Küllap midagi ajju tõuseb väga ilus hommik, kooli on vaja minna kaks ja pool kilomeetrit. Isa paneb hobused. Ta on nagu toeka minna. Koolimaja on vana, ehitatud sajandi alguses 1908 suured kõrged ruumid, need olid nii kõrged. Ja kui nüüd aastate eest oli samas ruumis samas esimese klassiruumis kokkutulek. Ja see ruum oli hoopiski pisikene ja madal. Ma käisin Simuna, nimetame teda nüüd Põhikooliks. Minu klassijuhataja neljandast seitsmenda klassini. Koli Elinor, peet. Ma ikka meenutan teda. Tema pani Meis kõigis armastuse kirjanduse vastu. Meil väsinud otsimast talle luuletusi alati julgenud neid esitada, aga me otsisime nad valmis, tegime seinalehte. Kui talvine aeg oli, siis olime internaadis ja õhtul tüdrukutega tegime seinalehte võib-olla sealt huvi kirjanduse ja luule vastu. Matemaatika tundus mulle väga kerge, sellega ma ei näinud vaeva. Aga eesti keele õigekirjaga olen ma vaeva näinud ja ometi tuli teist eesti keele õpetaja, missuguses hetkes tuli söömata, et jah, just nimelt õpetaja või oli segaalgusest saati. See oli perekonna traditsioon. Mul ei olnudki üldse muud mõtet. Kuigi võib-olla südames oleks tahtnud arsti elukutset, aga tagantjärele olen mõelnud, minu emotsioonid, minu sisemine niisugune tasakaalutus mitte halvas mõttes ei oleks sobinud arstile. Õpetaja elukutse oli perekonna traditsioon, onu oli soomepoiss, oli Porkuni kurtumade kooli õpetaja, enne Soome minekut käis minu ema juures ja ütles. Anna viivile haridus, ükskõik, müü hobune, müü lehm, aga anna viivile haridus ja minu suurimaks sooviks, nagu ta ütles, on see effivis, saaks õpetaja, mine tea, mis minuga võib juhtuda, juhtuski. Ta tuli tagasi ja langes Tartu all Emajõe ääres. Tema mälestuseks ei tulnud üldse kõne alla midagi muud. Ja ma olen õnnelik, ma ei ole, kahetseb seda. No 53 aastat õpetajana teel on kõik kirjanikud, ma ei tea, sadu kordi läbi käidud teosed, sadu kordi läbi käidud, kõik grammatikareeglid läbi käidud ikka veel leiate näiteks, kuidas Anton Hansen Tammsaaret lastele täna teistmoodi huvitavalt õpetada. Ja, ja kahtlemata me ei tohi, ei saa olla stampides kinni absoluutselt, kuigi mul on kabinetis vist viis 600 omakoostatud kontrolltööd harjutust. Aga ikkama arvestades antud klassi olukorda, tuleb mul jälle teha uus, vaata midagi sealt vanast, aga ikka teen uus. Tänu sellele koolile on paljundamise võimalused, on see muuseas suur luksus ja seega tohutult kergendab meie tööd, meenutage võib-olla mõnda raskemat hetke oma õpetajad eest. 1984 tulin Pelgulinna tolleaegsesse 46.-sse kohusi. Sain kolm neljandat klassi, nad õppisid õhtupoolikul maa ei olnud õpetanud neljandate sega viiendate, siis ma olin põhiliselt õpetanud vanemates klassides ja nüüd tuli iga 10 minuti tagant vahetada meetodit midagi ette võtta ja et saada klassis heas mõttes valitsejaks mitte halvas mõttes, vaid heas mõttes, et sind kuulatakse, sinu ülenõudeid täidetakse tuliimul olla mitmel nädalal pärast tundja kella üheksani. Mees ütles selle peale. Soo, sa ei tule toime, nüüd pole ööni tööd. Aga Meis, meil tekkis väga hea kontakt. Ja üks nendest klassidest klass, mida ma juhatasin Nende sõnad mulle paar aastat pärast lõpetamist, kokkutulekul ja jala kirjutasid teile niimoodi, kui kellelegi üleüldse öelda, aitäh siis teile selle eest, et suutsite meid õigel ajal äratada, et suutsite meil meile omal ajal peale