Ikka juhtub sõjaska kummalisi seiku. Veebruari keskel ründas vastane Sirgalarajoonis, püüdes jõuda Vaivarmi. Sinna paisati välja õpetaja, Viljandi pataljon. Milline oli teiste puudumisel saanud SS-märgiga kiivrid? Püüti kinni vastase raadiogramm, milles pealetungiv üksus teatas armee staabile, et sirgalasse on toodud suuressess üksusi, on oodata rünnakut. Pealetung katkestati, hakati ehitama traattõkkeid ja punkreid. Veebruari lõpupäevil sõitsid juhusliku autoga Tallinna, andsin kirjutatud materjali seal kohe rindelehele ja eesti sõnale ning rutasin tagasi. Nüüd leidsin üles ka sõjakirjasaatjate rühma, mis oli asunud Narva Jeesu kuurhoonesse. Sinna oli haiglast tagasi jõudnud ka keerend ja vana harjumuse peale jäime jälle kokku. Tõsi, seal olime küll harva, toimusid parajasti rasked lahingud EPS külasessiivertsis ning enamiku ajast olime rindel kas pataljoni staapides kompaniides, ametlikku luba omamata, jätkasime materjalide andmist kohe eesti lehtedele. Hiljem juhtus ka nii, et sõitsime Tallinna toimetustesse, kirjutasime kogetu põhjal seal lood valmis. Üheksandal märtsil sain loa rühmaülemalt Tõnismäelt sõita Tallinna kuna meil oli kogunud hulganisti materjali sillapeade hävitamisest Narva jõel ja Narva hävinemine, sest ei mäleta enam, kellega sõitsin. Kes oli autojuhiks vist Annukas, kellega tavaliselt sõitsinikes hiljem Tartul langes. Sillamäe kanti jõudes ilm pimenes Pole teda sõit oli ebameeldiv. Kõigi masinate laternad olid ju sõja ajal valitud mustaks ja ainult mõne ruutsentimeetrine pilu oli tee valgustuseks. Otsustasime ööbida masinas, paar tykki olid meil alati kaasas. Samal ajal kuulsime mere poolt tugevat lennukimüra ilmselt suurema koondise möödumist. Oletasime, et pommitatakse jõhvi ja nagu seda on ennegi juhtunud. Kuid pommide lõhkemisi polnud kuulda. Võib-olla Rakvere, seal asus sõjaväe lennuväli. Umbes tunni pärast oli kaugemalt kuulda lennukikoondise tagasilendu, kuid juba pikema aja vältel. Lennukid olid ilmselt hajutatud. Südames valitses ärevus, kuid väga väsinuna siiski uinusin. Enne keskööd äratas meid lennukimüra uuesti. Kas tõesti Tallinn või tappa või koguni Helsingi. Pisut valgenedes jätkasime sõitu. Jõhvit polnud pommitatud, Kohtla-Järvet ka mitte. Püssis asus armeegrupi nord, eelgrupi staabi üks osa, kus oli, olime õppinud saama informatsiooni kribasogottis toimuvast, saime nüüdki. Tallinna oli öösel tabanud punaarmee pommitajate raske rünnak. Püüdsime lisada kiirust, kuid ega see sõjaaegsel teedel nii lihtne polnudki. Alles pärast keskpäeva jõudsime Tallinna lähistele, vastu tuli inimesi küll jalgratastel ning jalahobuveokitega küll kompsudega, küll ilma. Peatusime korduvalt ja saime teada, üksikasju oli pommitatud, kahes laines on palju ohvreid, suur osa Tallinnast on hävinud. Tulekahjud kestavad praegugi. Kõik pärivad, kuidas lähevad asjad Narva rindel. Varsti näeme ka ise üleni suitsu tallinna. Sõidame sisse mööda Narva maanteed, siin ei märka suuri purustusi, kuid jõudes praeguse keskväljak, kuni avaneb masendav pilt. Estonia on põlenud. Sakala tänava rajooni ja Tartu maanteeots on üleni suures suitsupilves. Tahan saada kaupmehe tänavale, kus elab mu onu pere ja sõidame Vabaduse väljakust mööda. Siinsed majad seisavad, kuid Harju tänaval suur kivihunnik, kus käivad parajasti päästetööd. Pärnu maanteel Tõnismäel ei ole midagi alles, tee on kinni, pöördume tagasi. Ei mäleta täpselt vist läbi Tatari tänava, saami Liivalaias sekkus ka väga palju põles faili, põlenud sealt kuidagi kaupmees onu, maja palvela, praeguse Tallinnfilmile kuuluva hoone kõrval seisis sealt aga edasi kesklinna poole pole kaupmehe tänavast midagi järele peale kärssavat. Rusada. Onu perele tuli maalt järgi automis viisat Läänemaale. Jätame oma auto õue ja läheme jala. Kuidas just saab kesklinna? Kuus aastat olin elanud Tallinnas, linn oli saanud mulle armsaks ja omaseks. Äsja tulin põlevast purustatud Narvast, olin Berliinis üle elanud mitmed rasked pommitamised kuid sellist ängistust ja abitud viha, mis mind nüüd valdas, tundsin ainult Tallinnas. Harju tänavat läbida pole võimalik. Läbi Karja tänava ja Vana-Turu kaela jõudsime raekoja platsile. Raekoja torn on purunenud, pikk tänav aga on terve toimetusega töötavad. 11. märtsil peavad leed ilmuma Annanu materjalil tule päringa ringhäälingu järele, kuigi tean, et raadiokeskus on koos Estoniaga hävinud. Mullega osati juba öelda, et raadiomehed sätivad korda raadiokeskust Vene tänaval kesktelegraafimajas. Mul olid ju kaasas Agu Kase reportaažid Narva hävimisest. Nii jäin mõneks rohkeks päevaks Tallinna. Püüdsin iga hinna eest saada kindralinspektor kolonel Soodla jutule. Tänu sellele, et ta on mu onu hea sõber ja seal mind korduvalt kohanud võttis ta mind veel hilisõhtul tõepoolest vastu ja vestles minuga nelja silma all ligemale tund aega. Loomulikult ei mäleta ma selle vestluse üksikasju, kuid üldmulje on jäänud. Mobilisatsioon on õnnestunud üle ootuste hästi kuid edasi on lood halvad. Kindralinspektori eesmärk oli luua kaks jalaväediviisi koos vastavate allüksuste ja tagavaraväeosadega. Diviisi põhituumiku pidid moodustama idapataljonid, samuti rannakaitse ja politseipataljonid. Esiti polnud saksamaavägede juhtkond selle vastu, kuid kaheksanda diviisi ülem kolonel auks pärger asus kategooriliselt vastupidisele seisukohale. 