Mõned minu kolleegid alustavad oma saateid või saatelõikesõnadega, hallo hallo. Minul tookord Moskvas trumme tänavas nii palju aega ei olnud. Inimesed, keda tahtsin lindistada, tõttasid kuhugi. Jõudsin ainult ai loo inimesed, keda tahtsin lindistada pidasid seda saate pealkirjaks AI Arkadi In o Leonid ossatšuk. Meie autorite kollektiivi kuulub kaks inimest, seepärast on meil kogu aeg Kiive. Peame kirjutama kaks korda rohkem kui üksik killuti, aga ega kirjutamine sellepärast siis kiiremini ei lähe. Otse vastupidi. Palju aega kulub ainuüksi selleks, et maha laita paarimehe vaimukusi ja esile tõsta endumi time rutem, meil on kiire, tõepoolest, koosolek on juba algamas, tempo, mina sündisin 1938. aasta mais, mina 1940. aasta septembris, kuid kohtusime esmakordselt alles 1962. aasta suvel, umbes kell kolm päeval 30 kraadises kuumuses. Mul oli selleks ajaks juba kaheaastane inseneritööstaaž, aga mina sai just sel kuul filoloogi diplomi. Meie kohtumisel ilmnes, et meid mõlemaid häiris. Kas neist üksikutest puudustest, mida ikka veel võib meid ümbritsevas tegelikkuses kohata. Ja me otsustasime sel teemal näidendi kirjutada ja kirjutasimegi väikese humoristliku jutustuse. Sellest ajast alates kirjutame juba 10 aastat jutustusi iga kord, lootes, et tuleb välja näidend. Mina unistasin lapsepõlvest luurajaks saada, aga mina unistasin saadav vastu luurajaks. Üldiselt tõmbas meid mõlemaid lapsepõlves ohtlike elukutsete poole. Seepärast saidki meist noored satiirikud. Algul oli see lihtsalt hobi meelelahutustööst vabal ajal, kuid siis hakkasime üha sagedamini suhtuma harrastusse nagu töösse. Aga töösse nagu meelelahutusse. Mina olen abielus. Kõik meie jutustused, milles paistab välja abielu mehe igatsus poissmehe elu järele on kirjutatud minu ettepanekule. Mina olen poissmees ja kõik jutustused, kust võib leida poissmehe igatsust kodukolde järele, on kirja pandud minu ettepanekul. Meie ühise tööprintsiibid on lihtsad. Kõik rõõmud ja ühiste tuttavate arr korrutavad kahega. Aga kõik ebameeldivused ja honoraride jagunevad pooleks. Ühtlasi tahaksime loota, et meie juubeleid ja pensionile minekut tähistatakse kaks korda varem, kui vanuse järgi tulevad sest kaasautorite töö on niisama raske kui katselendurite oma. Niisiis aasta-kahe eest, eriti raske on minul teised autorid sõidavad Lippkaalseta 12, tooli klubisse, bussiga või trollibussiga minu ainsaks liiklusvahendiks sinna lift. Sellele eelneb ikka ja ainult matk vahel kolm, vahel koguni viis minutit olenevalt hoovi libedust. Vabandage väga, aga meil on ju kiire koosolek, õigus, sissepääs ainult autoritõendiga või Eesti raadio kaudu. Kohaleilmumine kohustuslik. Koosolek algab ebatavaline koosolek, ehkki nagu tavaliselt, on ka meil oma päevakord punkt üks ametiasjad punkt kaks, ametiühingu asjad, punkscolm, perekondlikud asjad, punkt neli elukondlikud asjad, punkt viis jooksvad küsimused, punkt kuus, seisvad küsimused, punkt seitse, muud probleemid, punkt kaheksa, ülejäänud probleemid meie koosolekul võtavad sõna ainult, õigemini põhiliselt negatiivsed kangelased, mistõttu ärge muretsege, teile sõna ei anta. Kuna sõnavõtjad on puudustega ja ebadistsiplineeritud ning sõnavõtud sageli kriitilist laadi, siis ei maksa loota, et päevakorraga punktidest peetakse kinni õiges järjekorras. Ja lõpuks need, kes sõna võtma Ta ei saa, võivad koosolekul õpetada mis tahes hetkel ülekanne koosolekult lõpeb kohe, kui keerate raadio potentsiomeetrid vasakule Kunika lõpsuni. Wolfgang Amadeus Mozart kirjutas oma esimese sümfoonia seitsme aastaselt. Vool Solovjov oli juba kaheksane, maailmale polnud ta ka veel ühtegi nooti kinkinud. Nii edasi kesta ei või, teadlase Aleksandr Pavlov naabigasele. Meie poeg pole teistest halvem. Tuleb klaver osta. Osta ju võib, nõustus kõhklevalt Sergei Ivanov. Aga kas wowcal on? On, lausus Aleksandr Pavlov, kindlat saia. Menetleti ilmet, kui ta raadiost Tšaikovskit kuules. Sergei Ivanovitš Vohvka ilmet