Meil on nüüd külas fotograaf Kalju Suur. Ega te ei pane pahaks, kui ma ütlen fotograaf, et kõik teid kuidagi nagu tunnevad fotograafina, kuigi teil on ju väga palju muid tegevusi tegevusi just. See ongi põhiline, millega tegele. Kuigi ameti poolest olen pensionär ja invaliid Ja kirjastaja, need on ka see viimane seotatultograafiaga. Nüüd täna olete te meil külas just seetõttu, et nii täna kui homme on kaks üritust, mis on seotud, kas ma saan õieti aru teie ristiisaga ja räägime siis sellest lähemalt. Ristiisa Viktor, Oxford. Oli väga mitmekülgne mees. Mina tema juures pidevalt ei olnud, ainult nii paari tunni kaupa kaks korda aastas, kolm kord aastas, kui siia esinema juures, sest ema nagu kõik emad tahtsid saada omale tuntud inimest, riski saaks ristivanemateks. Aga ta oli väga populaarne. Ta mängis kitarri ja lõi oma loodut, kupleesid, mida ta esitas tummfilmikeele ajal kinos. Ja see oli juba malk, mille poole püüda haakristiisaks. Nii ma saingi omale väga populaarse. Tolle ristis, aga kas ei olnud ikkagi see asi niimoodi, et kuna ta oli kirjutanud ja selle kuulsa laulu jää vabaks Eesti meri või saa vabaks Eesti meri, kuidas see nüüd täpselt oli? Tol ajal oli ta jää vabaks ikka ja see laul sel ajal ei kõlanud. See oli ju 28 aasta, kui minul sünniaeg oli ja kui mind kolme kuuselt ristiti, Jaani kirik. Et ma mõtlen just seda, et hiljem oli võib-olla isegi probleeme selles mõttes, et ta ei tahtnud eriti reklaamida, ta on selle laulu kirjutanud. No sellest ta ei rääkinud sel perioodil, kui vaja ei olnud üldse, sest sel laulul oli ju pseudonüümi Oxford inglise linna nimi yksia es mitte nagu maakeeles Oxford Victor Kaaess. Nii et teda peeti selle laulu autoriteetne Hinglaseks. Ja sellepärast ei otsitud, sest perekonnaregistris ei olnud Niukest imelist. Aga kust selline kummaline nimi üldse tuli sisse Oxford. Ilmselt oligi tema algne nimi. Ühelt meremehelt, kes tuli randa, mis teel või kuidas oli, aga siis kirikukirjades hakati seda võõrapärast jälle ümber ristima Eesti kaheks aegade jooksul. Sest kuidas sipelga surnuaiasoo vanematele tegi huo plaadi või koha Martmise koha? Seal oli suurte tähtedega, nüüd ma sain hiljuti teada tänu Liisa Lehtmetsaraamatule kivid kõnelevad pilt sellest sipelga surnuaia, sellest kivist Oxfordi inglispärane nimi. Nüüd ta ilmselt planeeris tagasi vahetada oma nime. Aga see jäi tal tegemata tõsist aja muutus, tuli ja muud asjad. Räägime nüüd siis ära, mis toimub seoses Victor Oxfordi sünniaastapäevaga täna ja homme? Tähendab sünniaastapäeva tähistamine kell 16 on täna tema haual selle kivi avamine, son pühitsemine rahumäel ja ta on rahumäel Jaani koguduse kalmistul. Rahumäe surnu Jaani koguduse kalmistul. Kui mõni ei tea, mis, kus see on, siis võib öelda, et sealt keskplatsilt Parempoolsest majast mööda minnes tee läheb kaldu alla natukene ja kohe vasakule. Esimene tee, mis läheb kalmistule ja sealt on siis neljas rada, mis läheb haudade vahel. Seal veel tähiseks, just kõrge elupuu. Aga seal on siis tema mälestamine, hauakivi pühitsemine. Teine päev on siis teine oktoober, laupäeval, laupäeval, nii et laupäeval on järelkajana niimoodi ma tahaks, et need, kes teda tundsid Victorit ja need võiksid tulla kell 12 Rahvusraamatukogu kohvikusse. Ja kui tulevad mõned, kes need, kes oskavad teda jutustada, temast midagi meenutada. Ja kui on mingisuguseid dokumente, fotosid, mingit materjali kaasa võtta, et siis need, kes on huvitatud ajaloost ja laululoojast Victor Oxfordist, need võiksid siis seal lindistada. Ma olen mõnedele märku andnud, et võiks kohale tulla. Kõik head tuttavad ja kolleegid on siis oodatud Victor Oxfordi mälestama laupäeval rahvusraamatukogus. Kellaaeg oli 12. Ja ma arvan, et meil ei ole muud valikut, kui mängida ikka see tema kõige tuntum lugu. Nüüd selle jutu lõpuks jää vabaks, Eesti meri.