Nagu tuli ja vesi tavatsetakse iseloomustada vastandlikke nähtusi. Muidugi on tuli ja vesi vastandid, kuid vastandites on alati ka ühtsus. Tuli ja vesi kaks võimsat loodusest tihiat. Kohutavat ja hävitavad tuli ja vesikaitsjat ja elustajad, milleta meid poleks olemas. Mõlemad on alati tõmmanud inimest vastupandamatu jõuga enda poole ja ähvardanud teda oma väe keelusega. Mõlemat on ülistatud ja neetud. Kui inimene sünnib, süttib taevas täht taevane tuluke valgustab kogu inimese eluteed, sureb inimene, siis kustub ka täht. Ilus legend, mis sellest, et ainult legend. Küllap ta just sellepärast ongi nii ilus, et ta loodi ajal, mil veel ei teatud, et tähed polegi kauged, tulukesed jäid inimese elutegevus ongi teaduslikult võttes pidev põlemine. Ja seda, et selle pidevalt põleva inimese peamiseks koostisosaks on vesi, ei osanud tol ajal keegi aimata. Õnneks, sest nii proosaliste teadmiste valgusel häbenevad kaunid legendid ilmale tulla. Elutuli ja eluvesi mõlemad võivad inimesele anda tervise ebatavalise jõu, isegi surematuse. Kuid neid on üliraske kätte saada ja hoida. Nii pajatatakse paljude rahvaste muinasjuttudes. Eks kajastu siin kaugete esivanemate Te hirm ja austus loodusestis tees laulude palvet, Teie loitsude kabiidis, inimene mõlemat vägevad Endale liitlaseks meelitada ohvriandidega nende meelepaha vaigistada. Meiegi esivanemad ohverdasid vete haldjale Jabikse valitsejale. Hindudega uskusid, et kui inimene sureb, siis läheta hääl tulle, hingamine vette. Inimene mõtestab ju kogu looduse endast lähtudes otsib ennast looduses ja loodust endas. Piiritu v välisjahe rahulikult ja ühtlases rütmis hingav kurjalt kohiseb ja rahutult voogab Meris Merimis raevu tõuseb ja möirgab hullunult, peksab puruks kõik ettejuhtuva. Kas tõesti ikka seesama meri? Niisugune ta juba on igavesti liikuv ja muutuv, seesama, kuid mitte kunagi täpselt samasugune. Meri on nagu tujukas armsam, kellest kunagi ei tea, kas ta kaisid või annab kõrvakiilu, on ta lahke või salvav. Kuid tahes-tahtmata igatsetakse ja armastatakse teda. Kui paljud inimesed klaarivad oma mõtteid silmitsi merega? Meri oskab õnnetuid lohutada, kahtlejaid, julgustada kärsituid rahustada, Merlas see igavene muutuja ja ometi igipüsiv. Juhan Smuul kirjutas, et meri on lauludes sinav ja särav, elus Waynija hajunud ometi tõmbasse vaene ja hall teda vastupandamatu jõuga. Ja kui palju on neid, kes Tuglased kombel võiksid öelda? Ju lapsena igatsesin merd, ääretut, mina. Kõrgele ritvale kinnitatud Jaaniku lõõm annab pidulikku sära kauneima le suveööle. Lõkketuli liidab mõnusaks puhkuseks väsinud matkaseltskonna lõkke on seltsiks ja kaaslaseks üksikule teekäijale. Tulel on kummaline mõju. Ükskõik kui kärarikkalt ja asjalikult lõkketule juures alguses Kasagiti kui üle annetuid ja hännatuid jutte seal aeti. Tasapisi hakkab meeleolu muutuma. Kui kõrged leegid on maha vajunud ning tuleasemel levib mõnusat vaikset soojust. Vakatavad valjud hääled ja taltuvad tormakat. Mõtted tuli otsekui tõmbab pilgud endasse. Ja tulle vaadates põlevad mõtted puhtamaks. Need on südamete avanemise hetked. Võib-olla legend fööniks, siis ei valeta isegi. Kõrb kõige veevaesem paik maakeral. Ometi võrreldakse teda merega. Ja see meri lainetab tulikuumade liivalainetega. Selles meres on saared Oasid, mida elustab Lessis hindamatu väärtusega vesi. Keset tuli kuiva merd, millel õõtsuvad kõrbelaevade kaamelite karavanid. Ka on peaaegu nagu päris merel ja ometi nii sootuks pahupidi. Siin ei ole eluvesi muinasjutt, vaid tegelikkus. Sest elu see ongi. Lessis. Miks vesinik kangesti sillerdab päike siitestama, tulise leegiga põlema? Ei kes saaks, Siidatab EK? Päikese helgib peegelduvat vastu veealuse riigi ohtratelt kalliskilidelt. Sellesse tulime sädelus. Aga hilisõhtul, kui päikesetuli on kustunud ja veele tõmmatud valge udulinik. See linik äkki lainetama. Lummatud silm eraldab õrnu Loore kikkis sädelevaid juukseid. Tuleb see säranid kalliskividest helkivad veepiisad kuu kiirteks. Näkineiud alustavad tantsu ebamaiselt, õhuline on nende uduhallide kogude liikumine vee kohal. Või liigub ainult udu kerges tuule koos. Mis liigutas ennast leekide vahel? Ei, praegu ei ole midagi näha. Jälle nad sirutasid üle leekide teineteisele, käed tegid. Kummardusin, hädan, tuli, kollased ja tulipunased, lembukad ja kelmid. Nad pilgutavad veiklevate leekide vahelt kavalasti silma. Nüüd on kadunud. Aga juba tõusevad jälle graatsiliselt käed. Oi, tule, vaimud, salamandrid. Kuidas jätkub teil jaksu niisuguses kuumuses? Jaheda õhtu õhuga võrreldes tundub merevesi meeldivalt soe. Tare on hiline suplus. Mustale veele on heidetud kuldne küüt. Seal liivasel rannaribale tehtud lõkkekuma. Ujud nagu sulad kullas. Metsaalune on pime, vaid harva toob üles lendav sädemete lihthetkeks nähtavale telkide piirjooned. Ainult lõke põleb, heledasti uskumatult heledasti ja rõõmsalt. Enam ei tundugi vesi soe. Ihkad lõkke äärde oiguid kuum tundub nyyd tulis. Kaks vastandit tuli ja vesi. Kõige kaunimad on nad üheskoos. Lõkkekuma särav juga, mere, veel mere värske hingus, tule ääres, soojendaja seljas. Rahulikud selged mõtted, kauge kaja nendest ammustest aegadest, millest räägib veekogude äärest leitud iidsete kodude koldetuhk.