Vikerraadio vestlussaade toob teie ette kahe inimese rõõmud ja mured. Nad on isa ja poeg, keda ühendab kutsumus ning kirg seista õigluse eest. Ühel puhul koguni viisil, mis kurikuulsas relvakonfliktis läks peaaegu maksma tema elu. Koit Pikaro on vaieldamatult legend. Tema paigutamine skaalale meeldib, ei meeldi, on liiga lihtne ja olen südamest tänulik, et ta nõustus rääkima oma loo. Nimi Pikaro on esindatud politseijõududes ka pärast seda, kui Koit sealt lahkus. Tema poeg Rait on põhja prefektuuri kriminaalbüroo teenistuse vanem ja täna samuti saates. Miks läks nii, et fanaatiliselt politsei tööd teinud isa eeskuju tõiga poja samale rajale mitte ei hirmutanud eemale? Muuhulgas seda püüan vestluse käigus teada saada. Ma olen Sten Teppan. Põnevat kuulamist. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse, Koit Pikaro. Tere. Ja Koit on kaasa võtnud, nagu selle saate statuut ette näeb. Ühe oma lastest. Täna on selleks Rait Pikaro. Tere tulemast raid. Tere. Millega sa tänapäeval oma aega sisustavad? Nüüd, kui on 2017, kevad lähenemas? No kui jagada niimoodi kolmeks ööpäev, siis ma arvan, et osa sellest kulub terviserajal käimisele üks kolmandik kulub selleks, et oma firmas olla ja imiteerida seal töö tegemist. Ja siis üks kolmandik võib-olla selleks, et istuda arvuti taga, lugeda või kirjutada. Võib-olla endale natukene keeruline sellest rääkida, sellepärast ma pöördun nüüd sinu poole ole hea, ütle, kas, kui isa kõneleb töö tegemise imikut teerimisest, siis no tema avalike sõnavõttude puhul on mulle niisugune omamoodi iroonia ja huumorimeel silma ja kõrva alati jäänud. Kas ta teeb selle koha peal ka nalja? Tema sõnul siis imiteerimine tähendab sajaprotsendiliselt oma võimete nii-öelda rakendamist, alati on seda tähendanud tegelikult, et aga võib-olla üks, üks ikkagi oluline moment, kuhu läheb ka päris palju niisugust energiat ja loodetavasti tuleb ka midagi tagasi, on ikkagi ka lasteaia lasteaia eest hoolitsemine, mis jäi mainimata, et see võtab ka oma aja ikkagi. Mis sa arvad, millega see seotud on, et isa endiselt nii palju kui jaksu on, toimetab nende materjalidega, millega ta toimetab, kas ta ei saa rollist välja, on see professionaalne kretinism mingid tegematajätmised, mis nüüd aastakümneid hiljem ka veel tagant torgivad, mis on? Noh, ma ei taha nüüd muutuda väga senise poeetiliseks pateetiliseks, aga ma arvan, et see puudutab väga otseselt tema sellist kõige põhilist olemust ega ma ei arva, et see nüüd on need väga selliseid kriminaalsete teemadega nüüd noh, võib-olla nii palju enam seotud, aga, aga võib-olla see puudutab eelkõige inimeste abistamist, et ma arvan, et see on nagu alati olnud tegelikult läbi noh, ma tea, läbi elu läbi karjääri on nagu tundnud minule niisugune Koidu üks, üks kõige põhim põhilisemaid niimoodi motivaatoreid, et noh, need asjad, millest tema kõige paremini aidata saab ka enamasti vist seotud ikkagi sellise elu pahupoolega või selle korrastamisega, et see on noh, ma arvan, et seda tuleb temaga noh, väga sellisest põhilisest olemusest, miks ta niimoodi toimetab? Mis sa arvad, missugune on sinu isa kuvand avalikkuse ees, mida temast arvatakse? Ma arvan, et esimene, mis meelde tuleb, on selline väga karm ja kompromissitu kurjategijatega võitleja ja selline otseütleja tugev kriit tiik. Ma arvan, nendel jälle, kes, kes teda teavad, rohkem, seal on hoopis ütleme, teise jooned, mis, mis esimesena meelde tulevad, aga ma arvan, et seal huvitav tegelikult, mis on, mis on niimoodi avalikkuse kuvand ja mis tegelikult on inimeste kuvand, kes teda paremini tunnevad? Mulle millegipärast Koit tundub, et kui sa kuulad siin seda kirjeldust kõrvalt ja see kindlasti ei tule sulle üllatusena, sa oled väga hästi kursis, millisena sind teatakse, mida sinust arvatakse siis väikest viisi mulle tundub, et sa tegelikult oled selle kuvandiga üsna rahul. Ma olen üldjoontes rahul, sellega mind kas sallitakse või ei sallita. Ma ei taha selliseid halle toone niimoodi ka endaga suhtumises ja ilmselt ka minu suhtumisest teistesse või nähtustesse. Ei ole selline ükskõikne, vihkan kõige rohkem ükskõiksust ja see on see, millega ma olen niimoodi tahtnud alati ka enda ja oma lähedaste juures võidelda. Niimoodi seda tuleb kanda, seda risti. Sa olid kunagi 60.-te lõpus, 70.