Me kuulasime lugu täna õhtul Eesti Draamateatris esietenduvas uuest näidendist pealkirjaga õmblejannad. Aga enne, kui me hakkame draamateatri avalike suhete juhi Kristiina garancisega tänaõhtusest esietendusest rääkima, küsin, kuidas on leidnud publiku vastuvõtu, too eelmisel nädalavahetusel esietendunud Mart Kivastiku näidend Savono rulad tuleriit? Eks ju, lehtedeski on ilmunud vastakaid arvamusi. Ühesõnaga on seda kukku võtta tegelikult päris raske, et nimelt siis ilmsel laupäeval esietendus meil savana Roola tulerit, mis on iseenesest üsna sünge pealkirjaga ses mõttes, et kes tahaks tänapäeval tulla vaatama peale Neid ütleme ka õudusi, tsunami ohvreid ja kõiki neid, mis on lehtedes olnud midagi, kus on seotud tuleriida põletamisega ja mingid sellised teemad. Aga hoolimata sellest on see kolmemehed, koostöö Hendrik toompere juunior, Sis lavastajana, Mart Kivastik, dramaturgi hina näitekirjanikuna ning Ervin õunapuukunstnikuna loonud sellise tüki, mis tegelikult minu arust paneb kõiki mõtlema. Või nii, nagu ütles Andres Laasik oma eilses Päevalehe artiklis, et tegelikult see on selline tõeliselt poliitilise teatri näide Eestis. Aga kes teab, et ütleme nüüd Hendrik Toompere juuniori käekirja, siis tegelikult tema lavastada mitte midagi sellist tavalist plakatliku või Brechtiliku stiilis, et kus lihtsalt on loosungite lõikamine või siis sellised poliitilised laulud või siis selline puust ja punaseks ette. Et vastupidi, Eerik on kasutanud sellist tõeliselt head komeediatel, arti või titt ja kõik need tegelased seal on sellised pooleldi koomilised, pooleldi traagilised, et noh, nagu elus on, et ei ole nagu puhtalt üht ega teist värvi, aga kõik on läbisegi ja on hästi põnevaid karaktereid, kes on võib-olla harjunud Jan Uuspõlluga, vaatame teda televisioonis rohkem Clooney stiilis. Võiks tulla vaatama et Jan Uuspõld teeb hästi nauditava rolli kardinalina ja ka Mait Malmsten siis munk sabaneroolana peaosas, kes tegelikult on mees, kes pettub armastuses õnnetu armastuse läbi või õnnetu armastuse tõttu otsustab ta, et hakkab ennast tõestama ja muutub selliseks usufanaatikuteks. No see on selline omale oma omalaadne, eks kurss läbi erinevate ajastute renessansiajastu Itaalia kuni kuni mingis mõttes tegelaskujudel on tänapäevani välja. Ja tegelikult kokkuvõttes on see selline suur fantaasiamäng, mis on isegi minu jaoks tegelikult üsna nauditav, kuigi mina samamoodi ma räägin, et see teema ja pealkiri ja siis ütleme see kiriku teema seal sees või või, või siis ütleme, selline riigiteema ja see, kuidas inimesed on kogu aeg mingis mõttes aegade tuules, et nad ei tea täpselt, et iga uue valitsejaga muutub jälle mingisugune esteetika ja kultuurilugu ja mentaliteet, et kuhu poole pead pöörata, mida teha ja natukene ka sellist kunstiteemat, et kuidas üldse kunsti on läbi ajastute suhtutud ja nii edasi. Et kuivõrd teema pole ka minu jaoks hingelähedane, ometi on see hästi põnev vaatamine, igav ei hakka, ma luban. Ja hästi huvitavaid karaktereid on tõesti ja nalja saab ka kõvasti. Ja samas seda poliitilist teatrit on ka nii, et on niisugune hästi erinevate tasandite lugu tegelikult. Ja tahtsin veel öelda, et oleme me sinna ümber põimunud sellise loengute programmi, et see on selline satelliitprojekt siis esimest korda proovime nüüd, et kas inimesed tulevad ja kuulavad loenguid, mis on seotud itaalia kultuuriga, sest et tegemist on Itaaliaga tegevuspaigaga siis täna viimane loeng, mille peab Tiia Puustusmaa ja see on Itaalia veinide ja veinikultuuri tutvustus ja saab ka maitsta, degusteerida ja need loengud on siiamaani läinud nagu hästi edukalt, et see on hästi põnev olnud, et on meil olnud erinevaid esinejaid ja on päris palju inimesi, et selles mõttes võib loota järgmisel aastal täitsa midagi analoogset võiks nagu korrata, et võtta uusmaa aitäh, uus skulptuur lasta kellelgil siis eesti näitekirjanikul kirjutada oma nägemus, oma versioon sellest ja üks selline kaasaegne lavastaja kestis tõlgendaks siis seda maad ja seda kultuuri nii nagu, nagu plaanis on läbi kaasaegse eesti kunstniku ja kirjaniku silma. Ja ka see on olnud üsna edukalt, et me oleme spetsiaalselt leegiheitja Ühinguga koostöös puhvetist teinud kah Itaalia sellise hõrgutiste laua, et kus