Jah, meil on muutunud see traditsiooniks, et me teeme sellise aastalõpuseminari meie kartulikasvatajatele ja igasuguste lehte huvilistele, kes kartulist lugu peavad, neid kasvatavad ja täna oli meil väga hea meel, et see huvi ei ole raugenud. Juba 15 aastat tagasi me olime nagu väga tähtsad tegelikult meie teadlased olid kartulikasvatuses, kuna kogu seeme tuli meie laborist ja me juhendasime, õpetasime ja siis meil tekkis ka hea koostöö soomlastega Soome kartulispetsialistide ja kasvatajatega ja siis hakkasid sellised ühised seminarid Ja siis hakkasime selliseid aastalõpuseminare pidama. Ja neid aastalõpuseminare on nüüd juba kokku saanud 10 10 aastat järjest. Jah, täna oli siis 10. ja tõesti oli hea meel, et huvi oli raugenud selle sellepärast, et üle 70 inimese olid kokku tulnud ja isegi Võrumaalt. Täna oli meil jututeemaks hea söögikartul ja kuidas seda kasvatada ja milline see peaks olema? Sellepärast et ega tööstuskartulit praegu Eestis ei kasvatata. Ja me ikkagi sooviksime, et Eestimaa inimene saaks süüa Eestis kasvatatud Eestiga, et me oleme praegu siin näitusel väljas, kus on minu meelest küll 100 sorti kartuleid, missugune sort siis aastal 2004 kõige paremaks Ta läks, tunnistati. Ja siin on nüüd peaaegu 200 kartulisorti, mis on meie kollektsioonist vaid allapoole, aga kõiki muidugi me ei suutnud tena ära maitsta. Meil oli natuke selline omapärane degusteerimine, mille siis läbi viis küll meie, Eesti võib-olla ehk kõige parem kartulid eksisteerimise korraldaja elule tartlan, aga ette valmistasin mina ja selle mõttega, et vaadata, kas ikka kartul maitseb erinevalt ja siin oli siis meie Eesti sorte. Ja samuti ostsin ma linnast kauplusest kartulit, millist siis nüüd Eesti pealinna kartulisööjad siis kasutavad. Selle sordi nimi oli Eesti, Taani, mille kohta mitte keegi midagi muidugi ei tea. Ja see sai ka muidugi viimase koha kahjuks meie degusteerimist, siis ostsin ka Saku turu pealt sellist kartulit, mis Saku rahvas saavad osta, aga see oli küll väga maitsev. Kartusel oli ka teada, et see on Saksamaalt pärit ja vinet ta oli selle sordi nimi. Ja siis oli kaks sorti ühekordselt meil Jõgeval aretatud Anti ja Piret, mis sa ikka väga head hinded. Ja kõige paremaks osutus Jõgeval aretatud sort Juku ja teda oli meil kaks varianti, üks variant kasvatatud sakus raske mulla peal ja teine variant oli Pärnumaal sellise turbamulla peal ja tõepoolest, maitsel oli nii suur vahe, et nagu polekski sama kartul olnud, aga maksimumpunkte ja kõige paremaks osutus siis Sakus kasvanud sort Juku, kuidas süste hea maitsega kartulit kirjeldada, kuidas seda maitset kirjeldada. Ja see on jälle üks keeruline asi, sest nii palju kui inimesi, nii palju on maitseid ja isegi niipalju kui rahvusi on ka omad maitsed. Meie eestima talane tahab ikka saada sellist hea tugeva lõhna ja maitsega kartulit, mis siis laua peal on pisut mure nagu väike lambatalleke taldriku peal ja maitseb ka nii, et ta ikka võtab suhu ja saab aru, et on mingisugune hea maitse suus. Aga olen kokku puutunud sellega, et lääneeurooplased ei hinda seda maitset, ütlevad jah, et väga ilus, kõik kartuli hea maitse ka, aga vaata, meie rahvas ei ostaks seda, sest seal on liiga tugev kartuli maitset. Ja peaks olema siis nagu maitsetu kartul. Kui nüüd natukene siin selles näitusesaalis ringi vaadata, ega me kõike kahtsadat sorti kirjeldada ei jõua. Aga mida tahaksite inimestele südamele panna, kui, kui minnakse turule kartulit ostma, missugune sort, et oleks siin, mida tasuks küsida? Kahjuks vist Jukut küll ei ole turul müüa, kui nüüd keegi ideid alt ei vea. Aga ikkagi tõenäoliselt saab osta varast kollast ehk läti kollast, nagu rahvas teda kutsub, või Pekkantit leida. Antot võib leida. Ja ega ei oskagi rohkem