-te alguses tööl tubakavabrikus, leek, ametinimetus mehaanik ja õige varsti sai sinust töötaja Siseministeeriumis, mis paistab mulle karjääriredelil üsna omapärase hüppena või manöövrina olemata detailidega kursis, kuidas niisugune asi täpselt võimalik oli. Esiteks oli see teadlik valik. Enne sõjaväeteenistust olin töötanud tubakavabrikus armeest tagasi tulles hakkasin seal tööle ja siis tekkis juba soov ja selline unelm kuidagi tegeleda korrakaitsega ja siis läksin ja pakkusin ennast niimoodi siseministeeriumi kaadriosakonnas tööle. Põhimõtteliselt valge lehena. Täiesti teadmata siseministeerium või tolleaegse miilitsastruktuure või ülesandeid. Ma arvan, et esimesed jutuajamised seal kaadriosakonnas olid see, kus mind valgustati. Neil on üldse patrullteenistusi ja mäletan, kasutati isegi terminit, on olemas öömiiliskis öösiti tööl käivad ja muud ja sealt siis sain mingile suunamise ja olin siis pool aastat kuskil kõige madalamal niimodi seersant. Luuraja vist oli esimene ametinimetus tööraamatus. Tööraamatus vist neid päris lahti kirjutatud, aga teenistuslehel? Ma arvan, et esimese poolaasta järel, kus ma olin seersant, olin ma tõepoolest luure. Mis teid niisugust saab valdkonda üldse tõukas või, või õigluse loomisele ja sellele kaasaaitamisele inspireeris. Missugune teie lapsepõlv oli? Täiesti tavaline isa suri suhteliselt varakult, kui ma olin kooli ajal pärast kooli läksin õppima kutsekooli. See teeb küll minu lastele niimoodi sageli nalja, et ma olen õppinud Lukse ja enne tubakavabriku mehaanikuks hakkamist olin ma niimoodi mingi viienda või kuuenda kategooria lukksepp, aga ma arvan, et neid kogemusi mul säilinud ei ole. Ja lihtsalt oli asju, mis rohkem huvi pakkus, kui ütleme tubakvaarikude. Missugune su enda lapsepõlv oli? Vennad-õed? Jah, meid on, oli rohkem meid oli kas kuus last emal-isal. Aga nüüd on mul üks vend ja üks õde järel. Ja ma arvan, et me olimegi selline tavaline töökate vanemate lapsed. Kas sulle koolis meeldis käia? Ma arvan küll, jah, mul on mitmes koolis vedanud sellega, et kas kooli direktor saue koolis või või hiljem kutsekoolis õppealajuhataja olid niimoodi malehuvilised ja kuna ma olin malest natukene mööda käinud, siis sai kas mõni tunni aeg või nendega niimoodi malet mängitud või midagi mingit seisu arutatud. Aga meelde on jäänud mul kooliajast midagi sellist, kuskilt teisest klassist, kus mulle õpetaja vene keeles minu lemmikõpetaja pani mulle vene keeleõpetuseks, siis kahe ütles, et ta võiks mulle ka kolme panna, aga et ma paremini õpiksin, rohkem püüaksin, siis ta paneb mulle kahe niimoodi. Ja teiseks, mingitest põhikooli klassides olen ma klassikursust kordama jäänud. Minu lastele teeb alati nalja, kui neile meenub, et ma olen istuma jäänud. Aga see oli tervislikel põhjustel, ma olin enam kui pool aastat sanatooriumis kopsudega ja koolis ei käinud ja teisest loomulik, et ma jäin klassi kordama ja vennas jõudis mulle järgi. Aga sa ütlesid, sa jäid isast võrdlemisi varakult, ilma, et kuidas see kõik mõjus, olid sa ise kasvaja, pidid sa iseenda eest seisma, kuidas teie peres käiks? Ei, ma arvan, et kõige määravam oli selline vajadus pidevalt tööd teha heas mõttes, mis ei olnud sugugi nii mingi koormaks. Hakkasin varakult käima suvisel ajal niimoodi rohimask koos oma emaga niimoodi kas kolhoosis või sovhoosis ja teenistuse pärast muidugi ka, aga, aga sellepärast, et selline tööharjumuste tekiks ja ma arvan, et ma olen selline ema näit Te kulul ema eeskujul niimoodi töökasvatuse saanud. Rait kui sa püüad nüüd ajas tagasi vaadata, siis missugused esimesed mälupildid sul oma isaga seoses meelde tulevad? Päris esimesed mälupildid tulevad kusagilt sealt bussijaama tagant lastekodu tänavalt, kus me elasime tillukeses korteris terris ühes puumajas neljakesi siis juba. Ja ega ma täpsemalt midagi ei mäleta, mäletan ainult maja külje peal bussijaamapoolse külje peal olid siis sirelipõõsad, milles mulle meeldis seal ringi ragistada ja kuskilt meenub ka siis on minek või tulek, aga, aga see on, noh, see on, see on ikka nii, nii kauge mälupilt ega seal nagu seda konkreetsust ei ole, ei olegi, et mis, mis tegevus seal oli või millega millega, miks ta nüüd täpselt sealt meelde jäi, aga see oli midagi sellist, et see, see, see isa olemasolek kuskilt väga varasest noorusest meelas ikkagi. Nii et sina oled ikkagi juba läbi ja lõhki linnapoiss, nagu öeldakse, jah. Täiesti ikka sealt täpselt kõigepealt sealt kuskilt bussijaama kandist Lasnamäele ja siis enamus noorusest õismäel. Mis hetkel sa teadvustasid, andsid endale aru, et, et kes su isa on ja millega ta tegeleb? Seda on raske nüüd öelda, mis ajast ma teadvustasin, seda ma olen alati teadnud, et on alati tegelikult olnud. Ta on siis miilits või, või selline korrakaitseinimene, et noh, see on nii loomulik nagu noh, teadmine nagu, nagu hingamine olemine, et see on alati olnud jaga praegu ma tegelikult vaatan ka selle, selle mõttega, ega ma, mis iganes ta nagunii-öelda tegutseb, see on ikkagi sellise nii-öelda õigluse huvides või nii-öelda noh, minu jaoks on see noh, praktiliselt ei ole muutunud, mis siis ükskõik, mis see, mis see, mis see ametinimetus on või, või mis see tegevusala, mis tal täpselt on, need põhimõte on ikka sama. Lastelt tõenäoliselt küsiti ka siis praegu ma tean, oma laste pealt küsitakse, millega vanemad tegelevad. Ma