Ja kui ja kõik sõbrad Mille üle te näete keelde ja siis mu juurde astud, sa käepael? Ajama. Vanu laule hea laulda eelmisest sellest mõttest juhitud saates kõlasid 40.-te aastate teise poole lemmiklaulud. Täna läheme edasi järgmise aasta viisiku juurde. Meie arhiivifonoteegi riiulitel seisvad lindikarbid on suletud panderollidega, mis näitavad lindi viimast kasutamise kuupäeva. Paljud tänase saate jaoks valitud lindid on panderollitud paarkümmend aastat tagasi. Omal ajal ei saanud nad aga kuigi kaua järjest riiulil puhata vaid keerasid ühtvalu saates. Siis olid nad papid nii-öelda soovikontserdilood. See oli Bagozlovski laul, Wism vihmake kevadise saate kohta pisut liiga sügisene algus. Aga tolleaegsetes lauludes üldiselt valitsevate Vasside pulkade ja marsside maailmas mõjusse lugu värskelt nagu tõeline vihmahoog. Ja Veera neelus oli meie estraadil kõige popim naislaulja. Kui kasutada tänapäevast väljendit, mis siis oleks küll üpris pentsikud kõlanud. Üldiselt jäävad saatest välja igihaljad viisid ja need vanad lood, mille uued interpreedid on taas kõlama pannud. Aga ühele laulule tahaks teha erandi. Muhumaamehe Andres klaasilaul kodusaarest lendas üle väina ja levis üle terve Eestimaa. See sai üldrahvalikult lauldavaks ja püsib seltskonnalaulude hulgas siiamaani. Ja nagu enamikul sõna tõsises mõttes rahvalikke lauludel ei teagi lauljat sageli autorit. Üks populaarsemaid laululoojaid oli aga tol ajal Boriss makroussow. Eriti tema surmava lüüriline laul oli armastatud. Toiti päeval öelge. Soolo. Korda, no noormees ta juurde läks. Särgi suu. Nüüd seevastu pois ka kaal. Sest. Ma vaatan hindu poes O. Roosa. Teist päeva. Päeva. Öelge ka eesti rahval selge. Seal. Soolas noor. Tuna Jerski Saloviosse, toi Mil juhtinima kruus, savi ja teiste vene nõukogude laulu meistrite ning meie oma heliloojate loomingus olid valitsevaks lüürilised või siis rusikad, patriootilised laulud. Nalja kohtas harva. Ja kui siis korraga kõlasid Georg otsalt tabatsnikovi humoorikad gruusiapärase koloriidiga laulud, kallid külalised ja tulge külla, kenad vale. Tõmbasid need paugupealt tähelepanu endale. Hästi meelde jäävad refräänid way way way ja Nanina aitasid muidugi veel tõhusalt kaasa, et igaüks võis kohe proovida järele laulda. Sorry. Linaari A. Askem delficaret nivood. Hauda, istu kenad Sugale taanina. Nanina maitse paadis, siin on ta liitennanina. Lina. Sellest päevast ehmaluiskannanina signaalina surmaszurdi pelgab su isa, lina, lina. Sõitke maismaad, siin andaalid nivoodega. Meiega saad sina, ta oli. Nagu vastuseks küllakutsele ilmus Edgar Arro laul, matkamälestused. No Kreeka ema suri Idjeefierga elu. Grayaardi puhul ja sa raadius oo. Ei. Joo kraadi. Aga sa koodi. Sirvides omaaegseid kooli tüdrukute käsitsi kirjutatud laulu kaustikuid võib üsna täpselt jälgida niinimetatud soovikontserdi laulude ilmumise järjekorda. Trükitud laulikute silmusid nad palju hiljem, kui üldse ilmusid. 1953.