Kinomaailm kaasajal on väga laialdane ja väga rikas miljon statistikast teade, et iga päev vaatab filme maailmas 70 miljonit inimest neist Nõukogude liidus tervelt 12 miljonit. Kino nimetatakse 20. sajandi kunstiks ja selle kunstina on ta arenenud juba seitse aastakümmet. Kino on saanud meile väga harjumuslikuks nähtuseks ja sellepärast me tavaliselt ei mõtlegi selle üle, kust on tulnud see lühikene tuletus. Kino seda seletada on äärmiselt lihtne. Kino tuleneb kahest kreekakeelsest sõnast kinema kreeka keeles tähendab liikumist graaf grafeen aga kirjutan või kirjutama. Nende ühildumisest saigi kino algul oma nimetuseks kinematograaf. Mis siis järelikult tähendas liikumisega kirjutama. Selles on ka kinematograafia, kinematograafi ja lühikese tuletusega kino kõige tähtsam ja põhiline olemus. See tähendab film kirjutab liikumisega üles. Neid ümbritsevat tegelikkust peegeldab liikuvates kujundites. Meie elunähtusi. Me nimetame kino 20. sajandi kunstiks. Kino sünnipäevaks loetakse aga 20 kaheksandat detsembrit 1890 viiendat aastat. Me räägime, et kino leiutajaks oli prantslane Loui lumi, jäär. Õigemini peetakse kino leiutajateks kahte venda, hoogust ja Lui lunieri. Kuid Luiljumieri nimega on seotud kinoülesvõtte aparatuuri leiutamine. 28. detsembril 1895. aastal toimus Pariisis Grand Café Indias salongis esimene avalik filmide demonstreerimine. Need esimesed filmid olid väga lühikesed umbes ühe minutilised filmi jupikesed kuid kõigil neil olid omad pealkirjad ja kõik nad näitasid midagi elavatest piltidest meie ümbritsevast tegelikkusest. Üks esimesi filme kujutas näiteks rongi saabumist. Jaana. See esimene film tekitas tohutu sensatsiooni. Vaatajat, kes olid kogunenud India salongi Pariisis kaputsiinide bulvaril tormasid vaatesaalist välja niipea, kui ekraanile ilmus rong, mis nagu oleks kihutanud saali. Selline efekt oli esimeste filmide ilmumisele maailmas üleüldse omane. Nii näiteks kui meil Eestis näidati esimesi elavaid pilte, nagu tollal meil eesti keeles filme nimetati siis ka siin leidis aset täpselt samasugune efekt. On säilinud andmeid selle kohta, kuidas jõhvis kui ekraanile ilmus elav möirgab tiiger, saal samuti reageeris Pariislaste kombel, see tähendab kõik tormasid väljapääsu poole. Niisiis, kino avastus? See oli suur avastus dokumentaalselt fotograafilise täpsusega liikumisega üles kirjutada. Meie elupilte, kuid kino avastamine 1895. aastal, mida me nüüd terve rea pikkade ja tõsiste vaidluste järele peame kino leiutamise ajaks ei tähenda siiski veel seda, et nimelt ühe päevaga või ühe inimesega või ühe aparaadiga oleks seotud selle 20. sajandi kõige populaarsema ja kõige massilisema kunstiliigi avastamine tegelikult. Kino ajaloos jagatakse kino varajase arenguaega õige mitmeks perioodiks. Prantslane, floor, tuul üks kõige väljapaistvam matest kinoaja luulastest, kinnitab, et kino leiutamine langeb aastatele 1832 kuni 1897. Aastail 1897 kuni 1909 tegutsesid kino esimesed pioneerid. Ja tõepoolest kinematograafia avastamine. Tema suured avastused on seotud väga paljude teaduse ja tehnika leiutuste ja vastustega. 