kujutan ette vastata, et on miilits, see võis olla päris kihvt tunne. Miilits oli väga äge ja noh, ma ei kujutanudki ette, et noh, tollal vähemalt, et on, on võimalik karvata miilits ei ole äge, et noh, minu arvates oli see algusest peale suhteliselt selline üks, üks huvitavamaid elukutseid, mis üldse võib olla, et noh, ma mäletan, seal noor seal veel oli, oli, oli seal selliseid nõukogude propagandasaateid nagu teenin Nõukogude Liit tööttega, kas mu kaks lemmikut oligi, oli, üks oli miilitsateema ja teine oli, mida seal saates näidati, oli piirivalve, et tegelikult see millegipärast sellised teemad või need liinid on mind nagu algusest peale paelunud, nii ka seisa, töö oli niisugune, mis võimaldas lapsi töö juurde kaasa ka võtta, mõnikord kas seal niisugused mälestused on, on, aga hilisemast ajast see oli juba. Ma arvan, et see oli ülemineku aeg, võib-olla miilitsas, politseis võib-olla politsei algusaastad, noh see muidugi jättis mulle väga sügava mulje, et noh, isa töötas vist ilma puhkepäevadeta tegelikult praktiliselt kõik nädalavahetused ka ja Ma isegi ei tea, mis põhjustel, aga vahel üsnagi arva, mul oli lubatud siis minna tema juurde tööle noh, siis nii-öelda aega veetma, et et ma ei mäleta, mis seal tegime, seal vist olid ühed esimesed arvutid, et eks ma sain seal mingisugused sellist elementaarset arvutimängu mängida ja ja noh, sealt kõrvalt ma nägin siis seda, seda seltskonda ja mulle see väga meeldis. Tõsised mehed, aga seal tehti ka päris palju sellist nalja ja oli väga selline noh, meenutan neid neid hetki nagu väga sellise nagu suure nostalgiaga tegelikult, kuigi ma ei ole veel nii vana, aga noh, see oli, see on nagu sellised nagu minu jaoks nagu toredad ajad. Tehnikapoolse Lockey muidugi isa teenistusrelv oli väga põnev asi, mida ma tahtsin vaadata ja näha võimalikult tihti, et tol ajal seda kanti kodus kaasas pidevalt ja kui vahel oli mune operatsiooni eelselt või järgselt seal mõni väga kobakas kuulivest vest kodus, et noh, loomulikult ma need kõik nii-öelda proovisin läbi ja oli väga põnev, aga tehniline pool mar tollal ei olnud autod midagi erilist. Oli suhteliselt kõik nagu primitiivne, et see kõik olid, noh, tänapäeval on see väga politsei väga tehniliseks läinud, aga tollal oli see puhtalt ikkagi inimjõu peale üles ehitatud ja ma arvan, see on mulle kuidagi rohkem meelde jäänud, on mind mõjutanud. Kas isa amet ja staatuse positsioon asetas sind juba varakult olukorda, kus sa pidid enda tegude üle hoolsamini mõtlema ja valvama? See ootus oli tegelikult ma arvan, meil õele õega mõlemale tegelikult, et sõnad tegi, selge, et päris iga lollust kaasa teha ei saa. Kas sa jätsid midagi sellepärast tegemata? Teadlikult ma ei ütle, et ma suhtlesin mingisuguste kriminaalsete noortega, aga, aga noh, ma arvan kindlasti, et tekkis moment Te, kus võib-olla juba siis õhk Su hilisematel tundidel võib-olla mindi kuhugi edasi, kui, kui mina noh ma ei tea, kas teadlikult, aga võib-olla siis ka pool instinktiivselt juba loobusin ja pigem läksin koju ja võtsin arvesse asjaolusid, et noh võib-olla hiljem õhtul või midagi midagi sellist ebameeldivat juhtuda, nii et ma arvan, et see on kindlasti olemas kaalutluse moment. Jah, selliseid probleeme ta ei ole tekitanud, aga no tõe huvides ma pean ütlema, et kuni algklasside, nii, aga ka hiljem meie peres oli siiski määravam jõud ja rait ja tema õde kasvatav oli rohkem nende ema. Mina olin selline. Kas õnneks või õnnetuseks, see, kes kodus oli suhteliselt vähe enamus aega veetis tööl, armastasin käia alati laupäeviti, pühapäeviti tööl armastasid, armastasin. Mitte kohustusest said, armastasid. No ütleme, see on selline sunnitud armastus pealesunnitud armastus ja ma olin selle üle uhke, kuigi siin pere selle läbi ilmselt kannatas või pere oli ohvriks toodud, aga aga lapsed selliseks asjalikeks kasvatanud nende ema, aga sellega olid kõik pereliikmed harjunud. Viis või 10 aastat töötasin ilma puhkepäevadeta ja puhkuse võtsin ka välja ainult formaalselt selleks et septembrikuu sees, kui hakkasid koolid, et siis pool päeva olla tööl ja ülejäänud pool päeva siis lastega tegeleda või panna nende vihikutele paberid ümber või midagi sellist. Mis see kõlab, peaaegu nägu maniakaalselt, see oli ikkagi kirg, kutsumus ja absoluutne pühendumus. Keegi tark on kunagi öelnud, et fanaatikud ei vii elu edasi Professionaalse kritinismi teiste sõnade asemel ma hea meelega tarvitaks enda kohta sõna fanaatiline töö. Aga ma olen seisukohal, et politseitöö jälitustöö on selline, et seda saab teha kas fanaatiliselt või siis parem üldse mitte teha. Mina valisin sellise esimese variandi. Rait, kas seal tekkis mingi mulje, kuidas ema selle olukorraga leppis sest aeg läks ja ühel hetkel ikka päris keeruliseks ja elud olid ohus, kas just igapäevaselt, aga väga sageli? No