piletid ka, võib-olla jah, võib leida. Aga ka Tanysorte Volvo on päris maitsev ja nagu te kuulsite, see ineta Saksa sort on maitsev. Pannkook on maitsev sort. Nii et asi, kui oleks tõesti korralikult ikkagi sorti kartul, et ei ole nagu Taani Eesti või mingisugune selline ja, ja ka korralikult kasvatatud, et ei ole ka lihtsalt, võib-olla ja kas väetis on eba õige proportsiooniga olnud võib-olla üldse väetist olnud, ega see kartul ka on nälginud ja ega see ka ei kõlba süüa. Liigume nüüd natukene selle laua juurde, siin on ka üks kümme-viisteist sorti välja pandud. Mõni kartul on, on päris väike nagu see rikku sort seal ja siinse kihnu kirju ees on suured ilusad koorimise kartulid. Kas on alati niimoodi, et suur kartul on hea kartul? Selle laua juures on see omapära, et see on kõik selline kartul, mida ametlikult ei meeli kasvatada, mis on rahvaselektsioon, ütleme nagu see kihnu kirju siin-seal Kihnu saar sealt pärit ja tõenäoliselt ma arvan, et see on ühest väga vanast sordist sotimaal aretatud sordist, tinge, Edwardit Rahva valiku teel saadud, aga ta erineb täiesti sellest, ütleme, ema sordist ja siin on veel teisi rahva seas levinud sorte. Ja noh, kui öelda siis sordi ei kartulisuuruse kohta, siis kindlasti suure kartul ei ole maitsev, väiksem kartuliga maitsvam. Ja noh, üldse võiks öelda, et kui omale tahad, tead kartulit saada, eriti kui pühadelauale panna, siis ta peaks ainult selline neli, viis sentimeetrit läbimõõdus olema, mitte suurem. Kui vaadata neid nimesid, mis siin nendel nõndanimetatud rahvaselektsiooni sortidel on, siis on siin väga toredaid nimesid nagu Arnoldi varajane sisse kihnu kirju on tõepoolest nagu punase ja kollase kirju kartul, aga siin on ka punane saarlane organud ning tõstis on pikliku kujuga punane kartul peaaegu nagu porgand. Jah, need on, milles saatute ikkagi inimeste käest, sest sest kartulisõpru on Eestis väga palju ja igaüks tahtis omal ajal meile tuua ja meenat oleme säilitanud ja samuti on need registreeritud ametlikult need ka rahvusvahelises taime geneetiliste ressursside pangas, nii et neil on teatud omad omadused, mis ei ole sugugi sellised, mida võiks prügikasti visata ja sellepärast me neid säilitame näiteks kihnu kirjugi, ta on väga vastupidav lehemädanik. Kuule, kuna see king Edward ei olnud seda ja kui me ka muidu inimesed neid Ma ei oleks saanudki säilitada, ei, kasvataks see porgand, kartul või näiteks seal on üks Rootsi ja siin on orgu saare ja siis mul on veel meil Endla nimeline dedonia pikerkused, nad paistavad peaaegu et ühtemoodi, aga nad on kõik erinevad. Kas nende sisu on erinev? Maitse on erinev, õite värvus on erinev ja see Endla on eriti maitsev panna ahju näiteks koorega, tal on nii õhuke koor ja, ja tavaliselt sile ja puhas küpsetada ahjus saab tõelise delikatessi. Nüüd te võtsite ühest kartulikorvist, mis kannab silti konko, ühe pooleks lõigatud kartuli ja tõtt-öelda see näeb välja nagu punapeet. See on ja väga huvitav kartul ka sellise värvilise sisuga kartuleid on meil mitu, aga kõige sellisem suurem ja saagikam on meil. Blo Kongo, oh see on siis sinine Kongo, mis on kunagi pärit Rootsi mahe viljeleta käest, me tegime neile siin tervendatud seemet ja see on nii huvitav kartul. Me oleme propageerinud jõulusalati nii triibulise jõulusalatina, seda kui ta ära keeta, siis ta jääb väga ilus, kirgas, selline kannikesesinine ja sellega saab siis kas vöödilist salatit teha või kaunistada pealt ja maitsev on ta ka. Missugune nendest väljapanekute siis tuleks veel niisugune, mis on huvitava põneva ajaloo aga väärt kasvatada praegugi ses ootan kahtlemata väike verev, et temal on ka palju muid nimesid. Lõuna-Eestis väikeverre väike sinine, väike punane, jaga Vii olid, on tema nimetus, kuidas