1832. aastal töötas belglane platool välja silma võrkkesta omaduste teooria. See viiski edasi aparaadi loomisele, mis elustas jooniseid ja lubas liikumist, kui sellist liita ja lahutada. Edasi on kino eelkäijat, et reas ka fotograafia avastused ja prantslase Mare esimene kaamera. Selles reas on ka Edisoni leiutada näitus mis lubas tselluloosilindile teha perforatsiooni. Vennad Lungeerid avastasid aga peaaegu kõige tähtsama kinotehnikas. Nad panid filmilindi liikuma ülesvõte aparaadis ja näitamise aparaadis ja teostasid esimese filmiviimise kinoekraanile. Niisiis tehnika mõttes. Me leiame, et kino oli avastuseks avastuste ahelas. Keemia füüsika, kitsamalt fotograafia alased avastused lubasid minna maailma tunnetamise ja maailma tunnetamise allutamise protsessi väga kindlalt ja relvastatult vastava tehnikaga. Huvitav on aga see, et kui 1955. aastal Pariisis korraldati näitus, mis oli pühendatud kinematograafia 60.-le aastapäevale ja siis selle näitusekülastaja leidis ootamatult, et näitus on pühendatud kino 60.-le sünniaastapäevale ja kinematograafia 300.-le aastapäevale. See näitus selgitas, et kino ei ole mitte ainult tehniline avastus vaid tema avastus kannab endas inimese igavesi püüdlusi edasi anda kunstis oma poeetilist maailmataju ja üleüldse mõtestada ümbritsevat maailma. Me teame, et selles mõttes on kinol olnud väga palju eelkäijaid, väga huvitavad tähendused ja eelaimdus, et kuuluvad pärsia poeedile ja filosoofile Omarha jaamile, kes elas 12. sajandil. On leitud mõningates tema töödest mõned sellised otseselt kino meie kaasaegset kino puudutavad read. Nimelt kirjutab oma rahajaam, et me leiame tõe, kui julgelt kõike kaalunud kujutleme taevalaotust, võlulaterna ja päikest, valgusallikana meie tervet maailmaga, ekraanina meid endid, valguse käes tantsivate naljakate varjudena. See on tõepoolest 12.-st sajandist pärinev kino eelaimdus. Kuid vaatame veidi tõsisemaid ridu. Mul on märkmed prantsuse filosoofi tenniiti troo tööst 18.-st sajandist, mis puudutab diaatri küsimusi. Tiidüroo kirjutab, et draamakunsti ilmet muuta. On vaja vaid üht väga suurt avarat lava millele saaks tuua, kui seda nõuab näidendi tegevustik suure väljaku tervete hoonetega, näiteks lossi kolonaadi sissekäigu, sellesse templisse erinevad ruumid selles templis ja seda nii, et vaataja võiks näha kogu tegevust niiviisi, et see näitlejaile jääks osaliselt nagu varjatuks. Kas see on võimalik, meie teatris küsiti troo ja vastab. Neis võib alati näidata ainult üht tegevust, üht tegevusseeni. Ometi on aga elus peaaegu alati mitu üheaegselt toimuvat tegevustik. Nende üheaegne kujutamine, kusjuures nad teineteist toetaksid, täiendaksid võiksid luua muidugi vapustava mulje. Me ootame, kirjutab tüdroo, et sünniks uus geenius, kes suudaks ühendada pantomiimi kõnega, kes suudaks siduda sõnalistesseinidesse tummad stseenid ja kasutada sellist erinevates stseenide ühendamist. See võiks luua vapustava mulje, kirjutabki troo. Ja sellise mulje. Tõepoolest lõid esimesed filmid arglikult järgmised juba julgemalt ja kinoarenguga kaasaega välja. On tõepoolest selline diaater, nagu 18. sajandil sellest unistas kuulus prantsuse filosoof loodud niisiis juba nendest 12.-st ja 18.