ma arvan, et tema oli muidugi uskumatult tubli, et tegelikult mina ei märganud seda, noh, okei, jätame need mõne tekst ühe ekstreemolukorra kõrvale tegelikult et ei märganud seda, et see kuidagi oleks talle raske või koormav olnud või see, eks me kõik olime isa pärast mures, et tõesti noh, ajad olid ikka ikka väga karmid ja aga see kuidagi kunagi ei läinud nüüd selliseks nagu üleliigseks nii-öelda kurvastamiseks või, või kuidagi pärssima hakkas, et jah, mõtlen Maran, Koit ütles õigesti, et kõik olid sellega nii harjunud ega ei kujutagi ette teistmoodi, aga kui ma tagasi mõtlen nüüd ja vaatas ka oma oma pere peale, siis mõtlen ikka oma ema kohta, et noh, uskumatult tubli, kuidas ta selle nii-öelda majapidamise ja pere ja lastelaste poole kõik nagu ära majandused, et et, et noh nii-öelda kott, kuid saaks siis nii-öelda seda oma südamele lähedast asja teha, et ikka noh, ema oli ikka selles mõttes ikka super tubli. Ja ei mingit protesti, kui poeg otsustas elukutse valikul isa jälgedes astuma hakata. Jah, see kuidagi tuli suhteliselt loomulikult, ega jah, ega seal ei olnud mingisuguseid pikki arutelusid, et mida sa nüüd oma eluga nii-öelda ette võtad. Noh, ma loodan, et ega sellist ohtu ei olnud, et nüüd päris koju vanemate kaela peale keegi jääma hakkab, aga töö oli tehtud juba kuidagi sellise majja vanemate eeskujuga ja sellise noh, seda ei olnud vaja isegi enam uuesti kuidagi nagu sõnastama hakata. Ta, ja noh, väga üldised põhimõtted olid paigas, seda see oli, arusaadav, et tööd tuleb teha ja, ja noh, nii isa kui ema pealt oli näha, et parem on valida või leida see töö, mis sulle meeldib ja mitte seda nüüd seda kindlasti seda sissetulekut nii-öelda taga ajada, ajama hakata või rikkusi otsida, et. Reisijal on õigus selles suhtes, et me olime vanematena sellised kes kasvatasid rohkem oma eeskuju järgi, kui, kui neilt niimoodi paljasõnaliselt lastelt midagi nõudis. Vaatamata sellele, et meie peres ema on pedagoog, õppinud pedagoog, küll koolieelse kasvatuse pedagoog, siis koolis oma vanemad oma laste lastevanemate koosolekutel ja kooliasju ajasin mina, nii et meil oli see tööjaotus olemas ja meil ei tekkinud lastega selliseid probleeme, mida oli vaja nendega murda. Deme teemas kannapöörde Me tuleme isiklike asjade juurde varsti jälle tagasi. Mis ülesanded ühel luurajal õigupoolest on? Ma olin selline väga lihtne inimene. Koolis mulle ei meeldinud eriti kirjandit kirjutada niimoodi. Aga selle töö sisu seisnes selles, et ma pidin käima majades inimestega rääkima ja mitte ütlema, et ma olen selline luuraja või miilits. Mul oli mingid teised dokumendid, ma pidin inimestega vestlema neutraalsete teemadel, samal ajal teada saama nende mõne naabri kohta mingit konkreetset informatsiooni. Ja tagasi tulles kontorisse, pidin selle kõik kirja panema. Õppisin inimestega rääkima, õppisin kirjutama, kus lisaks õppisin Masinapealise kirjutusmasina peal töötama. Mis selle töö puhul oli õnnestumine ja ebaõnnestumine, kas seda sai kuidagi mõõta? See oli see, kui oli isik kontrollimisel antud meile kontrollida ja me saime teada, et ta on kas varas või tema 10 sellist väga negatiivset. See oli selline tulemus, mida meie ainult kirja panime, mida meie edasi ei realiseerinud. Aga see oli töö võistkonda, reaalseid tulemusi. Mulle meeldis väga tagaotsimist ülesandeid teha. Kui kellelgi peale oli ülesande, et ta on tagaotsitav ja keegi teda ei leita, üles teda käidun, käidud kodus otsimise ja nii edasi. Ja kui minna, otsida teda läbi naabrid läbi sugulaste ja lõpuks kindlaks teha, kus ta ennast varjab siis oli see konkreetne resultaat. Kuidas sinu karjäär edasi miilitsas kulgema hakkas, kuni politseini välja? Olin kuskil kaheksa aastat, ma töötasin selles osakonnas, siis siis läksin 80. aastal Raidsi sünnipäeval hakkasin tööd tegema kriminaaljälituse valitsuses. Ka kaheksa-üheksa aastat siis tuli kuues osakond oli miilitsa ja lõpp ja siis alates esimesest märtsist 91 olin eesti politseis mis on kuues osakond. Kuues osakond oli aastad 89 91, kes tegeles organiseeritud kuritegevusega. Need olid juba tõsised, sellised pikaajalised jälitusülesanded tõsised kurjategijad, üle maakondade piiride tegutsevad grupid ja see oli juba selline tõsisem töö. Kas sa oled miilitsapolitseinikuna olnud pigem iseõppija? Kui püüda täpselt vastata, siis ma arvan, et mind on lõpetanud praktika. Mul ei ole mingeid erilisi vaimuandeid. Ma ei ole eriti võimekas, aga ma arvan, et just nimelt tööga ja 99 protsenti tööga on kõike võimalik saavutada. Poola eelarvet Reisile kõigega ei saa läbi lainete astud. Päikeseprillide taha. Unine pilk. Sina oled sile ja pruun nagu Ameerika filmis. Poolaste kuuldevalge vapper Lipp pehmetajat. Tuuled mu juurde ja kahe käe. Pritsi ilmub olles suubel peenis ja kleepuvat vett. Soovinud Subaljaid kataks valgega