ei mäletanud. Praegu piisas talle abikaasa näo ilmestki. Klaver saabus pidulikult ähkides, tassisid seda neli elukutselist transporttöölist ja 12 vabatahtlikku kõrvalkorterist. Ülejäänud 148 maja elanikku kuulasid tähelepanelikult Aleksandra pavlova vestlust Mozartist Javowcast. Ja kuna Vovkad tundsid kõik isiklikult Mozartist oli taga ainult kuulnud, oli naabrite sümpaatia kindlalt Vohvka pool. Klaveriõpetaja vastupidi, eelistas Mozartit. Üldsuse avalikku arvamust ei hakanud ta kuulamegi. Talle piisas Vohvka kuulamisest. Teie pojal puudub absoluutselt kuulmine, ütles õpetaja. Minu pojal on absoluutne kuulmine, vastas väljakutsuvalt Alexandra Paavlane. Kõik tuttavad võivad seda kinnitada. Õpetaja ohkas viisakalt. Mul lihtsalt ei ole õigust kasutu töö eest kahtkümmet rubla saada. Aga kolmekümmet kesis Alexandra paluna. Õpetaja ja uhkes veelgi viisakamalt, silitas Voka pead ja läks. Alturtsik otsustas Aleksandra pavlova ja juba järgmisel päeval kuulas vokat uus klaveriõpetaja. Tema arvamus Vohvka musikaalsetest võimetest langes täielikult kokku kolleegi omaga. Juhindudes aga nähtavasti mingist üllayst kaalutlusist, andis ta nõusoleku. Alexandra Pavlov nas säras. Tõeline pedagoog naeratas tagasihoidlikult ja küsis hinda. 20 rubla kuus. Pedagoogs ollus. Te unustate, et teie poeg hakkab mängima Mozartit 30 rubla, ütles Aleksandra pavlova austusest Mozarti vastu. Mozarti, nii aga asi ei jõudnudki. Ei aidanud austus klassiku vastu ei summa, millega see austuse hinnatud oli. Siis prooviti Vokad klaveri külge siduda. Ei aidanud. Prooviti rakendada materiaalse hüvituse printsiipi. Üks jäätiseports ühe selgeks õpitud noodi eest. Aasta jooksul sõi Vohvka seitse jäätist, heliredel oli alistatud. Sellise sündmuse puhul korraldabki pisike palket peasüüdlane paistis olevat väsinud ja püüdis klaverist mööda vaadata. Erutatud Aleksandra pavlova. Provkatestis alistunud klaverikaane ja poksis mõned korrad läbi kogu heliredeli. Külalised aplodeerisite kergendustundega ja asusid täidetud kala kallale. Esimene edu ei pannud Aleksandra pavlova pead pööritama. Võitlus moodsardiga jätkus. Lõpliku võidu geniaalse helilooja üle kiires kihv Alexandra Pavlov, Novend hiigor, tuntud viiuldaja, kes oli saabunud külalisetendustele. Igor kuulas Voka ära ja laiutas vaikides käsi. Aga ta vestlus küsis Alexandra palana väriseva häälega. Luh näiteks laabe mulli asemel võttis ta toodi Eeessi Reemal Roori asemel laami noori. Pole veenev, mainis Alexandra Pauluna. Hästi, jätame Peeemmolly, temal soorid rahule. Laseme wowcal midagi laulda ka kasvõi Meil metsas sirgus kuuseke. Ja Vohvka laulis tüüdlikult kõvasti ja valesti. Tal õnnestus mööda laulda isegi seal, kus see praktiliselt võimatu näis olevat. Vohvka laulu lõppedes hakkas Alexandra Paulonanud. Igor sulges ettevaatlikult klaverikaane. Kolm päeva ei väljunud Alexandra Pauluna oma toast. Kolm päeva ajas õnnelik Vohvka jalgpalli taga. Kolme päeva pärast teatas Alexandra Paulina. Nii see edasi kesta ei või. Meie laps pole põrmugi halvem teistest. Ostame värvid. Keegi naabritest oli talle rääkinud, et Michelangelo Bona Roti maalis oma esimese pildi seitsmeaastaselt. Raamatupidaja Sofaclow viis ateljeesse ülikonna õmmelda. Heast kallist riidest liikkonna järjekae näed, pole meie avameieri. Leningradi toode. Elame õmbleme ülikonna tahaksin viimase moe järgi, vastasel juhul tajate. Ta tahtis meistrile rääkida, et naine pole tema riietusega rahul, et meister aga katkestas teda. Meie teeme ära 10 kaaslase. Ülejäänu maksa teele. Millal proov on Kuu aja pärast, miks mitte enne kui kuu aja pärast seda ei osanud meister seletada. Selliseid asju õiendav juhataja. Kuu pole ju teab kui pikk aeg, uskuge mind. Teate, meil pole ju tehas mu armas. Ja ega ülikoltki pole mingi turbiin sinuni inspiratsiooni vaja ja kõik tuleb käsitsi teha. Aga käed, nagu te isegi aru saate, väsivad käed ei jõua lihtsalt. Noh, kohtumiseni. Mu kallis aeg möödub, kiire