on spetsiaalne rula saladus amoretodizar olnu koopia ja tiramisu kook, et noh, selles mõttes see Itaalia on nagu seal teatris igas mõttes kas selline rohkem teatrit tungise, kogu seal ürituse pealkiri tegelikult ja need, kes veel tegelikult tahavad vaatama tulla, et tal on võimalus nimelt me mängime samal ajal ulat nagu seekord niimoodi blokkide kaupa. Et seitse etendust nüüd järjest ja siis järgmised etendused on veebruaris. Nagu öeldud, eelmisel laupäeval esietendunud Mart Kivastiku näidend on poliitiline teater ja võiks arvata, et rohkem nagu meeste mängud, siis tänaõhtune esietendus toob lavale enamasti naised. Jah, tegemist on. Võib-olla jalaga nimelt esietendub Jean-Claude Krum vääri õmblejannad, tegelikult originaalpealkirjaga ateljeed. Et võib-olla, kes on kuulnud, oli see hästi menukas tükk Helsingi linnateatris, mida just mängiti, et ilmselt on praegu repertuaaris ja selle lavastajaks Kadituudre, kelle jaoks on siis esimene nii-öelda käe valgeks saamine päris lavastajana, sellepärast et eelmine aasta, kui ta lavastas meil üks pluss ühe Martin Veinmanni, Kaja Maria Klenskaja ega peaosas, mis on ka veel siiamaani repertuaaris oli ta veel tudeng, üliõpilane on, see oli tema diplomitöö. Ja peaks ütlema, et need on tegelikult kõvasti nüüd aidanud Jasteerinud ka Priit Pedajas, et selles mõttes on ikkagi päris suur väljakutse ühele noorele lavastaja hakatisele tulla teatrisse. Ja selles peaosas on tõesti kuus naist, aga ei puudu ka mehed, et nimelt Ain Lutsepp, Guido Kangur, Ivo Uukkivi, Tõnu Mikiver on samuti laval ja kuus naist on siis õmbleja, annad, kes töötavad ateljees ja nende tööandjaks on ainult. Ja selles mõttes on ta päris põneva nostalgiline tükk, et et see tegevus algab siis 45. aastal Pariisis ja nende õmbleja annad, on omamoodi sellised Pariisi lõbusad naised kes tegelikult omavalt sellist päris tugevat iseloomu, kuna selja taga just sõda ja igalühel on tegelikult sõtta jäänud keegi igalühel on sõjaga seoses oma mälestused, oma kannatused, kes on kaotanud mehe, kes saab alles nüüd aru, et lapsed on tema elus tegelikult kõige olulisemad ja on ka nagu nappus toidukraamist ja kõigest sellest. Ja tegelikult on see minu arust hästi kena motiive, hoolimata sellest, mis elus on nagu juhtunud minevikus, tuleb ennast mingis mõttes kokkuvõttes minevikku unustada, et mitte tegelikult nendes kannatustes nagu edasi elada ja tegelikult näha nagu siin praegu elamist-olemist ja seda, et mis on nagu tänases päevas ilusat või siis selles hetkes, kus need naised nagu on. Ja see on selles mõttes põnev tükk Haavele et seal läbinisti põimitud muusikast nimelt lava peal on ise igal etendusel. Henn Rebane, kes mängib akordioni ja prantsuse šansoone, kuluvad loomulikult selle tüki juurde, et need siis lambal lauldakse või need kõlavad siis nagu kitt mitte kitarri akordioni esituses. Ja selle tüki kohta on tegelikult öeldud õmbleja annad, et see on nagu omaette komöödia, mille põhjas viijastub kuristika. Ja et see on üks väheseid kuu aja kus naerdakse läbi nutu ja nutetakse naeruvõru suul. Ja, aga tegelikult on see meil niimoodi lavastatud, et seal on selles mõttes küll kõike ja väga põnevad näitlejatööd, et ikkagi kuus sellist draamateatri üsna suurt naist lava peal, nimelt siis Maria Avdjuško, Kersti Kreismann, Harriet Toom, PereElina Reinold, Külli Reino Mägi, Pille luuki ja siis nende omavahelised suhted seal ateljees, kus nad aeg-ajalt tülitsevad, sisele lepivad. Aga tegelikult naised hoiavad alati kokku, kui on tegemist sellega, et saadakse aru, et riigid ja valitsused ümberringi tülitsevad ja tegelikult siis on, tekib mingisugune eriline kokkuhoidmise tunne. Mulle tuleb hetkeks meelde Draamateatri aastakümnete tagune tükk lesed, kus olid kolm väga tugevat, väga head naisnäitlejat ja see, see tükk oli publiku poolt väga armastatud, seda mängiti isegi draamateatri remondi ajal kõikvõimalikes külalislavadel, nii et ma usun, et sellest tõmblejannadest tuleb siis ka üks draamateatri tipplugu. On nagu see naljakas lugu, et tänane, olles küll esietendus väikses saalis, aga hoolimata sellest on absoluutselt terve, veebruarikuu täis müüdud juba märts on tegelikult juba nii, et kes siis tahab, peab jooksma kiiresti teatri kassasse ostma piletid.