Vistelgim seekord kahest lauluvormist ja ühest tšehhi tantsust. Esimene neist lauluvormidest on serenaad. Nimetus serenaad tuleneb itaaliakeelsest sõnast Seera mis tähendab õhtu. Neid laule nimelt laulsid noormehed õhtusel ajal armastatud tütarlaste akna või rõdu all. Mis ajast säärased armuavaldused moodi läksid, ei ole võimalik olnud kindlaks teha. Vaevalt aga keegi eksib, kui öelda nii. Sellest ajast, kui on olemas aknad ja armunud noorukid. Esimesed kirja pandud serinaadid pärinevad 12.-st sajandist ajast, mil õilsad rüütlid, kes enamasti olid nii muusikud kui luuletajad ühes isikus oma südame väljavalitu ile kõige õrnemaid laule lõid. Sääraseid rüütleid nimetati-Prantsusmaal trubatuurideks. Saksamaal minnes engeriteks. See oli, näed, kätkes endas alati ääretult suursuguseid ja ülevaid tundeid. Võiks öelda lausa nõretas neist. Ajapikku läks serenaad üle ka instrumentaalmuusikasse. Orkestri serinaadid koosnevad tavaliselt mitmest omavahel erinevast osast. Kordonnad tantsulise iseloomuga, kurt meenutavat viisi rikast laulu. Enamasti on aga ikka rõõmsatujulised ja pisut sentimentaalse hetki. Eriti kaunid serenaadi keelpilliorkestrile pärinevad Mozart tilt väike öömuusika. Pramsilt jah, sekkovskilt. Nii palju serinaadist. Nüüd teisest lauluvormist barca roolist, barca roolis, sünnilinn on Veneetsia vana Itaalia sadamalinn, mis paikneb 100 seitsmeteistkümnel väikesel saarel Aadria mere ääres. Rongiga saab Veneetsiasse ainult üle suure silla sõita. Ja tänavaid asendavad siin kanalid, millel nii-öelda taksode asemel kondlid liiguvad ja inimesi paigast paika toimetavad. Condoleerid laulavad meelsasti oma töö juures. Need on tavaliselt aeglased laulud, millele rahulikud aerulöögid annavad rütmi ja vii sulin veidi melanhoolselt meeleolu. Paadi nimetus itaalia keeles on palka. Siit tulenebki parkarool. Kunstmuusikas sai kõigepealt tuntuks nendel sooni klaveri barca roolid. Esialgne Itaalia rahvalaul, mis andis inspiratsiooni rohkete klaveriteoste sünniks tungis ka ooperisse. Ohven Bachi ooperis Hoffmanni lood kõlab teises vaatuses kuulus parkaruul kaunis öö, sa armu. Ja kõlab ülimalt ebatavalises situatsioonis. Vaest Hoffmanni ähvardab jälle hädaoht. Pealegi seisab tal kahevõitlus ees. Kontrastiks sellele pingelisele õhkkonnale, laseb ohvenba kõlada aeglasel rahulikul, sentimentaalse parka roolil. Kuid nüüd lõpp säärastele südant, liigutavatele meeleoludele hoopis midagi muud kuluks nagu marjaks ära. Jutustame näiteks niisuguse luu. Ühel pühapäeval aastal 1830 näitas ühe tšehhi väikese küla noor ja elav neiu teistele tantsu, mida ükski külaelanik ei tundnud, kuid mis kõigile hästi meeldis. Leidus ka pillimees, kes uuele tantsule muusika tegi. Ja veel üks mees, kes sõnad välja mõtles. Tantsule anti nimeks Nimra sest see sõna esines tekstis. Onu Nimra ostis traavli, maksma läks neli taldrikut. Nimla ei pidanud aga kuigi kaua vastu, sest üsna varsti sai sama tants nimeks polka. Mis selles siis niisugune on? Nimrat tantsiti rütmis, ükskaks ükskaks, ükskaks, see tähendab kaks neljandikku taktis ehk teisiti seletatult. Pooles neli neljandiku taktis. Pool on tšehhi keeles puul ja sealt polnud enam pikka maad polkani. Pulka vallutas epideemiana kõigepealt Praha, siis Viini. Juba 1840. aastal tantsis seda Pariis ja neli aastat hiljem London. Kogu Euroopa sattus tšehhi rahvatantsu kulustusse. Hakati kandma polka rõivaid ja polka kübaraid. Isegi tänavatele anti polka nimetus. Varsti tekkisid tantsul arvukad teisendid polkava Surka polkaga Lopp ja Prantsusmaal polka tramland. Pulka tuhin vaibus pikapeale tants ise, aga jäi paljude rahvaste tantsuvaramusse. Mõistatuslikud kombel sattus pulka trampaant sõna-sõnalt tõlgituna väristamis polka Prantsusmaalt, kus ta oli seltskonnatants Poolasse, kus ta tänaseni on armastatud rahvatantsuks. Aja jooksul vallutas pulka kogu maailma ning mitte ainult tantsuna. Ta rajas endale teega sümfoonilise muusikasse ooperisse ja isegi vanasse auväärsesse kammermuusikasse.