seljas, proovi ootas Sokolov nagu esimest kohtamist tütarlapsega. Ta oli täpselt määratud ajal ateljees, aga meistrit ei olnud kohal. Meistril oli vaba päev, mida see tähendab? Kas tulen siis homme? Homme, mu kallis? Miks? Noh, oletame, et meister on homme tööl. Aga brokist ei tule nii, sunniülikond pole veel valmis? Pole veel tegema hakanudki? Noh, ütleme nädala pärast ja siis teeme kohe valmis. Ei nädala iga kahe pärast hakatud ülikonda õmblema. Ei tehtud seda ka kuu aja pärast. Meister sõitis nööpide kinnitamise üleliidulisele seminarile. Möödus neli kuud. Millal ma siis ülikonna kätte saan haletseda dial mu kalli nadolid ammu headeks sõpradeks saanud, rääkisid ammussina, käisid koos kalal, hoidsid pöialt Spartaki leia, kavatsesid ka suvepuhkuse koos veeta sõbrannasid, ka nende naised ja lapsed. Tuleme puhkuselt tagasi ja peame juubelipidu. Mõtle ise. Tervelt pool aastat oled juba ülikonda oodanud. Ja meie kollektiivis armastatakse sind. Kuidagi tähetasin minema lasta. Seda on tunda jah. Ta oli juba ammu leppinud mõttega, et ülikonda niipea ei näe ja et küllap see nii peabki olema. Kohalikus häälekandjas aga ilmus lühike olukirjeldus, milles jutustati lihtsa raamatupidaja Sofaclovi ja moeateljee number üks lihtsate töötajate vahel valitsevast suurepärasest sõprusest. Intervjuus rääkis juhataja sellest, et seni on juhtun seltsimees sohva klubiga kahjuks üksikjuhtum. Aga ta loodab, et aja jooksul muutub kas vaba nõukogude tellija veel kannatlikumaks veel pehmemaks ja hakkab veel tähelepanelikumalt teenindustöötajatesse suhtuma. Allpool oli ära toodud fotol. Sohva glov jutustas midagi elavalt teda ümbritsevale ateljee kollektiivile. Kollekki naeratas rõõmsalt. Palgapäeval tehti mulle ülesandeks loteriipiletite levitamine. Istusin vaikselt oma laua taga ja ootasin esimest ohvrit. Ta tuli, ulatas mulle joonise ja palus seda kontrollida. Kohe vaatan, vastasin ja ulatasin talle kaks loteriipiletit. Mida sa sellega öelda tahad, üllatus, esimene ohver. Ostad piletikontrollil sõjoonist. Kasutad juhust, kasutan, nõustusin kurvalt. Aga katsu minu nahas olla. Minu nahas olemisest ta keeldus. Pileti taga ostis. Lähenes teine ohver, ulatas mulle aruande ja palus allkirja. Kohe kirjutan, vastasin ja ulatasin talle kaks loteriipiletit. Ohver said pahaseks ja teatas, et ma pidavat alla kirjutama. Niisamagi pean, vastasin, aga mitte täna. Võin alla kirjutada homme või nädala pärast, nii et saage minust aru. Leppisime kokku ühele piletile. Veidi aja möödudes mind eramiideretatud laboratooriumit tühjenesid minu ilmumisel momentaalselt. Töökaaslased põgenesid minu eest 10. korruse kaudu. Ülemus ise pakkus mulle nädalast, kust riigi kulul. Minu nõusolek läks talle maksma kaks loteriipiletit. Kabinetist väljudes kuulsin ülemuse häält, mis transaktsiooni kaudu teatas, et hädaoht on möödunud ja kutsus kõiki säilitama rahu ning asuma oma töökohtadele. Õhtuks olid mul siiski tänu äraproovitud survemeetodi kasutamisele kõik piletid levitatud. Surusin pileti pihku juhuslikule möödujale selle eest, et juhatasin talle tee Fretenkale mutike selle selle eest, et saatsin ta üle tänava neiule, trollis selle eest, et pakkusin talle istet ja paljudele reisijatele selle eest, et vahetasin neile peenra koduhoovis, sain lahti veel kümnestkonnast piletist. Mängisin naabriga malet, olin neljas käsi toominus ja kolmas kastronoomis. Üle jäänud piletid õnnestus mul levitada, perekonnas lähenesin pojale matemaatikaülesande. Jooksin apteeki ämmale rohtu tooma ja läksin naisega uut filmi vaatama. Viimased kaks piletit ostsin ise öösel täis püha viha ja vastikust enese vastu, istusin följetoni kirjutama. Kritiseerisid teravalt loteriipiletite levitamise süsteemi ja oma kogemuste põhjal näitasin, millise moraalse languseni võib see viia inimise toimetuses. Väljeton meeldis väga päevakohane, ütles toimetaja. Ja ulatas mulle kaks loteriipiletit. Objekt oli täielikult sisse piiratud. Kolmest küljest