-st sajandist pärinevate mõtetest võime me teha järelduse, et inimesel oli juba oma loomupärane püüd kinematograafia. Selliseid kunstilise poeetilise kasutamise vastu võiks nimetada veel tervet rida. Eelkäijaid võiks nimetada muinasjutulise kujundeid, mida inimene lõi ja mis ennetasid, otsekui kino andsid kinoavastustele hiljem juba sellise ammuse ja tuntud kõla võiks nimetada aga Võlulaternaid ja prantslase Emil Reinu optilist diaatrit mis samuti pürgisid selle poole, et luua kunstilised kujundid meid ümbritsevast maailmast. Juba liig kuvate kujude keeles võiks nimetada ka õige varajasi varjude diaatri esindajaid kus samuti liikumisega varjudega püüti edasi anda meid ümbritsevat tegevust. Loomulikult tuleb aga tähendada, et kinematograafia avastamine oli tehnilises ja ajaloolises mõttes suuremaks avastuseks kui kõik need eelkäijad kokku. Meil oli juba juttu esimestest filmidest ja nende väga piiratud pikkusest. Esimesed filmid kujutasid endast ju tegelikult elavaid pilte, et mis ekraanile tõid meid ümbritseva tegelikkuse umbes ühe minuti vältel. Sellised olid Lunjääri filmid, rongi saabumine ja kastetud kastia. Selline omapärane esimene komöödia kino ajaloos üleüldse kino varajasel perioodil, see tähendab veel möödunud sajandi viimastel aastatel. Ja ongi huvitav, et 1900. aastal, kui Pariisis toimus maailmanäitus, kus ja kui uudisteks oli elekter, raadiosignaalid, telefon ja kui tänaval olid omamoodi uhkuseks esimesed autod siis siiski kõigi nende eriliste uudiste hulgas oli oma kohtkindlalt ka sinematograafil, nagu prantsuse keelepäraselt kutsuti kinematograafi. See tähendab kino lunieri aparaat oli Pariisi maailmanäitusel sajandivahetusel esindatud, kuid veel suuremaks sensatsiooniks võiks öelda. Oli tohutu suur ekraan. 16 korda 20 meetrit ekraan, millele projekteeriti lumi, äri, esimesi filme. Selle projektsiooniaparaadi jõuallikaks oli võimas mereprožektor. Ja võiks öelda, et meie kaasaegseid ekraanisüsteeme, mis püüavad avardada tegevus välja filmi jaoks just nimelt aimas ette, toob tohutu suur ekraan Pariisi maailmanäitusel. Ja samal ajal on huvitav see, et mitte kinotehnika ei arenenud tol ajal edasi. Too Lungeeri ülesvõte kaamera, milles pandi filmilint liikuma vedru abil, mida omakorda kõige primitiivsemad vändaga üles keerati ja millest tuligi too mõiste väntama. Filmi ei täiustatud eriliselt pikkade aegade jooksul. Oma põhimõttelt jäi aparaat ikkagi samasuguseks nagu ta oli kino noorusaegadel. Hoopis huvitavam on aga see, et kogu tähelepanu keskendus filmi kuid kunstilise teose täiustamisele ja rikastamisele. Meile on teada kino noorusaegadest terve rida tehnilisi võte uuendusi, kui nii võib öelda. Stopp, kaamera või stoppkaadrimeetod. See tähendab kaamera seisatati, et võtteplatsil teha muutusi, oli juhuslikuks avastuseks. See juhuslik avastus tulenes kaamera rikkest. Sel ajal, kui kaamera läks rikki, Ki tegevust jäädvustades. Tegevus dokumentaalne tegevus tänaval muidugi muutus ja see andiski erakordse ime ime, mida mõned aastad hiljem hakkas väga järjekindlalt kasutama teine kuulus prantslane, keda samuti pidada üheks avastajaks kino ajaloos. Nimelt juba režissöör ka näitleja ja operaator, shour Meljees kelle filmis selle kaamera seiskumise läbi Surnu tõld muutus lahtiseks troskaks, milles istusid tütarlapsed ja naersid. Melgi aegadel avastati ka kiirendatud ja aeglustatud võtete tehnika ja seegi muutus esimestele kunstilistele filmidele, mida tol ajal valmistati juba omamoodi suur avastuseks. Seda avastust kasutati ja see võimaldas kino dokumentaalselt elu kujutamiselt viia muinasjutumaailma viia sellise kunstilise väljamõeldise maalima. 