Kullionu otsis, parajasti on aprilli, kui p Pegi Dima oksale hüppas. Kui sisse tullakse, siis öeldakse kõigepealt tere. Lausus öökullionu pahuralt teevee piiksus, pööbedi. Ja kui juba öeldakse, siis öeldakse ka, kes räägib. Kullionu oli nüüd veelgi, pahasin. Mine oli Pegi, ütles Peebeedi. Missugune tädi ei mina niisugust tunne, torises öökullionu, jõudis ikka viilu aprilli. Eks ole jokk Räski tunda, kui harva nähakse. Piiksus p pidi ära, et see on kenasti öeldud, aga see ei ole veel seletus. Ütlesi kullionu leidis lõpuks oma prillid üles, panin noka peale ja hakkas võõrast uurima. See oli niux. Pyysiipa jääb kreeki, see ongi seletus. Aga kullionu uuris võõrast eestpoolt ja tagantpoolt ning lausus siis. Pisipoja oli sulepall tillukene ega osanud mitte midagi. Sina oled suurem ja pikem, ainult suled on alles jäänud. Ja nii need lapsed kaaslavad. Oskad sa siis nüüd midagi? Ja öökullionu kohendas sulgi, jalutas korra oksa peal edasi-tagasi, köhates heitis mureliku pilgu ülemiste okste poole ja ütles. Rööbredi tarkus on kingitus ja kingituste ei saa ära anda. Jätan selle siis nüüd endale. Aga öökullionu vaatas pakki, mis olid ööbidi selja taga ning ütles väärikalt. Pakk on saadetud minule ja mina võtan selle vastu. Üheskoos tegid öökullionu ja pööbedi paki lahti ning sealt tuli välja portfell. Väga ilus portfell, mida kaunistasid. Oi, küll mina see olen, öökullionu testis portfelli kõrgile, silmitses seda igast küljest, ütles see on tumesinine, on ka tumesinine ja mina armastan ööd. Siis võttis öökullionu prillid nuka pealt ära, tegi portfelli lahti, pani prillid ettevaatlikult põhja peale, surus portfelli uuesti kinni ja köhates. Igal asjal oma koht. Ta võttis portfelli kaenlasse, silmitses ööbedyt ja köhatus veel kord. Tere tulemast võõratoovad vahel kodust. Pisikesed sugulased on seda väärt, et nendega tuttavaks saada. Koomiku eine on valmis. Kuidas on lood sinu söögikommetega? Oi, Mikey. Kullionu asetas oma portfelli hellalt puudri najale ning teatas. Söömine on väga tähtis asi ja õppimine on tähtis asi, kes siis ei jaksa õppida. See on kõige esimene tarkus, kole A pöördeid. Siis sõidad koos hommikust ja öökullionu, näitas Peebeedile hea päevase magamise koha enda kõrval. Öökullionul oli portfell kõvasti kaenlasse surutud, jääb ööbidi mõtlesside avada. Disõppimine on üks three asi. Kõigepealt eeldaksid TRW, siis süüakse, siis magatakse, on toode on ikka väga targad. Rahulolevana pani ta oma silmad kinni ning jäi magama. Öökulli onu uuris oma portfelli otsaesise suled kipras. Lausus ta mõtlikult. Kas juba möödas? Küsis üks peenike hääl. Kulik, kõrvad. See ei saa olla möödas, mis on alles tulemata, vastas öökullionu väärikalt. Praegu on õhtupoolik ja ta vaatas uuesti oma portfelli. See oli tõepoolest imekaunis täpsechtee värvisini õppima, pomises öökullionu endamisi. Nii pisike. Aga see, kellel veel päevgi pole selge, ei saa vöörist aru. Tuleb riist öökulli, onu köhates. Keeras end ringi ja lausus pidulikult. Ööbedi tjah, onu piiksus Peebeedi