Tere õhtust, lugupeetud džässmuusikasõbrad. Tähelepanelikud kuulajad märkasid kindlasti, et meie saate tunnusmeloodia pilistreihormi pala sõitki erirongiga kõlas täna veidi teisiti. Põhjuseks on asjaolu, et tänases saates on jutud Youcellingtonist ja kuna mainitud pala on ühtlasi tema orkestri muusikaliseks signatuuriks siis oli päevakohane lasta seda pala kõlada sama kollektiivi esituses. Tõsi küll, mängitud sedapuhku koos kaunkreisi orkestriga. Viimased neli aastakümmet on olnud džässmuusika tooniandvate isiksuste esireas. Kuigi Ellington pole olnud nii alalhoidlik nagu näiteks Ruja Armstrong leides üha uusi ja uusi vahendeid oma muusikajama orkestri kõlade rikastamiseks on tema areng kulgenud siiski väga kindlat rada ja paljugi sellest, mida me kuuleme tema muusikas. Tänapäeval on hakanud juuri ajama juba tema muusikalise tegevuse algaastail. Võib igasuguse kahtluseta öelda, et viimase 35 aasta jooksul on Ellingtoni orkester olnud suurte džässorkestrite hulgas kõige omanäolisemaks nähtuseks ja oleks raske tema muusikat mis tahes teise kollektiivi kõladega segi ajada. Kuuldu oli kolmas osa Ellingtonies Rehoni süüdist neljapäev, mis on inspireeritud John Steinbergi 1954. aastal ilmunud raamatust. Suur neljapäev. Soleerisid Lorenz Prountromboonil ja pool Konsalvest tenorsaksofon-il. Ellingtoni väljendusvahendite arsenali arengust saame selge pildi, kui kõrvutame seda 1960. aastal loodud pala mõningate varasematega näiteks umbes 30 aastat vanema Larokka tiigrijahiga, milles klarneti solistina hiilgaspaanibi kaart. See pala erines muidugi üsna vähe teistest omataolistest antud perioodil 1929. aastal. 11 aastat hiljem oli Ellingtoni orkestri tüüpiliseks jäimiteerimatuks kõlaks aga juba hoopis midagi muud. Kuulake näiteks Ellingtoni pala Woodženglus, millele autor andis nime ühe omaaegse populaarse neeger tantsija stepptantsu ületamatu virtuoosi Bill Robinsoni hüüdnime järgi. Kui peatuda lühidalt Wellingtoni biograafial, siis võib öelda niipalju, et ta sündis Ühendriikide pealinnas Washingtonis 29. aprillil 1899. aastal olles seega praegu küllaltki auväärses eas 66 aastane. Kuigi ta hakkas klaverit õppima juba seitsmeaastaselt, oleks temast äärepealt saanud kujutav kunstnik. Igatahes mõnda aega teenis ta elatist reklaamide joonistajana, olles seda ala õppinud isalt. Orkestri juhiks sai ta 20.-te aastate keskpaiku ja sellest ajast alates on ta jäänud püsima džässmuusika huvitavamate isiksuste hulka. Töötades mõnda aega New Yorgis Cotton Clubis, tuli tal luua muusikat selle lõbustuskoha varieteeprogrammi tarbeks. Ja sellest ajast ongi pärit tema kui helilooja ja orkestrijuhi kiindumus värviküllase ning pildirikka tihti ka konkreetselt illustratiivsem muusika vastu. Selle perioodi muusikat on tihti nimetatud džunglimuusikaks just nende ootamatute kõlade ja efektide tõttu, millest hellingtonil kunagi puudu ei tulnud. Taolisi efekte on rohkesti ka Ilmdoni tänapäevases muusikas, näiteks palas afro bossa mis on loodud alles mõne aasta eest. Chuck elling tuli, on alati olnud tugev kiindumus tõsise muusika vastu ja nii mõndagi tema peenest harmoonia tunnetusest omab sugulust impressionistliku muusikaga. Tõsi küll, mitte kõiki