Kannel armas Kannel kallis esinevat Valga Rajooni teeni sovhoositöölise Aleksander parkia August ruutlik, Rudolf Allik ja Robert Täht. Kannel armas kannil kallis kannel, kullakeeleline avab hääle ärkamaie lugusid lendamaie. Nii kõnelevad vanad tuntud lauluread ja kannel, see kõikide poolt alati armastatud pill on kõlanud kord vaikselt, kord valjult. Korda on rahvasuu ristinud ta lustipilliks siis, kui sädelevad helid meelitasid noori üle meelikule tantsule. Niiet katki, tantsin, taadi, kingad piruks puruks peiukingad. Teisalt on aga pildisse suhtutud suure hardumusega. Jutustatakse, kuidas kandlepuu kasvas ülekohtust surma saanud laulik neiu südamesse. Laulude 100 võrreldakse kandlehääl vaeslapse või isakodust lahkuva mõrsja nutuga. Nõnda pliidis venna kannel, kui need nutsid, noored neiud, Linnessa isa kodunta minnes mehe kodu je saades kaasad kamber iie. Kannel on kurbust leevendanud, rõõmu suurendanud, tema välimus ehitusviis mänguvõimalused on pikkade sajandite jooksul muutunud täiustunud täiustunud sellisel määral, et kui keeli panevad helisema hea mängumehe sõrmed, on mõnus kuulata. Tänapäeva muusikasõbral on oma huvide rahuldamiseks muidugi võimalusi palju. Seepärast ütleb äsjane mängijagi Aleksander parkija kandle kohta. See on juba nii ajast ja arust pill ja seda ei võtagi enam nii kätemägimutti instrumente koega šanya, televiisorite, raadiote, kõige rohkem seal palju paremate muusikat ja kõrvad on valus kuulata, kui teie sealt Tallinnas pakkuda igasugust sümfooniast ja siis enda mänd, nagu enam imelgigine kannelt mängiti, ainult milleks kannelt tarvis oli, ütleme Ehal käimiseks vanast tüdrukute akna taga mängida, eks ole. Nüüd on nagu merejäänud ja nüüd sellepärast noored enam ei mängi. Kandlemängijad juure ei tule, sellepärast hakkas ainult jahinam. Pärnega simmanil olid lõõtspillid lõgis, kõvasti mängisid, see oli just sarnane romantika, eks ole. Lahke romantik, kandlemäng läbi une mängin midagi, mis ma siis mängisin, kui ma veel nii algaja oli nimi, siis esita ja kallike kambrites üleval ja kell kolm hommikul lihas on asi. Veski Viiu sena minu onu mulle õpetas mängima vanasti ütles, et tema omatehtud olevat. Täna oli ka siitkandi mees ja lõõtspillimees rohkem ja kandlemees ja kuidas tema nimi oli kelder Alex. Ja siis tema viimane soov oligi, et et ma siis mängisin raadiovski, elas, et ma siis väldiksid tema tehtud polgati täide käskis üteldakse Keller Aleksei polka. Et see suli ja viimane soov. Cassano õpetas täid juba niiviisi mängima või olete mujal sarnast? Ma ei ole näinud, sibul, kandissenn, mul ise jumal niimoodi välja kujunenud. Just seda drillelduste ma võtsin, sellepärast näiteks pikad noodid ja siis tuli kuidagi paremini välja. Selle üle on väga palju vaieldud, neli just Tallinnas ma ülevaatusel sigi osa ütlesite, et kõlbab rahvapilli, teisiti ei kõlba. Muidu rahval on meeldinud teie mängimislaad. Mõni ütleb küll, et seen mandoliinid tuletab meelde ja aga tuletage, mida ta mulle meeldib niimoodi ja eriti lauluviisid ja näeb välja mängida. Mina kaldun üldse lüürika Lenna, polkad ja viskeid, mis instrument mentigi mänginud, ma just neid kiirest ei armasta, nii on sarnane. No ingel lihtsalt mängime siis edasi. Vana valss, aia lumeke. Aleksander park ja ei ole geeni sovhoosi ainus kanneldaja. Kuigatsi rahvamaja isetegevust lastega käib sageli esinemas sovhoosi ehitusbrigaadi liige August ruutlik. Vanem lugu, mis esimene kandle õppisin annake. Tanel seal kohapeal see meistritöö Sooma tehtud päris omatehtud ja ise olen puudri tegi, see on juba mitmes veer on neljas viies väiki viletsama poisiks siis tollega selle, seda õiget oledki nii. Aga seal ma õppisin, mis puu see on? Kuus lõbustorilt, kaan põhiga kuus, tihelomine, laud ja siis ääred on siiski saarepuust ja seda hästi kuivatama ka väga vana olema, tihedaloomuline pulgad pead kõvasti sees istuma, timmistile sellega nii mängitu ka, et pole küll seal käinud, siis kuu aega ei timmisson järjestikku. Õuga muudab kosteni vana puud, saartel leidub igalt poolt vana Rihe barrekeselt kisutja nõid, mis seisneb valifikaga, need liinid, kokkuhoid, mida te järgmiseks nägite? Polkani kutsutud kutseline pringi polka ikka. August Rutniku saatis geeni traktorist Rudolf Hallik Kaks sõpra, see on vana laadalugu ja nii ei ole iial kuulnud. Lauljatena. Kolmandaks kandlemängijaks, kellega geenis kohtusime, oli remonditöökoja 65 aastane luksepp Robert Täht. Oleme nüüd mõnda aega kuulanud geenitöömeeste kandlehelinaid ja küllap paljud nõustuvad saate pealkirjaga. Kannel, armas Kannel, kallis. Tema on niimoodi muremõtted päästra vahest kui ta nagu sõber, kellele saad oma südame nüüd välja puistata ja mis sina ütled, tema sellega nõus kai tema vastu ei räägi tagavate enda ütleme kas sõbrad alati mängi seda lugu välja, mis staatilise sellepärast hoopis maha teda ikka jätta ei saa. Ja ilma muusikata elada. Nii mõtleb Aleksander parke, tan teeni sovhoosi traktorist, 17 aastat juba juhtus niimoodi, seda oli vahepeal ja elukutset ei saanud õiget õppida. Muusika tahtsin õppida üllaseni. Millal teie muusikast oleksite õppinud? See oli saade kannel, armas kannel, kallis. Esinesid Valga Rajooni Keeni sovhoosi töömehed Aleksander parkija, August ruutnik, Rudolf Allik ja Robert Täht. Lisada tahaks aga veel, et võtku need mehed edaspidigi kannel kätte nii omaette vaikseks mõtte mõlgutuseks kui ka tööle hoo andmiseks.