kaitsesid seda tammiseda läbipääsmatult püstseinad, neljas aga avanes järsule jõe kaldale. Kõik ründepositsioonid olid vallutatud piirate poolt, kellede read täienesid pidevalt, värskete jõududega. Tulijate jalgadel oli tolm pikast rännakust raskel maastikul õlgadel, viimse võimaluseni täis tuubitud, seljakotid ja silmis otsustavus ennem surra, kui kasutada puutumatut. Vee tagavara. Juurde tulnud heitsid sadade varem tulnukate hulka. Kohal oli mehi ja naisi, noori ja vanu veterane ja esmakordselt saabunuid. Närviliselt kontrolliti kellasid. Rünnaku alguseni oli aega jäänud vaid mõni minut. Kindlustusse polnud veel kellelgi õnnestunud tungida sealt välja, samuti mitte. Ei olnud teada, kuidas olid sisse piiratud lood proviandiga. Piirajad igatahes olid hästi varustatud. Vorstide ja küpsetatud linnuliha aroom hõljus õhus. Raskevõitu rokk, Fory lõhn kõlitas ninasõõrmeid. Oma osa andsid hapukurgid. Päike kerkis puude latvades ja valgustas uniseid kui tahtekindlaid nägusid. Samal hetkel kõlas seina taga puhas ja helisev sarve hüüd. See oli signaal ja piirajad tormasid rünnakule koondrivis. Põhiline löök oli suunatud peaväravale tiivad ründasid külgmise sissepääse ning kõige vapramad, olles ületanud järsu tõusu jõe kaldal, murdsid läbi tagalast. Rünnakule mindi vorstidega, joosti granaatide ja teiste puuviljadega, roomati piima kanistritega olid naha juba esimesed verevad laigud purunenud moosipurkidest. Kaitsjate hõredad read võpatasid läksid segamini ja panid paaniliselt põgenema, jättes maha vaid lindid kirjaga korrapidaja. Pioneerilaagris algas külastajate päev. Kui kostja Novikov tänavale jalutama läks, paistis päike kuidagi eriliselt. Tütarlapsed naeratasid kuidagi eriliselt ja isegi trammid krimkasid kuidagi eriliselt, mitte väsinult ärritunult, vaid värskelt vapralt. Kevad naeratas, kostja jäi mõttesse. Armun sel kevadel armun tingimata. Küllalt minevikule tuleb kriips peale tõmmata. Tõepoolest, seda oleks ammu tulnud teha. Kolm aastat tagasi jättis kostjonovicu esimest korda naise maha. Isiklik draama viis loomulikult tootmisalase tragöödia. Edasi aga teadagi alkohol. Õnneks ei jäänud kõrvale kollektiiv töökaaslased, kes õigel ajal mainisid. Kostja, see ei ole ilus. Ja kunstioleks naise juurde tagasi hakkas plaani täitma jooma ainult pühadel. Kuid järgmisel aastal jättis ta uuesti naise maha. Seejärel järgmise möödunud aastal jättis kostja Novikov maha kolm naist, abiellus neljandaga ja teatas küüniliselt kõigile tõelist armastust ei ole olemas. Ei ole õige, mõtles kostja Novikov kevadisel tänaval jalutades. Armastus on olemas, on, mõtles ta vaadates armunud tudengit. Trammivagunis. On, mõtles ta. Vaadates lastelastesse armunud vanakesi pargis. On, mõtles ta, vaadates teadvusesse armunud portfelliga prille kandvat möödujat. Täna muutub kõik teiseks, kinnitas kostja Novikov iseendale. Saan aru. Minevik ei unune kergesti, kõiki võib aga siiski veel muuta, olen ju veel nii noor. Selliste lootustega astus ta sisse, kinostuudiouksest. Näitleja kostjanovikovil ei vedanud. Talle pakuti suurt osa, milles aasta jooksul tuli maha jätta kaks naist. Rolli esimene repliik oli vana, ära usu, tõelist armastust pole isegi kevadel. Meie joonistaja ainel sündis poeg. Meest aga tal ei ole, pole olnudki. Võimalik, et mõnes teises kollektiivis oleks tekitanud igasuguseid jutte, võimalik laimujutte isegi. Ja oletusi. Lühidalt oleks kõik kihisema kahisema pannud. Seda teises kollektiivis. Aga meil nagu ei olekski midagi juhtunud. Aquanya polekski sünnitanud, nagu oleks ta juba ammu mehel. See Daniel sündis, poeg on fakt, ütles osakonna ametiühingukomitee esimees. See endal meest ei ole samuti faks. Kuid kõigest hoolimata on meie kollektiiv sellest üle. Tema laps on meie laps, plaksutati palavalt ja anti rubla nina pealt kingituse ost, eks. Järgmisel päeval istus Anja laual suur lüüsist karu ja kõik me järjekorras õnnitlesime noort ema. Kinnitasime talle, et kuigi