20. diviis tuleb suurendada korpuseks. Kõik idapataljonid, pataljon Narva ja nooremad aastakäigud mobiliseeritutele pallutata loodavale pusele. Idapataljoni juhid aga ei taha kuuldagi diviisi koosseisu minemisest. Auks pärgirjanud mõjuvõimsad, sõbrad ja tuttavad Berliinis on ta ju vana Austria natsionaalsotsialist. Meie tahaksime Eesti juhtkonnaga diviise, Augsbergeril oleksid nii korpuse kui diviiside staabid ainult sakslaste käes. Tema Soodla ei oska praegu öelda, kes peale jääb. Pealegi luba rindeolukord pikka kauplemist. Kahjuks ei ole ta vahekorrad saksa tsiviilvalitsuse meestega ka kõige paremad. Nende seas on väga palju baltisakslasi, kes hästi mäletavad Landeswehri aegu või ise selle koosseisu meie vastu võidelt. Muuseas ütleb Soodla, et tema on kaalunud piirikaitse rügementide teenindamiseks sõjakirjasaatjate gruppi, kus tahab mõned mehed ka meile saata. Ta tuletab naeratades meile aegu, mil mu onu oli tema juures Kuperjanovi pataljonis kirjasaitaks. Järgmisel päeval jõudis Tallinna ka rühma, olin Tõnismäe koos rahnu loga. Remmelgas oli ka pommitamise ajal Tallinnas. Rühmas oli tekkinud kiiduväärt ideed diviisi rindelehe väljaandmiseks, et viie meisteni kiiret teavet nii rindel kui ka muudest sündmustest. Juba märtsis ilmus Tallinnas Reval Art Saidungi juures esimene number. Sakslased trükkisid seal ka saksakeelset rindelehte Narva frant. Tõnismäe kategoorilisel nõudmisel sai lehe nimeks varemeis, tõuseb kätemaks, meenutamaks Narvat vaja Tallinna pommitamist. Meile ülejäänu-ile see nimi ei meeldinud ja hüüdsime teda omavahel. Rüüstajad lastakse maha. Kohe pärast esimest numbrit tundus meile, et Revala saitungi toimetuses meile lehe tegemine ei sobi ja suutsime Tõnismäelt veenda, et lehte tuleb teha Rakveres. Lehe ilmumissagedus oli kord nädalas tiraaž tavaliselt 5000 eksemplari. Nelja leheküljeline praeguse Postimehe formaadis. Rakverelehe toimetuse ja trükikojaga saavutasime suurepärase koduse koostöö. Mingeid otseseid suuri polnud. Vormiliselt oli see usaldatud rühma olema hooleks. Praktiliselt jälgis igaüks, sisemist ta kirjutas. Kuigi leht oli määratud ainult rinde jaoks, saatsime igale Eestis ilmuvale lehele kaks eksemplari ning mitmedki lehed võtsid sealt siis materjali oma lehe jaoks. Kord oli siis selline, et juba lehtedes ilmunud materjali polnud vajadusi. Sensorile esitatav. Veidi peale keskööd seitsme diviisi välipostiosakonda mere külla kust lehest samal päeval käivitades punkritesse jõudes ööbisime, kust sai mõnikord, kui oli vabu kohti võõrastemajas mõne tuttava juures või lihtsalt toimetuses maha laotud ajalehtedel sõduri asi. Narva rinne jääb mitmeks kuuks rahulikuks. Diviis formeeritakse täis arvuliseks olemasolevat kaks kahepataljonist, jalaväerügementi saavad juure kolmandad pataljonid rebase soodeni. Pataljonide baasil moodustati kolmas 47. rügement. Nii et Soodla plaan Eesti diviiside moodustamisest ei läinud läbi ida pata, nende mehed punnisid kaua vastu, kuid käsk jääb käsuks. Elroni pataljoni mehed püstitavad pataljoni viimasele asukohale kasepuust ristitahvliga. Siin puhkab rahus eesti pataljon 660 sündinud septembris 1941 neiuna sisaraids, gruppe 184. Abielus, ost, pataljon 660 surnud 20. neljandal 1944. Ta võitles vaenlasega ja suri sõprade käe läbi. 47. rügemendi juhiks määrati senine 45. rügemendi ülem kolonel vent. 45. rügemendi ülemaks sai majori palu. Transport osakonnast moodustasid transport, rügement suurtegi grupist kahurväerügement rügemendi ülemaks kolonel Sobolev. Soomusküttide grupist arenes rünnak, kahurite grupp, täienesid ka muud allüksused nagu pioneerpataljon, õhukaitsegrupp, side ja nii edasi. Lõpuks jõudis diviisi koosseisuga Eesti leegioni esimene üksus pataljon Narva kuigi selle esimesest koosseisust ta oli alles alla 100 mehe. Kuid pataljoni vaim oli olemas ja see kandus üle uutele meestele. Kehras moodustati väli, täienduspataljon Kloogal tagavararügement. Relvastus paranes veelgi. Kuulipildujad MG 34 asendati kiirlaskjate õnge 42-ga. Millised poisid kohe ristisid elektrikuulipritsiks? Jalaväeüksused said efektiivsed tankitõrjerelvad tankirusikat ja nõndanimetatud ahjutorud. Välja anti esimesed rünnak, püssid praktiliselt kergekuulipildujad iga mehe käes. Sõjakirjasaatjate rühmaski oli toimunud rida muudatusi. Senine ülemus Elmar Tõnismäe ei suutnud rahuldavalt korraldada vahekordi diviisi staabiga, kes hakkas nõudma kõike meie kirjutatud tsenseerimiseks, kuigi ei vastanud Berliini eeskirjadele. Sellele olime loomulikult vastu. Sõjakirjasaatjatest olenes mõndagi, ta võis mõne operatsiooni suureks puhuda, mõne ohvitseri teha kangelaseks. Kuid Eesti kirjasaatjad ei tulnud. Sellist kiusatust. Taheti aga, et me kirjutaksime rohkem diviisi staabiohvitseridest ja helistaksime nende tarku plaanel kuid me ei täitnud nende soove. Mindki kutsuti korra staapi, kus operatiivosakonna juhataja vestles minuga üle paari tunni ja püüdis selgitada natsionaalsotsialismi kiiduväärt põhimõtteid. Lõpptulemusena määrati Rimist rühmale maks sakslane leitnant Paul kurbiun kes polnud sugugi halb mees. Kohe paranesid suhted diviisi staabiga hiljem, kui olime saanud headeks tuttavateks, rääkis ta tuli kõvasti kartnud meiepoolset vastuseisu kuid kuna ta jättis meile vabad käed ja tsensorid üldse midagi teinud, kujunes vahekord sõbralikuks. Oli ka huvitavaid külalisi. Nii käis veel korduvalt külas Rootsi vabatahtlik sõjakirjasaatja leitnant Krüger kuulsa pankrotistunud jänese tapmisega lõpetanud tikuvabrik kandi järeltulija. Varakevadel kohtusime Norra sõjakirjasaatja hamsoniga kirjanik hamseni pojaga, kes külastas rügement nurgiat. Korpuse moodustamisest ei tulnud ka midagi välja. Puht eestiüksusena säilusid kuus piirikaitserügementi paigutatud hajutatult mitmele poole. Diviis sai ka ametliku uue nimetuse, 20. relva granaadi ride diviis. Teenistusastmete nimestikust kustutati SS ja vabatahtlik. Nii jäi leitnandi ametlikuks nimetuseks Reva, ooberst tur, füürer. Lõkmetel kanti Vabadusristi südamlikkust moodustatud eestipärast tunnusmärk. Mõõka hoidev soomustatud käsivars, mille haardes Eestit sümboliseeriv täht e-märgi saamislooga oli seotud kolonel Soodla kuid kandmise õiguse eest tuli kõvasti võidelda enne, kui ametlikult kinnitati. Varrukal kanti vapikujulist sinimustvalget riidest märki. Diviisi staap oli endiselt sakslaste käes esineski mõnede nende ohvitseride halvustavaid väljendusi eestlaste kohta, kes kuidagi ei tahtnud tunnistada mõnede saksa ohvitseride valitud rassiteooriat diviisiülema Oksberger oma populaarsuse huvides kaitses aga eestlaste rahvuslikke eneseväljendusi üsna kategooriliselt. Nii lendas oma kohalt 46. rügemendi adjutant kapten Lessing väljenduse eest Eesti sead. Veerpalu ettekande peale saadeti diviisist minema pataljon Narva ülemaks määratud kapten Valner, kes julges Riipalule väita, et te olete ainult eestlane. Diviisi staabiülem kolonel rehvelt tagandati minuti pealt ebasündsa väljenduse tõttu eestlasest rügemendi ülemale. 