Armsad õpilased, tere tulemast Tammsaare muuseumi. Siin selles vanas majas Koidula tänav 12 A oli kirjaniku viimane kodu. Tulime teiega mööda puutreppi üles teisele korrusele ja seisatame neid ukse ees millel on metallsilt Ahanseni nimega. Hansen oligi kirjaniku tegelik perekonnanimi. Tammsaarega varjunimi see oli võetud vanemate kodu Põhja-Tammsaare talu järgi. Selle ukse taga asub Tammsaare korter mis moodustabki ühe osa memoriaalmuuseumist. Avameni tukse ja astume sisse. Nõnda alustaksite teie Veli kuulsaks Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare memoriaalmuuseumitöötaja Trink Käiku kooliõpilastele. Aga kui need kooliõpilasi ei ole mitte terve klass, vaid nad tuleksid ühe kahekesi, kui huvi on, kas ka siis nad võiksid leida giidisid majast? Meil käib mitmeid koole ja osa koole on väga nii korrapäraselt käijad ja meie muuseumikülastajad, ma võiksin nimetada mõningaid Tallinna koole. Teine keskkool, 20. 21., samuti seitsmes keskkool ja ka Tallinna merekool on, on järjekindlalt igal aastal meid külastanud. Kaugematest paikadest võiks nimetada näiteks Jõgeva keskkooli, Jõgeva kaugõppekeskkooli, samuti Tartu teine keskkool on meil käinud siis Keila-Joa sanatoorne metsakool. Haapsalu esimene keskkool, Sils kirjandusliku kallakuga koolidest külastab meid igal aastaga Orissaare keskkool, teised koolid harvemini külastanud. Muidugi. Me sooviksime, et kõik tuleksid meile võimaluse korral. Tavaliselt tellib ekskursiooni õpetaja. Ta helistab meile või kirjutab, millal ta sooviks tulla. Ja kui meil on ühendus telefoni teel, siis me alati küsime, missugune klass tuleb ja mida õpetaja soovib sellel ekskursioonil kuulda. Kõige enam soovitakse teemat Tammsaare inimesena, isiksusena aga mõnikord ka kirjaniku haridusaastaist või siis teema Tammsaare. Tallinnas. On ka neid õpetajaid, kes soovivad Tammsaare elu ja loomingu ülevaadet. Ja mõnikord tehakse ka Tammsaare kokkuvõte tund muuseumis. Siin on kogu kirjaniku elu ja looming silma ees ja tund on kindlasti näitlikum kui kabinetis või kooli klassiseinte vahel. Vahel on ka niimoodi, et õpetaja ise viib läbi ekskursiooni näiteks Orissaare keskkooli õpetaja on mitmel korral oma õpilastele ekskursiooni teinud, pühapäeviti, siin samuti ka Pärnu neljanda keskkooli õpetaja. Tartu teine keskkool on meelde jäänud just Tammsaare huviliste õpilastena. Nendel oli hästi palju küsimusi. Mõnikord aga õpetaja saadab iseseisva tööülesandega õpilased muuseumi kas siis ükshaaval või rühmiti. Ja siin nad töötavad vaikselt ja teinekord pärivad ka lisaandmeid. Seitsmes ja 20. keskkool käivad meil tõsisema ülesandega. Meie koolis on nagu teisteski koolides keskkooli õpilastele ette nähtud kindel eriala, millega nad tegelevad. Meie koolis on see laiendatud inglise keele õppimine ja sellega seoses õpime ka sellist ainet nagu kodulugu kümnendas klassis. Ja selle juurde kuulub juuni alguses kaks nädalat praktikat Tallinnas, mille käigus me siis õpime tundma Tallinna ajalugu. Seoses sellega, et meil jagatakse ära ka muuseumid, iga õpilane valmistab ette põhjalikumalt ühe muuseumi kohtumaterjalid siis Kadri oli giid Tammsaare muuseumis ja mina Vilde muuseumis muuseumis Meie tegime uurimistöid nagu aasta lõpuks kaks referaati koostasime. Ja siis muidugi nendesamade andmete põhjal, mis