Kaugusest kumiseb ja kaugusse haihtub kutse. Sellele vastab teotahe. Need on kaks külge, mis mängivad väga olulist osa Screabini loomingus. Me alustame pikka muusika arengulooliselt ja sisemiselt rikkuselt palju pakkuvat kontserti. Kontserti, milles on nii palju muusikat, et seda jätkub kuulamiseks tervelt viieks järgnevaks saateks Kümnesonaadi vältel. Me kuuleme muusikas mõtlevat noorukit 20 aastast ja jõuame tema arengus küpsuseni. Neljakümnendates aastates heli loojani, kes paraku ootamatult ja mõttetult vara lahkub keset kõige elavamad loomingulist tööd. Screabin on väga tugeva tulevikutajuga helilooja. Kaasaegsed mäletavad teda kui pingeliselt mõtlevat inimest. Ta elas otse üllatava erandliku intensiivsusega oma mõtete riigis mida ta ka tegi või kõneles. Temas käis pidev pingeline sisemine töö mis ei katkenud mitte kunagi. Väike tõuge ja ta hakkas oma mõtteid avaldama pigem küll iseenda kui teiste veenmiseks. Mõtlemisest lähtus krabin mitte olemasolevast vaid sellest tulevasest, mille poole ta pürgis, mida ta kirglikult ootas. See tulevane oli talle reaalseks faktiks. Screen oli esimesi heliloojaid, kelle juures muusikalise vaatluse kiirgus ei olnud suunatud mitte inimese väliskeskkonnale mitte probleemidele inimene ja ühiskond, inimene ja loodusinimene ja armastus vaid suunatud otse enesesse eemale sellest sotsiaalsest ideoloogiast, mis kandis vene kunsti peaaegu kogu 19. sajandi jooksul. Tema muusika viis indiviidi kaudu loomingulise jõu kõikvõimsuse kaudu aga ometi samuti kogu maailmale ja pürgis kogunisti maailma ümberkujundamise poole. Screadmin asus teele, kuid Tšaikovski Brahms, Franck list või Wagner olid oma teed lõpetamas või juba lõpetanud. Juba möödunud sajandi keskel olid aegade hämarusse kustunud Suumann ja Screabini poolt noorusaastatel nii ihaletud, poeetiline ja kirglik šothani pianis. Screabini ajastu oli uue ja väga ägedate sisemiste liikumiste ilmega. Seda ajastu psühholoogilist, atmosfääritormide ja katastroofi elektriseeritu tee lootust tajusid vene kunstis Screabinile väga lähedaselt. Ka maalikunstnik Ruubel ja luuletaja plokk. Pruubel kirjutab enda kohta, et tema kunsti eesmärgiks on äratada hing viiese eemale olustiku pisiasjadest. Ploki luules Me tunnetame juubeldust imekaunist, elust, uuest kevadest, ka siin on ohtrasti pateetilisi kuni ekstaažini kasvavaid kujundeid nii nagu need on väga omased ka Screabini muusikale. Sksabini muusika on oma helilise koosseisu poolest nende helide ühendamise loogika poolest uus ja julge. Taan julge ka oma mõtete maailmalt just sellesama, juba nimetatud tuleviku tunnetamise pärast. Screabin mõtleb palju, tema elu on täis musitseerimist lugemist, maailma tunnetada, tahtmist, aga ometi oli ta eeskätt tegudeinimene teadmine, et ta peab midagi täide viima selles maailmas. See teadmine oli temas juba väga varakult tugev, kindel ja kõigutamatu. Ja oma suure missiooni täideviimisele pühendabkis krabin oma elu. Kui me kuulame tema muusikat, siis kastavad meis mingisugused paralleelid, Schumanni kaksikud ninaga jõuseebius, õrn unistaja, kaitsetu, kuna kooreta eluvõõras ja Florestan protestija, euzeebiuste unistuste kaitsja, nende nimel heitleja keda kannab tema kirglik veendumus ja kes oma veendumusi sama kirglikult ja võitlevalt avaldab. Schumanni juures on need nii sõnas kui muusikas vaidlemas eneste ja maailmaga kunsti üle. Screabinil on mõlemal kaksikpoolusel praktiline eesmärk. Aga see on kosmilise haardega eesmärk. See on eesmärk mida talle annab see nii reaalselt tunnetatud tulevikumaailm, see, mille nimel ta loob, see on siis kauguses