Käib tuul tuhiseb. Ta. Tere, õhtujutt, ootajad. Täna räägime aastaaegadest. Üks tüdruk ütles, et on ainult neli aastaaega, koolis õpetatakse ainult nelja aga tukul tuleb välja rohkem. Esimeseks talv, külm aastaaeg, lumekarvamütsi, soojade saabaste ja muude sääraste asjadega. Siis pühapäev-pühapäev on väga lõbus aeg, sest isa ei lähe siis hommikul tehasesse. Üldse ei lähedasel päeval tehasesse ja umbes kell 10 võtab ta tuku kaasa õlut jooma. Ema küsib, Uudeesis lähete müüa nagu mehed ikka, lähme õlut jooma. Vastab isa. Tegelikult nemad nagu mehed, lähevad kinno või nagu mehed joovad siirupijooki ja söövad kooki väikeses kondiitripoes. Või jalutavad jällegi nagu mehed. Kolmas aastaaeg oli isa emapuhkus kui kogu Nikorreskude pere täies koosseisus, see tähendab Nicorescu isani Corescu ema ja endaski mõista tema Nicores kuduku. Pakkisid kohvrid istusid rongi, mis viis neid mere äärde või vanaisa ja vanaema juurde. Seejärel algas neljas aastaaeg. Tuhksuhkruga üle puistatud koogiga ilmuv tädi, Matilda ja ema, kes käed ette sirutatud koogi vastuvõtmiseks ütles. Ei oleks vaja olnud ometi nii palju vaeva näha. Matilda sav, vaeseke tassisid seda kooki läbi terve linna. Täna sain ma väga hästi kohale, ütles tädi Matilda. Mulle pakuti isegi trammis istet ja maa ei tõmmanud sukki katki, kui välja trügisid. Lihtsalt suurepärane kook tuli mul ka esimese klassi oma arvanetuku neelab keele alla. Siin oli tukule kaks mõistmatut asja. Esiteks kuidas ta saab oma keele alla neelata. Ja teiseks, miks see kook alati esimese klassi oma on, mis ta on jäänud esimesse klassi teiseks aastaks istuma või miks ta teise klassi edasi isa. Aga see aastaaeg see õunakoogi aasta aega on igatahes õige magusam. Siis tuleb viies aastaaeg salajane. Sellest teadsid ainult tema tugu ja marja. Midagi pole teha, saladus on saladus, ärgem sorigem võõrastes asjades. Ja lõpuks tuleb uues aastaaeg vesivärvid värvid, mis lahustuvad vees. Oletame, et leidub inimene, kes pole kunagi elus näinud vesivärvikarpi. Oletame, et sina sel juhul oledki kohustatud seletama talle, mismoodi niisugune karp välja näeb. Aga kas on olemas sõnumi suudaksid kirjeldada imet, mis on peidetud vesivärvide kark? Tuku arvates ei ole. Selliseid sõnu pole olemas. Võtad vett ja valad veetopsi, siis võtad pintsli värvi karbi lahti ja hakkad maalima ükskõik missugusele paberile. See võib-olla isegi täiskirjutatud pole tähtis. Esimeseks. Kui ta kiiruga need maja seinad siniseks tuleb sul taevas maalida kollaseks, punaseks või roheliseks ei tohi, et maja seinad ja taevas oleksid ühte värvimajja joonistad isa, kes loeb ajalehte ja ema, kes paneb talveks purkidesse, punast magusat pipart. Ühes nurgas haugub, see tähendab lihtsalt seisab lahtise suuga kutsikas. Südameke. Südameke on valge, aga sina värvita lillaks, sest ei tohi teha valgeks, sest valge kutsikas ei paista valge paberi pealt välja. Söögituppa joonistab televiisori ja televiisori peale väikese klaasist kala, mis paistab päeval roheline ja õhtul sinine. Aga sina värvita poolest saadik siniseks poolest saadik roheliseks. Ja kogu see aeg, kui sa joonistad, pole kuulda mingit müra. Vaikus hauavaikus õhus oleks nagu mingi saladus. Vahel isa sosistab sulle kõrva, et sai ajaks keelt suust välja, sest joonistusi tule sel juhul sugugi halvem, kui seda teha kinnise suuga. Harva väga harva tuleb ema ja küsib, kas kõht pole tühi. Aga sina ainult raputad, pead ei ole tühi ja ei juua, ei taha ainult süda nagu tuksuks natuke teisiti. See on vesivärvidest sellest suurepärasest karbist, mis võib ühe hetkega muuta kõik teiseks. Värvid nõuavad täielikku vaikust. Et oleks kuulda, kuidas liiguvad pilved, kuidas kasvab iga rohulible. Ja on veel midagi palju ilusam kui kõik eelnev kokku kuulda selles vaikuses, kuidas naeravad värvid karbis. Aga seda mõista on raske. Oi kui raske. Niisama raske, kui sellel tüdrukul taibata, et aasta aega pole rohkem kui neli. Ja tõepoolest, mis saaks siis värvides, kui aasta aega oleks ainult neli. Homme õhtul kohtume jälle, siis räägime sellest, miks vanaemad hommikul naeratavad.