Oli varajane hommik, kui pioneer PTA vas jalgvärava ja sammus rohelisele aasale. Peetia tuttav lind laulis kõrge puu otsas. Ümberringi on kõik rahulik, siristas rõõmsasti. Aeglaselt paaterdades ilmus peetia järele nähtavale part. Ta rõõmustas, et pihid jäi sulgenud väravat, sest ta tahtis aasale sügavasse loiku suplema minna. Võib-olla on võluv muusikaline muinasjutt, petja ja hunt olnud paljudele meie keskmise põlvkonna inimestele esimeseks meeldejäävaks kokku puutumiseks sümfooniaorkestriga ja Sergei Prokofjevi muusikaga. Ehk ei jäänud tol ajal helilooja nimi veel meelde. Aga see polnudki peamine. Tähtsam oli äratundmisrõõm. Millisele pillile vastab mingi tegelane, mis nendega juhtub, milline meeleolu kellelgi on? Äratundmisrõõmu ja tähelepanu jagus hiljem ehk teistelegi taladele kus äkki laps tabas linnukese pilli, flöödi või kassipilli klarnetihelid. Pedja ja hundi on Hugo Laur ja sümfooniaorkester Vallo Järvi juhatusel lindile jäädvustanud 1954. aastal. Kahju, et juba ammu pole, peideti hunti kontserdisaalis ette kantud parajat publikut sirgub ju järjest. Kõlab ka vot noorte viiuldajat ansamblilt Erich Loidi juhatusel. Prokofjevi ja Eesti, millal nad kohtusid kaudselt juba 1904. aastal Peterburi konservatooriumis, kus sel ajal õppisid Artur Lemba, Juhan Aavik, Mart Saar, Peeter süda ja kuhu sel sügisel astus 13 aastane Sergei Prokofjevi? Artur Lemba on meenutanud meile kompositsiooni ja dirigeerimist klassi õpilastele oli kohustuslik mängida konservatooriumi sümfooniaorkestris löökpille. Noor Sergei Prokofjevi mängis naudinguga, nagu ta ise rääkis suurt trummi minu klaverikontserdis, mis esitati konservatooriumi lõpuaktusel. Artur Lemba oli tol ajal väga populaarne oma konservatooriumi kaaslaste seas ja tema esimene klaverikontsert oli ka tohutu publikumenuga. Ja Valdur Roots on avaldanud mõtet, et Prokofjevi esimesest sonaadis, mis on kirjutatud üliõpilasaastail ja oma romantilisusega, erineb tunduvalt kõigist hilisemaist. Võiks ehk näha Artur Lemba mõju. Miks ka mitte, on ju vanemad ikka nooremaid mõjutanud. Ja veel nii palju, et Sergei Prokofjevi esimesed trükitud teosed ilmusid Peterburis elava eestlase Jürgensoni kirjastuse väljaandel. Edasi aga saame rääkida juba Sergei Prokofjevi muusika mõjust eesti kuulajaskonnale ja muusikutele. Teine osa Largeto klassikalisest sümfooniast esitab Eesti riiklik sümfooniaorkester Peeter Lilje juhatusel. Millal Prokofjevi muusika Eestis esmakordselt kõlas, seda ei saa täpselt öelda, vastav bibliograafia puudub. Kindel on aga see, et kahekümnendail aastail tema klaveriteoseid siin mängiti. Põhiliselt tutvustasid neid külalisesinejad välismaadelt. Oli ju Prokofjevi selleks ajaks juba kogu Euroopas ja Ameerikas tuntud helilooja. Arvustused näitavad, et eriti palju esitas Prokofjevi teoseid Aleksander Barovski, kes oli Tallinnas sagedane külaline. Eesti NSV teeneline kunstitegelane dotsent Villem Reiman. Millal teie puutusite esimest korda kokku Prokofjevi muusikaga? Seda on raske ütelda Prokofjevi muusikat kui sellist, ma tean ju kaua aega eriti sellest ajast peale 1925, kui ma tulin Tallinna konservatooriumi kuid sel ajal siin Eestis oli Prokofjevi ümber ikka käis vaidlus, et kuivõrd hea ja kuivõrd liiga moodne ja nii edasi ja oma lõbuks ma pean ütlema, et eluaeg on liiga moodsa muusikaprobleemid kummitanud. Ja minu elu jooksul on juba palju muusikat, mis mõnele tundus alul liiga moodne, muutunud klassikaks. Kasvõi meie oma, Heino Ellergi, ma mäletan ka Heino Elleri puhul koosolekud, kus räägid, et, et see on mingisugune tulevikumuusika noortele tavaliselt ikka uued