Tere õhtust. Gunnar Kilgas loeb jutu sõrmest. See võib juhtuda igaühega. Igaüks võib komistada või oma sõrmi ära lüüa. Väheke valutab ja läheb mööda. Hullem on see tund või kaks ehk päev või koguni kaks. Pead hoidma kätt haige sõrmega üleval tund, teine päev või paar sajust, kui osutaksid selle sõrmega kellelegi või millelegi tuleb näiteks juurde Violetta ja küsib, mis sa vaatad talle otsa ega taipa midagi. Mida ma pean vaatama. Kuidas, mida sa pead vaatama, sa ju näitad näpuga? Ei näita midagi. Miks sa sõrmini hoiad? Mina ei hoia, ta hoiab end ise. Tahad, ma hoian oma sõrmega nii? Hoia, kui tahad. Kas sa arvad, et see on väga raske sõrmi niiviisi üleval hoida? Seda ütles, et on raske, mis asid eputada oma sõrmega. Mida talle vastata? Mida võib niisugustel puhkudel öelda? Selle violett aga juba head nahka ei tule. Aitab ainuüksi sellest, et hoiad sõrme püsti, kui tema juba tahab oma sõrme püsti hoida ja lõpuks veel viskab sulle näkku, et missa eputada oma sõrmega. Et nüüd ema juurde ja palud sõrme kinni siduda. Kasvaluutab, küsib ema. Ei siis pole ju vaja kinni siduda ja verd ka ei jookse. Siiapoole küll mitte mingisugust sidet vaja. See sõrm seisab kogu aeg püsti. Väga hea, hoia teda siis püsti ja ära sega mind, näed, mul on selletagi palju tegemist. Kas võima seon ta ise kinni? Tee kuidas soovid, aga palun ära pööra kogu elamispahupidi. Ma just lõpetasin sinu järel kraamimise. Lähed vannituppa, teed lahti valge ravimite kapiukse ja leiad seltsi, teeme, hakkad mässim oma sõrme marlisse, aga ei saa kuidagi seotud. Ühe käega on seda väga ebamugav teha. Lähed sidemega ema juurde, ma ei saa ise. Mul pole aega tühiste asjadega tegeleda, ütleb ema. Palun aita mind väheke. Lõpuks on sõrm seotud, peal on isegi väike lips. Aga enne, kui selle lipsu uni jõuad, tuleb sul kuulata ära rodu ebameeldivaid asju. Alalõpmata tuled sa minu juurde, taevas teab, milliste rumalustega, ütleb ema, sul on mänguasjad, värvipliiatsid lisata, võid minna õue ja seal lastega mängida, aga selle asemel kisud mind kogu aeg toimetustest kõrvale. Ema räägib ja räägib, aga sina vaikid, pead vaikima, muidu riskid sellega, et sõrm jääb sidumata. Side pole mänguasi, jätkab ema. Igasugused rumalused tulevad sulle pähe, räägib ta. Räägib ja räägib ja sina muudkui vaikitsest muid uris kitsa jääda sidemeta. Aga igal asjal siin ilmas on lõpp emase sõrmele, ilusa liiksu. Sina ütled aitäh. Ema teeb näo nagu ei kuulekski ega vasta, pole tänu väärt. Sina marsid köögist välja, sile sõrme ümber. Helistad tädi Marju ukse taga, esimesel korrusel. Ei jõua veel suudki lahti teha, kui tema juba näeb sinu seotud sõrme. Armuline aeg, mis sinuga juhtunud on? Ei midagi, valutab kõvasti, lõi poolöviigo külla, püüle tuules ei räägi kirsimoosi. Sööd kirsimoosi ja kuidas sa küll ei püüa oma sõrme hoida, läheb see lõpuks ikka moosiga kokku? Tegelikult ei tee ju midagi halba, nii on isegi huvitavam. Tädi mari juurest tulnud kohtad onu Mannulet. Mis su sõrmel on? Sideredama nõel, millega lõikasid May lõiganudki nae, nüüd jookseb verd juba marlist läbi tulnud. See pole verisi, on kirsimoos. Mul tuleb meelde, et sa küsisid mult mingeid õhupalle. Küsisin, aga ta ei andnud onu maa noole. Tule, saad oma pallid kätte. Tulid onu maa noole juurest külast õhupallidega ja helistate Tilija ukse taga. Tädi liia näeb halvasti, kannab prille, aga isegi prillidega ei näe hästi ja seepärast küsib, et miks tulid. Vaata, mis mul on. Tädi liia kummardub ja EPalle väga ilusad pallid, ütleb ta, aga praegu on mul töö pooleli. Tule pärast lõunat papagoisid vaatama ja tahab juba ukse kinni panna. Tahab kinni panna, aga ei saa, sest ukse avas, seisad sina. Ma ei näidanud sulle palle, vaata, mu sõrm on seotud. Tädi Liia kummardab sõrmi kohale ja nüüd näebs ideed. Hildus, mis su sõrmega on? Komistasin. Mine ja mängi papagoi tega. Kas sa saad ära öelda, kuidas saaksidki kuhugi? Tõtt-öelda just papagoid ja pärast oled tulnud. Üks papagoi on roheline kollasega ja tema nimi on kokku teine k roheline kollasega, kuid kaelale natuke sinist ja teda kutsutakse Mokko. Üks istub puuri nurgas, silmad kinni, teine nokib õunakoor. Sa püüad torgata seotud sõrme puuri võre vahelt läbi puudutada Mokko saba aga sõrmi mahu. Küll on hea, et inimesel on 10 sõrmelill, õpetad Kokotja Mokot rääkima, otsib naljakamaid sõnu nagu vigurivänt või kaloss ja kordad neid miljon korda. Koguja mogo õpivad siis need sõnad pähe, nii vähemalt räägib tädi, liia. Papagoid vaikivad, nad õpivad vaikides. Nad ei ütle kunagi pähe õpitud sõnu kõvasti välja. Siis siis tuled koju ja arutad sideme lahti. Sõrme püsti hoida enam ei taha. Isegi unustad ära, et olite ära löönud. Mängid pallidega, mõtled papagoid, ei leia tunnet, suus magusat kirsimoosi maitset. On see kõik? Pisut oleks nagu veel vähegi oleks nagu eel veeldasele seotud sõrme kohta. Väga raske on küll öelda, peaaegu võimatu. Aga siiski. Ehk kin natuke teisiti. Näiteks nii. Väga raske oleks elada üksinda kuskil majakeses keset metsa, kus kedagi ei oleks läheduses, kus keegi kunagi sinult midagi küsiks, midagi märkaks.