45. rügemendi sakslasest majandusülem tahtis oma naistuttavaga kinno minna, kuigi pääseid polnud. Ta käskis kahel rügemendi sõduril oma piletid talle anda. Need andsidki, kuid kandsid alluvusjärjekorras ette. Majandusele läks sõjakohtu alla Tegarateeti Reavitlejakse määrati karistuspataljoni, kus ta kaks nädalat hiljem langes. Ma ise sattusin juunis ka mõnevõrra keerulisse olukorda, kus Daugsbergerminud välja aitas. Ametlikult oli 23. juuni tähistamine ja mainimine võidu pühaneda eesti keelatud. Tähistas võitu 1919. aastal Saksa Landeswehri üle mis rohketele baltisakslasest tsiviilvalitsuse meestele kuidagi võinud meeldida. Oleks aga olnud ilmne sigadus eesti sõdurite vastu meie diviisi Leesselless vaikides mööda minna. Sain diviisi ülema jutule, selgitasin olukorda, rääkisin, et see on kõigi eesti sõdurite püha ja et me ei pea õigeks sellest vaikides mööda minna, seda enam, et see mõjuks kahjustavalt meeste moraalile. Kui tsiviilvalitsuse keeld on, kuidas tegutseda mis saksa tsiviilvalitsuse võim ei ulatu rindele, kirjutage valmis, lühike tervitus võidupäeva puhul ma isegi alla kirjutasingi mainisn, küllap ajalugu kordub ja võitlemend vabaks. Augsburg kirjutas alla ja trikisime tervitsa suures kirjas lehe esiküljel ära. Mitmed eestileedki tõid selle kui diviisi ülema tervitusi Eesti meestele ka. Kaheksandal juulil teostati ebaõnnestunud atentaat. Hitlerile diviis erilisi vastukajasid ei tekitanud. Küll aga tuli korraldus kleepida palgaraamatu esikaane siseküljele Hitleri pilt. Korra Oksberger kontrollis ise täitmist ja avastas, et ühel sõduril oli seal kena daami foto. Hitleri pilte ka tagakaanel. Miks nii? Kindral, kui te minu naist tunneksite, siis ei küsiks nii. Vastaslöögivalmis sõdur. Kindral hakkas naerma ja ulatas poisile koos palgaraamatuga pakki sigarette. Aprillis saabubki kolonel Soodla poolt saadetuna meie rühma sõjakirjasaatjana Artur Rinne. Sain ülesande tutvustada rinnet meie kaheksanda diviisi väeosade positsioonidega. Käime rügementide ja pataljonide staapides üsna sageli viibima meeste juures, kaevikutes ja punkrites. Rinne oli juba ammu tunnustatud laulumees ja teda võeti alati vaimustusega vastu ning sageli esitlastega kohe kaevikus mõne meeste lemmiklauludest. Korduvalt käisime ka Nordlandi ja need arvandi meeste juures. Ega ta palju ei viitsinud kirjutada, tabas aga hästi meeste meeleolusid ise loomusid. Hiljem tutvustasid Remmelgas rahula teda meiega urvaüksuste poistega oma virtuoosse, akordionimängu ja lauluga said väga populaarseks. Meenub, kuidas ta riigiküla kaevikutes akordioni saatel laulis vene keeles üle jõe venelastele tutsi, natuke ordam Stahli. Tema teine oli ka see, et Estonia teatritrupp meie rühma külalistena jaanipäeval jõudis rindele ja andis siin mitu kontserti. Kuigi Narva rinne oli suhteliselt vaikne, halvenes sakslaste olukorda igal pool. Kuuendal juulil algas liitlaste invasioon Normandias. Praktiliselt tähendas see seda, et Saksamaalt vaevalt mingit täiendust idarindele tulla saab. Juulis alustasid Nõukogude väed suurt pealetungi, mis oli väga edukas, välja arvatud Narva rindel. Vastase väed vallutasid Ostrova Pihkva ning liikusid Riia suunas. Soomes algas vastase suurrünnak karjalale. Nagu saksa väejuhtide memuaarides selgub, tegi Saksa kindralstaap juulis ettepaneku poliitilisi kaalutlusi arvestamata, jättes väegrupi nord tagasitõmbamiseks Daugavpilsi Riia joonele, see tähendab lõuna poole Daugava jõge. Hitler lükkas selle ettepaneku tagasi, arvestades Nõukogude laevastiku pääsemist Soome lahte ja Läänemerre. Hiljem juba augustis Hitler vastu otsuse, et Eesti tuleb maha jätta kui Tallinn muuta kindluslinnaks seda iga hinna eest enda käes hoida ja siit tõkestada vastase mereväe väljapääs. Loomulikult ei teadnud meil siis sellest mitte midagi. Septembris õnneks korraldus muudeti. On lihtne ette kujutada, et niigi purustatud Tallinnast poleks siis üldse midagi järgi jäänud. Et Narva rindelt tuli väeosi rohkesti levinud Lätimaale ja Soome, otsustati juulis maha jätta Narva jõejoon ette valmistada positsioonid sinimägedelt mu massaarde ja lühendada sellega kaitsta rindejoont umbes 30 kilomeetri võrra. Juuli algul alustati kavatsetavatel aladel kaevikute punkrite ja laskepesade rajamist. Luureandmed on kinnitanud rohkete vastase täiendavate vägede saabumist nik rivas kotti kui ka Narva taha. Siin tegi Saksa väejuhatus eesotsas kindral Steineri ja kaheksanda diviisi juhtkonnaga rea vigu. Ühelt poolt nägistayne üsna Eedeet, pikematel päevadel peab toimuma raske rünnak auverest. Luureandmed kinnitasid, et sinnal saabunud täiendavalt vähemalt üks diviis, jalavägi, rohkesti kahurväge, hulk soomusmasinaid. Siin tuli igal juhul takistada vastast läbi murdmast, sest ainult Narva maanteehoidmisel vabana võis taandumine sinimägedel poole teoks saadav. Riibalu rügement võetakse Narva jõe joonelt maha ja koos pataljoni Narvaga vahetab välja 122. diviisi, mis saadeti Lätti. Narva jõe ja Narva sillakaitsjad said 22. juulil käsu kavatsetud taandumise läbiviimiseks, mis pidi toimuma ööl vastu 20 viiendat juulit. 23. 24. juulil toimetati tagasi raske suurtükivägi. Iga kohale jäänud kahuri kohta jääte 30 mürsku jalaväele nii palju laskemoona, kui igal mehel parajasti käesuhtlus olema. 