asjad meeldivad. Kuidas oli teie suhtumine Prokofjevi muusikas, see tol ajal? Ma pean ütlema, et see oli natuke segane, sellepärast et kui ma tulin Tallinna konservatooriumi, siis ikkagi nii-ütelda, provintslane, suured autoriteedid rääkisid vastu ja nii mul justkui ei olnud julgust siis nii-ütelda oma seisukohta ka avalikuks teha. Kuigi ma ütlen, mul ta mingil määral meeldis. Aga, aga tagantjärele ma võin ütelda teda lihtsalt temast ei saanud aru. Ja see arusaamine tuli mul sellest peale, kui Prokofjevi Tallinnas Estonia kontserdisaalis esines. Minu jaoks pole olnud vist suuremat imet kui see, kui ma esmakordselt kuulsin Prokofjevi ennast mängimast. Ja seda ma seletan sellega, et tavaliselt eriti tol ajal, aga isegi praegu natuke võib seda tähele panna. Et nonii, dissonantsi, rikast muusikat, kui ei ole veel välja kujunenud, noh niisugune üldine ettekandestiil kiputakse taguma Prokofjevi juures oli see meil Eestis, tähendab täiesti nii valdav tagumise tendents Ma järsku taipasin, et see muusika on ju hoopis midagi muud, kui Prokofjevi teda ise mängis. Nimed, nagu ma tagantjärele juba päris teadlikult aru sain, on Prokofjevi üldiselt romantik. Võtame kasvõi näitena tema ballett Romeo ja Julia. Siis ma ei teagi, romantilisem lähenemist kusagil balletis muidugi, kaasaegsete enam-vähem vahenditega, kuid see romantika on väga ilmne ja, ja eriti ma taipasin seda, kui Prokofjevi ise mängis oma vanaema jutustusi. See oli minu jaoks täiesti uus blokofja, uus nii-ütelda uue avastamine ja seda muljet ma isegi praegu veel täpselt mäletan, kuivõrd rabatud olin. Ja sealtpeale pandrokofjeff olnud jäänud minu jaoks nii-ütelda heliloojate ja ka pianistide esiritta. Ta mõjus väga sümpaatselt, väga vaimne isik nii-ütelda, sissepoole pööratud, võib-olla mul oleks võimalus olnud ka temaga isegi isiklikult tuttavaks saada, aga ma mäletan, et see mingisugune aukartus ja Kaltuse segu tekitas mingisuguse niisuguse tunde, May põhinudki temale läheneda, kuigi ma temast väga huvitatud olid. Ma olin väga palju hiljem kuulanud teadlikult Prokofjevi sisse mängitud plaat. Ja vot ma ei oska seda seletada, mispärast, ja ma olin isegi pettunud. Et vot sellist imet enam hiljem ei ole juhtunud, tähendab plaate kuulates siin nähtavasti just helilooja isik ja see peanism ja, ja see kõik väga palju mõjub ja ma olen mitu korda mõelnud, et on kahju, et see ajast on mööda, kus iga helilooja oli oma teoste interpreet. Aga nähtavasti see on paratamatus, Prokohvilite kuulsite mängimas ainult tema enda teoseid. Jah, Prokofjevi mängisid seal sonaati, ma ei mäleta täpselt numbreid. Aga see, mida ma nimetan imeks, kus ma olin täitsa jahmunud, oi, see oli nähtavasti see, et ma tundsin hästi seda vanaema jutustusi ja mul oli seal tekkinud juba omaettekujutus. Ja kuna see nii-ütelda täitsa teistmoodi kõlas järsku ma seal selle poeesia, mis seal sees on, avastasin siis selle tõttu nähtavasti see mõju nii tugev oligi. Ja see, mul on väga hea meel, et, et ma vot sellist asja üle elasin, sellepärast et see võimaldas mul hiljem ka palju asju nii-ütelda, hinnata ja ümber hinnata. See teadmine, kuidas interpreet. Matti Reimanni esituses kuulete kolmandat osa pretsipitata Prokofjevi sonaadist number seitse Sellesama kontserdi kohta, millest rääkis Villem Reiman kirjutas Artur Lemba. Tema muusika pole otsitud ega tehtud. Tundub, et autori tugev individualist teid sunnib teda seesmisest kunstilisest vajadusest olema tõeliseks modernistiks kelle omaduseks on muusikaline ratsionalism. Selle komponisti meloodiline anne ei ole kuigi rikas, aga tema heli tööde