Ermiine vaatas mulle hellalt silma tumistunud pilgul, mis võis tal nii äkki ilmuda. Jumalikud, hirmsad silmad. Aeglaselt ükshaaval sõnu otsides ritta lükkides ütles ta nii tasa, et ma pidin pingutatult kuulama. Ma tahan sulle täna midagi öelda, mida ma ammu tean. Ja mida ka sina juba tead. Kuigi sa pole seda võib-olla endale veel öelnud. Ma ütlen sulle nüüd, mida ma tean endast ja sinust ja meie saatusest. Sina, Harry Hole tulnud kunstnik ja mõtleja täis rõõmu ja usku ikka suure ja igavese jälil, mitte kunagi vähese ja kenakese-ga rahul. Kuid mida rohkem elusinud äratas ja sinu enda juurde juhtis, seda suuremaks muutus supiin seda sügavamale kannatustesse, õõva ja meeleheitesse. Sa vajusid kaelast saati. Ja kõik, mida sa kunagi tundsid, armastasid ja austasid kui kaunist ja püha. Kogu sinu kunagine usk inimestesse ja kõrgesse kutsumus ei aidanud sind enam, kaotas väärtuse ja purunes kildudeks. Sinu usul ei olnud enam õhku hingata ja lämbumine on kole surm. On see õige, Harry on sees. Saatus. Ma noogutasin. Noogutasin, noogutasin. Sul oli oma pilt elust oma usk, oma taotlus. Sa olid valmis tegudeks kannatusteks ja ohvriteks. Ja siis märkasid ajapikku, et maailm ei nõua sult mingeid tegusid ega ohvrid või muud selletaolist. Et elu pole üldse kangelaslaul, sangari rollideks muuks vaid kodanlik elutuba, kus ollakse täiesti rahul söömise-joomisega, kohvi ja sukakudumisega, ta rocki, mängu ja raadiomuusikaga. Ja kes on või tahab olla midagi muud, kangelaslikku ja kaunist, kes ealeb suuri poeeti või pühakuid. Seon, narr ja rüütel don Kihot. Hästi. Ja mul läks elus samuti mu sõber. Ma olin küllalt andekas tüdruk, loodud järgima üllaid eeskujusid, esitama endale kõrgeid nõudmisi täitma väärilisi ülesandeid. Ma võinuksin enda peale võtta suure osa, olla kuninga naine, revolutsionääri, armuke, geeniuse õde, märtriema. Ja elu laskis mul saadavaid piisavalt hea maitsega kurti saaniks, seegi tehti mulle küllalt raskeks. Nii läks minuga. Mõnda aega olin ma lohutamatu ja otsisin kaua enda juures süüd. Elul peab ju lõpuks alati õigus olema, mõtlesin ma. Ja kui elu mu kaunid unistused välja naeris, siis pidid unistused olema rumalad ja valed. Kuid sellest polnud mingit abi. Ja kuna mul olid head silmad ja kõrvad ja veidi uudishimu siis õppisin ma seda niinimetatud elu päris hästi tundma oma tuttavad ja naabrid 50 või rohkemgi inimest ja saatust. Ning siis ma nägin, et mu unistused olid olnud õiged, 1000 korda õiged, just nii nagu sinugi omad Harry elu. See, et minusugusel naisel polnud muud valikut kui vananeda armetult ja mõttetult mõne rahamehe teenistuses, kirjutusmasina taga või abielluda sellise rahamehega tema raha pärast või lihtsalt libuks saada oli sama vähe õige kui see, et sinutaoline inimene peab üksi jälestustundes ja meelt heites habemenoast abi otsima. Minu viletsus oli vahest rohkem materiaalne ja moraalne sinul rohkem vaimne. Kuid tee oli üks. Kas sa arvad, et ma ei mõista su hirmu fokstrotti ees su vastumeelsust paaride ja tantsusaalide vastu Suturitamist, džässmuusika ja muu sellise ees? Ma mõistan seda vägagi hästi. Nagu ka sinu jälestuspoliitikas. Kuidas su kurbust parteide ja ajakirjanduse lobisemise ja vastutustundetu mehkeldamise pärast su ahastust sõja nii olnud kui ka tulevase sõja pärast? Sellepärast kuidas tänapäeval mõeldakse, loetakse, ehitatakse muusikat, tehakse pidu, peetakse haridust, saadakse. Sul on õigus stepihunt 1000 korda, õigus. Ja ometi pead sa alla jääma. Sa oled liiga nõudlik ja näljane selle lihtsa, mugava, nii vähesega, rahuloleva maailma jaoks. Ta sülgapsu välja. Tema jaoks on sul üks dimensioon üleliia. Kes tahab tänapäeval elada ja oma elust rõõmu tunda. See ei tohi olla selline inimene nagu sina või mina kes nõuab plärina asemel muusikat lõbu asemel rõõmu raha asemel hinge sekeldamise asemel tõelist tööd. Eputamise asemel tõelist kirge. Sellele pole. Härramiine hüüdsin ma õrnalt õde, kui õigesti sa näed. Ja ometi õpetasid sa mulle Foxtruti. Aga kuidas sa seda seletad, et inimesed nagu meie inimesed ühe liigse dimensiooni, kas siin ilmas elada ei saa, millest see tuleb? Kas see on ainult meie kaasajal nii? Maailma au pärast tahan oletada, et see on ainult meie aeg. Et see on lihtsalt haigus, hetkeline õnnetusjuhid valmistavad pingeliselt edukalt järgmist sõda, et meie, teised tantsime samal ajal fokstrotti, teenime raha ja sööme šokolaadi. Sellisel ajal peab ju maailm üpris vähenõudlik olema. Loodame, et teised ajad olid paremad ja saavad jälle paremaks, Läks rikkamaks, avaramaks, sügavamaks. Aga meid see ei aita. Ja võib-olla on ka alati nii olnud. Alati nii nagu praegu alata mitte ainult poliitikute hangeldajate kelnerit, teie elu, meeste maailm, inimestel aga puudub. Mozartile kuidas temaga lood?