Hultufolk, nähtamatu rahvas, peidetud inimesed, kes nad on, kas nad tõesti on olemas. Sellele küsimusele peab hutu folki spetsialistist, Sigurbjorcarsto Tederi sõnul igaüks ise vastuse leidma. Aga Islandil kasvavad lapsed üles, kuulates lugusid neist inimestest, keda me ei näe. Islandil elavad veel haldjad ja trollid, kes ka kõik on tavaliselt inimeste jaoks nähtamatud. Samas on Islandil palju niinimetatud nägijaid inimesi, kes näevad nähtamatu tuntuid inimesi ja Sigurbiorg väidab, et tal ei ole mingit põhjust arvata, et need inimesed valetavad. Trolle ja hallijaid, neid kõiki on omakorda mitut sorti. Kui palju neid on, pole kellelgi õrna aimugi. Ja kui inimesi on Islandil umbes 300000, siis tõenäoliselt on neid sama palju. Juttude järgi elab neid igal pool, eeskätt kaljudesse mägedes. Trollide haldjate? Jaa, nähtamatute inimeste vahe on selles, kuidas nad ennast inimestele näit, tavad, nähtamatu, rahvas, nähtamatud inimesed on aga kõige rohkem inimeste moodi, nad on pikemad. Nad on kenad ja tavaliselt kannavad rahvalikke riideid. Haldjad on kummalise välimusega pikad, kõhnad jalad, nina peaaegu puudub. Nad armastavad värvikirevaid riideid ja neil on väga-väga pikad juuksed. Kõik kolm saavad omavahel hästi läbi, sellepärast et nad ei näe 11, nad elavad nii-öelda erinevatel sagedustel. Sigur Georg on veendunud, et ka mujal maailmas on niisugused inimesed olemas. Inimesed väga, paljudes riikides on lihtsalt loodusest nii kaugele eemaldunud, et neil pole enam võimet näha. Ja samas on turiste, kes on rääkinud, et nad on näinud peidetud inimesi nii Islandil kui ka oma kodumaal. Sigurbiorg ise ei ole neid näinud, aga usub ja teab ja tunneb kõige rohkem lugusid Agnafjörderi inimestest. Seda paika kenade pargikestega võib nimetada Reykjaviki eeslinnaks. Ja kõige tuntum lugu, mis on alguste algusest. Miks Islandil üldse elav Hultu folk, nähtamatu rahvas kõlab järgmiselt. See on lugu Aadama ja Eeva ajast. Eeva oli väga tubli ema ja tahtis, et lapsed oleksid kõik hästi puhtad ja hoolitsetud, kui jumal nende peale vaatab. Jumal tuligi kohale ja mõned lapsed olid veel räpased. Eeva peitis nad ära. Jumal muidugi nägi kõike selgesti pealt ja ütles, mis on peidetud ja nähtamatu minu jaoks olgu nähtamatu ka teiste inimeste jaoks. Ja teine lugu, Siigur Giorgi enda lemmiklugu, mille oli jutustanud talle tema onu, kui ta veel väike oli. Väga vana ta rääkis, et kui tema oli laps, ei olnud talle eriti palju aega, ta pidi kogu aeg tööd tegema. Talus polnud eriti palju lapsi ja temal oli eriline sõber, kes elas talu lähedal mägedes. Üks kord andis ta sõber talle ühe väikese kivi mägedest. Ja ta oli selle üle väga õnnelik. Anu rääkis sageli lastele, et neil on liiga palju igasuguseid asju ja nad ei oska olla väikese asja üle õnnelik. Nii nagu tema rõõmustas. Kingitud kivi üle. Suuremaks saades ta oma sõbraga palju ei mänginud ja vanaks jäädes koolis Akureiri tuletas lapsepõlve meelde ja mõtles, kus võiks ta kivid olla. Ta leidis selle kivi üles, vaatas kivi peale pihus ja see kivi kadus tal pihust. Ta oli veendunud, et see oli ta sõbra märk sellest, et on ikka veel tema läheduses. Onu ise on praegu veel elus ja 101 aastat vana. Enamusel peredest on mõne lähedasega seotud lugu nähtamatutest inimestest. Aga nüüd kõige uuem lugu, mis ilmus hiljuti hommikulehes. Golfiklubi juhatajal oli probleem. Klubi tahtis ehitada uut hoonet. Seda tuli teha ka hästi kiiresti. Töövõtja Gunnar helistas mõne päeva pärast omanikule, et ehitamisega on probleeme. Kui esimesel päeval läks buldooser vastu kaljut, siis Kukusse kalju ümber, pärast seda läks kõik viltu. Masinad ei töötanud, töötajad said viga kõikvõimalike õnnetuste läbi ja nad arvasid, et see kalju, mida buldooser kogemata rammis, oli haldjate kalju. Gunnar ise otsustas midagi ette võtta. Läks kalju juurde ja palus vabandust, et ehitajad on kogemata lõhkunud teiste inimeste kodud. Ja pärast seda hakkas kõik kohe jälle normaalselt minema. Ajakirjanik hommikulehes küsis Gunnari käest, kas ta ise ka usub seda kõike. Ja Gunnar ütles, mis mina sellest tean. Mina olen ainult insener. Siigur, biorcarztotiri järeldus. See ei maksa meile midagi, austada loodust ja kõike, mis looduses on või mis olla võib. Sigur Georg on ilmselt kõige õigem inimene, et küsida tema käest, kas islandlased on tõesti kõige õnnelikumad inimesed maailmas? Tõepoolest võib see nii olla, arvaks vigur Georg. Islandi on suurepärane imeline maa elamiseks, kus elatustase on kõrge. Inimestel on võimalik teha igasuguseid asju. Haridus, tervishoid, majad, kõik on olemas.