laps sündis ilma meheta, on meie kollektiiv sellest üle. Lubasime teda mitte üksi jätta, hoolitsusega ümbritseda. Järgmisel päeval ilmus Instituudi seinalehe rubriigis Tähelepanu delikaatses artikkel, milles jutustati, et joonestaja Anial essil sündis poeg. Et see on suur õnn iga naise elus ja et seda õnne ei tumist teisigi. Fakt, et see poeg sündis ilma isata ei tume. Seda seepärast, et kogu osakonna kollekti näitas üles suurt taktitunnet, ümbritses Aniet hoole ja tähelepanuga. Artikli lõpus öeldi. Osakonna üllast initsiatiivi tuleb toetada kogu instituudi kollektiivil. Mingu igaüks Anja essi juurde, öelgu talle häid sõnu, siis unustab Anja lõplikult, poeg sündis talle ilma meheta. Tervelt kaks aastat ümbritsesid maaniat tähelepanu ja hoolitsusega. Aga eelmisel pühapäeval läks saania mehele, kohtas tublit poissi, armusid teineteisesse ja tegimegi neile. Pulmad. Osakonna juhataja tõusis ja ütles toosti. Kuigi omal ajal sündis aanial poeg ilma isata. Meie kollektiiv oli sellest üle. Ja meie karjusime kibe. Pearaamatupidaja teadis seda kloppis. Arst kuulis seda ja andis fotodele sinise lehe. Kutsutav lesis kušetil paksus hommikumantlis ja ootas, keda jumal talle külla saadab. Jumal saatis konsotovi asetäitja Abdo lobi. Tervist, seltsimees Scatiotov. Kuidas te ennast tunnete? Mis ta on näha? Seda ärge tööasjade pärast muretsege. Meie raamatupidamine käib täie hooga edasi ja kogu kollektiiv on mõttes koos teiega. Ega te vist teagi, et Marian Nikolajev nal sündis lapselaps, siis rääkisin, tuleb veel paar uut klatšijuttu. Kolm vale anekdooti jättis hüvasti. Ukse juures meenus talle, et ta tõi ju midagi kaasa. Ta võttis taskust suure kollase sidruni andiskuadjotovile ja lahkus. Miks tulukul mulle? Ise võitis selle. Sellega lapsele portfelli. Ei lihtsalt niisama ei tehta midagi. Tere, kodiodo Riga on sinisel lehel oled. Kas peas on midagi lahti või? Oh ei. Mul seda streigid. No võta teatavaks, et mina pole sulle sidrunit saatnud. Mulle on kõik kirjas pealkirja all ametiühingu hoolitsev suhtumine inimestesse. Ursaalsele saatsime kompvekke Soloogia purkinale, kinkisime pulmadeks, käokella valvurile, 60.-ks sünnipäevaks, Pavlovi kogutud teosed. Siin pole kirjas. Aga sa oled meil plaanis, ainult et oodata tuleb. Aga vähestel tulevad mingid pahandused ja otsib minut toetust. Tahab siht rooditega ära osta. Mis alleed, Aptuuluv ei võta suu sissegi? Kurat, pani toru ära. Kolme tunni jooksul mõtles välja 12 varianti Aptolovi käitumise selgituseks ja kontrollis kõiki võimalusi, miks elav tulla veel sihukesed silmad olid. Nagu oleks minust kahju. Käes. Ma polegi enam ülemus, mina olen haige, temaga trügib minu koha peale. Halo halo, palun, pearaamatupidaja Tulavid, Aptoloog pole veel pearaamatupidaja. Meie pearaamatupidaja on seltsimees konsotto ainult praegu haige. Kuid svatava laskis toru aeglaselt langeda ja hakkas kergendusest nutma. Rohkem versioone polnud. Kell kaks öösel helises Abduulade korteris telefon. Aptolov kuulis telefonist piinatud häält. Kuule, sõber, ütle, miks sa mulle sidrun, Need olid lihtsalt niisama. Lihtsalt niisama ei tehta midagi. Miks töid? Ütleme, meeleolu tõstmiseks, meeleolu tõstmiseks? Miks sa siis kohe ei öelnud? Kõik selge. Tänan sind seal see suur tänu. Tantsis ümber telefoni ja laulis meeleolu tõstmiseks. Eks need on kõik see, kõik see Ootav läks kööki, valas endale tassi teed, lõikas tüki sidrunid, pani selle klaasi tõstes klaasi huultele ja, aga misjaoks oli tal tarvis minu meeleolu tõsta. Ja ta sööstis telefoni juurde? Ka sel päeval oli võetud algaja kirjamehe antiipelku jutustust vastu. See oli kaheksast tagasi lükatud teos kaheksast kirjutatust. Antifincolaas diivanil ja jõi ilma mingi mõnuta konjakit. Tema kõrval istus kohaliku ajalehe Meil aiaäärne tänavas kriitik Morse'i ja lohutas teda. Antiibenko ei pannud seda tähelegi. Ta sosistas ta vastikustundega konjakit imedes. Järsku püsti karates, karjatas, aga vaata mina tulle, kõik