meil oli võimalik saada muuseumist kui ka raamatukogude baasil. Mis on niisugust, mis kõige rohkem meelde jäi või mis teile kõige rohkem meeldis ja mis teid üllatas muuseumi väljapanekutes. Tammsaare Maja muuseumis üllatas mind eriti see et paralleelselt selliste konkreetsete faktidega Tammsaare elukäigu ja perekonna kohta oli osatud nendes küllaltki moodsalt kujundatud saalides ja väljapanekutes selliste, mitte konkreetselt Tammsaarega seoses olevate esemete ja dokumentide kaudu tuua ära nagu ajastu hõng. Ja mitmed ekspositsioonid, kasvõi näiteks talumehe tööriistad ja linnakodaniku. Selliseid nipsasjakesed veel vihmavarjud puudritoosid on. Aga tegelikult see siiski aitab nagu ka sinna sellesse ajastusse ja sisse elada, alumises saalis oli talle huvitavad dokumendid näiteks Unesco nimekiri, kus oli siis nagu kultuurisündmused maailmas 78. aastal, mida ülemaailmsel tähistatakse siis Nõukogude Liit ja valgevene politseis, teinud ettepaneku kähku tähistada Tammsaare sajandat sünnipäeva tavaliselt et seal ei ole võimalik ette kujutada, et see inimene sa tõesti Elos, aga Vilde muuseum tõesti kuidagi väga elulähedane ja teine asi, mis mind täiesti konkreetselt siis muuseumieksponaatide puhul hammustas, oli see, et me ei oleks ette kujutanud Vilde näiteks ajaloolise triloogia kirjutamiseks niivõrd palju faktoloogia tuules, nii põhjale keeldu ikkagi mina seda ära, need Uusen on selline koht, kus pannakse üldiselt nagu kõik välja, mis seal on, aga kui palju on seda materjali? Põhikülas täna üldse ei näegi näiteks ainult uurimistöödeks, muidu seda ka ei taha nagu muuseumis väga palju huvitavaid loenguid, Lektooriume toimub, millest me ise saime ka osa võtta, ennem võib-olla ei teadnud, et Tammsaare muuseumis korraldatakse nii palju näitusi erinevaid kunstinäituse, erinevaid raamatunäitusi. Ja tõesti väga huvitav oli nende näitustega tutvuda, saime väga palju enda jaoks ja veel seda ka, et kirjandusmuuseumis korraldatakse fotonäitusi. Seal oli Soome fotograafi loodusteemaliste fotode näitus. Ja taustaks oli kõrvale lindude laul mis lõi erilise meeleolu. Teie Elem, Treier, olete kaksikmuuseumi direktor. Mida teie ütleksite eelpool kuuldut? Kõneluste kohta kirjanikke Memorial muuseumid on minu kogemuste põhjal ühed kõige meelsamini külastatavad muuseumit üle maailma. Mul on huvitavaid kogemusi näiteks meie liiduvabariikidest. Ma olen näinud, kuidas Anton Tšehhovi majamuuseumi juures Jaltas Nikolai Ostrovski muuseumi juures Sotšis Lev Tolstoi mõis muuseumi juures Jasnaja Poljanas on kooliõpilaste ekskursioonide ja muude ekskursioonide järje korjata. Inimestel on säravad silmad isegi vahel ooteõnn näol. Ja teeb natukene meele kurvaks, et meie peame oma rahvas tooma Tammsaare muuseumi fotokunsti etnograafia ürituste korraldamise teel. Nad veel tulevad näituse pärast muuseumi ja siis vaatavad ka Tammsaare ajaloolist korterit. Suurt huvitavat ekspositsiooni Tammsaare eluteest ja tööst. Kahjuks. Õpilasekskursioonide proportsioon on suhteliselt päike ja tekib niisugune küsimus. Et kas meie oleme siis ükskõiksemad tuimemad, kas meie oleme võimetud armastama oma vaimukangelasi? Tammsaare ütleb, et armastus paneb hinge helisema ja kui midagi tehakse armastusega, siis kõik heliseb. Ja on väga kahju, kui meie koolides heliseb rohkem