Õhtumuusikaga on mulle tihti kujunenud elamuslikuks. Ent millist neist õhtutest valida osasaamiseks teistelegi et jagada nendega mõtteid ja tundmusi, mida muusika minus on äratanud. Kui palju kordi olen istunud igiomasest Tartu Ülikooli aulas oma samba varjus tunnetanud õhkkonda, mis kuulajaid tunni paarikest kokku liidab. Pingelist vaikust, mis tekib vaid kaasaelamise hetkedel. Nõnda ka tol õhtul, mil ma veel ei aimanud, et Richard Straussi medamorfooside mõjul silme ette kerkinud visioonid muutuvad mõni aasta hiljem aule põlengu ajal tõeks nõudes seejärel kultuuritemplitest veel teisegi oopereid. Vanemuise väikese teatrimaja. Ent mida tähendab üks juhuslik kahju tuli võrreldes sõjas hävinud hindamatute kultuuriväärtustega. Veidi aega enne teise maailmasõja lõppu väljendas Richard Strauss oma sügavat kurbust USA ja Inglise pommirünnakut Peal hävinud teatri- ja kontserdisaalide üle. Alljärgnevate sõnadega. Olen trööstitu. Aastatepikkune kultuuriajalugu on muutunud tuhaks ja põrmuks. Hävines Müncheni teater, kus esimest korda kõlasid Richard Wagneri, Tristan Isolde ning Nürnbergi meisterlauljad. Kus ma olen 73 aastat tagasi esmakordselt kaasa elasin Weberi nõidkütti etendusele. Ja mille orkestris mu isa 49 aastat metsasarve mängis. See on suurim katastroof mu elus. Richard Straussi 60. sünnipäeval pühendas Gerhard Hoffmann Talle järgnevad read. Suurim muusik Richard Strauss on läbinisti lääneeurooplane. Samal ajal ka koduma ustav poeg. Sündinud keisririigi ajal ja läbi teinud laastava maailmasõja on ta ometi olnud suurem oma ajastust ning truuks jäänud kunstile. Richard Straussi internatsionaalsesse suhtumist maailmarahvastesse võib välja lugeda, et 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Punase Risti kaudu lollaanile saadetud sügavalt humanistliku, st kirjast nimelt meie, kunstnikud, peame teenima tõde, mis nagu valguskiir pimeduses ja kord purustama ka selle tiheda vale ja pettuse võrgu millesse on sattunud hullumeelne maailm. Hitleri võimuletuleku ajaks oli Straussi oma kuulsuse tipul. Ikka veel lootes mingile com promissi võimalusele võttis vanameestele vastu presidendi koha niinimetatud riiklikus muusikakojas et isikliku autoriteedi ja eeskujuga täita vahetalitaja osa saksa kultuurielus. Tegelikkus näitas selle missiooni lootusetust. Straussi lähedased, sõbrad ja kaastöötajad, tema enda minia ja lapselapsed langesid natslik rassi seaduste ohvriks. Ometi söandas helilooja osa võtta 1935. aastal vis, siis korraldatud kontserdist juudi päritoluga prantslase komponisti Baltica auks. Minu jaoks eksisteerib ainult kahte sorti inimesi. Need, kellel on talenti ja need, kellel see puudub. Nõnda kirjutas Strauss oma libretistil Stefan Zweigi-le. Kiri ei jõudnud adressaadini, sest muretult postkasti visatud läkitus konfiskeeriti gestaapo poolt saades aluseks helilooja vastu algatatud repressioonidele. Kui esietendus Straussi ooper vaikiv naine, nõudis helilooja visalt, et kavalehel oleksin märgitud libretistil nimi. Seetõttu muutus tavaline esietendus peaaegu et poliitilise tähtsusega vääriks. Vaikiv naine sunniti pärast teist etendust lõplikult vaikima. Selle kohta märkis Strauss kibestunult. Milline küll peab olema aeg, mil minusuguse kuulsusega kunstnikku sunnitakse ministrite käest luba küsima, mida ta võib komponeerida ja lavale esitada? Ent vähe isiklikest katsumustest ligi kaheksakümneaastasele komponeistil tuli üle elada veel üks sõda laastavaim senistest mis ühtlasi andis surmahoobi maailmale, milles kodanliku päritoluga Straussen