tuhaks põletada ja lõpp. Ta haarast tagasi lükatud jutustuse rabas veel seitse varasemat tormas kööki, süütas tule kõigis neljas augus korraga ja hakkas paberit põletama. Lehekülgede katkendite ja tervete peatükkide kaupa. Vapustatud kriitik jälgis veidi aega varjude mängu kirjamehe tahte kindlal näol. Siis aga kadus nagu pühitud. Kohaliku ajalehe järgmise numbri kultuurirubriigis ilmus artikkel kirjamehe algatus. Artiklis jutustas kriitik borši sulerüütel antiipenko õilsast algatusest, mis seisnes oma kogutud teoste vabatahtlikkus tuhaks põletamises ja seega toimetuse töötajate, kriitikute ning lugupeetud lugejate vabastamisest nimetatud teoste lugemisest. Võidakse vastu vaielda, väita, et algatus pole uus, kirjutas borši. On ju üldtuntud, analoogiline ajalooline juhus n v koogoliga. Vastan dogmaatikutele printsipiaalselt Uuson fakt, et koogol hävitas geniaalse raamatu hingelise depressiooni momendil seltsimees antiipenkoaga põletas oma kahtlemata andetud teosed, olles täielikult terve mõistuse juures. Artikli lõpul kutsus kriitik üles järgima Kuut ennastsalgavalt algatust põletada viletsad kirjatükid juba käsi kirjadena. Artikkel kutsus esile enneolematu reaktsioonide laviini. Toimetusse tuli sadu kirju palavate tänuavaldustega uue algatuse autori aadressil ja mis peamine algatus leidis järgijaid. Kõigepealt noorte hulgast nagu alati. Kirjanike Liidu kohalikku osakonda hakkasid iga päev ilmuma kümned noored andetud kaasas prügikastid. Oma teoste põrmuga hakkas tulema ka keskmise põlvkonna kirjamehi ja lõpuks jõudsid pärale isegi juba elatunud andetused. Nad põletasid oma märkmikke käsikirju, üks neist põletas oma juba ladumisel oleva uue triloogia. Tõsi küll, nagu kõikide õilsate algatuste puhul pütiga siin haltuurat teha. Kahte noort poeeti süüdistati selles, et nad polnudki midagi kirjutanud, põletasid ainult puhast paberit, esines gladiaatoreid, kes teiste teoseid põletasid. Üks neist läks koguni nii ülbeks, et põletas ära kaks köidet puskinit. Üldiselt taga sünnitas kuus algatus ülivajaliku liikumise, mida toetas kogu avar, kus seoses selle liikumise tohutu ulatusega loodi Kirjanike Liidu kohaliku osakonna juurde ise põletamise sektsioon, mille etteotsa asus antiibeko. Selleks ajaks oli antipenko juba Kirjanike Liidu liige, esines tihti, käis naabrite juures kogemusi vahetamas, pidas seminare ja valmistas ette noort põlvkonda andetuid oma ühiskondlikku kohust täitma. Uue algatuse esimest aastapäeva tähistava pidulikul koosolekul andsid toimetuse töötajatele üle auaadressi tänulikud lugejad aga gaasipliidi mudeli, mille kõigis neljas augus põles igavene tuli. Peale kõige muu tegi antiipenko tublisti tööd. Kohusetruu inimesena ei saanud ta ju puhast paberit või lõpetamata tööd põletada. Tuli kirjutada, kirjutada palju sead tõsiselt. Kord kui antipenko rahuldusega oma äsja lõpetatud romaani esimesi peatükke põletas, rabas kriitik Porsigal varrukast. Oota veidi. See paistab päris korralik asi olevat. Ei, see on ju suurepärane duubli, vanamees, seda sa ei tohi põletada, see läheb trükki. Antypynkus seisatas hetkeks. Silmades süttis tal tuluke, nagu igal algajal, kes unistab oma esimesest Truti proovist. Süttis Jakustus. Vana ei ole ma enam selles eas žanrit vahetada ja haaras morsilt romaani viimase peatüki ja saatis selle eelmiste jälgides. Tehasemeistrivõistlustel tõstmises ületas vastast siis off iseenda ületas surumises, ületas tõukamisest ja isegi rebimises rebimist peeti siiani tema nõrgaks küljeks. Vabriku rekordite tabel meenutas ilmarekordite oma pealtvaatajad loopisid Vasjate üles ja püüdsid ettevaatlikult kinni. Pärast viimast õhkulendamist maandus Vasja täpselt tehase punanurga tribüünil. Ta lükkas eemale veeklaasi, kehitas võimsaid õlgu ja sissejuhatust tegemata. Alustas kõnet. Seltsimehed jäämine on režee, mingeid põikeid, mingisuguseid hüppeid. Inimeses peab kõik olema ilus nägu ja rõivas ja käed ja jalad. Nagu ütles