Ühel varajasel hommikutunnil klopiti lausa tüütu järjekindlusega maja uksele, kus elas luuletaja Tomas Morel ja keegi karjus. Morel. Morel ärgake. Mõrrel. Luuletaja avas silmad ning näinud, et kell käib alles viiendat hommikutundi Läks Torisedes akna juurde. Maja eesseisvas kallessis istus Endel, kellega Morrel parajasti oratooriumi Juudas Macabeus kallal töödes. Mida kuradit tähendab Vello, püüdis helilooja. Kuidas palun? Vello? Küsis Morel imestunud Vello Vello, jätnud endale oma. See sõna on teil oratooriumi teksti sokutatud, kuid ma ei tea, tema tähendus. Alles nüüd taipas unine luuletaja, milles asi ning hakkas naerma. Siis see on laine, mu kallis Endel, suur võimas murdlaine. A-Line tuul, laine. Ning pidamata oma teksti. Meistri ühegi sõna vääriliseks kihutas Endel 1000 nelja tööd jätkama. Kabeed hoobiniga tuli tihtipeale ette, et ta töötas kohta ja aega valimata istudes kord trahter is laua taha, et lõunat süüa, jäida äkki mõttesse, tõmbas taskust väikese nuudi raamatu ja hakkas kirjutama. Beethoveni äkilise iseloomuga juba varemgi kokku puutunud kelner pidas nüüd targemaks tellimuse võtmisega oodata. Tulnud poole tunni pärast tagasi nägi kelner, et olukord pole karvavõrdki muutunud. Ei jäänud muud üle, kui edasi oodata. Oli möödunud juba terve tund. Kui üle saali kõlas Beethoveni vali hääl. Arve kähku arve. Kui nii, siis too kähku midagi söödavat lauale ja ära mind rohkem tülita. Küllaltki omapärased olid tonitseti komponeerimis meetodid. Ümisedes kuuldes jalutas ta mööda Pariisi tänavaid, jäi äkki seisma pidevalt ühte kindlasse punkti vaadates, justkui otsiks ta midagi. Kord märkas ühe ehete kaupluse müüja, et keegi kummalise olekuga härra seisab juba mitu tundi tema poe vaateakna ees ja uurib tähelepanelikult kallist peaaed. Lõpuks ei pidanud müüa enam vastu ning läks välja ja küsis resoluutselt toonil. Mida te siit õieti otsite. Mu härra. Üles äratatud oma mõtetest vaatas tonitseti küsitlejale otsa ja vastas siis, otsekui oleks tegu kõige loomulikuma asjaga maailmas. Oma daam, maa otsin parajasti teise vaatuse finaali pooleliolevale rügemendist. Kord esitati Varrakile küsimus tema kirjutamispaneelide kohta. Ma panen iga päev paberile neli takti, vastas helilooja ei rohkem ega vähem täpselt neli. Ning üle kõige meeldis talle seda igapäevast nelja takti kirja panna köögis keset inimeste sagimist ja nõukogudekolinat. Elu lõpu poole tekist Vošakil mõnede oma töömeetodite suhtes siiski väike kahtlus. Ma arvan, ütles ta mõtlikult. Ma arvan, et olen vist liiga palju muusikat kirjutanud. Aleksandr Volodin ei olnud mitte ainult silmapaistev helilooja vaid ka tuntud keemik ja vene armee kindral. Olles pidevalt väga koormatud ning võttes kõiki oma töid-tegemisi täie tõsidusega, ununes tal tihti nii mõnigi eraelu puudutav asi. Ja üldse oli ta väga hajameelne. Seepärast juhtus temaga ka palju kentsakad lugusid. Viilexporodiin ühel hommikul kodust välja säravas kindralivormis ordenid rinnas. Ainult et püksid oli ta kogemata unustanud jalga tõmmata. Teinekord istudes seltskonnas, tõusis äkki püsti, haaras kübara ja mantli ning tahtis lahkuda. Kuusis nüüs, Alexandra, küsisid sõbrad. Koju, kõlas vastus. Loomulikult koju, mul on ju pikk tee minna. Selle peale jäi seltskond imestunud nägudega üksteisele otsa