45. rügement sai laskemoona piiramatult, kuna tasus auveres rügemendi käsutusse Antiga tankid ja nõndanimetatud uduheitjate üksus. Peitenime uduheitja all tuli mõista tegelikult kuuedorulist autodele monteeritud raketiseadeldist. Olin nende meeste juures käinud mõni aeg tagasi ja nende komandör, noor leitnant, tutvustas oma üksust üsna põhjalikult. See oli uus relv. Seadeli monteeritud spetsiaalsele masinale sõitis vajalikku kohta koos laskemoonaga, tulistas välja kuus või äärmisel juhul 12 suurekaliibrilist rakett mürsku ja vahetas siis kohe positsioone. Vastase kahurvägi ei suudaks asukohta välja peilida. Ta tuli täpsem ja purusta vähemalt vastase katjušade oma, kuid kahjuks oli neid üsna vähe. 23. juuli õhtul saabus rügemendi kindral Steineri läkitus, kus muuseas on öeldud. Narva rinne seisab suur rünnak ootel. 45. rügemendi pataljon Narva sõdurit. Võib-olla juba homme vaatavad kogu Narva rinde võitlejad auvere poole ja soovivatele jõudu. Seiske ja pidage vastu, sest õiguse jumala teiega 24. juuli hommikul kell viis algas see, mida oodati. Sadades suurtüki ja miinipildujatorudest langes kolme tunni jooksul mürske meie positsioonidele kahe kilomeetri ulatuses. Siin ei olnud enam kuulda üksikute mürskude lõhkemisi. Telefoniühendused katkesid, raadioside jäi kell kaheksa tiirlesid positsioonidel kümned lahingulennukit, heites pomme, tulistades pardarelvadest. Meie kaitse oli osaliselt purustatud. Vastane peatati aga kompanii varude joonel ja pataljon Narva oli teostamas vasturünnakut. Tuleb imestada nii allüksuste kui vastase sisse murdesse jäänud jagude vastupanu võimet. Esimese pataljoni ülem kapten Maidla teatab. Vastast on nii arvukalt, et nad lähevad meist lihtsalt üle. Palun saada tankid, platsi läksid tankid. Uduheitjad purustasid sageli rünnakud juba nende ettevalmistamisel. Auvere kaitse jäi murdmatuks. Kirjasaatjana võttis lahingust osa, Panther tankis rahnula, kellele see unustamatuks elamuseks. Meie raadioluurejaam püüdis kinni vastase raadiogrammi, mis Tšifreeriti. Sealt selgus, et hommikul kolm tundi kestnud turmtule vältel tulistati välja 80000 mürsku. Turbole sügavus oli umbes üks kilomeeter, laius kaks kilomeetrit. Seega langes igale meetri laiuse ribale 25 meetri järelemürsk. Hävitati 17 vastase tanki, põhiliselt tankirusikatega. Rügemendi lõiku langes kaheksa alla tulistatud lennukit. Inimkaotusi vastase poolel hinnati 1500 langenu ja viie-kuue 1000 haavatu peale. See oli vastase enda hinnang. Ka meil tuli langenud Dana kustutada paljusid tublisid võitlejad oma ridadest nimetud ja ristilt hauad, mille kohta Kemeedia öö saabudes sõitis. Mootor on ka auvere jaama ja viis haavatut, kukugadus rügement 298 haavatut. Auvere lahingu oskusliku juhtimise eest autasustati major ripalu raudristi rüütliristiga. Aga vaatamata tõrje edule auveres oli kõrgem juhtkond teinud mitu ränka viga, nagu selgus juba järgmisel päeval. Mõned päevad varem olin käinud riigiküla Webskule kaevikutes, vestelnud paljude meestega, sealhulgas kompaniiülemate rõõmussaare vankri hundiga ning oma sõbra vennikuga. Nad kõik olid nördinud kavatsusest Narva jõejoon maha jätta. Veel enam aga selle üle, et nad, et ilma jäetud raskerelvadest vajalikust hulgast laskemoonast. Kõik märgid näitasid, et vastane valmistub Jeeforsseerimiseks. Mootorite mürin, teisel pool jõge. Uute kohale toodud kahurite sisse laskmine, meie märkidele, puude langetamine üle metsas, parvede valmistuseks. Sellest kanti iga päev ette, kuid tagajärjeta. 23. juulil sõitsin Rakverelehte tegema ja ei teadnud järgmisel päeval auvere lahingust midagi. 24. juuli hilisõhtul saime lehe valmis, pakkisime autosse ja veidi pärast keskööd hakkasime Narva poole sõitma. Otsustasime sõita kohe rügementide juure ja neile osa lehti jätta, hiljem tuua vajalik arv eksemplare väliposti diviisi staabi juure. Ümbergi valitses täielik vaikus. Jõudsime peeteristine, kus avanes hea vaade kogu merepoolsele lõigule. Ja siis algas vastase turmtuli paljudes sadadest kahuritest. Just riigikõla rajooni. Taevasse ilmusid vastase lahingulennukid, mille lennud ulatusid merekülani. Õhutõrje tegutses nõrgalt. Jälgisime turmtuld beeta ristilt, kus asus ka paar patareid ligi paar tundi. Siis pöördusime tagasi Auveresse viipalustaabi juure, kust saime ülevaate eilsest lahingust, millest meile juba olid rääkinud peetoristi kahurväelased. Mehed olid üsna muretud. 46. rügement oli tugev üksus ja vastane ei saanud jõe tõttu kasutada soomusväge kuivad laskemoona jätkuks. Roopalu väitis, et eeldatavasti pidi sel ööl tagasi tõmbutama, kuid korraldust ei tulnud. Varstiaga saabuvad ärevad uudised, vastane tunginud üle jõe ja 46. rügemendi peakaitseline purustatud õhtupoolikuks oli vastane jõudnud beeta ristini ja levilaga Narva maanteel. Major Rebase pataljoni vasturünnak suutis siiski maantee vabastada ja tagada Narva silla peast Soldina kulgu rajoonist vägede taandumise. Sõitsime sinimägedesse tagasi. Nagu saime teada, on diviisi staap merekülast lahkunud. Kus on aga Narva Jeesus asunud sõjakirjasaatjate rühm, ei tea keegi. Nagu hiljem selgus, olid nad päev varem saanud korralduse ümber suru Toila. Jäime 45. rügemendi lõiku, kes sai hilisõhtul korralduse tõmbuda sinimägede joonele, mis silma vaenlase sekkumata korda läks. Teose Eesti korpuse võitlustee andmetel lasti sel päeval korpuse suurtükiväelaste poolt välja 44 vagunit, mürske ja miine, millele lisandusid teiste väeosade kahurite mürsud. Kaotused selles lahingus olid rasked. 