Tänases kooliraadiosaates tuleb juttu kodumotiividest eesti lüürikast täpsemalt siis 30.-te aastate eesti lüürikast on niimoodi, et kodumotiiv on mingil määral igavene motiiv igavene teema. Kõigil aegadel on teda luules esinenud ja loomulikult esimeste taga parajasti vaadeldaval ajajärgul. Ja selge on see, et kodu on inimese jaoks alati olnud selline turvaline koht. Paik, kus tuntakse end kindlalt kaitstuna kõigi halbade nähtuste eest ja niimoodi on teda ka selle ajajärgu luules esitatud, veetleb Omaid. Esitusi võiks nimetada Henrik Adamsoni luuletuste idüll mis on küll kergelt kriitilise suhtumisega ta ei, pealkirjast hoolimata ei kõnele see luuletus ainult idüllilist ja ainult päikesepaistelisest poolest. Kuid sobib hästi illustreerima seda teesi, et kodu tõepoolest on midagi turvalist, midagi kaitsvat inimese jaoks tingimata tarvilik. Vana Sammelteenus heina katusse pääl kasvab heina viltu uss ja aken, katik. Rahval hilbu lipid-lapid, säutsu säutsuv kanapoja põrmatu pääl Lämmioja. Kastensin käsi jalgu, Edi metsitlaids deep jälgi. Suitsusilma emal liige, murest-vaevast söadal, tige Peugel latsel laksi pääle kärts ja kastab käki. Jälle. Väike roomab sihenoja. Säutsuv säutsuv kanapoja. Tuli palap, Paan, keepuder, elulaat kui ennemuiste. Samalt autorilt võime nimetada veel teisigi luuletusi, nagu mälestuste maja ja teistelt autoritelt näiteks kärneri kevad kodus või Semperi kui nüüd tulin. Õige omapärase luuletuse sellel tiivil on aga kirjutanud 30.-te aastate lõpuluuletuskogus. Reheahi Bernard Kangro ja selle luuletuse pealkirjaks on ajatu mälestusluuletus on omapärane selles mõttes, et siin esid, tataks Kodutunne läbi aegade. Tähendab, kirjutaja positsioonilt vaadates tuntakse endas kestvat paljude põlvkondade inimlikku kogemust ja nõnda saab siis mõistetavaks esimesel hetkel üllatav lause. Laman selili ja olen enda meelest reheahi. Laman selili. Ja olen enda meelest reheahi. Üle minu käivad barred. Minu päratumas keres lõõmab, õhkub tule kahi. Partel vanad ahte varred levitavad vänged, suitsumehed mustad, nagu tondid pihus. Vanad ahe puud käivad mööda ahjusuud. Ja kui valgus langeb, neile tunnen äkki kõiki ära. Juba eile tunaeile juba üle üleeile töötasid ja käisid siin. Need, mustad isaisad mineviku rehetares, olles väsimatult visad, teevad lõppemata tööd. Mina olen reheahi minu päratumas keres hõõgub lõõmava tule kahi. Keset. Lapse vaatepunktist kasvava inimese vaatepunktist on on kodu kahesuguse tähendusega, see on tõepoolest see koht, kus ollakse kaitstud kus ollakse turvas. Aga teiselt poolt on see ka Paikust igatsetakse ära ja vältimatult igatsetakse ära seda ära igatsemise pinget kodust täiesti mõistetav. See on seotud inimliku eneseteostuse tarbega. Sedagi leiame 30.