dada, jääd, suutsite meile igal ajal abi ulatada. Me täname teid selle eest, mida varem ei osanud hinnata. Siin on üks teine kiri ka armas õpetaja, õnnitleme teid kätte jõudnud sinna puhul, eks ole vahva saada jälle aasta vanemaks ja mitu aastat nooremaks nii väljast kui seest. Meil on sama hea meel teie sünnipäeva üle, kui teil endalgi. Üldiselt soovime me teile igal juhul palju õnne hällipäeva puhul. Me oleme üldiselt teiega väga rahul ja oleme südamepõhjani õnnelikud, et meil selline klassijuhataja on, kes meiega näeb, palju vaeva viib meid mõnusate väljasõitudele, on meile kuivanud, minu ema on parim õpetaja emakeele alal on meile palju muud, soovib kaheksas a klass on siis kirjutatud aastal 1997. Öelge Viivi Läll, mis tunne on, kui lapsed ütlevad teile, et te olete meile kui vanaema seda nad ütlesid sedasama klass ütles 12. klassi lõpukõnes. Kellel teist kuulajad. On halbu mälestusi oma vanaemast peaaegu ei olegi. Ja miks mina peaksin seda sellepärast häbenema? Ei, ma ei häbene. Ja ma ainult tunnen rõõmu, et ma olen suutnud asendada sellele lapsele vahel, kellel ei olegi vanaema asendada vanaema ja see on nii tore, kui suure koormusega ta nüüd sel sügisel alustate. Ikka 22 tundi. Põhiliselt keskkool. Ah jaa, tuleb veel üks, viies klass üle hulga aja. Natukene vist jalad värisevad, kui lähen. Ärge mõelge, et ma seda nalja pärast räägin, ei et kohaneda viienda klassiga. Teiseks, nemad kohaneksid minuga. See on, võtab tükk aega ja selle lemma pean tõsiselt mõtlema. Evellell, öelge, kui vana te olete? Augustis seitse sain 72. Kas te seda ei pelga, et võib-olla mõnikord keegi ütleb või mõtleb või ütleb tagasi ja mis on kõige halvem variant, nii vana ja ikka muudkui õpetab, mis ta õige endast. Nii hea oli. Aktus, kus ma pidasin aktuse kõne saalis istus minu tütar ja seal selja taga üks daam ütles nii vana ja töötab koolis. Seni, kuni on distsipliin kunni, õpilased õpivad ja kui ma suudan neile anda rohkem ja hoopis teistmoodi materjali, ma olen viimastel aastatel läinud hoopis teistsugustele meetoditel üle. Ja ma suudan õpetada neid konteksti teerima, ma suudan valiku tegemiseks valmistada ette ei saa ju elus, kui palju on kursusi, kui palju on kõike, nad peavad oskama konspekteerida, las mõni fakt või aastaarv läheb lendu. Las ta läheb, aga peaasi, et ta oskab töötada materjaliga. Õpilane tuleb vastu. Oi, ma oskan, ma olen sekretär. Aga mul on teie põhivara lauasahtlis. Ma sealt vaatan, neid komasid, järelikult ma olen midagi andnud ja olin rõõmus, kui tänavune XII kirjutas riigikirjandit 62,8. Vabariigi keskmine oli 54,5 Öelge, kas teil mitte kunagi ei ole olnud sellist hetke? Te olete tõeliselt tüdinenud, ei taha mitte ühtegi koolilast enam näha. Oi kui kaval küsimus. Ma, ma ei mäleta seda. Kindlasti on see olnud. Olin tänavu talvel meeletult keerulises olukorras tütar ja väimees nõudsid, et ma jään koju. Pärast operatsiooni. Jama tohutult, elasin seda üle. Ja kui ma tegin oma pead vagangusega valiku, siis ma seda mitte sugugi ei kahetse. Ja töötan ikka niikaua, kui minust kasvanud aitäh Pelgulinna Gümnaasiumi emakeeleõpetaja Viivi Läll ja soovin teile teie 53. tööaastal jaksu, jõudu, tervist ja palju häid õpilasi. Tänan. Tahaks tervitada kõiki vabariigi eesti keele õpetajaid, peame vastu. Meie töö on nii oluline, olgu kõigile jõudu võitluses ilusa eesti keele säilitamise eest.