46. rügement kaotas suurema osa meestest raskerelvastusest. Repniku külas hävis diviis needarlandi terve rügement. Ainult major Rebase erakordselt osav manööverdustegevus oma pataljoni väheste jõududega hoidis ära veel suurema katastroofi, sest ta suutis korduvalt vabastada Narva maantee taganevatele üksustele. Jaga oma väeosa võideldes välja tuua. Püüdsin hiljem igati täpsustada kuuenda kompanii saatust, kuna seal oli mul palju häid sõpru. Kompanii eesliini koosseisus pääses kuus meest Neist enamik haavatuna öösel tagasi ronides. Sain vasturääkivaid andmetega saaregi teada, kuidas asi päriselt oli. Ühe variandi järgi pidas männikuma meestega vaenlast kaua kinni, sai jalast haavata ja kui märkas, et vastane kahelt poolt mööda läinud käskis meestel taganeda. Need aga ei tahtnud männikud maha jätta, kuni männik nõudis relvaga ähvardades käsu täitmist. Mehed läksid ja männik jäiga hävikutesse maa. Ka kompanii remont ei tulnud, jäi omalt ära. Teine mees teadis rääkida, et männiki hunt langesid lahingu käigus. Kolmas variant räägib, et laskemoona lõppedes lassid mõlemad end püstolite maa. Näib, et selles lahingus vastane vange ei võtnud, selle kohta puuduvad igasugused andmed. Põhilise vea tegi saksa juhtkond, asudes seisukohale, et peale tuleb auverest jõge inforsseerita. Mingil juhul hilisemast Nõukogude sõjakirjandusest selgub Ada auvere löök oli samaaegselt ka pettemanöövriga. Kui rünnak oleks õnnestunud, oleks vastase seisukohas olnud kõik korras. Nad oleksid jõudnud mereni. Narva grupeering oleks olnud kotis ja valmis positsiooni sinimägedest Mummast saareni poleks olnud kellelegagi mehitada. Varuvariandiks oli aga põhjalikult ettevalmistatud rünnakule jõe viimane jäätega saksa juhtkonna poolt tähele panemata. Veelgi enam üksused jäeti ilma raskerelvade toetusest ja laskemoonast, nagu teada on sinimägesid. Kolm. Lahingute ajal nimetati neid alates idast järgmiselt. Lastekodumägi Grenoderi mägi. Kõrgendik 69,9. Rindejoon oli ette valmistatud mumas saare asulast mere äärest lõunasse 200 meetrit ida pool. Lastekodumäge läbis raudtee paar kilomeetrit auvere jaamast lääne pool suundus soo küla metsküla alla. Juba 26. juulil õnnestus vastasel vallutada kaks esimest mäge. Kohe alustati aga ka vasturünnakuid, mäed vallutati. Tagasi. Algasid raskeimad lahingud, mis Eesti pinnal kunagi toimunut. Seda kitsast riba sinimägedest mereni umbes neli kilomeetrit ründas Nõukogude teine löögiarmee ja pool kaheksandast armeest kokku 1500 kahuri sadade tankidega. 20. diviisi üksused tuuakse juba 27. juulil lahingusse. Järgmisel päeval langeb pataljoni ülem kapten sooden, keda asendab kapten Lehola. Saatuse tahtel tuli mul viimasega aastaid koos Siberi vangilaagrites mööda saata. Ma ise olin sinimägede lahingus vaid ühe päeva. See oli siis, kui vastane oli vallutanud kaks mäge. Võitlus käis läänepoolsema pärast. Kapten Maidla jõud olid kokku sulanud ja ta oli sunnitud mäe jalamile sidumispunkti minema ja kutsuma kergemini haavatuid võitlust jätkama. Üle 20 mehe järgestabalvele. Rünnak löödi tagasi, saadi veidi täiendustki, kohale jõudsid uduheitjad ja kõik kolm mäge vallutati. Tagasi. Vasturünnakule paisati ka flaami vabatahtlike rünnak brigaad langemark mis aga kahe päeva pärast suurte kaotuste tõttu lahingutest välja tõmmati. Ei ole võimalik kirjeldada lühidalt sinimägede kaheksa päeva kestnud suur lahingu üksikasju. Vastase rünnakuid toetasid suured tankiüksused. Nende vastu tegutses eriti edukalt pataljon Narva Ando rusi juhtimisel. Tanki hävitamisel langes Narva legendaarne ohvitser leitnant ruut. Kolme päevaga hävitati 113 vastase soomusmasinat. Vastase lennuvägi ründas mõnikord kuni 100-st masinast koosneva grupiga. Meiepoolne kahurvägisööst. Võitlus lennukite, eriti uduheitjad, tegutsesid samuti väga aktiivselt. Sinimägedes polnud enam võimalik määrata, kui mitu mürsku langes ühele ruutmeetrile. Need kõrgendikud olid nagu pidevalt podisevad pudrukatlad, mis olid kogu aeg kaetud üleni suitsu ja tolmupilvedega. Seal kasvanud jämedad puud olid hakitud tuletikusuurusteks külvasteks. Ühte ja samasse auku langes päeva jooksul mitu mürsku. Muld pöörati ümber ja segati terase ja verega. Tolmust ja suitsust ei paista päike Ki läbi. Kindral Steiner kirjutab oma mälestustes. Tundus, elame uuesti läbi esimese maailmasõja värdüüniashommi lahingut. Vastase tanki vrakid seisid suitsu vana meie positsioonide ees. Neis lahingus langesid Nordaldi ülem kindral Sholtz maeti muide maarjamäele ja kolm rügemendi ülemat. Kui kunagi Eestis peaks püstitama sammas ja süüdata oma igavene tuli tundmatule sõdurile siis poleks sellest sinimägedest paremat ja õigemat paika. Kõik väeligid panid oma viimase välja kolmanda soomuskorpuse diviisidel eesti diviisil olid suurimad kompaniid 30 40 meest paljudes ainult kümmekond meest. Lahing oli hävitanud mehi relvastusse, masinaid, täiendust pole kuskilt võtta. Maidla pataljoni võitlevas koosseisus oli pärast rünnakute vaibumist 48 meest, neistki osa kergelt haavatuid. Neljandal augustil on veidi rahulikum. Pioneerid käisid öösel kõdunuvaid laipu pritsemas. Viiendal augustil toimuvad viimased vaenlase rünnakut, kuid needki tõrjutakse. Kapten Vaikla ülendatakse majoriks ja ta saab neljanda eestlasena raudristi rüütliristipataljon Narva ülemat leitnant Hando Ruus ja autasustatakse ainsa eestlasena üldse saksa ristiga Kunnas. Neljandal augustil tõmbab Marshal koorof veendunud ta ei suuda sinimägede kaitset murda teise löögiarmee Narva rindelt ära saadata üle Pihkva Tartu pallutama tehti otsus murda vastupanu Eestis Tartu kaudu. Kui Narva nende kaitse oli hästi organiseeritud ja vastasel ei õnnestunud sellest läbi murda, siis Lõuna-Eesti kohta seda kahjuks öelda ei saanud. Põhiliselt koosnes Eesti piirikaitse rügemendist oma kaitselahingüksustest ja üksikutest saksagruppidest, millel oli omavahel väga puudulik koordinatsioon. 207. julgestusdiviisi staabid ei teadnud vastase liikumisest midagi. 