Käib tuul tuhiseb. Ta. Et te ei, aga, ja, ja ma Too võtuutuutuutuutud akna. Tere. Kallid sõbrad kohe kuuleme juttu ühest imelisest päevast, Loeb, Gunnar Kilgas. See päev ja olukus tiike tõepoolest, seda on üsna raske öelda, kui palju nädalas päevi kui poleks nii palju tegemist, võiks ju olla, et lähed kuhugi ja mõtled väheke ja ütled. Aga see kõik pole sugugi nii kerge, kui inimesel on miljon kohustust. Hea veel, et tal on käsi sõrmedega, mis aitab mõnikord rumalast olukorrast välja tulla. Väike sõrm, mis tõuseb iseenesest püsti, kui tõstati tassi suu juurde. Kes teab, mille pärast kujutab endast esmaspäeva tema tagasihoidlik naaber kassi küüne kriimustusega on teisipäev. Pikk keskmine sõrm, kolmapäev see, millega on hea näidata, vaata herilane ja pärast naerda. Tegin nalja. See on neljapäev. Pöial on reedet. Ühe käega on siis klaar, lähme teise juurde. Jälle pöial, laupäev, nimetissõrm, pühapäev. Edasi võib ainult sõrmi loendada, päevade nimetusi neil ei jätku. Nii tulebki välja, et nädalas on seitse päeva. Ehkki ükski nädal pole sarnane teisega. Üks kaob nii, et ei märkagi nagu komm, mille unustad keele alla ja kui see sulle meelde tuleb, siis selgub, et on hoopistükkis sulanud. Teine on jälle täis uskumatuid juhtumisi, nii et kaua veel annab meenutada tervet nädalat või üht päeva nagu loodaksid, et ta pöördub kord tagasi ja sai, pööras ilmigi ukselt, uskudes, et kohe-kohe praegu ta tuleb. Selles nädalas, millest meie lugu räägib, oli kõige kaunim päev. Neljapäev. Tegelikult hakkas peale juba kolmapäeval siis kui pärast lõunat kogu mööbel kanti toa keskele kokku ja kaeti kinni ajalehtede ja linadega. Nii et kolmapäev oli tõsi, mis tõsi, küllaltki meeldiv päev. Ehkki kaugeltki mitte niisugune kui neljapäev. Neljapäeva hommikul vara tuli kohale kaks maal rit. Tõtt-öelda oleks olnud küll parem, kui üks nendest oleks eksinud ära ja tema asemel oleks tulnud teine. Kõik, mida ta rääkis, algas sõnaga ära. Ära kisu, ära keerle jalus, ära tee. Tõsi küll, seda kõike rääkis ta kulmu kortsu tõmmata ja justkui muuseas, tarvitades tihtipeale isegi selliseid sõnu nagu kullake või väike. Kuid see ei muutnud midagi. Tal olid mustad, naljakad vuntsid, niisugused, et kui need poleks kasvanud nina all, oleks neid edukalt võinud krae küljes kikilipsu kasutada. Nojah, kuigi ta rääkis kullake ja väike ega kortsetanud kordagi kulmu lubasta poissi endast vaid kahe meetri kaugusele. Seest vedas aga teisemaldriga onu kostikega. Vaat see alles oli inimene emaga juba tuttavaks saada. Õnn on isegi ainult teda vaadata sest ta näeb suurepärane välja oma lotendavates, Vikerkaare kirja värviplekki hilistes, töötunkedes väheke rebenenud ja täpselt sama kirjapluusis. Ajalehest volditud pabermütsis ja möödunud pühapäeval aetud habemega ning kollase jäi, vabandage sidrunikollase plekiga nina otsas. Ja seda peab nägema, kuidas ta ratsaoma kõrgel maalritrepil kõnnib mööda söögituba nagu karkudel ja ise hõigub. Siis ajab ennast sirgu, naerab ja küsib. Ega keegi ei ehmunud. Tõsi, temaga juba tasub tutvuda või vähemalt teda vaadata. Onu kostiigega tutvus poiss kohe. Maaler surustage pigistas nagu tangidega ja ise karjus. Ai, mida teed. Tahad mu ilma sõrmedeta jätta, millega ma siit veel klaverit mängin? No kuidas sa siis ei naera, kui sinuga niimoodi tehakse? Aga onu kostiike seda just ootab. Talle pakub see lõbu, kui sa naerad. Sa naerad võrukael, mida sa siin naljakat leidsid? Võib-olla sulle ei meeldi, et mind kutsutakse onu kostike? Ütle kohe otse välja, ole aus. Ei, meeldib minu onu nimi on ka onu