harmooniline, kontrapunktiline ja eriti rütmiline faktuur on väga mitmekesine ja vaimukas. Nii et oma huvitava helide kaleidoskoobiga teravate kontrassidega saavutab ikka suurt ja omalaadset efekti. Meie ajajärgu elu- ja vaimupeegeldused leidsid võib-olla Prokofjevi loomingust teatava väljenduse, mida on tunda ka autori pianisti asjalikkusi objektiivses ettekandmiskunstis. Ta valitseb suurt ja kõrgelt arendatud virtuoosid, tehti ühes jõurikka löögiga ja huvitab selle juures peenelt läbi töötatud küpse ja rahuliku tõlgitsus viisiga. Autorikontsert oli põhjalikult kõigutanud Lemba suhtumist Prokofjevi loomingusse millele ta varasemates arvustustes oli korduvalt ette heitnud mõttevaesust ja sisulist tühisust. Ärgem unustagem, et sellest on möödunud peaaegu poolsada aastat. Prokofjevi looming on saanud eesti kuulajale omaseks. Tema teosed on pidevalt meie interpreetide repertuaaris. Tema mõistmisele panid aluse autorikontserdid 1934. aastal Tallinnas ja Tartus, mis kahjuks jäidki helilooja ainsateks esinemisteks. Eestis. Laul sinu kambrisse esitavad Ludmilla don Petrovskaja ja Bruno lukk. Kuidas teile tundub, kas meie praegusest kontserdielus ja meie teha trielus on Prokofjevi küllaldane koht? Kuidagi? Ajastu maitsega on ka niisugune imelik lugu, et nii nagu riiete moega ütleme seal laiad püksid ja kitsad püksid ja nii on muusikaga ka teatud ajastul teatud aastal tekib teatud autorite rohkem või vähem mängimine. Ja, ja nii jällegi oma elu nii-ütelda pikemast perspektiivist. Ma pean ütlema, et need tsüklid nii-ütelda on päris tugeva mõjuga, teatud autorite valeerimine ütleme, 10 aastat tagasi mängiti teda väga palju, praegu võiksin ütelda, natuke vähem olen kuulnud teda. Aga see on ilmselt siin, ei ole enam mingisugust vastuseisu ja ka võib-olla see, kui vahel üle mängitakse, siis tekib vahel teatud autori väsimuse. Teatud aja pärast on jälle vajadust teda kuulda. Eks ole, ja näide Tšaikovski esimene klaverikontsert, mida üks mängiti nii palju, et enam ei tahtnud kuulda, neid mängivad noored jälle, nii et siin on juba sees headus, tegutseb Prokofjevi on ju minu meelest kaks peamist ala, milles ta eriti suur on, üks on ballett seal, ta on lihtsalt minu meelest ületamatu. Muidugi pianist. Ja tema puhul oleks mul veel nii üks niisugune mõte. Neid heliloojaid sünnib väga harva. Kes õppimise ajast peale leiutab või tal on olemas oma stiil mis ainult täieneb, aga ei muutu kunagi. Mul on tunne, et ta midagi ei leiutanud, vaid ta kirjutas algusest saadik, nii nagu ta pidi tundis, et pidi kirjutama ja seal ei ole mingit leiutamist, vaid see oli ta sees, vaatamata igasugusele kriitikale ja vastuseisule. Tema jäi ikka endaks. Eesti riiklik sümfooniaorkester Endel Nõgene juhatusel esitab katkendi teisest sviidist Roomeo ja Juulia. Paljude inimeste huvi suure muusika vastu äratab teadma intereesti publiku esimene tutvus Prokofjevi lava muusikaga leidis aset 1946. aastal Vanemuises Romeo ja Julia lavastuses. See ballett oli väikesele ja sõjast laastatud teatrile üle jõuülesanne. Kuid ida Urbel suutis selle lahendada nii, et Roomeo ja Juulia lavastus kujunes suursündmuseks kogu eesti balleti jaoks. Tantsuliselt puudujäägid korvas näitlejameisterlikkus ja Velda otsuse. Juulia on jätnud kustumatu elamuse kõigile, kes seda lavastust nägid. Estonias ei ole ühegi teise helilooja talleti olnud laval nii arvukalt kui Prokofjevi omi. Roomeo ja Juulia neli erinevat lavastust. Kivi Lill, Tuhkatriinu ja kadunud poeg. Ja ükski meie ballettmeister ei ole lavastanud nii palju Prokofjevi ballete kui Mai Murdmaa. Miks just Prokofjevi? Kahjuks üldse