lumi. Ja paju otsas istuks haarakas. Hämarduvad tänava leevendab kiiresti paar proovi. Paljaid õlgu kataks valge koore looming. Ja et raagus paju otsas istu harakas. Ööle hämarduvad tänava. Saatekülaliste valikul patune mõte Inboilerilt. Meie vestlus jätkub, stuudios on isa Koit ja poeg Rait Pikaro. Kõige keerulisemaid aegu meenutades, mis ikkagi suuresti üheksakümnendatel langesid, kott jällegi emotsionaalsed pinged. Ma saan aru, sa käisid harva kodus, aga mõnikord sa ikkagi käisid. Kas nende sündmuste kaasaviimine, kõikvõimalik traagika? Ma ei kujuta lihtsalt ette seda olukorda, et, et vajutabki koduukselingi alla ja kõike teisele poole ust, et see, sa nägid niisuguse situatsioone ja inimesi ja olukordi ei raputa seda nagu mingi kõntsa käe küljest ära ja, ja lähed õhtul rahulikult televiisorit vaatama. Koju. Seda kindlasti mitte, kuigi ma toon hoopis kaasajast Raidi poeg, kes armastab vahel telefoniga mängida või telefoni võtab vastu ja ütleb telefonis, siis tööasjad. Niimoodi astub paar sammu kaugemale, nagu ta arutaks, kellegiga tööasju ju tan seda isa või vanaisa juures niimoodi näinud. Ja ma arvan tahtmatult ka sellises töös, kus ei ole öö ja päeva vahet ütelda, et ma kodus tööasjade peale ei mõtle või tööasjad minu tuju ei mõjuta. On võimatu, kui sul öösel kell kaks helistatakse või, või kuskil pool neli öösel ja öeldakse. Mäos on tulistamine ja politseinikud on seal haavata saanud ja siis oli vaja kohe välja sõita. See tahtmatult mõjutab ka koduseid, kes sel hetkel mingil kujul ärkavad. Ma ei saa jätta toomata näiteid miilitsaajast. Lapsed olid väiksed, ma arvan, et Rait oli võib-olla kaheaastane tema õde aasta võrra noorem. Ema oli õhtul kuskil kast loengul või täiendkoolitusel ja tuli mulle koju järgi korrapidaja, kes ütles, et Viljandimaal on kaksiktapmine ja grupp sõidab sinna välja, sul tuleb välja sõita. Mingeid Momi mobiiltelefone tollal ei olnud, et niimoodi laste emale ütelda, et ma lähen nüüd ära ja lapsed jäävad niimoodi koju kahekesi õhtul hilja magama seal juhtunud kuskil võib-olla kaheksa, üheksa aeg tuli lapsed lihtsalt jätta koju ja välja sõita ja kui ma õieti mäletan, siis Viljandimaa tapmine, õigemini kaksiktapmine, me saime sealt tagasi kuskil kas kahe või kolme ööpäeva pärast. See aeg oli selline ette ettearvamatu ja pere pidi sellega arvestama. Võiks lahti rääkida sinu silmade läbi Rait 93. aasta novembris toimunu, mis on ilmselt üks kurikuulsamaid juhtumeid üldse, mis meil ajaloost ette näidata on. Kus kokku said Koit Pikaro ja assa kommer selle loo võib-olla kõige enam mainitud nimed. Tänu kuulidele või kuulide tõttu, mis lendasid ja, ja mis võinuks halvemal puhul sind isast ilma jätta. Sa oled ilmselt kuskil 11 12 aastane, kui see juhtus 13, täpselt 13. Missugune see päev sinu silmade läbi oli, kui täpselt sa mäletad seda? Ma mäletan, vist oli see üks raadiokanal, kus mina esimesena kuulsin et oli toimunud siis linnas tulistamine ja, ja minu meelest öeldise kohe ka kohe ka isa nimi välja, et oli haavatud ja siis noh, seal minutit hiljem hakkasid tulema siis koju kõned, noh, ma eeldan siis dollastelt politseijuhtidelt, et kus siis korrati seda infot ja kuidagi on juhtunud niimoodi, et tõde oli ikas sõbrannal külas ja ema oli veel läki tööl ja et mina olen ainukesena kodus, et paanikat ma ei mäleta. Noh, ma arvan, et šokk oli, aga noh, ma ei mäleta sellist halvatust, et noh, ma ei saa öelda, et see oli kuidagi ootuspärane, tõesti, seal oli see kindlasti see need mõtted olid varasemalt peast läbi käinud, et midagi hullu võib juhtuda. Maran, poli jõudis pärale see, et kui kui suures ohus või kui lähedal lisa nii-öelda suremisele oli alles, noh, ma arvan nagu päevi hiljem, et noh, võib-olla isegi rohkem aega hiljem. Et siis oli pigem selline automaatne tegevus ja tõesti seal organiseeriti seal ma mäletan meile mingisugune valve, et kui ma õigesti mäletan, siis komando ka mehed olid meil suures toas nii-öelda siis valves igaks 100-ks juhuks ja tegelikult noh, kogu see tegevus kõigepealt siis nii-öelda pere siis kokku saada. Noh, mäletan seda õe õe šokki, kui ta koju jõudis ja ema ja et eks me seal kuidagi siis nii-öelda noh, koondasime ja olime seal üksteise juures, millal meid, isa vaatama lasti järgmisel päeval või, või isegi hiljem ja no see kõik on selline segast, ütleme piltide mälupiltide seeria, kus rohkem meenub esimesena see emotsioon ja see mure, mure isa pärast. Kas sa, Koit olid peret umbes millekski niisuguseks etega valmistanud? Ei, ma ei arva, et sellest niimoodi erilist ettevalmistust või sellest eri erilist juttu oleks olnud. Esiteks Ma arvan, et minu perega teadis, et me võitleme õige asja eest, oleme õigel poolel. Teisest küljest meie pidasime ennast siiski tugevamateks kui allmaailm. Ja ka mina ise ei olnud selleks valmis, et nüüd kesklinnas