kostike. Kas tõesti? Ja ema vend, onu kostike, aha tean, elab seal sellel samal tänaval, kus tal on veel roheliste silmade ja valge sabaga kutsikas. Või oli see nüüd valge saba ja roheliste silmadega? Pole õige, minu onu kostikjal raudteetööline, ta lubas mulle tuua soolaseid praetud päevalilleseemneid. Vaevalt see tal õnnestub. Aga las proovib, kui ta on sõnapidaja mees, sinu onu kostike ehkki pole midagi keerulisemat, kui tuua seemneid missuguseid kõrvitsa omi, kas me nendest siis ei rääkinud? Me rääkisime sellest, et sinu nimi on onu kostike. Ja ja peaaegu oleksin unustanud. Mind kutsutakse jah, nimelt niimoodi. Aga kust sina seda tead? Kas keegi ütles sulle? Näete nüüd ise, missugune see onu kastike on, ise ütles, kuidas ta nimi on ja nüüd küsib, kust seda tean. Ja see pole veel kõik. See oli alles alguses, kui nad tuttavaks said ja onu postike vahetas riideid. Tõeline õnn saabus pärastpoole. Onu kostiikesegas ämbris värve ja äkki hakkas kurtma oma kibeda saatuse üle. Ooh, muu vaene õnnetub ja nüüd olen kadunud hing. Ma unustasin midagi koju, aga elan mõju teispool maailma otsas. Mida sa unustasid, onu kostike? Ära küüsi, väikemees, jäta mind, ma olen ilma selletagi küllalt õnnetu. Kuidas ma küll võisin unustada, kus mu pea küll oli oi-oi-oi-oi, ai. Mida sa unustasid, olugostike õpilase unustasin käes mind nüüd aitab. Teine onu, teine onu on meister. Kas ta saab siis õpilane olla? Kui sinul näiteks oleks vend? Ulbo, leevenda onu kostiiki. Kahju väega kahju. Oi, mul oleks talle anda tuhandeid töid. Anna mulle olugostiige Sulle, kuidas sa ütlesid sulle? Ja pistis naerma? Naeris, niiet pöörles põrandal ja hoidis kõhtu kinni. Ei või rohkem, suren naeru kätte. Ma pole elus kunagi midagi naljakamad kuulnud, sellest alates, kui mind on kutsutud onu kostige. Ja hakkas uuesti naerma. Diis rahunes, pühkis pisarad linanurka, millega olid kaetud isa raamatut. Tõmbas kõhu sisse ja ütles. Suurepärane ettepanek. Mõtlesid sa, väikemees, tõesti nii? Kas tahad mind tõepoolest aidata? Taan onu kostike. Kassa tead, mida sul teha tuleb? Ei tea. Kõigepealt tuleb sulle endale teha samasugune paberist müts, kui minulgi on. Teen, siis tuleb sul tuua üks tops, kuhu ma selle värvisan valada. Toon. Ma annan siis sulle pintsli ja näitan kätte koha, mida sa värvid. Värvin. Aga see pole veel kõik. Kui värvid, pead sa laulma, muidu see asi meil ei lähe. Laulan onu kostiikled. Hästi, vaatame siis. Niimoodi saigi ta onu kostikki õpilaseks. Nad värvisid, laulsid, laulsid ja värvisid. Kuskil keskpäeva paiku tegi onu korstike lahti oma toidupaki, kus oli juustuvorsti sibulat ja leiba. Ja siis võtsid nad mõlemad einet. Onu kostikel oli kõik, mis tarvis, mitme teraga taskunuga ja sool tikutopsis. Niisugune ma kord juba olen, ütles ta, mul on kõik, mis vaja, nuga ja sool ja hambaorgid. Ja isegi külaline söögilauas, mis mul veel tarvis on. Pärast sööki hakkasid nad jälle töötama ja laulma. Onu kostiiki oskas arutu, palju igasuguseid laule, aga ta ei teadnud ühtegi neist lõpuni ja vaevalt üht alustanud läks ta juba teise peale üle. Ja nii nad siis töötasid, kuni töö sai valmis. Siis pesid nad mõlemad vannitoas, onu kostiige riietus ümber ja siis. Siis tuli õhtu. Ja midagi huvitavat rohkem ei juhtunud. Aga missugune päev see oli? Taevake missugune imeline päev. Ja kui suurepärane inimene, oli see onu kostiiki. Lendavat päevad lendavat nädalat, aga poiss meenutab üha seda päeva ja onu kostiikett. Iga päev, kui heliseb uksekell, tormab ta avama ja mõtleb alati, et see päev tuleb tagasi ja koos sellega onu kostikki.