innukalt. Aga öökulli onu ohkas nukralt. Muudan oma päevakorda. Oi, missugust päevakorda? Küsis pööbedi imestunult. Öökullide päevakorda. Suured ja targad mõtlevad öösel ja magavad päeval. Sina tulid õppima. Väiksena on parem õppida päeva- ja magada öösel. Kui suureks saadakse, siis hakatakse öösel õppima. Väitis preebeedi tõusis kiki värvule ja saputas sulgi. Väike oled, muud midagi. Otsustas kullionu portfelli suuruni. Kui veelgi väiksem. Kullionu võttis ettevaatlikult portfelli servast kinni, asetas selle pööbidi kõrvale, kummardus portfellile lähemale ning vaatas kes suule võrdki. Portfell on suurem kui on vaja sind jälle sirgu ning mõtles kuuldavalt. Ise veel väiksem, kui aga jaksas kanda. Nii pyysiikene. Palju tuleb sul veel õppida. Siis kohendas ta sulgi ja alustas tähtsalt. Õhtupoolik. Toopalik, säutsus bee Brigi kuulekalt ning vaatas öökullionule lugu pidevalt otsa. On möödas, jätkas öökullionu. Kas sa oskad oma sulgi? Kordas jää. Peegagi seisis veelombis päris keskpaika vett ning vaatas oma peegelpilti. Ta oli seisnud siin juba kaua aega ning tema jalad olid päris külmad, kuid ta ei pannud seda tähelegi. Ta vaid liigutas pisutamas saba ja sellest hakkas tema peegelpilt värisema. Läks ümmarguseks ja siis pikeerguseks ja kõveraks, nii et kõht oli hirmus suur ja pea hirmus pisikene tööbedid käes, kangesti naerma. Ja siis korraga ta köhis. Kõht ja saba venisid nüüd päris lombi ääreni välja ning kadusid sambla sisse. Pilk läks rikki. Ütles pööbidi ja kobas oma kõhtu ning pead, kuid need olid mõlemad alles siis köisbeebeedi jälle. Ja seepeale kostis ülalt kuuse otsas kullionu hääl. Oi, äitakse, siis on teha. Ja kui on köha, siis ollakse külmetunud. Kes haige dialoog. Mina köhisin Epeki, kuid mina haige Me läksime ainult natuke. Või natuke rikki, lausus öökullionu väikesed sugulased eile. Heeriki alustas ta juba, kuid vaatas siis kuuse otsast alla, nägi bee Tõdid Jahüüdis keskpaika lobby. Selle hetke peale ei tohi ükski pisikesi kollane enam, keedeti lompi seista. Pööbidi, vaatas öökullionu poole üles ja küsis imestunult. Aga mida need siis heletekki pealib tegema? Tulevad silmapilk välja, kohe siia üles. Rööbedi Lindast öökullionu kõrvale, oksele ja köhis kohe jälle. Siis kätsus e kullionu Peebedi jalgu ning ütles. Külmloom ja külmad jalad. No muidugi sai kaela ja marss tohtri juurde. Küsis bee pädi, kuid öökulli onu oli juba rätiku üles otsinud, selle beebidi kaela ümber mässinud ning syda imeliku nimega ta tohtrite otsima läinud. Peebeedistuskutasi mõtles, et miks peab salli just kaela ümber siduma, kui hoopis jalad on külmad. Ega ta ju kaelapidi vees ei olnud. Nii ta mõtleski köhides vahetevahel. Ja. Kuni ta nägi öökullionu ja viimasega kaasas kedagi kes oli väga sõbraliku näoga Küll Sulvnaga ilus sall ütles too sõbraliku ilmega olevus bee Bridile. Ja kullionu tutvustas. Sall on minu oma, aga see pisike seal sees on minu Su kuulaneebee projegi. Ta ei oska veel mõtelda ja seisis sellepärast keset lompi appi. Kui hea, et meil on olemas niisugune