vaatama, sest kasutati parajasti Borodiini enda külalislahkus. Ühel päeval teatas kammerteener Rossinile, et kuulus tenor Enrico Tamberlik soovib tema jutule pääseda. Mine küsi härra tõmberlikilt, kas ta ka oma kõrge too noodi on kaasa võtnud. Käskis Rossini. Teener, läks ja tuli mõne aja pärast jaatava vastusega tagasi. Siis ütle härra tõmberlikile, et ma olen väga meelitatud, kui ta oma kõrge too noodi koos kübaraja mantliga riidehoidu jätab. Loomulikult võib ta selle lahkudes jälle kaasa võtta. Maks reegeri üllatus oli suur, kui pärast kontserti, millel ta mängis Schuberti forelli kvintetti klaveripartiid saabus talle ühelt muusika sõbralt kingitusena korvitäis värskeid forellid. Tõnan kirjutas ta lahkele Austriale. Suur tänu toreda kingituse eest. Ning lubage mul siinkohal soodsat võimalust kasutada ja teile teatada, et järgmisel kontserdil kavatsen ma mängida Haydni tuntud härja ammenuet. Pea kuus aastakümmet astus maailma kontserdilavadel üles klaverit onudki hotex kutsutud Vladimir Bachmann. Kuna ta kuulsus tugines peamiselt ülivirtuoosse le tehnikale, mis võimaldas sooritada klaviatuuril lausa uskumatuid trikke siis kuulusid tema repertuaari põhiliselt listi ja šopääni raskemad ootused. Ise pidas ta ennast kindlalt maailma parimaks Schopeni mängijaks. Aja jooksul muutus Bachmann esinemismaneer pehmelt öeldes originaalseks ning siiamaani pole veel jõutud selgusele, kas oli tegemist piiritu naiimsuse võiduldumusega. Järgnevalt kirjeldame mõningaid momente tema kontsertidelt. Bachmann astub lavale ning teatab pärast tavatult pika ja piduliku kummarduste seeriat. Kõigepealt mängin ma teile Bachi Tokaataja fuuga. See on väga raske pala, kuid ma loodan ta siiski hästi esitada. Järgneb veel rida kummaldusi ning alles nüüd istub pianist klaveri taha. Kui on kõlanud viimased akordid ja rahvas hakkab aplodeerima, kargab Bachmann klaveri tagant ning hüüab üle saali eieiei mitte plaksutada. Te ei taipa muusikast mitte kui midagi. Ma mängisin praegu väga halvasti, kuid ma mängin selle pala nüüd uuesti ja iseenesest mõista, palju paremini. Istunud klaveri taha mängibki Bachmann Tokaataja puuga veel kord algusest lõpuni. Vaevalt jõudsid šokeeritud kuulajad toibuda, kui Bachmann, teades. Nüüd mängin Mašova vääniziimine Urses Kirso. See on parim, mida ta üldse on kirjutanud. Et asjale natukenegi rohkem efektsust anda. Põimis Bachmann mängu ajal muusika vahele omapoolseid kommentaare. See käis umbes nii. Kuulake nüüd minu vasakut kätt. Suurepärane, eks ole? Jaa. Less mängis seda kiiremini, koidroobessein ruuvist aeglasemalt. Ja mu daamid ja härrad. Maailmas on olnud ainult kaks suurt pianistilist. Jaapahmann list on surnud. Lõpetanud mängimise, lahkus ta täis eneseimetlust lavalt. Pärast Weberi orkestripala kutse tantsule töötluse mängimist astus Bachmann rahulolevalt käsi hõõrudes poodiumi äärele ja teatas. Kodovsk on selle pala klaverile seadnud, kuid see tuli tal nii raske välja, et ta ise seda üldse mängida. Pärast iga kontserti tungles pahmanni kunstniku toas hulgaliselt imetajaid ja sõpru, kes jagasid talle ohtralt kiidusõnu. Kord lausus üks austajaist, Vladimir. Täna mängisid sa nagu jumal. Nagu jumal, ütled sa. Sa lambapea Bachmann ei mängi kunagi nagu üks jumal. Ei Namegi nagu kaks jumalat, kolm neli mees jumalat.