kumav ideaal ja tahe, käsk, tegu millega ennast ületatakse, oma nõrkusest üle, kasvatakse, oma jõudu tunnetatakse. Ja lõpuks võidutundest, kuni ekstaažini minnakse. Screadmin tuli kuulutama kõikidele kannatajatele. Nende jõudu. Ta tuli igale ühele hüüdma üleskutset tegutsemisele ja eneseületamisele. Taali habras, väike närviline, küllaltki kehva tervisega mees, tema töö, hulk, kogu see kontserditegevus, kogu see looming, mida ta temale antud mitte kuigi pikkade aastate jooksul suutis teha. Seda kõike kandis meeletu tahe. Meeletu tegutsemise tarve. Vaidluseks Reabine ümber ei lõppenud, tema eluga huviskeadmani loomingu vastu on aga ajas kasvanud. Oma loomistööd alustab pida üheksakümnendatel aastatel. Esimesed hobused meenutavad meile romantilist muusikat, eeskätt šopääni. Uppus üks valis järgnevad nimetused, nägu, etüüd, prelüüd, mida me uuesti ja uuesti kuuleme kõlamas ka Scrabini hilisemas loomingus. Nocturnid, improm tööd ja ikka jälle prelüüdi. Uppus kuus. See on Screabini 10-st sonaadist. Esimene. Ta on loodud 1892. aastal. Screadmine õpib siis parajasti konservatooriumis ja mõnedki olulised sündmused tema elus kõlavad kaudsemalt või otsesemalt vastu sellest sonaaditsüklist. 1891. aastal tutvus krabin Nataša sekeerinaga. Ska teadmine oli siis kahekümneaastane, nad tasa, 15 aastane Nad õppisid lühikest aega koos klaverit omal ajal tuntud pedagoogi Verjovi juures. See oli Screabini suu noorusarmastus, mille kohta on meenutades öelnud. Ma armastasin teda selle puhta ideaalse armastusega millega armastatakse vaid kord elus ja mis kunagi mööda ei lähe. Screabin ei väsinud kirjutamast kirju oma armastatule. Selles 56. säilinud kirjas on palju Screabini nooruse unelmatest ja ühes romansis, mis küll pooleli jääb romantsis, millele ta ise kirjutab teksti nii nagu ta ka hiljem paljudele oma teostele on kirjutanud. Programme või tekste. Selles tekstis kõneldakse samuti Scrabini muusikas kuuldavatest põhikujunditest. Tema sooviks oleks süüdata südant kauni unelm aga ja võtta hingerahu kirgliku puhanguga. See igatsuse helendus on üheks loomise ajendiks olnud Screabinile. Teine on aga otsesem ja süngema ilmelisel. Screadmine on väga auahne. Ta on esimene konservatooriumi pianistide hulgas oma ettekandeteenuselt aga tema nõrk kehaehitus. Tema suhteliselt väike füüsiline jõud ei anna tema musitseerimisele selliseid vägevaid ulatusi, nagu need olid omased Rahmaaninovile. Tal ei ole omane virtuooslik suur tehnika, millega mõned tema kaaslastest hiilgasid. Mitmedki võtsid enesele väga suuri ülesandeid, kes õppis ära Bachi kogu hästi tempereeritud klaveri. Teine kaaslane Jossif Levin, kelle mängu tehniline sära vaimustas professoreidki võlus kõiki valakerevi islami ja Mozarti torsiooni parafraasi esitusega. See kihutas Screabenit üles järele ja ette pingutama. Ja ma õppejõu, professor Safonovi teadmata asub temagi nende suurteoste kallale. See väga suur pingutus toob kaasa parema käe tõsise haigestumise. Oma märkmetes, mis Screabini surma järel avaldati kirjutata nende päevade rasketest meeleoludest 20 aastaselt. Käe arenev haigus. Kõige tähtsam sündmus minu elus. Saatus takistab nii soovitud eesmärgi saavutamist, takistab sära ja kuulsuse saavutamist. See on takistus, mis arstide sõnade järgi on ületamatu. See on esimene tõsine ebaõnnestumine elus. Esimesed tõsised mõtted, analüüsi algus, kahtlus võimatuses paraneda. Kuid siiski kõige süngem meeleolu. Esimene mõtisklus elu väärtustest usust jumalast ikka veel tugev usk temasse. Kuum palve kirikus käimine, etteheide saatusele jumalale leinamarsiga esimese