Anton. Tšehhov muidugi. Kangi tõstes mõtleme alati, kelle jaoks ma püüan ja kojal selge. Teistele vabriku pärast pingutan, meil on vaja tugevaid inimesi, vapraid ja ilusaid. Ma mäletan, mehaanikatsehhi poisid tahtsid medoodis maale vedada, sõidame, jutustasid, meid on seal vaja. Mõtlesin ja vastasin, ei saa. Siin olen mina vajalikum ja nii juhtuski. Nemad oma uudis val tegid miljard puuda, mina, Siinaga andsin oma isikliku puuda väikese sõrmega, tõstsin 16 kilo. Või teinekord kutsuvad komnoored mind Donbassi kaevanduse ehitama. Aga mina jälle ei, minu koht on siin, siin olen mina vajalikum ja jälle oli mul õigus. Lugesid nende raportit, olid esimese vagunitäie sedda andnud, vastasin uhkusega võlgu, eye. Surusin pool teie vagonett ja veel kaks pool kilo. Ning nüüd oma suureks heameeleks sai kuulda, et tehas saadab mind sanatooriumi. Selleks, et puhata, et mõtelda oma tehase au ja veel raskema kangi tõstmisele ja tõstangi terves kehas olgu terve vaim, nagu kinnitasid kreeklased, iidsed loomulikult. Vasja kaldas endale vett, jõi ja panin klaasi oma kõne lõpetuseks efektselt lauale. Samal päeval trükiti Vasja kõne ära tehase ajalehes, järgmisel hommikul, aga Vasja lehvitas ajalehega teda saatma tulnud üldsuse esindajatele. Sotsi Express hakkas liikuma, täitis komitee esimees, pühkis vargsi pisara. Puhkpilliorkester, müristas hüvastijätu ja hakkas kiiresti pille kottidesse toppima. Töölised kiirustasid hommikusse vahetusse. Dima armastas Leenat, Leena armastas Tiimat. Viies kursus, aga kus nad õppisid, armastas ja austas mõlemat. Seepärast, kuuldes Leena ja piimapulmaplaanidest, otsustas kursus korraldada komsomolipulmad. Pulmade organiseerimise küsimuses kutsuti kokku kitsa ringi nõupidamine. Kohal oli noorpaar, tulevase perekonna parim sõber Valera hartšenko ning kursuse kolmik komsorg litsakas kotkapilguga noormees, ametiühing, täidlane noormees, kolme täitesulepeaga rinnataskus ja kursusevanem noormees, kes kogu aeg vaikis. Nõupidamishaavas kompsorg vaatas kõigile järjekorras silma ja lausus. Õnneliku ühise ellu astuvad kaks meie kursuse üliõpilast, meie sõbrad, kommunistlikud noored, ametiühingu liikmed. Me peame siin otsustama äärmiselt tähtsa küsimuse, kuidas pulmi organiseerida ja tasemel läbi viia. Kursusevanem vaikis. Vale rahartsinko püüdis mõtelda. Noor paaristus käsikäes tõusis ametiühing. Teaduskonna ametiühingukomitee eraldas pulmadeks 10 esindajat ja kaks kingitust. Suveniir, sputnik, kunstnik ja kriitik Belinski täielikult kogutud teosed, aga pulmad ise on midagi tehtud ka või juba. Mul on olemas väikeettekanne, millega võin viibijaid tutvustada, seltsimehed, pulmad saavad mööduma avalikkuse palge ees. Asi on tõsine ja ma teen ettepaneku läbi viia peaproov. Muidugi pean ma silmas ainult pidulikku osa peaproovi, on vastuväiteid. Kursusevanem palkis, noor karistus käsikäes, lase tulla, lase tulla, loe avasena. Alati hingava sama musta portfelli, kaks lukku, kolm tõmbelukku ja neli pannalt sai kätte põrsakujulise mapi ning köhatas. Mil kogu maailm on lõhestatud kahte leeri on armastuse ja abielu probleeme eriti aktuaalne. Kursusevanem vaikis. Noor karistus käsikäes. Valera Hartsinku põristas sõrmedega vastu lauaplaati. Niisiis. Edasi mul kümmekond lehekülge lühidalt rahvusvahelisest olukorrast siis jõuame asja olemuse juurde just just olemusest, sameile, räägigi. Olemusest. Me elame huvitaval ajajärgul, ajajärgul, mil inimene astus kosmosesse ja täna oleme meie teiega, mitte vähem riskantse sammu abiellu astumise tunnistaja, eks poleks riskinud. Oma käega ostsin kolm loteriipiletit, saage õnnelikuks. Niisiis, seltsimees, ma lõpetan. Palju sõnu pole vaja teha, kibe seltsimehed, no pruut ja peigmees tõusid kuulekalt ja puudutasid teineteist arglikult huultega, jätta maju, hoiatasin teid. Pulmad toimuvad avalikkuse silme all, palun arvestada. Kordame veel kord. Kiive, seltsimehed, vot niimoodi. Nii, mis edasi tuleb, edasi, edasi tõusen mina püsti