hea doktor siidisaba. Ööbeditegi doktor siidisabale sügava kummarduse. Siis vaatas doktor Kööbidi kurku, katsus tema jalgu ning ütles. Jalgu tuleb väljastpoolt, soojendage jah, kurku seestpoolt, siis pole köhal pikka pidu ja ta läheb minema. Seepeale mässisid öökullionu ja doktor siidisaba kaelasalli vööbidi jalgade ümber. Keetsid pihlakamarjamahla ja just siis koputati uksele. Meil on liiga vähe maa-ala ja liiga palju köha. Hõikas öökullionu. Ärgu keegi sisse tulgu, siis ei tulnud keegi, aga öökullionu läks siiski vahetama, digiukse lahti ja. Imelik küll, seal oli ainult üks suur kummi säärik, Mikke midagi muud. Või siiski sääriku, siis oli see teel öökulli, onu luges kõvasti projektile. Head paranemist koos lombi rohuga, soovib kas. Kas seal ka nüüd muned rohud? Pahandas öökullionu. Aga bee tädil oli hea meel, ta hüppas sääriku sisse, puges sealt jälle välja. Jäppiiksus. Kandid kõik tare, panin kummi, Käärikul laiku hüppeni, keegi liigiti ei käse aina mütsi märjaks. Kas oli ju väga viisakad, eks olnud Docter. Siidisaba äge doktor, siidisaba köhis ise just sel ajal nii kõvasti, et ei saanud midagi öelda. Muide, kui te kunagi juhtute nägema suurt kummisäärikud kiideti veelompi siis las ta seal olla. Selle sees on kindlasti deebeedi, kes Joab oma pihlakamarjamahla. Ja söögiajal ei tohi segada, eks ole. Öökullionu jääb ööbedi, tegid oma päevast jalu tuss käiku kulli onul oli portfell ilusasti kaenlas ja ta seletas Peebeedile, mis on aastaajad. Kuula nüüd, trädi. Alguses on kevad, siis tuleb suvi, siis sügis ja siis ta ei. Kevadel sulab kõik üles ja läheb roheliseks. Peebeedi rõõmustest. Oi kui põnev see on, mina lähen üles ja lähen roheliseks ja minu meelest on ka tore kollaroheline Veebeeki projekteeruve. Pööbidi hüples üles-alla ning kordas oma rohebee, tegid kullionu, aga jäi seisma, surus portfelli kõvemini kaenlasse ning ütles solvunult. Ei maksa hasarti minna, kui ei taipa. Kui mina ütlen, et kõik sulab üles, siis mõtlen ma sel ajal lund. Talv on üleni valge ja kõik kohad on lund täis. Pisikesed sugulased ei sula üles ega muutuga roheliseks. Nii lood. Öökullionu astus edasi, jääb Pedi tippis viisakalt, tema sabas. Suu vii, lausus öökullionu tähtsalt. Praegu on suvi, lehed, puus ja lilled ja lõhnad palju päikest ja valged ööd. Aga tee kõigil polnud võimalik vastata, tema nokk oli üleni täis midagi, mis hirmsasti kõdistas. Siis aevastes ta jääb terve tema aevastus kadus millessegi valgesse. Ja selle valge keskelt kostis pööbidi hääl. Nirit liita. Aga öökullionu ütles sääsaid heinanohu, heinanohu saadakse ainult suvel ja praegu on suvi. Öökullionu jäi seisma ja keeras ringi. Tema taga jalgrajal koli valge pilv, mis pikkamööda maha laskus. Pilve seest paistis algul õigennetuke pööbedid, siis juba terve öö veidi sellele tervele Peebeedile öökulli onunik seletaski. Sa pistad oma nina või lilledesse, mis on ära õitsenud. Võililled on alguses kollasid, siis lähevad valgeks ja siis lendavad oma teed. Aga talv ei ole kunagi alguses kollane, talv