rahvas tunneb ta nüüd ülemöödunud sajandist pärit, isegi ei teata õieti, kust ta pärit on? Ta on ka selline, mis ei anna teistega ristata, nii et seda väga head maitseomadust ei ole lihtne tavaliste sistamis meetoditega üle kanda uutele sortidele. Ta kasvab tavaliselt väike ja nad on tõeliselt maitsev. Mida väiksem mugul, seda maitsvam on, teda võib koorega süüa, teda võib koorida, ahjus küpsetada just eriti maitsev. Ja, ja noh, paljud Lõuna-Eesti vanemad inimesed teda tunnevad kindlasti hästi ei näe ta sugugi välja nii suur ja valge, nagu on Trevalent või berber või Premier. Ta on niisugune tõesti, nagu te ütlete, väike no niisugune tumedama koorega, aga te ütlete, et väga hea maitsega missugusele mullale ta sobib kasvama. Me oleme ka kunagi dekusteerinud neljas erinevas kohas kasvanud väike vere, vaid ikkagi Võrumaalt oli kõige maitsvam, talle meeldivad happelised, raskemad mullad ja ta on ikka Võrumaa kartul. Teil on need kartulisordid paigutatud siia näitusele ikkagi nagu päritolumaa või, või päritolu järgi. See peegeldub jaga sortide nimedes. Ja muidugi meil on siin Hollandi sordid, Saksamaa sordid, rootsi sordid, nagu siin oli juba rahvaselektsioon, siis on näiteks troll. Mis te arvate, kust on troll pärite? Küllap Norrast ja see on õige, näiteks jaht, troll on Norrast pärit Läsunak, õieti on siis Valgevene keeles pääsuke. Tetskoselski Nevski, noh, see on, võib arvata, kust pärit on. Ja nii on ja muidugi hollandlased, kes aretavat sorte nüüd kogu maailma jaoks siis nendele meeldib panna näiteks Desiree muna, Liisak, Kleopatra. Kerber sellised nimed on nii, et, et igal pool maailmas peaks tuntuma neid siis hästi. Rosenberg, mis on saanud teie meri, stiim laboristest jaan vanadest aegadest, et Sakust on mõnikord haruldasele kombel võimalik saada, tagab Meristeemi süsteemil paljundatud kas kartuliseemet või siis maasikataimi. Kuidas see valdkond edeneb ja tänagi me natuke meenutasin minevikku? Sellepärast et minu süda on ikka küll väga raske selle seemnekartuli pärast, mis praegu Eestimaal on. Toon ühe näite, keetsin 10 aastat tagasi oli ametlikult tunnustatud seemnepind 1400 hektarit ja praegu on kuskil 100 hektari ringis. Ja, ja kui siis meie laborist viidi omal ajal välja tuhandeid taimi ja paljundati sadu tuhandeid Eesti peal, siis muidugi, see on kõik kokku kuivanud ja siin pole ehk süüdi meiega ka kartulikasvatajad, tahe, vaid praegu on kõige suurem osa on nende sellesse bürokraatlikele sellistel reeglitel. Kas see tähendab, et Sakust enam Meristeem viisil paljundatud, niisugused hästi tervet seemet ei ei ole võimalik saada? Nüüd on nii, et üksi kartuliseemnekasvatus ei ole võimalik tänapäeval enam tervendatud algmaterjalita. Praegu siis meie terved taimed lähevad siis Jõgevale, kes on meie sortide omanikud. Nuka tellivad veel lätlased, meie käest Venemaale läheb kuigi palju. Aga jah, see on nagu kokku kuivanud, me ise oleksime valmis palju suuremaks ja võib olla siiski edaspidi, ehk nüüd on bürokraadid ka juba harjunud, nende reeglitega ei ürita neid võib-olla nii 150 protsendiliselt täitma ja, ja siin on juba mõned avaldanud soovi, et teeme uuesti järgmisel aastal ühe pilootprojekti, kus istutud, võtame need taimed otse põllule, et saada head seemnekartulit. Ja eesmärk on ju ikkagi see, et kasvatada Eestis häid siin vastu pidanud ja ennast õigustanud sorte, et linnainimene ei peaks poest seda poola kartulit ostma? Jah, ikka muidugi see ja, ja eeskätt on see, et inimesel oleks hea karta tul tervislik kartul ja teiseks ka, et meie põllumehel peaks ikka tööd jätkuks. Muidu me maksame lihtsalt teiste, kas Poola või Saksamaa põllu harjatele sordiaretajatele seda raha, miks mitte siis oma inimestele, nendel ei ole ju tööd palju. Mahal.