hakatakse kurjakate poolt politseid tulistama. Sa said väga tõsiselt pihta, kuulid lendasid ja veri voolas. Aga kui sa mõtled muudele intsidentide-le, mida sa oled näinud, kogenud, läbi elanud küllap sa oled olnud väga hämarates olukordades rohkemgi. Kas mõni muu neist? On olnud potentsiaalselt su elule ohtlikum kui too konkreetne tulistamisjuhtum? Arvan, et mitte minu suunas tulistatud niimoodi. Keegi kinnipidamisel on vastu hakanud. Aga nüüd see, et sind füüsiliselt püütakse hävitada, see oli kõige drastilisem juhtumi. Kuidas Raitan sinu politseinikukarjääri mõjutanud perekonnanimi Pikaro. Ma tahaks loota. Et mitte oluliselt tegelikult, sest noh, ma kindlasti ei saa seda kuidagi nii-öelda kõrvale jätta ja, ja seal on võib-olla lõplikku tõde on, on olnud raske nii-öelda leida isegi, aga, aga noh, ma isegi ise mõtlen, et ma pean väga oluliseks seda, et see, mis iganes ma saavutan või ei saavuta minu enda tegevuse tagajärge, et mitte see, et mis nime ma kannan, et kui küsitakse, et kas Koit on minu isa, siis ma enamasti ütlen, et juhuslikult on küll jah, aga heas mõttes, aga aga noh, ma sügavalt loodan, et sa ei ole seotud või see kõige olulisem selle minu politseitöö juures ei ole minu perekonnanimi. Mis on esimene intsident, mis sulle meenub hetkest, kui sa ise olid põllul ja töös midagi niisugust eredamad, mis ikkagi juba adrenaliinilaksu kohale tõi. Ahah, et see ongi, see ongi politsei tee. Tuleb meelde, Ma arvan, et see oli jah, juba mitte praktika ajal, aga juba siis kui ma ikkagi politseis tööl ma eeldan, et seal 2002 aasta suvel ja ja, ja ma sain esimese, ma sain küll väga vedas, et ma sain tegelikult tööle siis isikuvastaste liini peale ja tollase Kesklinna politseiosakonna isikuvastaste grupi nii-öelda. Ja, ja enne seda, kui ma päris nii-öelda siis jälitusametnikuna tööd sai, nakatu Ta tegema olin, pidin ma seal nii-öelda siis tegema kohustuslikus korras selliste sündmuskohtadel käimise töödiaiad tol ajal nende vormistamisel fikseerimise tööd ja, ja küll ei olnud need raskemad sündmuskohalt alati, aga aga jah, meenub seal üks, üks üks tõenäoliselt oli tegemist enesetapuga, kus, kus inimene oli seal Keskturu kandis maja katuselt alla hüpanud ja võib-olla töö korralikum pool oli selline, noh, mulle veel tumemaad, keda nüüd siis no sündmuskohal kaasata ja üks hetk juhtus nii et ma olin selle laibaga siis põhimõtteliselt nagu kahekesi seal tänaval. Et ja siis oli sealjuures vaja veel ka ka nii-öelda selgeks teha, kust, kus kohast ta oli alla pannud ja oli vaja minna sinna üles vaatama ja mäletan seda kõhedad momendid jätkumul peas käis läbi, et aga äkki ta hüpanud allekkide tõugati alla ja tekkis inimene või inimesed, kes tõukasid samal samal katusel, kui mida mina siis nii-öelda siis vaatlesin, kui uurisin, et, et mis seal mingisuguseid jälgi leida, sellest, et õnneks midagi ei juhtunud, aga, aga ma arvan, selline ohutunnetus jõudis, vot sellel hetkel jõudis minuni, et, et kui on ikkagi maja all lebav laip ja, ja ei ole päris kindel, mis temaga juhtus, et siis, siis ma sain aru, et ei saa pea ees sisse lennata, igasugustele sündmustele tuleb, tuleb natukene mõelda ja piisavalt siis jõudu omada või, või siis kolleeg omada ja et, et see olukord kindlasti oleks ohutu. See oli algus, nüüd sa oled saanud tööd teha juba ka ise päris pikki aastaid. Kas kõhedust tunne, et mitte öelda hirmutunne on politseinikule lubatud? Kindlasti on lubatud, see on selline enesekaitse refleks, aga ma arvan, et see kindlasti ei ole see tunne, mis kuidagi domineerib või, või selle tundega saab head tööd teha. Jah, sa pead olema ettevaatlik, sa pead olema pingeolukorras mõtlemisvõimeline, aga ma arvan, mida kogenum sa oled siis seda vähem seda hirmu on ja see hirm tuleb hoida kontrolli alla, see ei tohi sind pärssida. Sa pead ikkagi otsust otsustava jooksvalt, sa pead olema võimeline tegutsema, aga selles selles raskes olukorras, et ma arvan, et see on, seda õpivad politseinikud üsnagi kiiresti ja kes ikkagi ma arvan, et sellest hirmust üle ei saa, ma arvan, see ka sellest tööst loobub tegelikult, et kui hirm on põhiline, siis see on, see on juba endale ohtlik, tegelikult sinu valdkond on isikuvastased kuriteod olnud jah, põhiliselt küll. Et ma nüüd küll siin veebruari algusest liikusin, uued uued uuel ametikohale, mis on seotud nüüd narko ja organiseeritud kuritegevusega, jah, aga põhiliselt ligi 15 aastat isikuvastaste liini, et eelkõige siis röövimised ja nüüd viimasel ajal ka tapmised ja kõik sellised rasked isikuvastased kuriteod. Justkui kedagi kusagil postitatakse muud taolist, siis see oli sinu teema. Kas olete saanud ühe või teise juhtumi lahendamisel otsest abi oma isalt? Ei, otsest abi kindlasti mitte, et siin on, ma arvan, eks meil mõlemal poolel, nii Koidula kui minul on, on sellised oma