on ikka valge. Nii on lood tähes, astusid nad edasi. Öökullionu ees pisike Peebeedi saabas. Öökulli onu seletas. Sügis on kõige parem aastaaeg ja siis on kõige rohkem söögipoolist. Kiis on nagu pidu, uhked rõivad seljas ja lauad toitu täis. Pidi, mõtles natuke käega helkis, siis. See on ju ka tore, kuniks kogu aeg. Jõgis olla kullionu, mõõtis bee, tegid tähtsa pilguga peol viibitaksi, senikaua kui kõikidel on lõbus ärassida, tuleb ära minna, kõik lähevad ära. Ja mis siis saab, siis jäädakse ju üksi, muutus Peebeedi tõsiseks, aga öökullionu vehkis oma portfelliga ja ütles. Üksi olles võib õelda, mõtlemine on väga tähtis asi. Ta surus portfelli kõvasti kaenlasse, vaatas tõsiselt ettepoole ja oli tükk aega vait. Siis ta köhatas. Ma mõtlen, et me võiksime nüüd külla minna, sul on mänguseltsilisi vaja. Oravapojad peaksid selleks sobima. Öökulli Anu ja bee Pegi läksidki oravapoegade juurde. Neil olid üle väga hea meel. Jänetakusid kähkleid, oravapojad tegid igasuguseid tempe jääbee tädid ajas hirmsasti naerma. Aga järsku ta küsis, kui sügis otsa saab, kas ma siis ikka veel tohin teie juurde mängima tulla? Oravapojad naersid ja ütlesid, et pööbidi võib tulla mängima kevadel ja suvel ja sügisel ja talvel. Millal ta ainult tahab. Vööbedil oli selle üle väga hea meel ja täitis hindamisi õige tasa. Peebegi jooksis täie hooga ümber puu. Vahepeal jäi ta seisma, vahetas ette ja taha ja külje peale, kuid ei näinud kedagi. Siis jooksis uuesti ja vaatas jälle, aga lõpuks sibas mõned korrad täie hooga peatumata ümber puu komistas puujuure taha, supsti prantsatas pikali ja ütles. Kui ma ei saanud Mis sinuga juhtus ka hoolima avas, kostis öökullionu hääl ülalt kuuse otsast. Liivased suled on määrdunud ja rasked, puhtaks Suleedum, kerged ja mugavad. Oi, kaebaskleebeedi ja tõusis püsti. Need puhtad, jooksid minema. Esso lobised noomis öökullionu rangelt ja uurisbee tegid pea ühele küljele viltu. Koiku korras. Leena ära läksid virises pööbidi ja kui sa ütled, et puhastega on kergem siis ma ei segagi Eno. Nüüd hüppas kullionu ülalt oksalt alla maha, seadis end Peebeedeeti seisne, küsis, mida sa enam ei saa. Esirinnas käte kaebas pööbidi õnnetut jooksing nii mitu korda ja nii kõva hooga tuleksin. Pidanud saama kullionu, surus portfelli kõvemini kaenlasse, kähisama ja ütles. Eeennast. Siin kohas tegite väikese pausi, et sulgi korda seada. See aasta ei saa kunagi kätte, siis sinna, kus juba ollakse, sinna ei saa minna. P pidi seisis ja mõtles vähe aega järele. Siis piiksuste innukalt. Aga vaata, need seal on ju minu kärjed. Kui ma neid pidi lähen, pean endale kuskil. Tulema sinu jäljed, see on sinu ajalugu. Kullionu doonori nüüd ülev ja ajalugu on ikka kellegi taga, see ei saa vastu tulla. Ja lukku oli pööbidi hämmastunud. Sinu jäljed on sinu ajalugu, teiste jäljed on jälle ateiste ajalukku. Ei ütles öökullionu joole, väikestel on kõik väike ajalugu ka. Muide Ma andsin sulle hommikul võtme, Gussi on pööbedi, vaatas otsivat ringi. Tõepoolest vuti July kadunud öökullionu