senine kindlana oli tundlik. Alati elurõõmsat heliloojat haarasid pessimistlikud meeleolud. Mida veelgi süvendasid teated pommirünnakute all hävinud teatri- ja kontserdisaalidest, kus omal ajal Nad olid kõlanud tema muusika. Müncheni ooperimaja vaimale rahvusteater, Berliini riiklik ooper, undadel Lindeni, filharmooniahoone, Dresdeni Viini ooperimajad, kõik nad langesid leekide ohvriks. Sünnipäeva võitluses oma nooremale lapselapsele, kirjutab Strauss. Mõtle alati vastikustundega tagasi, barbaarsus telemis on korda saadetud sõja nimel. Ja mille tõttu meie imekaunis kodumaa muutub tuhaks ja põrmuks. Kui peaksid aastate pärast neid ridu uuesti lugema. Meenuta oma vanaisa, kes ligi 70 aastat saksa kultuuri ja oma isamaa au ning kuulsuse eest seista püüdis. Lapsepõlve muljed jäävad igaühe hinge eriti eredalt kõlama. Mäletan minagi tänase päevani viimast sõjasuve enne Tartu vabastamist. Viibisin linna lähedal maal. Suvine taevas oli selge ja päikseline. Ometi rippus põhjakaares hämune pilv. Mu kodulinn põles ikka veel jätkus hooneid tuleroaks. Iga hetk võis suvaliselt hävida, mõni mulle nii kallis ehitis. Mäletan öid, mil ärkasime kaugetest pommiplahvatustest ja nägime helgiheitjate siiasinna visklevaid, kombitsaid, horisonti, valgustamast. Kõik see meenus mulle uuesti ülikooli aulas kuulates Richard Straussi metamorfoosi. Eakas helilooja, kes üldsuse silmis juba ammuli oma aktuaalsuse kaotanud lõi selle teose meenutamaks suuri Euroopa muusikakultuurimälestisi, mis olid olnud tema kunagise triumfi tunnistajateks. Metamorfoos ides kajastub süüdistusena kõik see, mida Strauss viimastel sõjakuudel Meil Hitlerlik rich pidurdamatult oma katastroofi vastu sammus. Üle elas. Sümfoonia kolmes üksteisele järgnevas osas varieeruvad pidevalt teemade grupid. Sügavalt haaravale traagikale vastandub elav edasiviiv jõud. Tegelikuks põhimotiiviks sai ta ka neli esimest takti Erroika leinamarss, sest ühes oma kirjas tunnist tõstraus et ta oli komponeerimise ajal Beethoveni muusikat alateadlikult järginud. Üheksa takti enne sümfoonia lõppu kõlab see motiiv unisoonis ja täie jõuga. Kuulates Šveitsi raadiost teadet sõja lõppemisest, millele järgnes Erroika muusika, lausus vapustatud helilooja. Ja Beethoven oli ometi sakslane. Strauss ei kiirustanud metamorfoosi partituuri käikulaskmisega. Avalik kontsert toimus alles teisel jaanuaril 1946. aastal. Viimastele proovidele ilmus vanameister isiklikult, haarates paaril korral dirigendikepiorkestri liikmetele ja vähestele proovida. Pealt mudeldanud inimestele unustamatuks elamuseks. Partituuri pühendas Strauss tulvil tänutunnet oma Šveitsi sõpradele läkituses kirjastajale Anthony Kippenbergile, kirjutab ta. Me peame rahul olema, et me veel elame kui eksistentsi purustatud Saksamaal üldse eluks võib nimetada. Ent Saksamaa on muusika abil täitnud oma viimase kõrgeima kultuuri missiooni. Ja selle mõttega võib rahulikult oodata, mil mindi jumalate juurde. Olümposele kutsutakse. Nelja Šveitsis veedetud rahu aasta kestel nägistraust Parema tuleviku valgust, samuti talle kallite teatrimajade taastamist. Tõsi küll, see oli üksildase inimese elu kelle maailm oli tagasipöördumatult möödaniku varisenud. Ent sellesse ajavahemikku mahtusid veel mitmed loominguga, vastad. Selle kohta pärinevad Straussi alljärgnevad read. Meie elu kestab nii kaua, kuni me oleme loomisvõimelised. Miski pole haletsusväärsem, kui ilma tööta, Oleskleb inimene. Richard Strauss surigi Kaheksandal septembril 1949. aastal. Elavaks hoiatuseks kõikidele maailma rahvastele.