vahetunni kell kui hind. Ja kui kaob ära huvide kirg ja suurte asjade mõistmine väljaspool kooliprogrammi. Nüüd Memorial muuseumide külastamisel tuleb arvestada ka spetsiifikat. Ümera muuseumi ekspositsioon ei ole kooliõpik et seal ekskursioonil olles vigata lihtsalt pisut tekste muuseumi seinal või lihtsalt kuulata ekskursioonijuhi jutt. Ja kõik on käes. Ei, ka ekskursioonijuhi seletused ei ole lõplik. Teadmiste allikas. Kirjaniku kohta. Muuseumis on oma esemete dokumentide keel. Ma tooksin ühe näite eelpool kuuldut õpilase muljetest, kuidas oldi valesti aru saadud ekspositsiooni keelest? Üks õpilane ütles toredasti talle tõe ja õiguse väljapanekute hulgas, millised iga köite juures oli esitatud vanu esemeid mis andis talle ajastu hõngu. Aga ta ei olnud pannud tähele, kuidas Danzeromad õiguse iga erinevad osa filosoofiliselt tõlgendab, esimene osa võitlus maaga, aga meil oli seal selleks tehtud hobusärakend taoset loog peal, hobuse piits, fooniks, soine maastik, säänse raske võitlus maaga. Neljas osa võitlus elu õnnega, iseendaga. See romaan kujutab. Tõusid mentaliteediga seltskonda 20.-te aastate algul Eestis ja seal oli kujutatud restorani menüü ja härrade daamide luksuselutarbeesemeid. Need on juba sümbolit ja metafoorid ja mitte ainult vanad esemed. Kui ma ise olin kirjandusõpetaja, sellest ta neid hulk aega tagasi siis sai ikka muuseumis käidud, tol korral veel Tammsaare muuseumi ei olnud, aga Vilde muuseum oli küll ja 10. klassi õpilastega käisime siis Vilde muuseumis ka mõne teise noorema klassiga parajasti Vildet käsitleti, sest suurepärane materjal oli muuseumis olemas ja seda ei saanud kasutamata jätta. See toimus siis õppetunni raamides Tammsaare käsitlemise puhul käisime siis Vargamäel ilusal kevadpäeval käisime alati kargama väljadel lookesi kuulamas ja tutvusime kirjanikul sünnikoduga. Mis koht on üldse kirjanike muuseumidel meie kultuuris? Kirjanike muuseumid on loodud selleks, et jäädvustada kirjanike mälestust nii tänastele kui tulevastele põlvedele. Kui nüüd tulla kirjaniku kunagist elu korterit külastama, siis peab see kirjanik seal elavamaks muutuma. Ja ta peaks mingil konkreetsel kujul õpilaste silme ette tõusma. Sest see ongi õieti kirjanikke korterite külastamise eesmärk, nõndanimetatud fantaseeritud kohtumine kirjanikuga. Ma tooksin paar näidet omaenda muuseumikülastusest, kus just asjade ja esemete jälgimisest mulle kirjanikud, nagu taaselustusid näiteks Moskvas on majamuuseum milles asub Maksim Gorki viimase eluperioodi kort ja muuseumitöötajatel on säilinud Maksim Gorki riided. Ja kui kohe siseneda, siis esikus see oli talvel, kui ma külastasin, oli Maksim Gorki talvemaltel. Kohe tekkis tunne, et nüüd kuskil Elo odavates ruumides vist võiks fantastilise kombel kas tunnetada kirjanikku. Siis oli põnev seal näha Maksim Gorki raamatu kogu põrandast laeni aukartust äratavate ridades. Maailmakirjanduse parimad teosed. Põnev oli näha ühes ruumis korgi mitu telefoni, üks telefon oli korkil otseühendusega Kremli. See näitab korki tähtsust kogu nõukogude liidule. Ja siis selles majas. Juhuslikult oli võimalus kohtuda korki lapselapsega ja vaadates tema nägu, hakkasime kujutlema nagu koordi näojooni. Ja muide, Tammsaare muuseumis on meil ka üks selline elav eksponaat Helmi Bergmann, teise