tema katseid sümfoonilise muusika ja džässi lahendamises pole krooninud edu. Kritiseerinud on teda ühest küljest puhta džässmuusika austajad kui ka teisest küljest need kellele pole vastuvõetavad tema pretensioonid džässimaigulisi kontsert muusika valdkonnas. Kuulake isikliku seisukoha võtmiseks katkendit Wellingtoni haarlemi süüdist mis püüab arendatud vormiga kontsert muusikaütlemisviisi poole. Üldse on Ellingtoni sulest pärit suur hulk süüte, nimetagem peale kuuldu veel süütemust pruun, jääb ees parfüümisviit kauge lõunas hüvit Libeerias hüvit, mis valmis Libeeria 100.-ks aastapäevaks selle riigi valitsuse tellimusel ja mitmed teised. Üldse on aga tema sulest pärit umbes 2000 pikemat ja lühemat pala. Kuigi do Kellington on oma orkestris pidevalt olnud ka pianisti kohal, mida ta vaid harva on jaganud pilis Rehoniga ühe oma viljakaima kaastöölise ja organiseerijaga seisneb tema tähtsus džässmuusikas eeskätt selles, et ta on suutnud alati leida muusikuid, kes kõiki tema ideid kollektiivselt kaasa mõeldes ja kaasa luues ellu Sel puhul on huvitav kuulata üht heliülesvõtet Wellingtoni orkestri proovist, kus orkester mängis väga vabalt ja pingutamata nii-öelda meeldetuletamise korras üht vanapala püüdes kollektiivselt leida õiget viimistlust lõpliku kuju. See pala nimetusega kiikudes rütmis võeti helitehniku poolt salaja lindile ja peegeldab osakest Wellingtoni orkestri köögipoolest. Solistid, kes proovivad oma introsatsioonilisi, soolosid Anžimmi Hamilton klannetil kõndinud Jackson trumboonil ja kätte Henderson trompetit. Kõneldes Ellingtonist ei saa kuidagi vaikida ka tema suurepärastest solistidest, kellel on suur osa tema orkestri tüüpiliste kõlade loomisel. Üks vanemaid ja andekamaid solisti Wellingtoni orkestris on altsaksofonist Johni Hodžis, kes oma 58. eluaastal mängib samasuguse noorusliku tulega nagu 30 aastat tagasi. Joni Hutchinson saksofonistiga hulgas üks neid, kelle isikupärane stiil on kindlustanud talle jääva koha džässmuusika ajaloos. Kuulake temalt Wellingtoni populaarset üksindust, mida ta esitab ansambliga, kuhu kuuluvad Valpil Davis orel, Lorenz praam, tromboon, Grant Green kitarr, Winston Kelly klaver. Kui kõnelda neist, keda tänapäeval võiks pidada Clintoni rajatud suuna jätkajaitsja avardajaiks võiks kõne alla tulla vaid helilooja, orkestri juht ja kontrabassist Chalimingus kes, muide, 1953. aastal kuulus lühemat aega Kailingtoni orkestrisse kuulakkiminguse orkestrilt Elingtoni pala sügav raskemeelsus, milles võib kahtlemata leida ühiseid jooni Ellingtoni printsiipidega. Lõpetades seda lühikest vestlust juu Kellingtonist kuulakem veel üht vala, mille autoriks on Ellington. Sedapuhku aga mitte kiug, vaid tema poeg, mürgher, kes käib oma isa jälgedes nii heliloojana kui ka orkestrijuhina. Instrumentalistina on aga mitte pianist nagu isa, vaid trompeti-ist. Pala nimi on, asjad pole enam need, mis nad olid ja seda esitab pöörlev muusikakooli orkester hüpomeroy juhatusel. Altsaksofonisoolo esitab jaapani muusik, sadeovatanade kontrabassisoolo, kompad maardinilt. Kahe nädala pärast samal ajal teeme väikese matka meie põhjanaabrite juurde ja vestleme soome džässmuusikast. Seniks head jälle kuulamist.