univel hommikul pööbedile, öelnud, et näed, siin on nüüd võti ja seda tuleb alati kaasas kanda. Pööbegi oli siis küsinud, et mis selle võtmega tehakse ja Kuljonooliseid etendid, sellega tehakse lukk lahti. Siis oli p, pidi küsinud, et kus see lukk on? Kullionu oli vajastanud. Ego seda lukku ei olegi. Lukk ei olnud tähtis, peaasi oli võti. Nii on lood aga nüüd koli võtiga toonud, öökullionu jääb ööbidi, käisid ringi ümber puu ja vaatasid hooliga maha, kuid vutitiim olnud. Siis jäid nad kahekesi seisma ja öökullionu ütles murelikult. Kui kuskil käiakse, siis ka midagi kaotatakse. Mida sa täna oled teinud? Pööbidi raputas sulgedest liiva välja ja sulges silmad. Esiteks märkasin ja siis mässe Õim. Niisiis käisin Kareva poegade juures ja siis mängisin neli põika kaia. Kiil käisin vaatamas kooliks, sipelgas läks ja siis käisin siilile. Tere hommikust ütlema, et ja siis tulin natuke maad tagasi ökonis, tegingi. Aga kullionu sai pahaseks, üksainus hommikupoolik ongi ja selle ajaga sõelutakse kogu mets risti-põiki läbi. Predi pilk oli maas, ta lausa ära. Aga onu isi ütles ju, et kogu aeg tuleb midagi õppida ja mina olengi väga palju õppinud. Õige pelgacy lugu, see on üks väga huvitav lugu. Aga öökullionu ei hoolinud pikkadest seletustest ühetasema ning lausus sipelgatest, räägin sulle, mina, me ei ole oma õppimisega ainult nii kaugel. Nüüd võtmeasi. Nad läksid kahekesi edasi, vaatasid kogu aeg maha, käisid oravapoegade juures ja liblikamängumaadel ja seal, kuhu sipelgas oli läinud siis Teredasid nad siili, läksid seal Kimi nimi, siis siis pidi öökullionu mätta peale maha istuma. Ta puhus oma jalgadele vööbidjaga tippis edasi ja uuris kogu aeg maad. Kuni korraga olid kuulda piiksuvad hääl. Ja sinu kalju niitma tulingi ise taevas. Öökulli onu puhus veel kord jalgadele, tõusis, seadis trelli ja tippis väärikalt hääle suunas. Jalgraja käänaku taga olid Pegi. Ta seisis allika ääres ning uuris tähelepanelikult kirgas Tret. Öökullionu jäi pööbidi kõrvale seisma. Jääb ööbedi, hüüdis rõõmsalt. Talle vastu ööbegi vaatas öökullionu poole ja korraga nägi ta onu selja taga midagi. Oi, see ongi võiki, nyyd tuli mulle meelde, kui ma komistasin, siis hakkas mul kiire koju ja, ja siis kindlasti. Kukuski beebidi võttis võtmemaast ja tuli uuesti öökullionu kõrvale seisma. Kullionu vahetas allikale, Peebeedi vahetas samuti vett ja pigistas kõvasti võtit. Siis küsis bee pidi see tänane õhtupoolik ju minu ajalugu x sest ma jõudsin ju oma jälgi pidi iseendale vastu. Aga öökullionu uuris ikka veel tähelepanelikult allikavett. Pilt oli selge. Öökulli onu Jäbe tädi. Päris tore poiss. Veidi mõtles kullionu natuke minu nägu, kui ma veel noor olin. Ja siis ta ütles sinu ajalukku. Siinkohal köhates ta oma. Sinu ajalugu on ka võtmeajalukku öökulli onu tõstis teist jalga, puhus ka selle peale ning sõnas enda viisid. Pisikestel võib mõnikord olla ka pika ajalugu, üks terve hommikupoolik. Peebeedile näis, nagu oleks töökullionu vähekese mumi jäänud. Kui ta ei olnud selles päris kindel.