-st aastast hakkavad meie laulupilti vaheldus tooma mitmete maade rahvalaulud oma iseloomulike rütmide ja viisi käändudega. Tšehhi rahvalaulu Jaanitsek kelmikale uljusele vastandub Hamidi habras kasahhi valss. Mitte küll just rahvalaul, aga siiski idamaise hõnguga. Ja nii siis ega arma lotaati. Voodid ju ulu, uus. Siis tuli laulu plahvatus, itaalia film, tule tagasi Sorentosse. Filmi sisu pole enam meeles, üks ilus ja natuke hale armastamise lugu oli. Aga hulk ilusaid Naapoli laule pääses sealt rahva sekka ja muidugi ka meie lauljate suhu. Kuulame Harri vasaralt kuupaiste serenaadi. Liiga kõrgel teemas. Ühtejärge hakkas tulema laule Gennadi Podolski sulest. Meremehe kiringeid kontsertidest praegugi aeg-ajalt. Ammu ei ole aga kuulda 30 kevadist minutit. Pargi. Varju asutavad ahivad Milt koermat laternat err ja. Trammistaa inimeseks hiljaks jääda armastab iga tütarlaps, mis esseed pisut hilinenud, siis ma ütlesin ka siis, kui näha neid vaid natukene kiiremini saaks. Aeglaselt, kui veni veerandtunnike kahtlus vargsi põue poeb, Saidvist korvi vennike. Aga seda hell kihutame mõtet ja küllap seisma jäänud kell ei tunnina pidiv ja küll jalgu. Absoluutselt k6ik yld Tuudega Puiesteetoolist on, kui kahuris möödus 15 minuti, iristasin vaid kahte kinopiletit taskus, tasapisi. Käisin veerand tonni veel Äkseni hirmus ägedaks. Järsku seisab minu eessõna. Teotüütarr. See laul oli pärit Uno lahe estraadikomöödiast, kevad murdis sisse. Aga üks tüdrukute punt, kes mööda Suvorovi puiesteid koolist koju läks, oli tol ajal kindlas usus, et laulu prototüüp patseerib roheline kaabu peas, ülepäeviti sealsamas puiesteel umbes konservatooriumi kohal. Küll jalutasin edasi, küll jalutasin tagasi, kesistas plika parv temast möödudes. Tema jätkas edasi-tagasi jalutamist, kõrvad tule kurikatena ühetamas. Nii et vägagi eluline laul. Ratasteta Paavo Eelmaga ületa. Saulus ja teevad siin ei lepi ka neid, kes on see salalaine 1000 organismile. Anton ei salli aasa. Rooli. Tassi aulatoorsilmantides laene. Hakates. Alla roosa. See oli aeg, kus Georg Ots ja Viktor Gurjev laulsid duetina ja neid sahtlis Gennadi Podolski. Boris kõrveri küll sinust merimehe teed oli üks menukamaid palasid nende ühisest kavast. Mitu õige populaarset laulu andis Filmustavad sõbrad, mille muusika oli loonud tihanhreinikul. Nüüd koolüübinikko taas maas. Veel mees ja osa ja. Taas. Ja. Taas häältke. Ja. Oli ka eesti keel. Ja. Et nüüd Ja vaata. Ta on. Ja ka läänemaailma aga oi. Oi. No Ruur On see nüüd ei vasta. Jah. Jah, Tuuli, ta. Meie oma tol korral veel nii kasinast filmitoodangust andis ühe kauaks kõlama jäänud laulu Boris Kõrver filmist Andruse õnn, kes laulab. Paula Padrik. Kontrastiks sobib siia hästi Peranžee sädelevat vaimukas neli kaputsiinlast mis Georg Otsa meisterlikkus esituses kujunes terveks väikeseks stseeniks. Kuid kurvastuseks suure ja kõigil on. Oo-oo elliks mees. Iga. Mees. Laule ja laulikuid jätkub veel mitmeks mitmeks saateks. Aga see saade vajab nüüd ilusat lõpulugu. Olgu selleks ende Laimre esituses šoti laul ammu möödunud ajast üks nende aegade suurimaid lemmiklaule. Kaas. Tund. Vi. Ruut. Rest. Uni.