11. augustil vallutas vastane Petseri Võru 13. augustil Antsla, 14. augustil 16. augustil sooritatakse dessantmehi koormasse, kuid piirikaitse rügemendi tõkestavad seal esialgu vastase edasitungi. Oht Tartu kiireks langemiseks on aga reaalne. Narva suunati Tartu rindele Eesti diviisi koosseisust moodustatud kaks võitlusgrupp. Kolm pataljoni kolonel venti juhtimisel ning Rebase grupp kahe pataljoni kahurväeüksusega. Kolmandaks lähetatakse sinnaka Valloonia vabatahtlike salk kolonel Kralli juhtimisel umbes 300 meest. Olukorda iseloomustab vahest kõige paremini komandeeriva kindrali sõnad rebasegruppi Tartu jõudes, jumal tänatud, ometi üks korralik üksusel kohal. Paljude raskete lahingute järgi suudeti pärast Tartu langemist rinne põhja pool Emajõge veidi stabiliseerida ja teha isegi katse tartu tagasivõtmiseks. 20. augusti paiku saabus Eestisse tagasi ligi 1500 Soome armees sõdinud eestlast. Neist moodustavad pataljon, kapten pärleni juhtimisel suunatakse samuti tapu lehistele. Kapten Mait Lavrenti grupist oli aga saanud haavata Jakueeritud. Septembri alguses olen Tallinnas ja astun läbi kirjasse. Astmeline direktorit koskasid hästi, tunneb. Üllatuseks leian eest suurema grupi kirjanikke Mälk, Visnapuu, Gailit, Uibopul ja veel mitmeid, keda ei mäleta. Arutatakse olukorda, küsitakse ka minu arvamist. Võin ütelda, et Narva rynen kindel Tartu all pole ma isiklikult olnud. Millised väljavaated on pikameestel vastase peatamiseks? Minu arvates? Ei, mitte mingid. Sellest peaks ju aru saama igaüks, kes tänapäeva sõda pisutki on läinud. Istumine lõpeb alles hilisõhtul napsuklaaside taga. Seitsmeteistkümnendal septembril teatatakse taanduvusest Eestist. Esimesena viiakse Narva alt rongidega ära kolmas soomuskorpuse, paar saksa diviisi. Aga samal päeval algab vastase pealetungi rindel. Seda, mis nüüd algas, ei saa enam nimetada taandumiseks, sest praktiliselt puudub igasugune tsentraliseeritud juhtimine. Sakslased taganesid kiiresti, jättes eesti üksused katteks. Kuna kahenda diviisi üksused olid killustatud reaks erinevates kohtades, tegutsevateks võitlusgruppideks ei saanud õiget juhtimist olla siingi. Veerpalu püüdis rakke ümbruses organiseerida vastupanu ja korrastada taganemist. Kuid see õnnestus vaid osaliselt. Väeosade ülemad jätsid meeste otsustada, mida teha, kas taanduda Saksamaale hajuda metsadesse. Diviisi meestest enamik läheb koos juhtidega. Vastase agentuur levitab kuulujutte. Tallinna sadamas on liitlaste laevastik Vene armee enam edasitungi. Admiral Pitka oma moodustatud grupiga püüdis osutada vastupanu, kuid see oli enam kui lootusetu. Enamik piirikaitse rügemendi dest ja pea kõik omakaitse üksused jäid vaenlase selja taha ja kas hukkusid või hajusid metsadesse. Sõjakirjasaatjate rühm taandub mootoriseeritult vastavalt korraldusele ööl vastu kaheksateistkümnendat septembrit Rakverre. Käisime toimetuses, jätsime pisarad silmis hüvasti nendega, keda vilis leidsime. Öösel liikusime edasi Amblasse, sealt Pärnu. 23. septembril olime piiril. Peatusime, tulime masinast, võtsime peast mütsid, seisime minuti. Paljud võtsid taskurätiku ja sidusid sellesse peotäie kodumaa mulda. Tuli liikuda edasi. Kas 25. või 26. septembril, jõudsime Saul Grastesse. Seal märkasin maantee äärse maa juures major rebast. Ta oli paljajalu. Astusin ligi. Kaebased pika võitlustee jala Marsi järele, on jalad üleni Willides. Oli põhjalikult nördinud, aga rõõmustas, et oli oma mehed ikka välja toonud, kuigi oli korduvad olnud ümber piiratud. Mu küsimuse peale, mis saab edasi, vastas lakooniliselt. Mis teha, tuleb edasi sõdida. Riias üht-teist selgus. Lätimaale on jõudnud tuhandeid Eesti sõdurid ja kuskil kõrgemal pool on jõutud otsus vastu võtta, et 20. diviis saadetakse Mi hammerisse ümber formeerimisele. Liiga pole jõudnud remmelgas rahnulo Karinat pole. Mõned autojuhid ka puuduvad. Osa meist suunatakse laevaga Kuressaarde, andmaks välja paar numbrit ajalehte selgitusega diviisi ümber formeerimisele saatmisest. Kes Saaremaale sattunud sõduritest tahab evakueerida Saksamaale. Saaremaale sõites satub laev madalikule, kus istume kinni terve päeva ja tõenäoliselt ainult tänu ilusale ilmale ei langevastase lennukitele saagiks. Pääsesime madalalt lahti, jõudsime Kuressaarde, otsisime üles sealse võrdlemisi primitiivse trükikoja ja saime valmis kas ühe või kaks numbrit lehekest kodumaa, mida ise ka levitasime. Meil on kaasas külgkorviga mootorratas, juhiksilak Seitsmenda oktoobri hommikupooliku juhtuski, et sõidame Leisi ligidal praktiliselt sisse maabunud vastase dessandile saime tuld ja ainult siiraku külmaveresus toob meid sealt välja. Ta juhtis mootorrattateelt kõrvale Kadastiku ja sealt kodu tagasi oli saanud vasakusse käsivarde üsna tähtsusetu kuulihaava. Samal õhtul sõitsime Roomas saarest Väikse laevaga välja. Enne ründasid sadamad vastase kergelt lennukeid, kuid millelegi olulisele pihta ei saa. Meiega tuleb kaasa kindrali spektuuri kirja saatja onu Andre, kes kuidagi sattunud Saaremaale. Järgmisel päeval jõudsime Ventspilsi ja õhtul kolime üle suurele haavatute transport laevale o 24. Ja tundsime end juba üsna turvaliselt. Kuna allruumid olid haavatuid täis ja lõhnas vängelt, juudi ja kloroformi järgi otsustasime jääda tekile. Enne seda kinnitasime rinnale gootsuslikud korkvestid. Keerasime. Keskööl äratab meid kõva plahvatus laeval tabanud torpeedo ja ta kaldub üsna ruttu ühele küljele kaldu. Muidugi puhkeb paanika, kõik toimub kesköises kuuvalguses. Paljud tekil olnust hüppasid vette. Ka mina võtsin säärikud jalast, hüppasin jalad ees, merre. Veidi eemal Koreas, väike traaler inimesi merest üles. Ujusin sellele üsna ligidale, kuid laev sõidab minema. Nagu hiljem selgus, anti uus Alvela vahele. Haarasin kinni mingist kastist vaikne lääne triivinud koos sellega edasi ei tea isegi, kas kalda või ulgumere poole. Nii kestab see mitu tundi. Lõpuks valgustab prožektor merepinda ja mind märgatakse. Juurdasid Saksa valve kaater, kelle ülesandeks on otsida allveelaevade periskoope. Mintamati pardale. Võeti kangestunud esemetelt riidelt