tõeliselt suured heliloojad millegipärast pöörduvad harva balletipoole ja tegelikult balletiloominguga tegeles juhtiv helilooja skond põhiliselt 20. sajandi alguses. Ja siis tekkisidki kõige huvitavamad teosed balletile täiuslikku balletimuusikat on kahjuks küllaltki vähe, esimese teosena lavastasin Prokofjevi kolmanda klaverisonaadi. Pärast seda Tuhkatriinu siis ruume Julia ja viimasena kadunud poja ja siis uuesti room ja, ja siis uuesti Rooma Julie kadunud poega. Ma olen nii mitmes kohas lavastanud Prokofjevi teostest ma pean kõige kõrgemaks saavutuseks või minule kõige lähedasemaks just nimelt tuhkatriinut. Ma ei ole kahjuks näinud võrdväärselt lavastus tema muusikale, kuigi ma olen neid lavastusi näinud kümmekond. Ja ka mina ei suutnud tõusta nii kõrgele kui on see muusika. Nii oma mingis erilises vaimses puhtuses kui mata kõrges poeesia tunnetuses soojas inimlikkuses summeerub mingisugune eriline, täiuslik maailmataju ja samas muinasjutte likus niuke peen peen huumor. See on suurepärane teos ja ma loodan, et ma kunagi olen suuteline ehk ligilähedale jõudma sellele geniaalsusele teosele. Kadunud poeg on muidugi erakordselt stiilipuhas, temas on rahu ja ja jutustavust ja mind muidugi võlus teema ise. Ja ilmselt see stiilitunnetus paniga minule niisugused raamid, tähendab, kui see piiblilugu on sümbolites siis leida identsed sümbolite mänguga laval, et mängiks kogu aeg nagu kahes plaanis. Ühelt poolt väline tegevus ja teiselt poolt selle sisemine olemus kõige vähem. Võib-olla on mul olnud lähedane ruume ja Julia kuigi on väga palju episoode, mis mind vaimustavad. Kuid etenduse kogu dramaturgiliselt konstruktiivne mõtlemislaad on võib-olla mulle natukene võõras, see on üles ehitatud Šexpyri teose ümberjutustusena. Tal puudub balleti dramaturgiline iseseisev ülesehitus nagu teistel Prokofjevi poliitidel, see on minu nii kõrvaja silmaga nähtuna seda teost ma olen mitu korda ümber teinud ja lõplikult ei olegi ta mul õnnestunud. Kas te kavatsete veel kunagi Romeo ja Julia poole tagasi pöörduda? Ma olen seda mõelnud, aga ma ei ole kindel, et ka sel juhul õnnestub. Tal on muidugi on suurepärane ballett veel narr, kes kõiki narri üle trumpab. See on suurepärane teos, täis huumorit, aga no siin peab olema inimene, kes omab samaväärset huumorimeelt. Minu meelest lavastati teda ainult permi teatris, ükskord aga ebaõnnestunult. Ja minu meelest on seda maailmaski väga vähe lavastatud, kuigi see on tõepoolest suurepärane muusika. Teie ei julgeks oma kätt selle külge panna. Noh, ma kardan, et mul ei jätku niisugust spontaanset huumorimeelt, sellepärast et see on niisugune natukene, isegi laadateatri huumoritasemele sama, samas on ta väga julge ja peen, ma lihtsalt kardan, et mind ei jätku selleks. Muinasjutu lõpp balletist Tuhkatriinu. Prokofjevi ooperid on meie lavadel olnud tagasihoidlikumal kohal kui balletid. Jutustus tõelisest inimesest Estonias ning kihlus kloostris ja õnnemängija Vanemuises. Peene huumoriga kihluse lugu köitis publikut mitu hooaega. Õnnemängija esilavastus Nõukogude liidus ja teine maailmas oli jällegi ida Urbeli lavastajatöö, mis äratas tähelepanu ja tõi tunnustust koduvabariigist kaugemalgi. Õnnemängija lõpustseen laulavad Valentiina Heinja Ivo Kuusk saadab Eesti riiklik sümfooniaorkester eriskõlari juhatusel. Kui tahaks ette lugeda meie interpreedid, kes on Prokofjevi teoseid esitanud, siis tuleks nimetada vist kõiki meie dirigente instrumentalist ja väga paljusid lauljaid. Igaühele nendest on Prokofjevi muusikal oma tähendus. Esitaja annab selle muusika koos oma sõnumiga edasi kuulajale. Kõiki