korruse saali valvur, tema ema Marie oli Tammsaare õde, Isis vanatädi Elmi Berman töötab oma onu Tammsaare muuseumis. Siis ma mäletan väga Sergei Jessenini koduküla konstandina külastamist Dnepri kaldal. Kõik, kes on lugenud Jessenini luuletusi, teavad, et see on kodukoha motiividel selle jõesele, looduse, luhtade, konnade, krooksumise, viljapõldude muljetest, sündinud armastusest nende inimeste vastu, siis võib tunda, et isegi loodusekspositsioon unustanud oli mulle näiteks Hemingway muuseumi külastamine. Vestis saarel hispaania stiilis maja palmide vael, seal siis rippsild Ühte teise hoovimajale, kus ta teisel korrusel oli, kirjutas tuba. Ja kirjutustoas võib ära tunda, see on kirjanik rändur, siin oli tema seljakott. Et see on siin on töötanud kirjanik kütt, et seina oli suurte sarvedega hiigelpühvli pea oli tunda, et siin on kirjanik Kalamees, kes golfi hoovuses püüdis kala. Siin oli ühe hiigelkala topis. Aga millega see maja eriti elavaks muutus? Hemingway armastas, kas tal oli üle 50 kassi. Ja neli aastat tagasi, mil ma seal viibisin, oli tema omastest kassides elus veel üle 40 ja kuus kassi veel Emingoi aegsed, kõige vanemaid kasse. Ja need kassid olid lemmingu kirjutuslaua peal toolide peal, aknalaudadel nad olid majaesisel murul, mõni oli palmi otsas, mõni puhkas maja karneesil. Vaat siin võis tajuda eelmingu. Ei huvi sideme pidemisega elava loodusega ja talle oli kas väga niuke väärikas loom keda ta armastas, niisiis kassid ning vei fani elama. Ka kirjaniku elava kuju ongi väga tähtis kirjanike kodude külastamisel. See, et me tunneksime, et kirjanik on tõesti kunagi elanud, võtame praegu tuumafüüsik Niels Bohr ja temast kirjutati monograafia ja on öeldud, et Nils voori monograafia ülesanne on tõestada, et ajalooline isik on tõepoolest elanud. Ja sedasama peavad taotlema ka kirjaniku memoriaalmuuseumi korteri ekspositsioonid kirjanduslik dokumentaalseid, ekspositsioonid ja seda eesmärki peab taotlema iga kooliekskursioon. Ega kooliraamatust seda õiget tundmist ikka ei saa, ainult faktid. Aga kui muuseumis ära käia, siis kirjanik iseenesest saab palju lähedasemaks tuttavamaks eriti just maja muuseumides, kus on selliste väljapanekute kõrval ka lihtsalt ajastu hõngu. Aga üldse selle Tallinna tundmaõppimise kohta peab ütlema, et tõesti see on ikka meie kooli õpilaste jaoks kohutavalt oluline. Võib-olla kooliajal me sellest aru ei saa ja võib-olla pole asi nüüd ainult selles, et me suudaks nüüd ütleme, oma külalistele ja võib-olla kunagi tulevikus ka töötades kas või giidina, et meil lihtsalt tuleks eelteadmised olemas, vaid lihtsalt Tallinna elanikud siiski oma kodulinna väga armastavad ja meie kiidame teda ja me leiame, et on väga ilus ja aga ausalt öeldes, ega ju inimesed oma linna kohta tegelikult teavad vähe. Ja see on nii hea mõelda, et me oleme temaga põhjalikumalt tutvunud ja kas või kunagi oma lastele saame ilma kõrvalisi allikaid kasutamata tutvustada peale selle koolilauatunne tundeks. Muidugi saab sealt ka emotsionaalse laengu tõesti muuseumist, aga tõesti, mina isiklikult soovitaksin laiskadel õpilastel käia seal ära, selle asemel, et õppida mitu korda raamatust fakte, paratamatult jääb paremini meelde. Kusjuures muuseumis oled korra käinud ja, ja see võtab vähem aega. Ja tunduvalt huvitav.