1896.-st aastast kuni 1914. aastani lõi soov Meljee üle 3000 filmi. Loomulikult olid need lühikesed filmid, kuid nende filmide kõige iseloomulikumaks jooneks on see, et nad püüdsid avardada tolleks ajaks traditsiooniliseks saanud ettekujutust kinovõimalustest filmi võimalustest. Velje lõid terve rea muinasjutu ainelisi filme ja kui Lunjääri filmides oli kõigest üks seen ja siis meil Jeff filmides oli juba 20 järjestuvad seini ja teinekord isegi rohkem ja tema filmide pikkuseks oli mitte enam 15 meetrit juba, vaid juba 125 meetrit, 150 meetrit ja õige pea filmi metraaž. Filmi pikkus hakkas muutuma. Loomulikult räägin ma kõikidest neist avastustest üsna põgusalt, sest kino 70 aasta pikkune arengutee on talletanud väga palju avastusi, suur avastusi, väiksemaid avastusi ja õige pisikesi avastusi, millel aga kõigil on oma koht filmi kujunemises. Nii näiteks seesama üsna väikene asjaolu see tähendab filmi metraaži suurenemini. Filmi pikkuse suurenemine määras ette kino kõige suurema avastuse filmi monteerimise, filmi montaaži. Jutt tuli kaamerast, kino, noorusaegade kaamerast, millesse mahtus ainult 40 meetrit filmilinti. Kui filmide pikkus suurenes, filmid pikenesid ja siis loomulikult tuli kuidagi leida moodus, et neljakümmet meetrit, mis mahtus Ühte kaamerasse ja mis algul täielikult rahuldas filmi pikkuse nõude kuidagi seostada seostada järgnevate koguste filmilindiga, et saada filmi pikkuseks seal 120 550, hiljem aga juba isegi 1000 2000 ja rohkem meetrit. Ühesõnaga oli vaja 40 meetrilist filmilinti kuidagi kokku seada. Ühesõnaga liimida selleks, et saada tõeliselt pikk film. Algul oligi nii, et seda kokkuseadmise tööd nimetati Monteerimiseks, see oli filmi montaaž ja lihtsalt 40 meetrilised filmijupid. Järjestati ja liimiti kokku. Kuid õige pea siis, kui tekkis kinofilmi jagunemine eraldi võetavateks plaanideks kui leiti võimalus filmimiskaamera. Filmitavaste objektist omandas montaaž terve rea väga tähtsaid ja meie päevini tähtsaid jäänud põhimõttelisi omadusi. 1916. aastal väljapaistev Ameerika režissöör kriifit näiteks leiab, et suur plaan näitleja filmitud lähedalt annab väga suure elamuse vaatamisel. Ta filmis kohtualuse naist, kes istub kohtus filmis selle naise käsi ja nägu ja käed ja nägu andis korraga suurelt ekraanil väga suure efekti. Sellest saigi aluse filmides erinevate filmimisplaanide kasutamine. Kaamera lähendati näitlejaile ja see lähendamine andis võimaluse muuta ka näitlejatööd. Näitlejal ei tarvitsenud enam nii ilmselt üle festikuleerida ja näitleja nägu tema silmad andis nagu tema mängule täiendavad omadused. Niisiis filmimiskaamera seisis liikumatult ühel kohal ja see sidus nagu filmiloojate käed. Kui kaamerat hakati ühelt võtte punktilt viima teisele ja siis omakorda põhjendas filmi montaaži. Kui kaamerat hakati lähendama või viidi ta kaugemaks näitlejaasetusest