küsitleda on võimatu. Sellepärast esitame küsimuse ainult Eesti NSV rahvakunstnikule. Professor trono Lucyle. Missugune on olnud Prokofjevi osa teie muusikuteel? Paraku on minu muusikalises elus mänginud väga tähtsat osa. Mina pean teda selle sajandi suuremaid heliloojaid. Minu esimesed kokkupuuted olid siis, kui mina olin alles veel üsna noor. Ja kui ma 51 aastat tagasi lõpetasin Riia konservatooriumi, siis mina mängisin lõpueksamil. Prokofjevi kolmandat kontsert, see oli, tähendab 29. aastal seda mängida ja seda kätte saada ja seda kätte harjutada, see oli minule tol ajal ka juba väga suureks naudinguks. Kahjuks mina ei ole isiklikult teda kunagi kuulnud, aga tema heliruumid on, ma olen muidugi kogu eluaeg tegelenud tunnetada hästi põhjalikult võiks öelda. No miks ma pean teda nii suureks helile, oleks kõigepealt nõukogudemuusikast oleneda muidugi võib-olla minu jaoks kuju number üks kui helilooja, et ta on kohutavalt mitmekülgne ja on muidugi kõikides žanrites kirjutanud. Ja minu meelest ta ei ole kirjutanud ühtegi teost, mille kohta võiks öelda, et see ei ole tema tasemel eriti muidugi hinnatav ja eriti suur on tema viimaste aastate klaveri sonaatide looming tähendab sonaadid. Kuus, seitse, kaheksa, üheksa. Need on muidugi niisuguse teosed, mis tõesti võiks öelda, et see on ja jääb Nõukogude klaverimuusika kullafondina püsima. Kasutan peaaegu kogu tema põhilist loomingut näiteks algaastatel kirjutatud, ütleme seal vanaema jutustused või sarkasmita põgusad nägemused, memo, Lotnasti, ja siis muidugi suurvormina sonaadid ja ka klaverikontserdid. Mis on teie jaoks Prokofjevi, see, mis on kõige tähtsam minule kõige tähtsam, kuidas muusika minule emotsionaalsest küljest mõjub ja tema mõjub minule väga. Vot siin puuduvad igasugused sõnad, ta on ühesõnaga. Temal on väga omased sarkastilised või lotestet kujud, mõtisklevad kõikides tema teostusega siiski suurtes teostes. Kui on tegemist ikka siiski väga suure emotsionaalsus ringiga võimeliseks amplituudiga, minule näiteks väga südamelähedane või mulle väga meeldib tema see külg mis temal muidugi saanud oma õpetajatelt või oma eelkäijatest, aga Rimski, Kosovo, see on see muinasjutumaal vene muinasjutumaailm. Selles osas on minu meelest tema osatähtsus kolossaalne. Ja väljendab muidugi ka klikkides, teostus, kus on, ütleme sümfooniat või atuurimetes, standartidest või klaverikontsertidest, tähendab ka suurvormialal igal pool lööb, seeläbi tähendab see niisugune eriline muinasjutu Avomaalsel sees mida on jällegi muidugi väga raske lihtsate sõnadega ära seletada, aga tal on palju ilusaid ansambleid. Ja teie olete väga palju ka esinenud just ansamblis teiste instrementalistidega või lauljatega Prokofjevi teoste ettekandel. Tema töö väga suur muidugi oskab kirjutada ansamblile, nii nagu peab kirjutama. Ma mõtlen nii, minul, selles mõttes kõige suurem eeskuju on moodsad. Ja ma mõtlen, et jõuab pillases üsna lähedal nendele suurtele eeskujudele klassikalises muusikas need teostatud üsna meisterlikult ja mis, mis seal üldse öeldus minu meelest see on. Eeskuju on ja oleks tore, kui teised heliloojad ka jõuaks sellele tasemele ansambli loomingus. Mari Tampere ja Bruno Luki esituses andante tsüklist viis meloodiat viiulile ja klaverile. Omaaegsest modernist, kelle loomingu üle vaieldi. On see hea või halb muusika on saanud klassik. Tema sõnum ulatub kaugele üle oma põlvkonna jaja. Noored interpreedid võtavad selle üle. Lõpetame saate katkendida kolmandast klaveriga. Helia Aasma esituses. Salvestis on tehtud viimase vabariikliku noorte pianistide konkursi laureaatide kontserdil.