-te aastate lüürikast piisavalt. Nimetagem siin vahest ainult paari asja, olgu selleks Jaan Kärneri luuletus lihtsameelne, mis on siis tagasivaateline luuletus mõnevõrra pettumuslik, kui ei ole suudetud sellisel määral eneseteostust realiseerida loodetud ja, ja pöördutakse siis tagasi koju. Kord, ma olin õnnelik mees lapsemeelne ja väike, istusin koduukse ees, taevast helendas päike. Läksin otsima paremat ilusamad kui oli. Meie meelest ei olnud pat Anda ihale voli. Ära voolanud paljud veed põlenud, 1000 taela Eima leidnud rõõmu, ideed, kirevat, rätikut, kaela. Kirev rätik on mure peas. Häda uhkeldab uues mida me leidnud lapse eas, kaunis ka kulunud kuues. Koju tagasi tulin ma hinges ennegi nukrus. Sõnus, ojade vulin ja mitte pennigi kukrus. Istun nüüd koduahjumann. Jalad mässitud vaipa. Kodu teevad koduks eelkõige inimsuhted, suhted kõige lähedasemat inimeste vahel ema ja lapp, üks laps ja, ja vanemad ja see on ka kõige tihedamalt poetiseeritud ala, kodu, motiivistikus. See on see päris igapäevane töö, mida kodus tehakse. Nimetagem siit Sütiste kõigile hästi tuntud luuletust tara ees või Visnapuu väga kaunist luuletust noorema või Merilaasi noore ema positsioonilt kirjutatud luuletust, esimene naeratus ja õige paljusid paljusid teisi luuletusi. Ka Marie Under on sel matiivil kirjutanud luulet ja seda küll põhiliselt 20.-te aastate lõpul. Henrik Visnapuu noorema. Noor magava lapsega ema. Kumb kaunim neist kahest, küll. Emal valged palaka tüll. Unen, õnnelik, naeratab tema. Laps omaette Aab juttu ei olegi sõnu, vaid hääl. Valge vagune palaka pääl sõrm imet, kui valget Lotu. Magus käib ümber maja silm õhtun ja hommikune silm. Rõõmsast udust saab, Hei, nagu ilm. Käsi vikati külge on vaja. Magab lühikest suvi hingust unest raskesta nihu, märgpiimast pakitseb rinnakärgtuba täis on imikuhõngust. Und rahulist lapsele anna suvine üürike küll. Kui ukseen vikati kõll ema väetima niidule kannab. Mis puutub isasse, siis isa nähakse küll vähem ja see on ka ootuspärane, sest tavaliselt ikkagi on lastega tegelenud ema. Kuid ka isale mõeldakse meie luules tänutundega. Nõnda siis Visnapuu luuletus, isa, saapad, kaap ja kett. Isa saapad, kaapija kepp jäid siis mulle, kui ta suri. Tuulab tuulabs surmasari elu mööda läheb, kui vari. Üles minna, raske trepp. Lisasaapad kept ja kaap. Ja kõik perekonnamured ridastiku nagu kured, vaevad, valud, kurjad kired, vaikimise, võõrasva. Jalga saapad, kätekepp, see mu jalad nagu pakud. Peopesi kündavad rakud, hoomu, peni neid seal lakud põlve pääl su pehmekäpp. Isa, saapad, kaap ja kepp ja kõik rõõmud läksid lendu. Teon pean mure, lindu, lepatriinud lendu, landu, kolmul kurva kullerkupp. Jalga saapad pähe ka ja nii, kuidas isa kõndis, mured kaabu all, kõik andis oma hinge ära, andis. Mis küll minust nõnda saab? Ja loomulikult kui palju luuletusi lastest, lasterõõmudest nõnda kärneri luuletused, lapse päev, väike tüdruk, kaks õde, lapse suvi. Jaan Kärner, väike tüdruk Ei kuidagi keeldu, kuule, sa vaid lähed ja kehitab õlgu ja tuled siis katkise huulega. Ei emale vastust jää võlgu. Sul ikka midagi haaravad, käed ja pilgud, kui isikusarved. Nad pusklevad kõike, mida näed ja aru teeb kiiresti arved. Ei loe sa kooliraamatut ka piibliloo nurka pillud. Kord tutistada õde, saamatut. Sealsamas klaasist sul killud? Ei Isalgi, lase teha tööd. Sa küsimused, kui orgid ja lauaski rohkem kilkad, kui