joodeti sisse terve pudel konjakit. Riided kuivatati mootoriruumis kell kaheksa hommikul oli või liiva või sadamas, kus parajasti traaler päästetud, maha laadis. Meie grupist on avakiirend läbi teinud sama tee. Ka tema on pärast tunde kestnud traalimist mingi kaatrimees korjanud. Meie kuue mehelisest grupist on hukkunud kaks. Virumaalt pärit lesknaise ainus poeg Chirac ja meie tõlk Helmudasson. Siirak olla andnud oma korkvesti ühele naisele. Päästetuid oli 600 ringis. Laeval oli kokku 5500 inimest, valdav osa haavatuid, kes üldse tekkele ei pääsenud. Meid juhiti ligidal asuvasse koolimajja, kus juba ootas kuum supp ja mõne tunni pärast saime kõik, nii sõdurid kui eraisikud. Mehed kui naised selga jaladalast peale ajani mereväe vormiriietusse. Kui me sellesse nädala pärast Berliini jõudsime, tehti seal suured silmad. Me pole ju mereväekirjasaatjad. Diviisi formeerimine toimus oktoobri lõpust alates. Sileesia Snoi hammeris moodustati kaks jalaväerügementi, ülematakse viipale Rebane kahurväerügement, keda langenud kolonel soobelevi asemel juhib mar võhma. Muidugi ka eriüksused ja tagavararügement. Ka meie rühm sai uue ülema, ajakirjaniku ja idapataljoni võitleja Herman Puusepa. Rühma põhiliseks ülesandeks jäi lehe väljaandmine oli su ainsaks eestikeelseks infoallikaks meie poistele. Andsime seda välja põhiliselt Kloogaus, hiljem pärast Sileesia rindevarisemist. Küünik retsis. Enne jõule antakse mulle keerindile puhkus. Võtsime tuusiku puhkekodusse Lõuna-Austriasse villachisse. Austria Alpides. Sõitis läbi Saksamaa ja Austria. Nägime, kui kohutavaid purustasin tekitanud liitlaste lennuvägi. Veetsime kahekesi paar jõulueelset nädalat peamiselt malet mängides lugedes ning sõitsime tagasi Kloogas. Jaanuaris algas Nõukogude ohvensiiv Poolas ja vastase väed jõudsid välja vooderini. Opelini jääb riigi juures seda ületades. 20. diviis paisatakse sinna vastase salongi rivistama ja pärast paarinädalased raskeid lahinguid Kustiivisema võitlesime, et veel kord tõestas tõkestada vastase edasitung, kuigi jäi püsima. Riisalu haigestuks ja tema asemel saab rügemendi ülemaks major Maitle. Vabariigi aastapäeva tähistati kombineeritud rünnakuga Sheila Vasulale, kus kaotas peaaegu kandmata. Purustati vastase pataljoni, vallutati asula. Eikellegimaaks oli mitu kilomeetrit lagedat välja. Selle keskel asus mitu pooleldi põlenud kolmekorruselist hoonet saksa sõjaväetoiduvarudega. Öösiti käidi seal soomust tegemas nii toiduaineid kui ka joogipoolist toomas. Viimaseks oli küll ainult Võrmutit, kuid sellest küllaga. Ega vastanegi maganud. Nendegi mehed olid kohal. Kujunes aga kirjutamata seaduseks, et kui ühe soolaseid vastaseid meie poisid, siis 11 ei tülitatud kuigi ka kontakt loodud. Märtsi keskel alustab marssal konjeff Sileesia surnekut. Kuna veebruari lahingud olid tõestanud meie diviisi võitlusvõimet, sooritatakse läbimurre meist lõunas ja põhjas suurte tankivägede toetusel. Meie diviis saab taandumiskäsu, et piiramisrõngast välja murda. Kevadised teed olid pehmed, täis taganavate saksa üksuste masinaid. Siin-seal sekkusid taganemist takistama vastase tankid. Jalaväge aga pole üldse näha. 19. märtsil tankimürsust täistabamuse rinda diviisi ülem, nüüd juba rüütliristiga kindral auks põrger. Parastama masina mootori õhk eest käsigranaadikimbuga läksime nelja-viie eestlasega jala edasi, kuni lõuna paiku jõudsime kõrgendikul asuvasse mõisasse. Selles laiuva surus asus suur küla. Kogu ümbrus oli täis täiesti demorealiseerunud võitlusvõimetud sakslasi igasuguse juhtimiseta. Kohale jõudis ka eestlaste tankitõrje kahur ja läksime koos alla külla ja võtsime teede ristil asunud majadesse positsioonid sisse. Vastase jalavägi pole mitmelt poolt, aga kostad tanki mürinat? Siin näen esimest korda otse, kuidas mu kõrval Noor-Eesti allohvitser tankirusikaga hävitas kaks tanki. Vastu õhtut tuli mõisast virgats ja teatas, et kolonel Rebane konstaabliga mõisas mehed pidid olema veidi eemal metsas. Kõik eestlased ja üldse diviisi mehed, kohe tema juurem. Meilt, pärib Rebane olukorra kohta külas. Vastamed jalaväge pole, on ainult tankid. Samal ajal sisenes kee koloneli, teatas, et korpuse ülemale rebast enda juurde tulla. Kus kindralid on, tasub seal metsatukas, näitab kolonel. Tulen, kui vabanen. Kui kolonel on läinud, ütleb Rebane. Vaevalt Manjevia vabanen. Reba annab korralduse poole tunni jooksul kõik diviisi mehed kokku koguda kanderaamiga viiaksega haavatud adjutant leitnant Kopenhaagen teiste juurde. Siis sadab Rebane ühe ohvitserikorpuse ülema palub teatada, et ta läheb vasakult läbimurret organiseerima ja isa ise kindrali juurde tulla. On juba üsna hämar ja läheme kõik kogunemiskohta. Rebane tõuseb kannule ja teatab kõigile lühidalt, et ta ei näe piiramisrõngast väljumiseks teist teed, kui venedes liikuda üle põldude, laskevalmis relvad käes, tankide vahelt välja. Tema läheb staabiga ja haavatud adjutandi ka kõigi ees. Omavahelist kontakti mitte kaotada, kui peaks minema lahinguks, annab korraldusi tema. Ja nii me läksime paari tuhandekesi üle kevadiselt pehmete põldude jalgade poole, saareni pehmesse mulda vajudes. Käisime kuus tundi, kuid väljusime rõngast nägemata vastase tanke, rääkimata jala väestki. Jõudsime surmväsinult külla, kus sakslased olid juba organiseerinud mingi kaitse. Pärast mõnetunnilist puhkust saime teada, et rebane on määratud diviisiülema kohusetäitjaks. Sel taganemisel jäi paarsada meest vastase kätte. Tagasi jõudnud seletuse järgi arvati enamik neist pärast ülekuulamist punaarmee tööpataljonidesse. Mõned anti sõjatribunali alla, üksikuid mõisteti surma, paljud said laagri aastaid ja nendestki, keda arvati armeesse, mõisteti hiljem paljud süüdi ja pidid läbi tegema siberi või komi laagrielu. Oli ju mereküla dessandi käsk kirjaski sees. Saksa abiteenistuses olevat Nõukogude kodanikud võtta