sisse, tingis erinevad filmimisplaanid, mida me ekraanil näeme juba suuruse või õigemini lähenemise või kaugenemise astmelt. Sõnaga, neil aegadel tekkisid esimesed pürgimused filmi tegevuse selliseks kandumise vabaduseks. Esimesed Võte punktide vahetuse vabadused saavutas inglane Collins juba 1903. aastal, kuid tema saavutused ja tema avastused ei muutunud veel filmi päris koostisosaks. Ja alles Ameerika režissööri Griffithi käes muutusid need vabadused. Kui nii võiks öelda ühe sõnaga filmimisomadused täiuslikumaks. Esmakordselt ja samuti ebatäiuslikult rakendab Prifid suuri plaane 1908. aastal. Alles väljenduse taaž annab Griffitile võimaluse seostada neid suuri plaane teistsuguse tegevusega ja saavutada nende jaoks vaataja suhtes väga suur elamus. Mis siis on see plaan filmikeeles? Sõnal plaan? Kunsti mõttes on kahesugune tähendus. Maalikunsti ja teatriga võrreldes. Võiksime öelda, et igal tegevusel on esimene ja teine plaan. Filmis on see esimene ja teine plaan eriti kaasaegses filmis ühes kaadris. Esimene ja teine plaan eksisteerib tegevuse sügavuse mõttes ja annab võimaluse nihutada esiplaanile kõige olulisemat kuid ka ebaolulised juhuslikud üksikasjad. Nii nagu eluski, peavad muidugi olema selles plaanis üleüldse, see tähendab kahes plaanis esimeses ja teises plaanis suuruse mõttes või nagu me juba ütlesime, näitlejale lähenemise või näitlejast kaugenemise mõttes on plaani tähendus seotud eseme või näitleja mastaabi kujutamisega kaadris. Kahekümnendatel aastatel leiti, et üldplaan, see tähendab inimest täispikkuses inimene vööni kaadris tähendab keskmist plaani ainult nägu tähendab suurt plaani ainult silmad, ainult käed, ütleme tähendab sellist erilist detailplaani. On meil vaja selgitada veel kõige elementaarsemaid kinematograafilisi mõisteid millest tuleneb üldsidu nimetus, kaader ja mis ta tegelikult on see kaader, mille raame ja mille täiustamist silmas pidasid feimi loojad juba filmi noorusaegadest peale. Kaader tuleneb prantsuskeelsest sõnast kaader, mis tähendab täht-tähelt raami. Filmi puhul tähendab see üksikpilti filmilindil liikuva isendi üht asendit ühe liikumisfaasi jäädvustust ja ühes sekundis on 24 sellist kaadrit. Montaažikaader Me rääkisime juba Montaažist sellest, et filmi üksikosad nüüd juba ka üksikpildid monteeritakse, seostatakse montaaži kaader tähendab lõiku või osa filmist, mis sisaldab tegevuse üksikmomendi. Ja see tegevuse üksikmoment on loomulikult filmitud katkestamatult kõigi nende mõistetega ja nende mõistet mõttevabaduse saavutamisega filmikeeles oligi tegu filmi noorusaegade genemate grafistidel ja eriti püüti leida seda filmi omapärast grammatikat filmikeelt juba meie sajandi kahekümnendatel aastatel. Nii annadki kuulus prantsuse kinoajaloolane soos sadul, keda me juba nimetasime kino leiutamise ja kinopioneeride. Kahe sellise eelneva perioodi jätkuks kolmanda perioodi perioodi, mida nimetatakse filmikunsti ajaloos filmikunstiks saamise perioodiks sealhulgas esimese maailmasõja aastatel ja lõppes kuskil kahekümnendatel, et aastate keskpaiku siis, kui tummfilm saavutas oma meisterlikkuse ja saavutas oma kõige kõrgema tiktaseme umbes aastatel 1000 925926 sai kino lõplikult kunstiks.