sööd ja maad ning ilma tordid ei lähe sa enne magama, kui tuba on pahurpidi ja tuleb siis ema pragama. Sul viskamiseks on padi? Kes iganes sulle itsitas sellele kargad harja. Ja küllap kord hambad kui kutsikas, lööd elule sääremarja. Elu traagilistest momentidest seoses lastega, nendest võiksime siinkohal meenutada sellist sügava kaasaelamisega kirjutatud Barbaruse luuletust nagu värss jutt ühest surijast tütarlapsest või Juhan Sütiste luuletust must vanker. Ja on selge, et meie luuletajad on tähele pannud ka neid, kes kodusoojusest, kodu hellusest ja sellest kindlusetundest, mis annab kodu, on pahasaatuse tõttu ilma jäänud, siin siis terve rida luuletusi vaeslastest Jaan Kärneri vaene laps või ka Betti Alveri õige omapärased luuletused, pühapäevalaps ja pigilind ja Marie Underi hästi tuntud luuletus orb. Jaan Kärner, vaene laps. Su koduks on kitsas tagahoov, täis rämpsu, räpa ja kära. Ma näen, su silmis helgib soov kord põgeneda siit ära. Grank töö, sinu ema hukutas ja isa sulle vaesusest kängus. Sa nagu üksinda jäänud, kas nüüd eluga harjutada, mängu? Täis reipust ja väikest kavalust, nii taevast, teisi lipad ja otsid toitu ja avarust. Ja hädas vahest Kanypad. Sind peetakse üle annetuks ja öeldakse elavat häbis. Ei kasvasa iganes Mannetuks ise õpitud tarkuse läbi. Sul teravneb vaist ja kõrv ja silm keskelu väitlust ja räpa. Ja ründab sind hiljem, õel maailm. Sa näitad küünelist käppa? Ja kodu ei ole siiski mitte ainult see kitsas perekonnaring, et see mitmes mitmes arenduses kasvab avaramaks saab hoopis suurema tähenduse, saab mõneski luuletuses kodumaa tähenduse siit. D aga jõuame selle 30.-te aastate ohustatud maailmasituatsiooni juurde. Nimelt kodu motiivistikuga luuletustes hakad tihti üsna vara kult nägema neid ohte, mis hakkasid maailma kohaloleku ujuma. Ja lõpuks paisusid teiseks maailmasõjaks. Nõnda märkigem siin siis Johannes Semperi luuletust rahutuil päevil hilisema pealkirjaga kodumaale või Kersti Merilaasi väga sugestiivse luuletust, tuul, mis on nimelt armastava ja hoolitseva ema positsioonilt ja ema vaatenurgast kirjutatud. Selle ema vaatenurgast, kes aja Tõmptuur vastu sirutab oma kaitsvad käed laste üle ja tunneb muret ühe laste saatuse pärast. Sellega haakub aga Merilaasi veel üks luuletus, nimelt mina magan. Mina magan ja mu kohal laotab sirel leebet lõhna. Hoiab kallim kaitsvaid käsi. Ja ma kardan ärkamist. Pisaratest laud on märjad, sosistasin igavesti. Ei, mu arm, see pole tõotus. Unenäod, need kevade öös. Kusagil on tummad sepad seismas hõõgvel ajase ümber kummardile kuulatamas vasaratel rasket käed. Kui need vasarat kord löövad kõlisedes vastu rauda tõusma, pean siis sulesängist Käima oma kurba teed. Ja mu arm mu täht, sa kerkib kõrgele, mu käte vahelt. Jäägu kaugeks kummarduseks kustumatu mälestus. Aga teistelt autoritelt näiteid nagu Mart Raua vägagi veenev luuletus õhtu pojaga või Betti Alveri luuletused, hirm ja uni, nõnda siis kodu elab alati mingisuguses ajas ja 30.-te aastate lõpp oli, oli teatavasti see aeg, kus kodu turvalisus tundus järjest enam kahanevat.