Käib tuul tuhiseb. Ta. Aga ja ja ma. Too võtuutuutuutuutud akna. Tere, jälle tulge kuulama, miks vanaemad hommikul naeratavad? Ega te pole unustanud seda mitmekorruselist maja, kus elab tuku. See on teine maja vasakult poe taga või kui lähed vastaspoolt, siis 10. paremalt, kui lähed lugemises väheke isegi või täpselt seitsmes, kui loed õigesti. See on värvitud siniseks ehk täpsemalt väheke roheliseks. Nonii, selle mitmekorruselise maja lapsed hakkasid mängima imelikku mängu, kogunesid kokku õuele, no ütleme kolm, aga edukalt võis olla ka neli või kaheksa. Arv pole siin tähtis. Üks neist, tüdruk või poiss, ütles jämedama häälega, mis oleks rohkem vanaema hääle moodi. Suvatse lõpuks juua ära oma piim. Kas ma veel kaua peal kruusiga sul sabas jooksma? Ülejäänud vastavad järjekorras peenikeste häältega, mis on kõige rohkem nende endi häältemoodi. Ei taha või ma ei soovi piima, anna kompotti või piim on valge, eile oli valge ja üleeile oli valge, ära on tüüdanud. Seejärel ütleb vanaema häälega poiss või tüdruk, ait Abjonnimisest, mul on muudki teha. Jooma, piim ruttu ära ja asi korras. Teised ei vastanud seekord midagi, aga igaüks tegi midagi niisugust, et oleks selge, et vanaema sõnad läksid ühest kõrvast sisse, teisest välja. Näiteks üks poiss vaatas tähelepanelikult taevasse, üks tüdruk hüppas ühel jalal, teine poiss vilistas, teine tüdruk võttis hammastega oma kleidikraenurga suhu ja kukkus seda närima. Kui kõik olid midagi välja mõelnud, naersid nad koos nõrkemiseni. Olete nõus? Suurepärane mäng, lihtne ja õppida on seda kerge. Aga olge lahked, mis juhtus ühel päeval? Sinna majja kolis uus poiss, kes sellest mängust midagi ei teadnud, lapsed arvasid, teadis, aga tollel polnud aimugi. Kutsuti teda mängima, aga tema ajas kõik sassi. Kui tüdruk, kes parajasti rääkis vanaema häälega, ütles, suvatse juua oma piim ära. Vastas uus pois kiirelt. Kohe joon, pesen ainult käed puhtaks, joon. Lapsed vaatasid imestunult üksteise otsa ja siis tormasid korraga uustulnukat õpetama, mitte nii, sa vasta niiviisi nagu kodus, mitte seda, mis sulle pähe tuleb. Teeme veel kord. Tüdruk ütles uuesti vanaema häälega, suvad, söö juua oma piim ära. Ma jõin juba vanaema, vaata kruusi. Vastas uus poiss. Jälle vaatasid lapsed üksteisele imestunult otsa ja uuesti tormasid kõik uustulnukad õpetama. Sa ei saanud midagi aru, see on selline mäng, kus tuleb tõtt rääkida, nii nagu sa kodus räägid, said aru? Sain, vastas uus poiss. Siis vaata ära enam Vassi, hakkame uuesti üks, kaks, kolm. Kas sa jood juba ükskord oma piimakruusi tühjaks? Joon muidugi, joon vastas uustulnuk, joon ruttu ülejäänud õue mängima. Ma räägin alati nii. Meeldib, on hea, ei meeldi, pole midagi teha. Ja uus poiss läks mängust välja. Lapsed mängisid edasi ilma temata. Aga lusti selles polnud ja lõpus ei naernud keegi. Aga kui mängu lõpus keegi ei naera, mis mõte on siis niisugust mängu mängida? Ja mäng jäi pooleli. Seest aga kõik vanaemad sellest mitmekorruselises majas, kus elab tuku, naeratavad igal hommikul kell pool kaheksa, võite tulla ja ise näha. Arvan, et ei unustanud, missugune see maja on, teine vasakult või seitsmes paremalt, arvestades seda, kust poolte tulete. Aga palun tulge täpselt pool kaheksa. Jon piima, kruuside ja naeratavate vanaemadetund. Õhtujutu luges teile, Gunnar Kilgas