punaarmeesse kohus nende üle tuleb pärast seda. Pärast mõningast ümber Forevilist paiguta diviis veel kord rindele Hirspegi ruumi. Erilist lahingutegevust seal ei toimu. Sõja lõpuni. Kaheksanda mai hommikul jätavad väeosad idarindel positsioonid maha ja hakkavad liikuma lääne suunas. Ainsa eesmärgiga jõuda Ameerika vägedeni. Annan seal vangi. Kaheksanda mai õhtul kuulsin raadiost kapitulatsiooni teadet. Kohe pärast seda kohtasin major Maidlat, kes ei olnud sellest veel teadlik. Taal armeerib kohe rügemendi, kes on peatanud lühikeseks puhkuseks ja läände liikumine, jätk. Igasugune keskne juhtimine oli juba paar päeva tagasi lakanud, puudus informatsioon. Me polnud midagi kuulnud ka Praha ülestõusust. Nii liigutakse lääne poole aega mööda, sest kõik teed on lõplikult ummistunud tohutus sõjavägede juhtimatust, massist kõigile teadmata, et ameeriklased ei võtagi idast, saabuvad Saksa sõjaväelise vangi, vaid suunavad nad tagasi oma suurele idaliitlasele. Üheksanda mai keskpäeval tuli tšehhidel relvad ära anda. Ei võinud ju rikkuda kapitatsiooni tingimusi. Ning pärast relvadest ilma jäämist algas see, mida õigustatult nimetatakse tsehhi põrguks. Oli uskumatu ja kummaline, üles ässitatud rahvamassi käitumine relvastamata sõdurite ja üldse sakslaste vastu. Pärast sõja lõppu puu hukati seal palju tuhandeid sõdureid ja mitte ainult sõdureid saksa abiteenistuse tüdrukuid rebiti alasti, aeti jõgedesse, tapeti sõdurid tervete rühmade kompaniide kaupa. Haavatuid polnud peaaegu mingit lootust jääda ellu. Asulates loobiti majade ülemistel korrustel vangide kolonnile kõike, mis kätte juhtus. Sõdureid poodi uputati, neid peksti roigaste nuiadega, torgiti nugade eurodega. Ise olin mõne mehega müüri ääres, kus jobutsehh oma tegu nautides iga mõne minuti järgi ühe või kaks meest maha lasi. Sinna oleksin minagi jäänud, kui poleks kohale jõudnud vene tankistist leitnant, kes püstoli ähvardusel tšehhidel selgeks tegi, et sõda on lõppenud, relvitud ei tapeta. Minu kogemused neil päevil näitasid küll, et lihtsas vene soldati oli kaugelt rohkem inimlikkust, kui oleks võinud arvata. Olen aga veendunud, et oli ka palju neid tsehhe, kes õuduse hukka mõistuge jälgisid oma metsistunud kaasmaalaste muretsemist. Neid me ei näinud, sest nad häbenevad oma rahva halvima osa käitumist. Kuid me teame, et paljud eesti mehed said tsehhi talupoegade selga ära riided. Et paljud tsehhid andsid põgenevatele sõduritele tüki leiba, kuusi, vett. Me teame, tsehhis tapeti major Maitleja kapten nurmekond. Me ei saa kunagi teada, kui palju eestlasi seal üldse hukkus. Eesti sõdurile algas uus kannatuste periood. Olu läänes sõjavangilaagrites või Siberis, sunnitööl. Eestis ei ole palju räägitud ja veel vähem kirjutatud nendest kümnetest tuhandetest eesti sõduritest, kes kandsid rohekashalli Saksa mundrit, aga võitlesid kodumaa vabaduse eest. Küll on aga paguluses tehtud ääretult vaevarikast tööd meie sõdurite mälestuste kogumisel mille abil on suudetud suures osas taastada meie sõdurite lahingutee. On ilmunud kapitaalne koguteos Eesti riik ja rahvas teises maailmasõjas. Alles mõne aasta eest ilmus Kanadas leitnant ursi toimetusel trükist ülevaatlik kogumik Eesti vabadusvõitlejad, teises maailmasõjas kolonel kriit palubani kirja mälestusteraamatu, kui võideldi kodupinna eest. Kolonel Rebase võitlustest räägib Jürissaare raamat kahe rinde vahel. Mu sõber sõjakirjasaatja Jüri Remmelgas avaldas Rootsis kolm mälestusteraamatut möödunud sõjast ja kogus tohutu arhiivimaterjali. On ilmunud veel palju teisigi mälestusteoseid. Siin on kodueesti oma sõdurile veel palju võlgu. Kuuldud meenutuste kirjapanija pole ajaloolane Jaan oma mälu värskendamiseks kasutanud kõiki loetletud teoseid lisaks turvaldi tas enda andarelbel. Ma olen teadlik, et kõigis mainitud teostes esineb viguna mälestustes ikka ja võimalik on ka vead selles jutustuses. Olen tahtnud olla erapooletu ja objektiivne ning vältida emotsioone nii hästi-halvasti kui see on õnnestunud Egavale tikuvad tegema järeldusi, põhiliselt toetas isiklikult läbi elatule. Et kuulajale oleks arusaadavam. Olen viinud ühise nimetaja alla Eesti sõjaväe Saksamaaväe ja relvaga renoveerida auastmed, mille tuvaid nende määramisel esineda vigu. Näiteks Eesti sõjaväes oli kasutusel lipnik nooremleitnant leitnant kapten, mis kuidagi tulid vastandada saksa leitnant ülem leitnant kapteniga. Samuti nägi asi välja allohvitseride auastmete koos. Kuid loodan, et sellised vead andestatakse. Tahaksin ka toonitada, et ka praegu Eestis elavate hallipäiste endiste sõdurite ja ohvitseride mälestused on hindamatuks ajalooliseks materjaliks. Ja sellepärast palume saata oma sõjameenutusi aadressil Tallinn, Eesti Raadio Gonsiori 21, null 100 kultuuritoimetus tuues ära võimalikult palju nii langenute, surnute kui ka elavate kaasvõitlejate nimesid. Mu ees laual on praegugi virn kirju. Paar näidet. 28 aastane härra Raiko lemmats palub teatada, kus võiks maetud olla tema 1923. aastal sündinud onu Heino Mäesalu kes langes kuuendal märtsil 44 Narva lahingutes. Heino Mäesalu, 95 aastane ema saakseks rahu kui teaksime poja matmispaik, kuigi ta on kuulnud, et langenud eesti meeste kalmistu olnud Muumassaares. Kas see oli nii ja kui, siis kus asus muu massaare? Ta ei leidvat seda kohta Eesti kaardil. Härra Walter, lehtla oli omakaitses, sõdis kahendas eesti relva Granedalide diviisis neljal ja Narva positsioonidel. Võttis vastu punaarmee suurrünnaku 26. juulil 44 ja pidi taganema. Sinimägedele oli griva soo, rabades pääses lausa ime läbi Porkuni. Loksa Tapa lahingust jõudis 22. septembril 44 koju. Lasnakülla. Proua Helgi Luik teatab, et tema abikaasa Endel luike jäi kadunuks 1944. aasta kaitselahingutes Tartu rindel. Kas keegi teab tema mehest midagi ja nii ikka edasi. Kirjutage ka teie. Ehk leiame ühiselt vastuse paljudele küsimustele.