oma asjad ikkagi ajada ja tegelikult on seal väga palju ka selliseid sellist infot või andmeid inimeste kohta, tööalast infot, mida tegelikult ei saa avaldada. Aga ma ei saa öelda, et ma ei ole koidud kunagi abi saanud, et tegelikult ma arvan, et eriti eriti tuli see esile siis siis, kui ma sisekaitseakadeemias küsisin, et üldist ettevalmistust või selliseid taktika, keelelisi nüansse tegelikult hakkas ta mulle seletama süvitsi siis sellel ajal, kui meil oli aega nii-öelda juttu ajada ja noh, paratamatult läks ja läks, läks jutt pättide kaabakate kuri-kuritegevuse peale, et sealt ma sain ikka väga palju selliseid näpunäiteid, mis mulle kohe nii-öelda tööle minnes kasuks tulid ja, ja noh, ma arvan, et selles osas, et noh, see on see, mille peale ma sain ehitada palju kiiremini siis oma teadmisi, oma oskusi, tegelikult. Meil on ikkagi pühapäeva ennelõuna ja ma ei taha väga mobiilseks seda jutuajamist siin ajada. Koit aga küsin ikkagi jälle, toetudes asjaolule, et sa oled näinud kõikvõimalikke jubedusi pealt ja väga lähedalt oma elu jooksul, kui madalaks võib muutuda elu hind. Arvan, et kui see sõna võiks kasutada, siis üllatavalt või, või äärmiselt madalaks kaovad ära teatud inimväärtused, inimlik suhtumised, inimlikud omavahelised vahekorrad ja elu muutub ja suhtumine muutub väga, väga odavaks. Inimesed hukkuvad väga, noh, kui nii võib jälle ütelda, siis põhjuseta või, või ootamatult jah. Sa oled olnud politseitöö suhtes minu meelest vist eranditult väga kriitiline, ilmselt sihilikult, küllap seal on häid momente ka, aga need ei huvita kedagi, eks ometi vist vaevalt sa väga vastu puiklesid uudisele, et poeg tahab minna ja saada politseinikuks. Kas sinu jaoks ei olnud see väikest viisi mõttekoht või pidades silmas, kuidas su enda karjäär politseis lõppes? Mitte kõige sõbralikum bostonis? Esiteks ükskõik milline oli minu töö hulk või, või tööpõhimõte, et ma arvan, et Rait on saavutanud, praeguseks on rohkem kui mina ta on suutnud saada magistri diplomi ta õppinud FBI akadeemias ja ma arvan, et tema potentsiaal, potentsiaal ja tulemus on suurem kui minul. Ma pean seda kadestavalt niimodi tunnustama. Aga see, mis kujutab tema minekut õppima sisekaitseakadeemiasse ega mul ei olnud alternatiiv, et ma peaksin, saaksin tema otsust mõjutada. Ma olin pandud fakti, et ta läheb sinna niimoodi. Aga võib-olla ma olin hoopis niimoodi rahul või hea meel, et nüüd on selline järgi on peres olemas ja nüüd ma ei pea mingit anonüümset politseiniku nimodi kritiseerima, aga saan isiklikule pojale pretensioone. Rait ütle, mida sa soovid, aga see ei saa olla väga mugav olukord, kui isa nii julgelt ja sirgjooneliselt arvamust avaldab. Sa pead töötama nende inimestega koos, keda ta on kaunis sageli. Kritiseerinud enamasti see kriitika oli ikkagi kohane, ma arvan, et seda tasub tunnistada ja ega seal noh, kindlasti on ka kaheldavad kaheldavaid olukordi olnud, kus, kus võib mõelda nii ühtepidi kui teistpidi ja jäädigi erinevatele seisukohtadele, aga ma ei arva, teeb seda kriitikat tegelikult pahatahtlikult. Jah, võib-olla see sõnastus võiks olla veidi pehmem ja kuidagi võiks jääda Ta jääda ruumi ka teise poole arvamuse teise poolarvamusele, aga ka need kriitikat, mis ta on otse minule. Tänud, et selle karmi tooni var varjus oli tegelikult mure ja tegelikult ma julgen öelda ka armastus selle selle elukutse vastu sellele, et see organisatsioon ei täitnud neid kõrgeid ootusi, mis, mis, mis tegelikult mitte ainult Koidul ei ole, aga on ka tervel ühiskonnal on sinna pandud ja Ta kutsus esile sellise reaktsiooni, et ma noh, selles mõttes, et ma ei kuulaks neid sõnu seal, selles konkreetselt nendes kriitikana otsides, vaid ma nagu otsiks seda mõtet ja seda, et et kuidas siis teinekord, et nii-öelda pettumust või ainult pettumust valmistada. Kõigepealt, ma pean Noroidiga vaidlema ühe asja üle ei tule vaadata seda, kuidas ma midagi ütlema kritiseerin, tuleb vaadata, mida ta ütleb. Kas tal on õigus, et see väljaütlemise vorm on sügavalt isikuline. Ma arvan, et politsei on saavutanud mingi taseme saavutanud mingi usaldusväärsuse ühiskonnas. Aga politseil oleks vaja saada selliseks klienditeenindaja ventaliteediks. Nad ei ole klienditeenindajad, nad on võitluskaaslased inimestele. Et ühiskonnas oleks ausam, korralikum ja rahulikum elada. Kas sa usud, et kui inimene on oma teo eest saadud karistuse ära kandnud on õiglane panna sellele loole punkt? Ma olen mõningad mõned aastad kokku puutunud poliitikaga ja mõtlesin, poliitilised kogemused ütlevad mulle, et ma ei peaks ühest vastust andma. Või peaksin ütlema, et jaa, inimesele tuleb anda teine või või 22. võimalus või midagi niimoodi. Erinevalt paljudest Jautoriteetsetest ja nii edasi arvan mina, et mitte kunagi ei tulepunkti panna. Me oleme kõik pärit oma minevikust. Ka sellest, kui