvega? Suheldes tahaks vastata ühe sõnaga absoluutselt hästi. Väga hästi ja paremini enam ei saagi. Ma saan nendega suurepäraselt läbi, nemad suhtlus suhtuvad minusse väga hästi. Ma ei taha Ki parandada, aga väike tüdruk esitab mulle küsimusi vahel, et kas on keegi pätt, kes su jalga on niimoodi löönud ja siis miks sa kiiremini käia ei saa või miks sa jookse meiega. Aga nad on suurepärased lapsed ja kõik see, mis minul oma laste puhul on jäänud niimoodi olemata, saan ma lastelaste puhul välja elada. Kas ka lapselastega jääd sa sirgjooneliseks ausaks, kui küsitakse jala kohta siis sa räägid, kesse kaabakas oli ja miks? Ei, nii põhjalik ma ei ole, aga ma arvan, et ma olen nende vastu väga leebe. Ja nad teevad minuga, mis tahavad. Kõlab kõlab mõnusalt. Ma tänan teid selle jutuajamise eest, Rait ja Koit oli, oli väga tore. Ma loodan, et pärituul on teiega ja kohtume tulevikus veel ning et. Ning et teil oma tegemistes, mis puudutavad õigluse alalhoidmist ja aukohal hoidmist. Et teil motivatsiooni ja inspiratsiooni lõppeks. Jõudu, aitäh, aitäh, kutsumast. See oli saade, käbi ei kuku, aitäh, et veetsite tunnikese pühapäeva enne lõunas meiega. Ma olen Sten Teppan. Kohtume veel.