sonaadi loomine. Nii seob Screadmini ise oma esimese klaveri suurvormi oma elu esimeste tõsiste ja pöördeliste sündmustega. Esimese sonaadiga. Me alustamegi tsüklit Scrabeni klaveri sonaatidest. Enne kuulama asumist sirvigem korraks nooti, sonaat on kirjutatud neljas osas, milledest kaks viimast kulgevad ilma peatuseta ilma pausita. Esimene osa allegro konfoko, äge, kirglik, täis võitlustahet, protesti algab põhilise kujundiga, mis juba noodipildis välguna sööstab üles taevast kaheks rebestades. See on sonaadi nõnda öelda Florestandlik alge katkev purse, paatoslik, väga aktiivne. Edasi tahte alge üha pehmeneb, haistub heledasse virvendusse ja sünnib teine poolus. See on euzeebiuslik, habraste püüdluste ja vaikse helge unistuse võlu. Paigalpüsiv vaikselt otsiv meelisklev, kaunis. Neid võtab kokku peaaegu marsiline oma võidus veendunud lõpetav lõik, millele järgneb sonaadi esimese osa töötlus. Hetke vaikuse hämarusest suundub nüüd koondunud tahe otsustava tegutsemise poole. Kulminatsioonis on see otsialistilik haare üle kogu klaveri. Otse Beethoven, lik, jõu tunnetus. Võib-olla rabedam, pigem end veenev oma vägevuses kui otseselt vägev. Mitte väga kaua vastupidav, kuid jõuline. See on protest hetkel nii raskena näiva saatuse vastu. Sonaadi teine osa, millele helilooja pole mingit märkust lisanud on tõsine mõtisklus. Sellele suureks kontrastiks on järgnev resto mille liikumises tyhja mingisugusel määral meenutab Schopeni v-moll sonaadi Scertsat. Selles on viha selle ootamatutes aktsentides vastuhaku. Kõiki osi seob juht intonatsioon millest kasvab välja juba esimese osa liikumine, millesse vaibub esimese osa lõpp. Ja millest sünnib viimase leinalise osa alguski? Kuuleme Screabini esimest sonaati oopus kuus farmi noor Vardo Rumessen i esituses. Vardo Rumessen On konservatooriumis töötav pianist kelle huvi Screabini vastu on andnud talle tahet ja realiseerimise jõudu nii suure ülesande täitmiseks, kui seda on Screabini 10 sonaadi esitus. Scrabini teine sonaat, mida ta ise nimetas sonaat fantaasiaks on Peeennenenum, kuid paljuski esimesele sugulaslik. Ka siin on veel mõndagi ühist šopääni tuntud Peeemmol sonaadiga. See on sonaat merest, millest saadud muljed lapsepõlves merd mitte näinud Scrabinile. Teda esialgu vapustasid. Merestiihia unistuse virvenduse võlu ja kontrast tormijõuga. Eks selles ole midagi. Screabinliku. Teine sonaat on kirjutatud viieaastase ajavahemikuga. Teine osa varem 1892. aastal. Pärast seda, kuis krabin, tegi tutvust Tormise Aadria merega esimene osaga 1897. aastal Krimmis pärast abiellumist noore andeka pianisti Veera Isakovitšiga. See on kaheosaline tsükkel, niisiis koondunud tervik, mis juba laseb aimata peatselt valmivat neljandat sonaati ja kõiki järgmisi üheosalisi. Scrabin kirjutab selle sonaadi kohta. Esimene osa andante. See on vaikne lõunamaine öö mere ääres töötluses pime, erutatud meri, viima soorne lõik. See on hellitlev kuuvalgus pärast pimedust. Teine osa presto, lai tormiliselt erutatud mere avarus. Muusikalist ehitust raamib siin sügavusest tõusev kutse. Ja selle kõnelevastmeloodikast kantud õrn vastas kujund. Nagu kahekõnes reageerivad looduspildile üksikud hääled. See on sageli otse filigraanne, been, helendus, kuuvalguses unelev meri. Kujundid põrkuvad töötluses. Kutse motiiv saab siin hoopis uue ilme. Kujundid liituvad. Ja nagu ikka kulminatsioonis saavutab haripunkti ka tema tegutsemise jõud. Siin juurdub ka sonaadi teise osa motoorika. See saab järgneva lainetuse südamikuks. Scrabeni teise sonaadisonaat fantaasia Soldi Esminuris esitab samuti Vardo Rumessen.