endine tänavaröövel hakkab kiriku papiks. Ma ei pea seda selliseks näitajaks, mis oleks kas siis õigustus varasemale või õigustaks tal nüüd rindetajad ütelda, et ta on korralik inimene. Kas politsei tegeleb asjaga pühendunumalt, kui kannatada on saanud keegi nende endi seast? Ma arvan, praktiliselt ja küll. See tuleb automaatselt, sinna ei ole midagi teha. Küsimus ei ole valikutes, vaid lihtsalt, see on isiklikum ja läheb rohkem korda. Puudutab. See on selline lahinguolukord, kus ei saa mõelda, et kas ma nüüd teen piisavalt või mida ma veel teen aga sellises olukorras tehakse maksimaalselt võidule suunatud tööd ja see on selline. Tahtmatu ja kirjutamata seadus. Sa kirjeldasid kunagi oma karjääri algushetki ukselt uksele käimist ja inimestega rääkimist, nii et nad ei saa aru, kes sa oled tegelikult või mis informatsiooni järgi sa päriselt oled tulnud. Kas sa oled olnud Koit ka olukordades, kus sa pead seisma ukse taga selle ukse taga, kuhu näiteks isa või ema enam koju ei tule. Ja sa oled sõnumitooja? See oli hiljem juba juba pärast kaheksakümnendat aastat, kui sai selliste raskete kuritegudega tegeldud kriminaaljälituse valitsuses ja oli selliseid momente, aga oli ka selliseid, kus läksid pärast kurjategija kinnipidamist tema juurde koju järgmisel või nädala pärast läbiotsimisele ja väike laps küsis ema käest, et kas see on see onu, kes meie isa vangi viis. Mis tunne? See on tunne, mis jääb eluks ajaks meelde? Mitte sellepärast, et sa oled ebaõiglane olnud, aga see, et on olemas keegi inimene, kes on midagi kurja teinud, et tema oma tegevuses ei ole oma perega või oma selle väikse lapsega arvestanud midagi analoogset. Ma ei taha ilusal päeval sellist näidet aga nimetada, aga see on midagi sellist, nagu lapse surmaga seotud sündmuskohad jäävad igaveseks meelde. Põhiliselt on ikkagi politseitöö sisu on jäänud samaks, et ma arvan, et õnneks on ikka olukord ainult selles mõttes kergemaks, et neid väga traagilisi juhtumeid on, aga neid on oluliselt vähem kus inimesed läbi kuriteo läbi näiteks surma saavad kellegi eraelus nii-öelda eraelu tugevalt puudutamine ja näha ka seda nii-öelda seda kurjategija teistpoolt, seda perekondlikku poolt. Et eks see kõik mõjutab, kõik on inimesed ja inimlikult on seda raske raske tihti ka läbi seedida. Politseitöö jaoks peab olema ikkagi selline mõnevõrra spetsiifiline psüühika tegelikult, et sa suudad siis sul on omad vahendid, kuidas sa siis nende asjadega nii-öelda hakkama saad ja eks see on üsnagi personaalne tegelikult, et organisatsioonis on tegelikult olemas täiesti selliseid tugivõimalused, et noh, näiteks seal kaplani näol alati on olemas kolleegid, kellega, kellega saab, saab asju läbi arutada. Kui suur su enda pere on? Kaks last ja abikaasa tütar sai detsembris kuus ja poiss said, ütles detsembris nelini. Sellised parajad rublikus. Kas sa oled lasteaias juba motivatsioonikõnet pidamas käinud või liiga vara veel? Ei ole käinud lasteaias ja kriminaalpolitsei liinis just rääkides ei taha tuua laste eludesse liiga vara sisse seda nii-öelda negatiivset poolt, et ega oma lapsi loomulikult üritan hoida sellest võimalikult eemal paratamatult nad kuulata mõnda telefonikõnet ja ja mõistavad ka tõesti, et on selliseid juhtumeid, kus, kus pean ära käima ja ära olema ja, ja noh, võib-olla millelt tagasi tulles ma ei ole kohe kõige rõõmsam, aga, aga noh, nemad on see tegelikult, et noh, minu maandus tegelikult, et ma saan sellest negatiivsest läbi nende nende lahti tegelikult ja. Koit kas lapselaste peal saadet, ent kuidagi rehabiliteerida seda ajaga võrreldes, mis minevikus võib-olla oma laste peal tegemata jäi, et kuidas sa tajud ennast ületuleva põlvega suheldes? Tahaks vastata ühe sõnaga, absoluutselt hästi, paremini enam ei saagi. Ma saan nendega suurepäraselt läbi, nemad suhtlus suhtuvad minusse väga hästi. Ma ei taha rati parandada, aga väike tüdruk esitab mulle küsimusi vahel, et kes on keegi pätt, kes su jalga on niimoodi löönud ja siis miks sa kiiremini käia ei saa või miks sa jookse meiega. Aga nad on suurepärased lapsed. Ja kõik see, mis minul oma laste puhul on jäänud niimoodi olemata, saan ma lastelaste puhul välja elada. Kas ka lapselastega jääd sa sirgjooneliseks ausaks, kui küsitakse jala kohta siis sa räägid, kesse kaabakas oli ja miks? Ei, nii põhjalik ma ei ole, aga ma arvan, et ma olen nende vastu väga leebe. Ja nad teevad minuga, mis tahavad. Kõlab kõlab mõnusalt. Ma tänan teid selle jutuajamise eest, Rait ja Koit, ma loodan, et pärituul on teiega ja ning et teil oma tegemistes, mis puudutavad õigluse alalhoidmist ja aukohal hoidmist. Et teil motivatsiooni ja inspiratsiooni lõppeks. Jõudu, aitäh, aitäh, kutsumast. See oli saade, käbi ei kuku, aitäh, et veetsite tunnikese pühapäeva enne lõunas meiega. Ma olen Sten Teppan. Kohtume veel.