ja ütlen, et nüüd võtame teise jala jaoks ka. Komsorg tardus rabatult. Tema silmadesse ilmus valuline helk. Hetke pärast sai ta juba sellest üle ning lausus vaikselt, kuid kindlal häälel. Ei. Kas me selleks siia kogunesime? Nagu igas pulmas peavad ka meie pulmas laulud kõlama. Harjutame laulmist ka. Vanem Vaikla vale rahartšenko tuletas sõnu meelde. Noorpaar naeratas tobedalt. Komsorg ja ametiühing seisid käsikäes. Kõik see kestis ainult mõne hetke. Filmikatkendid ekraanil vaheldusid pöörase kiirusega. Metsikult kihutavad hobused, mustad käed kägistavad valget naist. Metsikult kihutav kiirabiauto mustad käed kägistavad valget naist, kindas käsi, avab hääletult ukse surma järele lõhnab püssitoru, õudses Karlis avatud suu, mustad käed higistama, valget naist. Ja siis tiitrid. Varsti-varsti-varsti uus kunstiline, laia ekraaniline, täis metraažiline film. Arve esitati koidikul. Seansieelne reklaam mõjus nii et alanud film ei huvitanud enam kedagi. Kõige kannatamatumad lahkusid saalist ja asusid eelmüügikassade juurde järjekorda. Film arve esitati koidikul, hakkas mängima kuu aja pärast. Film jutustas sellest, kuidas raamatupidaja Ivanov avastas tehase aasta bilansis 4,3 kopika seal ja ja hoolimata kolleegide pilkest ning perekondlikel pahandustest leidis endas jõudu vea tunnistamiseks ning parandamiseks. Tiim lõpeb sellega, et Ivanov pärast unetud ööd esitab koidikul. Vaatajad tundsid ära tuttavad reklaami, liigud karri, eks avatud suu nutab Ivanovi sülelaps püssitoru. Ivanov premeeris oma vanemat poega viie eest kirjatehnikas lasketiirule lubamisega. Kindas käsi. Ivanov avab töölt koju jõudes ukse. Mustad käädi valge naine. Ivanov vaatab tööst vabal ajal televiisorist hotellat. Metsikult kihutav kiirabiauto möödub Ivanovist, kui viimane on teel tööle. Kõik reklaamis olnud kaadrid ilmusid ekraanile. Ei olnudki. See tähelepanek tegi publiku mõneks ajaks nõutuks. Siis aga keegi oletusel hobused olid võetud ringvaatest, kus reportaaži hipodroomilt versioon tunnistati tõepäraseks. Kõik rahunesid, ülejäänud pisikesed reklaami- ja filmi lahkuminekud. Polnud olulised inimesed olid selleks ettevalmistatud. Nad teadsid juba, et neilsiaal asi hoopis hullem. Enne filmi oli fuajees toimunud loeng teemal kodanlik reklaam ja selle mittevastavust tegelikkusele. Meie kontor tähistas üleüldist naljapäeva kõrgel tasemel. Koguneti kõige kõrgema korruse punanurka, ka pidulik lõbusal koosolekul esinenud kontori direktor tõsise ettekandega. Ta märkis, et möödunud naeruperioodil ehk aruande aastal oleme saavutanud suurt edu enneolematu lõbususe, naeru ja naljatuste alal. Sel aastal naersid meie kontoritöötajad tellijate üle viis korda rohkem, aga tellijad tegid vastutasuks meie kontori arvel kuus korda rohkem teravmeelseid anekdoote. Läbirääkimiste käigus kõnelesid esinejad rõõmsalt sellest, et meil õnnestus muuta jooksva naeruaasta iga väär esimeseks aprilliks. Me mängime lõbusalt tellijatega, andes lubadusi ja jättes neid täitmata. Pärast aga mängime koos lõbusaid mänge, pimediku peitust ja rikkis telefoni. Lõpuks värgi uhkusega, et harukordselt on tugevnenud meiega Tori ja meie kirjanduse lõbusad tsehhi vahelised sidemed. Ainuüksi jooksval aastal on meie kadestusväärne oskus lavastada tööl komöödiaid saanud innustavaks, ajendiks viiele naljakal ületonile ajakirjas krokodill. Ja seejärel võeti kohalviibijate kiiduväärse naeru saatel vastu naeruväärne otsus ja uued kohustused, milles ei puudunud huumor. Pärast koosolekut toimus pidulik kontsert. Loeti ette viis ülalmainitud Pöljetoni ekraanil näidati kaheksat süütenööri teravmeelsemad numbrit, mis oli pühendatud meie kontorile. Pealinna näitlejad esitasid terava satiirilise komöödia, mis oli kirjutatud meie kontoriainetel. Kontserdi järel toimus bankett banketil hüüdsid tuntud satiiriku lõbusaid pidulikate Uuste ja rääkisid oma loomingulistest plaanidest mis olid tihedalt seotud kontoritool. Mis plaaniga? Oi seda nalja.